RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-24-951 24. mär

) alusel. 2. PPA taotles halduskohtult luba X (edaspidi puudutatud isik) kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt esines selleks vajadus

§ 361lg 2 p-de 2 ja 4 alusel.

Puudutatud isikul polnud kaasas ühtegi reisidokumenti ning tema isik on tuvastatud tema ütluste, sünnitunnistuse ja Venemaa sisepassi järgi. Seepärast on vaja kontrollida tema kodakondsust. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Puudutatud isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ning ta on kinnitanud, et see oli teadlik ja tahtlik tegu. Ta soovis taotleda rahvusvahelist kaitset Lätis ja liikuda edasi Itaaliasse, kuid sattus kogemata Eestisse. Kodumaalt lahkumise motiivid ja rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud tuleb kindlaks teha. 3. Tartu Halduskohus rahuldas 31. märtsi 2024. a määrusega PPA taotluse ja andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks kuni 3. maini 2024. Halduskohus tegi määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. 3-24-951 4. Tallinna Halduskohus pikendas 23. aprilli 2024. a määrusega PPA taotlusel luba kinnipidamiseks 23. augustini 2024. Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tugines PPA

§ 361lg 2 p-le 4.

Puudutatud isiku põgenemise ohu sisustamisel tugines PPA jätkuvalt VSS § 68 p-le 8 ning puudutatud isiku ebaseadusliku piiriületuse faktile. Samuti märkis PPA, et on vaja välja selgitada isiku kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ning rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Halduskohus tugines oma määruses samuti

§ 361lg 2 p-le 4 ja VSS § 68 p-le 8 ning PPA kirjeldatud asjaoludele.

1. PPA taotles
2. augustil 2024 halduskohtult luba puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluses tugines PPA

§ 361

lg 2 p-dele 4 ja 5 ning puudutatud isiku põgenemise ohu sisustamisel sarnaselt varasematele taotlustele VSS § 68 p-le 8, s.o puudutatud isiku ebaseadusliku piiriületuse faktile. PPA märkis sarnaselt varasematele taotlustele, et vaja on välja selgitada isiku kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ning rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud.

§ 361

lg 2 p 5 kohaldamist põhjendas PPA asjaoluga, et enne rahvusvahelise kaitse taotlemist oli puudutatud isik kinni peetud VSS § 15 lg 1 alusel, sest PPA oli veendunud, et ta sisenes Eestisse ebaseaduslikult.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. augusti
3. a määrusega PPA taotluse ja pikendas kinnipidamise tähtaega kuni
4. detsembrini
5. Halduskohus nõustus PPA taotluses toodud põhjendustega. Kohtu hinnangul esinesid mõlemad PPA viidatud kinnipidamise alused (

§ 361lg 2 p-d 4 ja 5).

Rahvusvahelise kaitse menetluses on isikuga tehtud intervjuu ja PPA analüüsib tema mobiiltelefoni sisu. Pärast seda on vaja korraldada uus vestlus. Seega peab puudutatud isik olema tema taotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav.

1. Puudutatud isik esitas halduskohtu määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. oktoobri
3. a määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi kogutud andmete ja päritoluriigi teabega. Seetõttu peab ta olema kättesaadav. VSS § 68 p 8 järgi esineb tema põgenemise oht, sest puudutatud isik on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja tal pole seaduslikku alust Eestis viibida. Kui ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on tegemist

§ 361lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga (vt RKHKm 3-23-2204/41, p-d 21–22).

Puudutatud isik peeti kinni

1. märtsil 2024 kl 19.
2. Pärast puudutatud isiku esmaste ütluste andmist said PPA ametnikud järeldada, et ta viibib riigis ebaseaduslikult. Sellest hetkest kasvas isiku riigis viibimise aluse kontrollimine üle lahkumisettekirjutuse tegemise menetluseks. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kl 19.10 pärast VSS-i alusel kinnipidamist, kui oli ilmne, et ta võidakse Venemaa piirivalvele üle anda. Seega esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse ajal, mil ta oli kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses

§ 361lg 2 p 5 tähenduses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Puudutatud isik palub haldus- ja ringkonnakohtu määrused tühistada. Puudutatud isiku seisukohad Riigikohtus on kokkuvõtlikult järgmised. 8.
2. Rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolude täiendavaks kontrollimiseks pole vaja puudutatud isikut kinni pidada. Puudutatud isik oleks PPA-le kättesaadav ka kindlaksmääratud elukohas elades. Kuna puudutatud isikul on ohutum elada Eestis, pole ka põgenemise ohtu. Ta oli sunnitud ebaseaduslikult piiri ületama tervisliku seisundi ja sõjaväkke võtmise ohu tõttu. Rahvusvahelise kaitse taotlus ei ole seega esitatud väljasaatmise vältimiseks ning

§ 361lg 2 p-s 5 sätestatud asjaolusid ei esine. 2

§ 361

lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotleja vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Riigikohus selgitas, et põgenemisohu esinemist pole kohane põhjendada sellega, et põgenemisohtu pole alust välistada, vaid põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt RKHKm 3-19-415/44, p 11). PPA ega kohtud ei ole piisavalt põhjendanud puudutatud isiku põgenemise ohu esinemist. Arvestatud pole puudutatud isiku ütlusi selle kohta, miks ta oli sunnitud sel viisil piiri ületama. 8.

1. Kohtud ei ole puudutatud isikuga seotud asjaolusid piisavalt kaalunud ega arvestanud tema jätkuval kinnipidamisel talle tekkivat üha intensiivsemat õiguste riivet. Riigikohus on märkinud, et mida pikem on kinnipidamine, seda rangem peab olema kontroll kinnipidamise põhjendatuse üle (RKHKm 3-17-792/61, p 18.3). Asjas pole välja toodud, milliseid olulisi menetlustoiminguid puudutatud isikuga tehti ja milliseid asjaolusid on vaja temalt teada saada, mis põhjendaks tema edasist kinnipidamist. Pikeneva kinnipidamise tõttu on puudutatud isiku tervis halvenenud.
2. PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. PPA põhjendused Riigikohtus on kokkuvõtlikult järgmised. 9.
3. Ringkonnakohus on arvestanud kõiki puudutatud isikuga seotud asjaolusid. Kohus on põgenemise ohu hindamisel arvestanud tema enda antud ütlusi ning põgenemise ohtu oma määruses põhjendanud. Puudutatud isik ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mida tema hinnangul pole arvesse võetud. Põgenemise oht on prognoosotsus, mis põhineb kõigil isikuga seotud asjaoludel kogumis. Isiku sihtriik ei olnud Eesti. Ta soovis minna Lätti ning seejärel jõuda Itaaliasse, kus elab tema tüdruksõber. On ilmne, et kinnipidamine piirab liikumisvabadust ning tekitab negatiivseid emotsioone, kuid kinnipidamiskeskuses on tagatud igakülgne meditsiiniline abi. Kinnipidamiskeskuses tehtud terviseuuringu tulemusena ei tuvastatud isikul ühtegi haigust ja tema üldine tervislik seisund oli hea. Pärast seda ei ole ta kordagi pöördunud arsti või kinnipidamiskeskuse ametnike poole põhjusel, et vajaks arstiabi. 9.
4. Puudutatud isik peeti kinni VSS § 15 lg 1 alusel, sest PPA oli veendunud, et ta on sisenenud Eestisse ebaseaduslikult. Kui ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse pärast hetke, mil kahtlus tema ebaseaduslikult riigis viibimisest leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on tegemist

§ 361lg 2 p-s 5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga.

Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel tugineti ainult

§ 361lg 2 p-le 4.

Kinnipidamise pikendamise ajaks olid temaga seotud faktilised asjaolud kogumis saanud kinnitust, mistõttu sai PPA asuda seisukohale, et tuleb kohaldada ka

§ 361

lg 2 p 5, sest isikuga seotud asjaolud viitasid, et ta ilmselgelt kuritarvitab rahvusvahelise kaitse süsteemi. Kuna piir on valve all nii Eesti kui Venemaa pool, on usutav, et Venemaa oli ebaseaduslikust piiriületusest teadlik ning isiku tagasiandmine oleks toimunud kiiresti. Selle vältimiseks esitaski ta rahvusvahelise kaitse taotluse. 9.3. Kinnipidamise pikendamise ajaks oli selgunud, et puudutatud isik planeeris pikalt Venemaalt ebaseaduslikku lahkumist ja uuris põhjalikult, kuidas saada rahvusvahelist kaitset Lätis. Tõuke Venemaalt lahkumiseks andis asjaolu, et isa viskas ta kodust välja. Puudutatud isik ei uurinud seaduslikke teid oma Itaalias elava tüdruksõbra külastamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 3

§ 361

lg 2 p 5 alusel kinnipidamist, asendades need käesoleva määruse põhjendustega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 234 ja § 230 lg 5 p 6). 11. Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on erand, mitte reegel. Kõiki kinnipidamise aluseid tuleb tõlgendada kitsalt ja kohaldada üksnes juhul, kui see on rangelt vajalik igat üksikjuhtu eraldi hinnates (nt Euroopa Kohtu otsus C-72/22 – Valstybės sienos apsaugos tarnyba, p-d 82–83). 12.

§ 361

lg 2 p 5 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Selle sättega võetakse Eesti õigusesse üle direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p d. Nendes sätetes sisaldub rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kaks eeldust. Esiteks peab isik olema juba varem kinni peetud menetluses, mis korraldati tema tagasi- või väljasaatmiseks direktiivi 2008/115/EÜ järgi (vt RKHKm 3-23-2204/41, p 15). Teiseks peab objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel olema piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (RKHKm 3-19-1068/39, p 16).

1. Kolleegium on nimetatud kinnipidamisaluse esimese eelduse (st varasem kinnipidamine isiku tagasi- või väljasaatmiseks) kohaldamist põhjalikult selgitanud määrustes nr 3-23-2204/41 ja nr 3-23-2232/
2. Nende määruste põhjenduste II osas selgitas kolleegium kokkuvõtlikult järgmist. Direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p d alusel rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise üheks tingimuseks on tema varasem kinnipidamine menetluses, mida viidi läbi isiku tagasi- või väljasaatmiseks direktiivi 2008/115/EÜ järgi. Ka VSS § 15 lg-s 1 sätestatud kinnipidamine võib alata või jätkuda välismaalase tagasisaatmise ettevalmistamiseks direktiivis 2008/115/EÜ sätestatud korra kohaselt. Seejuures antakse juba isiku VSS § 15 alusel kinnipidamisel esialgne hinnang tema põgenemise ohule, kohaldades seejuures VSS §
4. Praegusel juhul peeti isik VSS § 15 lg 1 alusel kinni kl 19.
5. Asjaolust, et märg ja alajahtumise tunnustega isik peeti kinni Piusa jõe kaldalt lõigul, kus selle jõe keskelt kulgeb Eesti ja Venemaa vaheline ajutine kontrolljoon (mille ületamise tingimused on riigipiiriseaduse § 22 lg 2 järgi võrdsustatud riigipiiri ületamise tingimustega), said PPA ametnikud kohe piisava kindlusega järeldada, et ta on riiki sisenenud ebaseaduslikult. Järelikult võis kinnipidamise eesmärk olla algusest peale puudutatud isiku tagasisaatmise ettevalmistamine.
6. Eeltoodust ei piisa siiski

§ 361

lg 2 p 5 kohaldamiseks, sest täidetud peab olema ka teine eeldus – on alust arvata, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (vt käesoleva määruse p 12). Sellisele eesmärgile võib mh viidata see, et isikul oli enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset (RKHKm 3-23-2204/41, p 23 ja RKHKm 3-23-2232/38, p 23). Seda osutab selgelt ka direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p d tekst, mis toob peamise nimetatud kinnipidamisaluse tingimuse näitena asjaolu, et isikul on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele. Sellest näitest võib järeldada, et eeskätt peetakse direktiivis silmas olukorda, kus asjaolud osutavad võimalikule varjupaigasüsteemi kuritarvitusele. Niisiis tuleb igal juhtumil eraldi hinnata, kas rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärk võib olla lahkumiskohustuse edasilükkamine või väljasaatmise vältimine. Pelgalt asjaolust, et isik viibib riigis ebaseaduslikult, ei saa teha järeldust, et tema taotlus on esitatud 4

§ 361

lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus kohaldus olukorras, kus isik oli kinni peetud kl 10.02 ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse samal päeval kl 15.30–17.21 korraldatud küsitluse käigus, milles PPA asus teda ära kuulama lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Sellest järeldas kolleegium, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui kahtlus tema ebaseaduslikust riigis viibimisest oli kinnitust leidnud, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine. Määruse nr 3-23-2204/41 p-s 22 leidis kolleegium, et

§ 361

lg 2 p-s 5 sätestatud kinnipidamise alus kohaldus olukorras, kus isik peeti kinni sadamas kl 15.41 ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse järgmisel päeval kl 00.10–01.10 toimunud vestluse käigus, mil tuvastati tema isikusamasus (vt asjaolude kohta ka p 7.2). Seevastu on kolleegium seda eitanud olukorras, kus isik peeti kinni kl 16.59, kuid rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta kl 23.34 (RKHKm 3-20-2119/52, p 17). Sel juhtumil ei näinud kolleegium põhjendamatut viivitust rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel.

1. Praegusel juhul ei ole kõnealune teine tingimus täidetud. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse umbes kaks minutit pärast seda, kui PPA oli ta märja ja alajahtununa kinni pidanud. Enne seda tal Eesti ametivõimudega kontakti ei olnud ega saanudki olla, sest ta oli vähem kui kümne minuti eest läbi jõe Eestisse sisenenud. Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kinnipidamisel viivitamatult. Teisisõnu, isikul ei olnud enne kinnipidamist küllaldaselt võimalusi taotleda rahvusvahelist kaitset.
2. Samuti on PPA tuginenud menetluses läbivalt asjaolule, et puudutatud isik oli enne Venemaalt lahkumist põhjalikult uurinud, kuidas saada rahvusvahelist kaitset Lätis. Ka see viitab isiku soovile taotleda rahvusvahelist kaitset sõltumata talle lahkumiskohustuse panemisest. Asjaolu, et ta sisenes ekslikult Eestisse, ei muuda seda praegusel juhul. Kuigi tema kaugem eesmärk oli jõuda Itaaliasse, ei ole asjas alust kahtluseks, et ta oleks püüdnud Eestit transiitriigina kasutades Lätti jõuda, et hoopis seal rahvusvahelist kaitset taotleda.
3. Eeltoodud põhjustel ei ole alust arvata, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Seepärast ei olnud alust tema kinnipidamist

§ 361lg 2 p 5 alusel pikendada.

20. See ei tingi siiski määruskaebuse rahuldamist. Kinnipidamise pikendamiseks loa andmise taotluses on PPA tuginenud vajadusele selgitada välja puudutatud isiku Venemaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud. Tegemist on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise vajadusega, mille korral võib välismaalast vältimatu vajaduse korral kinni pidada, kui on olemas põgenemise oht (

§ 361lg 2 p 4).

Tulenevalt

§ 361lg-st 21 tuleb seejuures põgenemise ohtu hinnata VSS §-st 68 lähtudes.

21. Taotluse kohaselt oli PPA taotluse esitamise ajaks viinud puudutatud isikuga läbi vestluse ning esitanud päritolumaa info päringu, kuid vaja on korraldada uus vestlus pärast isiku mobiiltelefoni sisu uurimist ning päritolumaa info saamist. Seega polnud PPA puudutatud isiku kinnipidamise ajal tegevusetu ning rahvusvahelise kaitse menetluses oli vaja teha täiendavaid menetlustoiminguid. Samuti esineb VSS § 68 p 8 kohaselt puudutatud isiku põgenemise oht, sest ta peeti kinni välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning tal polnud õigust Eestis viibida. Kuigi põgenemisohtu ei tohi jäigalt siduda VSS §-s 68 loetletud asjaoludega (vt RKHKm 3-3-1-93-16, p 13), ei esine praegusel juhul 5

§ 361lg 2 p-s 4 sätestatud alus.

1. Lisaks on käesolevas asjas oluline märkida järgmist. Halduskohus pikendas
2. detsembril 2024 luba puudutatud isiku kinnipidamiseks kuni
3. aprillini 2025 (k.a). Selleks kinnipidamise pikendamiseks esitatud taotluses tugines PPA üksnes

§ 361lg 2 p-s 5 sätestatud asjaoludele.

Puudutatud isik esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse, mille menetlus on pooleli ringkonnakohtus. Vaatamata pooleliolevale määruskaebemenetlusele on kohtumäärus jõustunud (HKMS § 265 lg 3 kolmas lause). Võtmata seisukohta nimetatud kohtumääruse õiguspärasuse suhtes, märgib kolleegium, et kohtu luba ei ole ainus kinnipidamise õiguspärasuse eeldus.

§ 364

lg 1 järgi tuleb isik kinnipidamise aluse äralangemisel viivitamatult vabastada sõltumata sellest, kas tema kinnipidamiseks on kehtiv kohtu luba või mitte. 23. Avaldatavas kohtumääruses tuleb puudutatud isiku nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 178 lg 3 ja § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 6