TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised 3-15-2503 5. jaanuar 2016 Tanel Saar XX (X

) § 156 lg-le 1 on arestimaja kinnipidamiskoht Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist. Isiku kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta (

§ 156lg 3).

3 20. Tulenevalt

§ 90

lg-st 4 peab vahistatu kamber vastama

§ 45

lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Arestimaja sisekorraeeskirjad kinnitab valdkonna eest vastutav minister (

§ 156lg 5).

1. Nõuded arestimaja arestikambrile on sätestatud siseministri
2. septembri 2011 määrusega kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirjas (AskE), mille § 12 lg 3 näeb kinnipeetule kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Võimalusel kuuluvad kambris sisustusse tualett ja pesemiskoht (AskE § 13 lg 1 p-d 6 ja 7). Vastavalt AskE § 26 lg-tele 1 ja 2 võimaldatakse kinnipeetul ennast pesta ja kasutada WC-d ning kord nädalas kasutada sauna või dušši ning vahetada voodipesu.
3. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest kaebusele (tl 27- 30) ja selle lisatud Pärnu arestikambri vanema ettekandest (tl 32) ja arestimaja arvestusžurnaali väljavõttest (tl 34-35) nähtub, et kaebaja oli Pärnu arestikambris viibimise ajal paigutatud kambritesse nr 7, 8 või
4. Nimetatud neljakohaliste kambrite pindala on 15,93 m
5. Ühes kaebajaga oli kambritesse paigutatud 3 kinnipeetavat, välja arvatud kahel päeval
6. aasta septembris, mil kambris viibis kokku neli kinnipeetavat. Seega ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum arestimaja sisekorra eeskirjas sätestatud miinumnõude, ületades ka Euroopa Inimõiguste kohtu praktikas kinnipeetava isikliku ruumi soovitavaks suuruseks peetud nelja ruutmeetrit. Kaebaja isiklik ruum jäi kolma ja nelja ruutmeetri vahele üksnes
7. ja
8. septembril 2013, mil temaga koos oli kambrisse paigutatud veel kolm kinnipeetavat. Seetõttu on kohus seisukohal, et sõltumata isikliku ruumi arvestamise metoodikast oli kaebajale tagatud nõuetekohane isiklik ruum tema Pärnu arestikambris viibimise kogu aja jooksul. Selles osas ei piiranud Pärnu arestikambri tingimused kaebaja õigusi ülemääraselt ega saanud eraldi võetuna kaasa tuua inimväärikuse alandamise kvaliteediga kannatusi.
9. Pärnu arestikambri olmetingimuste hindamisel tugineb kohus Õiguskantsleri Pärnu arestikambrisse
10. aastal ja
11. aastal tehtud kontrollkäikude raportitele.
12. juuli 2012 kontrollkäigu raportis (tl 38-41) on asutud seisukohale, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. Kambrites on muu hulgas olemas WC ja aken, viimane ei ole siiski täiel määral loomulikku valgust läbilaskev. Olmetingimuste parandamiseks on täielikult renoveeritud kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibis kõnealuses politseihoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva. Pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.
13. juulil 2015 toimunud kontrollkäigu raportis (tl 42-44) leitakse, et Pärnu arestikambris saab mitterahuldavaks pidada kambrite ventilatsioonini koostoimes kambrites suitsetamise lubamisega ning värskes õhus viibimise võimaluse puudumist. Positiivse asjaoluna on esile toodud kambritesse hügieeninurkade eraldamiseks sirmide paigaldamist ja igapäevaselt kambrisse kanistritega sooja vee andmist kinnipeetavate isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks.
14. Kaebaja hinnangul rikuti tema õigusi sellega, et tualett ei olnud ülejäänud kambrist eraldatud ja selle kasutamisel puudus privaatsus. Kehtivast õigusest ei tulene täpsemaid nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale ega vahetut kohustust selle eraldamiseks kambrist. 4 Kohus nõustub kaebaja, et ülejäänud kambrist madala vaheseinaga ukseta tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv ja rikkuda isiku privaatsusõigust, kuid ei ole siiski iseenesest inimväärikust alandav. Vastuse kaebusele on vastustaja väitnud, et kinnipeetava taotlusel anti kambritesse kardin hügieeninurga eraldamiseks. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja Pärnu arestikambris viibimise ajal erinevatel ajavahemikel, erinevates kambrites kardin puudus. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebajat oleks teavitatud kardina taotlemise võimalusest
15. aastal. Sel põhjusel lähtub kohus asjaolust, et kaebajal ei olnud võimalik tualetti privaatselt kasutada. Kohus märgib, et Õiguskantsleri kontrollkäigu raportitest ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega. Kuna vastustajal on kohustus tagada arestikambri julgeolek ja kinnipeetavate isikute järelevalve, siis ei saa tualeti eraldamist kambrist madala vaheseinaga pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja privaatsusõiguse riive ei olnud aga sedavõrd intensiivne, et eraldivõetuna annaks alust kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le
17. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja õigusi isikliku hügieeni eest hoolitsemisel. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei oleks tagatud kehtiva korra kohaselt duši kasutamise võimalust. Kaebaja väidetest (tl 45) nähtub, et kambritesse tõepoolest anti kanistritega sooja vett. Seega oli kaebajale tagatud sanitaartingimused vähemalt AskE-s sätetstatud miinimumnõuetele vastavalt.
18. Vastavalt (

) § 93 lg-le 5 ja AskE § 31 lg-le 2 oli vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Kaebaja ilmajätmine selle õiguse realiseerimise võimalusest oli õigusvastane. Vastustaja ei ole esile toonud asjaolusid, millele tuginedes saaks lugeda, et kaebaja ilmajätmine igapäevasest värskes õhus viibimisest, oli õiguspärane. Jalutushoovi puudumine kaebaja õiguste piiramist ei õigusta. Samuti ei pea kohus põhjendatuks seada hinnangut vastustaja tegevuse õiguspärasusele kaebaja kinnipidamisel Pärnu arestimajas selles osas sõltuvusse vastavasisulise taotluse esitamisest. Kaebaja Pärnu arestikambris kinnipidamise perioodide lühiajalisuse tõttu on ilmne, et ka taotluse esitamise korral ei oleks kaebajal saanud oma õigust realiseerida näiteks teise kinnipidamiskohta ümberpaigutamise kaudu.

1. Tulenevalt RVastS § 9 lg-le 1 hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema inimväärikuse alandamisega. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Seejuures tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nende tingimuste kumulatiivset mõju ja aega, mille jooksul isikut kinni peeti. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-38-13 (p 21) selgitanud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus.
2. Kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on paljasõnalised. Kaebaja ei ole seostanud väidetavat tervise halvenemist Pärnu arestikambris viibimise ajal arestikambri kinnipidamis-tingimustega. Lisaks puuduvad tõendid kaebaja terviseseisundi olulise muutumise kohta Pärnu arestikambris viibimise ajal. Seetõttu ei ole kaebaja väited kontrollitavad ega saa olla aluseks hüvitise väljamõistmisele. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja teatanud, et tal puuduvad pretensioonid Pärnu arestmaja kambrite valgustustingimuste kohta. Samuti ei soovi kaebaja hüvitist seoses tema paigutamisega suitsetajatega samasse kambrisse. Vastavalt ei arvesta kohus nende asjaoludega kaebuse lahendamisel. 5
3. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et kaebaja kinnipidamisel Pärnu arestikambris rikuti tema õigusi värskes õhus viibimise võimalusest ilmajätmisega. Kaebaja õigusi riivas ka hügieeninurga puudulik eraldamine kambrist. Kuigi viimane ei ole iseseisvalt käsitatav kaebaja õigusi rikkumisena tuleb seda siiski arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivse mõju hindamisel. Kaebaja viibis Pärnu arestimajas kahel korral kaheksa päeva ja ühel korral üheksa päeva. Seejuures ajavahemiku esimesel päeval etapeeriti kaebaja Pärnu arestimajja ja viimasel päeva tagasi Tallinna vanglasse. Seega oli kaebaja Pärnu arestimaja viibimise perioodid, kus tal puudus tegelik võimalus väljaspool kambrit viibimiseks vastavalt kahel korral pikkusega kuus ja ühel korral seitse päeva. Erinevatel perioodidel kokku viiel korral, neljal päeval, viibis kaebaja väljaspool kambrit uurimistoiminguteks ja kohtus käimiseks. Silmas pidades Pärnu arestimajas viibimise lühiajalisust, samuti seda, et kaebaja ei olnud paigutatud Pärnu arestimajja järjestikustel päevadel vaid kolmel erineval perioodil, ta ei pidanud kõikidel päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima ning kaebaja õiguste riive iseloomu leiab kohus, et kaebaja Pärnu arestimajas kinnipidamine ei põhjustanud kaebajale kannatusi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Kuigi vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli osaliselt õigusvastane, ei too see vältimatult kaasa kinnipeetava õigust mittevaralise kahju rahas hüvitamisele. Käesoleval juhul ei ole kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks oleks põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine.
4. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
5. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 6