) alusel ning alustati menetlustoimingutega. Tartu Halduskohus andis 31.03.2024 PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 03.05.
lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, sest isiku suhtes kohaldub
1 lg 1 koosmõjus
Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik, kuna isiku suhtes on käimas aktiivne menetlus, et välja selgitada isikuga seotud asjaolud. Rahvusvahelise kaitse menetluse käigus on isikuga läbi viidud üks intervjuu ning PPA analüüsib isiku valduses olnud mobiiltelefoni sisu. PPA on teinud päritolumaa info päringu vastavalt isiku poolt intervjuul antud ütlustele. Täpsemat väljaselgitamist vajab isiku kodumaalt lahkumise tegelik põhjus ja motiivid ning kaitse taotlemise asjaolud. Isiku puhul esineb VSS § 68 lg 8 kohane põgenemisoht. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Isik on kinnitanud, et ebaseaduslik piiriületus oli tahtlik. Isiku sõnul lahkus ta elukohast 29.03.2024 kella 7‒8 ajal hommikul ja tellis takso, millega sõitis Moskvast Petserisse 15 000 rubla eest. Petserisse jõudis õhtul kell 18.00. Käis poes, sõi kõhu täis ja helistas tüdruksõbrale. Pärast kõnet võttis välja telefoni SIM-kaardid ja hävitas need ning asus piiriületuseks sobivat kohta otsima. Edasi liikus jalgsi, piiritaradest lõikas läbi lõiketangidega. Ületas kontrolljoone, ujudes üle Piusa jõe. Teadis, et jõgi on piiriks Lätiga. Oli planeerinud oma käiku umbes 3 kuud, kogunud raha ja uurinud Läti kohta, et seal kaitset taotleda, kuid kukkus Piusa jõkke, mille vool viis ta edasi Eestisse. Isik väitis, et soovis minna Läti Vabariiki, taotleda seal rahvusvahelist kaitset, leida tööd, teenida raha ja liikuda edasi Itaaliasse, kus elab tema tüdruksõber. Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse pärast hetke, mil kahtlus tema ebaseaduslikust viibimisest leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist
1 lg 2 p-s 5 ja direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p-s d kirjeldatud olukorraga.
§-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isiku kinnipidamise pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
PPA teatel on isiku suhtes käimas aktiivne menetlus, et välja selgitada isikuga seotud asjaolusid ning rahvusvahelise kaitse vajadus. Pärast telefoni ja esmase intervjuu analüüsi on vaja isikuga läbi viia uus vestlus. Taotluse aluseks olevate asjaolude kohta saab ütlusi anda eeskätt isik ise. PPA-l tuleb rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikumalt vestelda ja kõrvutada tema ütlusi muude kogutud tõenditega, samuti anda isikule võimalus tõendite esitamiseks. Seega on vajalik, et X oleks tema taotlusega seotud asjaolude väljaselgitamiseks kättesaadav.
lg-s 1 nimetatud põhimõtte esinemise ning
Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemine on veel algjärgus. PPA-l on vaja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud välja selgitada ning põgenemisohtu arvesse võttes on jätkuva kinnipidamise lubatavus
Põgenemisohu esinemise korral ei saaks järelevalvemeetmeid isiku suhtes tõhusalt kohaldada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks
1 lg 2 p 4 alusel peab esinema vältimatu vajadus pidada isikut kinni rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Sätte eesmärk on tagada, et taotleja oleks vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) PPA-le kättesaadav. Seega esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus eelkõige siis, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.5). Kinnipidamine ei ole
lg 1 kohaselt lubatud ka juhul, kui soovitud eesmärki oleks tõhusalt võimalik saavutada
lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti olukorras, kus kinnipidamine oleks rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. 10.
lg 21 järgi käsitatakse mh
1 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
lg 2 p 5 võimaldab rahvusvahelisse kaitse taotlejat kinni pidada, kui ta peetakse kinni tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumite alusel põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata tagasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist. Tagasisaatmisotsuse menetlus algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise. Olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist
1 lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga (vt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2204, p-d 21–22). Puudutatud isik peeti kinni 29.03.2024 kell 19.08 Setomaa vallas Matsuri külas. Isik tuvastati Venemaa Föderatsiooni sisepassi ja sünnitunnistuse alusel. Juba esmase, VSS § 15 lg 1 alusel kinni pidamise protokollis on kajastatud see, et ta ületas piiri teadlikult ebaseaduslikult. Seega said PPA ametnikud juba vähemalt vahetult pärast puudutatud isiku esmaste ütluste andmist järeldada, et isik viibib riigis ebaseaduslikult. Sellest hetkest kasvas isiku riigis viibimise aluse kontrollimine üle lahkumisettekirjutuse tegemise menetluseks. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 29.03.2024 kell 19.10 pärast VVS-i alusel kinnipidamist, kui oli ilmne, et ta võidakse Venemaa Föderatsiooni piirivalvele üle anda. Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ajal, mil ta oli kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluses
14. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Kuigi isiku kinnipidamine ligi 7 kuuks kujutab kahtlemata tema põhiõiguste olulist piiramist, ei saa kinnipidamist ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, arvestades et
§-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11).
lg-s 1 nimetatud meetmete kohaldamine eeldab usaldust, et isik järgib PPA seatavaid kohustusi, kuid isiku suhtes tuvastatud põgenemisoht ei anna selliseks hinnanguks alust. Samuti ei nähtu, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud igakülgne meditsiiniline, sh psühholoogiline abi. Kinnises asutuses kinnipidamisega võivad kahtlemata kaasneda vaimse rusutusega seotud probleemid, kuid need kaasnevad üldjuhul vabaduse võtmisega paratamatult. Vaimse tervise tõsiseid häireid, mis saaksid takistada edasist kinnipidamist, on kompetentne hindama ja diagnoosima arst, kuid PPA on 20.10.2024 vastuses selgitanud, et isik ei ole pärast kinnipidamiskeskusesse paigutamisel toimunud esmast kohustuslikku arstlikku kontrolli kordagi terviseprobleemidega (sh vaimse tervise probleemidega) seoses pöördunud abi saamiseks arsti poole (vt ka Lääne-Tallinna Keskhaigla 18.10.2024 kiri, dtl 252). 15. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.08.2024 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.