2-22-132434/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Mari Schihalejev Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2025, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-132434 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi O.D vastu 382 euro 39 sendi, intressi, haldustasu ja viivise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind 535 eurot 51 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja: O.D (isikukood XXX) Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1.

Jätta hagi rahuldamata.

Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD 1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja; endine AS Aktiva Portfolio (kustutatud)) esitas 25. augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse O.D-lt (kostja) 582 eurot 8 sendi saamiseks. Kohus tegi 29. augustil 2022 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 1. novembri 2022. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

1.1. Hageja esitas 6. detsembril 2022 Tartu Maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 382 eurot 39 senti, intressi 47 eurot 48 senti, haldustasu 2 eurot 70 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 42 eurot 14 senti, samuti viivise põhivõlalt alates 7. detsembrist 2022 kuni põhivõla tasumiseni määras 15,9% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (esialgne võlausaldaja) ja kostja 10. aprillil 2019 tarbijakrediidilepingu nr TT23945 (leping). Kostja ostis kauba väärtuses 1649 eurot 50 senti, mida finantseeris esialgne võlausaldaja. Kostja kohustus tagastama laenu maksegraafiku alusel 10. aprillist 2019 kuni 12. aprillini 2023. Kostja oma kohustusi ei täitnud. Esialgne võlausaldaja saatis 4. märtsil 2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlga, saatis esialgne võlausaldaja kostjale 28. märtsil 2022 teatise lepingu lõpetamise kohta. Esialgne võlausaldaja loovutas 29. märtsil 2022 oma nõuded kostja vastu hagejale.

Kostja maksis esialgsele võlausaldajale põhivõla katteks 802 eurot 1 sent ja hagejale 465 eurot 10 senti. Seega on tasumata põhivõlg 382 eurot 39 senti. Kostja kohustus tasuma lepingus kokkulepitud intressi 15,9% aastas ning viivist intressimääraga võrdses määras. Kostja intressi maksnud ei ole, st intressivõlg on 47 eurot 48 senti. Viivisenõue põhivõlalt alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni on 42 eurot 14 senti. Lisaks on kostja kohustatud tasuma lepingu haldamistasu, millest on tasumata 2 eurot 70 senti. Hageja nõuab kostjalt ka viivist põhinõudelt alates 7. detsembrist 2022 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras.

2.Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT 3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4.Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 10. aprillil 2019 osamaksetega tasumise müügilepingust (dtl-d 35–36; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo, dtl-d 37– 38). Lepingu alusel ostis kostja 1649 eurot 50 senti maksva kauba, mille eest tasus esialgne võlausaldaja. Kostja kohustus saadud krediidi tagastama maksegraafiku alusel.

5.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 lg sätestab, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, 2 ja nõude sisse nõudma. VÕS § 258 lg 1 kohaselt, kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt.

6.Vaidlust ei ole, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Ka hageja ise on kinnitanud, et esialgne võlausaldaja ja kostja sõlmisid tarbijakrediidilepingu (dtl 30).

Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/750, p-d 12, 13, 17 jj). Kohus peab kontrollima lepingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (sh VÕS § 408 lg 1).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

6.Esmalt kontrollib kohus krediidi kulukuse määra. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hagiavaldusest ega sellele lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril 2018, mis oli 20,01% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja sõlmitud lepingust nähtuv kulukuse aastamäär 31,77% (dtl-d 35, 37) ei ületa eelviidatud keskmisi kulukuse määrasid enam kui kolm korda.

7.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

7.1. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause) (RKTKm 24.11.2023, 2-2113098/50, p 18). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

3  tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);  tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);  tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);  tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p

5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Pangakonto väljavõttest võivad nähtuda ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada. Ka siis, kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte.

Muuhulgas võimaldab pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

7.2. Hageja ei selgitanud hagis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist. Kohus selgitas hagejale 8. novembri 2023. a kohtunõudes, et hagejal tuleb tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, mh välja tuua asjaolud, millest nähtuks, et esialgne võlausaldaja omandas enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline laenu lepingus kokkulepitud tingimustel krediidi tagasi maksma ja et esialgne võlausaldaja hindas enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kostja krediidivõimelisust (dtl-d 83–

85). Muuhulgas juhtis kohus tähelepanu, et eelkõige tuleb küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.

Vastusena kohtunõudele hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja täidetud taotluses esitatud teavet (dtl 99). Hageja 4 väitel selgus analüüsi tulemusena, et kostja igakuine netosissetulek oli piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning igakuised kohustused oli väiksemad kui sissetulekud. Lisaks märkis hageja, et esitab endise võlausaldaja edastatud päringud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta (dtl 99), kuid hageja ei ole esile toonud, kas, millal ja millised päringud on tehtud.

7.3. Kohus saab hageja vastusest kohtunõudele aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole kostjalt nõudnud konto väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mille alusel on esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisust hinnanud. Asja materjalide järgi tugines esialgne võlausaldaja üksnes kostja enda laenutaotlusele. Hageja ei ole kohtule ka kõnealust laenutaotlust esitanud. Seega ei ole kohtul võimalik teha kindlaks kostja tegelikke sissetulekuid ja kohustusi. Esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on pigem eeldanud kostja krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud andmete õigsust. Eelneva tõttu kohus leiab, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust rikkunud.

7.4. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p

24). Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

Praegusel juhul on hageja kostjalt lisaks põhivõlale nõudnud intressi määras 15,9% aastas, lepingu haldustasu ja viivist intressimääraga võrdses määras. Kuna lepingu sõlmimise ajal (2019. a-l) oli intressimäär 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), lepingus kokkulepitud intressimäär oli 15,9% aastas (dtl 35), saab hageja intressi nõuda VÕS §-s 94 sätestatud määras kuni lepingu ülesütlemiseni (28. märts 2022), kuid see on 0 eurot.

Hageja on välja toonud, et kostja sai krediiti 1649 eurot 50 senti ning on teinud tagasimakseid kokku 2307 eurot 16 senti (dtl 129). Hageja on selgitanud, et olukorras, kus kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust ning arvestada kõik kostja tagasimaksed põhiosa katteks, saab lugeda nõude tasutuks (dtl 129).

8.Kuivõrd kohus on eelpool leidnud, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust (vt otsuse põhjenduste p-d 7.2–7.3), hageja on esitanud kohtule VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse, mille järgi on kostja hageja kinnitusel nõude tasunud, jätab kohus hagi rahuldamata.

9.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei ole menetluses osalenud ega ole kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest selliseid kulusid, mida kohus saaks ise kindlaks määrata. Eelneva tõttu hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Mari Schihalejev 5 kohtunik 6

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.