← Eesti

2-24-110676/12

Obsah (12)§ 108§ 113§ 401§ 402§ 82§ 101§ 4062§ 4034§ 403§ 104§ 416§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 108lg 1 alusel sissenõutavaks muutunud osamaksed alatest 11.

osamaksest, s.o alates 05.11.2023 osaliselt kuni 20. osamakseni, s.o kuni 05.09.2024 summas 197,40 eurot, lisaks viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras antud põhiosa summalt kuni tasumiseni.

Samuti palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad tasumata põhivõla osamaksed alates maksetähtpäevale järgnevast päevast vastavalt maksegraafikule. 3

(13)Ümberarvestuse kohaselt on kostjal tasutud täies mahus
  1. osamaksest, s.o alates 05.02.2023 kuni
  2. osamakseni, s.o kuni 05.10.2023 summas 151,79 eurot ning osaliselt on tasutud
  3. osamakse, s.o 05.11.2023 summas 16,01 eurot. Kokku on kostja tasunud 167,80 eurot. Hageja esitab ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt on kostjalt tasumata alatest
  4. osamaksest, s.o alates 05.11.
  5. Kui kohus asub seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõtteid on rikutud, siis ei olnud kostja ülesütlemise seisuga s.o 26.10.2023 võlas 3 järjestiku osamaksega ning sellisel juhul ei ole ülesütlemine kehtiv. Kostja vastuväited
  6. Kostjale toimetati 18.06.2024 hagiavaldus koos lisadega kätte 22.10.2024 (TsMS § 3111 lg 3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt). 12.09.2024 täpsustatud hagiavaldus koos lisadega ja 21.09.2024 menetlusse võtmise kohtumäärus toimetati kostjale kätte 30.10.2024 (TsMS § 3141 lg 3 p 1 alusel, asjas nr 2-24114490 vastas kostja e-posti aadressilt). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 29.11.
  7. Kostja hagile ei vastanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  8. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
  10. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid. 7.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 4

(13)
  1. Hageja on esitanud kohtule tõendina AS-i Inbank Finance ja kostja vahel 21.01.2023 sõlmitud väikelaenu lepingu nr L89011189737 (dtl 31–36). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 600 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi ja haldustasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 30 osamakset, kuumakse suurusega 30,30 eurot, viimane osamakse 30,24 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
  2. kuupäevaks, esimene osamakse tuli teha 05.02.2023 ja viimane osamakse 05.07.2025 (dtl 31, 32). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendi alusel tuvastatuks. Krediidi kulukuse määr
  3. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingutes toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

  1. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 43,34% aastas (dtl 31, 35). Igakuine lepingu haldustasu oli 4,40 eurot, intressimäär oli 21,6% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 30 osamaksega (dtl 31). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
  2. juulil ja
  3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 21.01.2023 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 15,31% (kohaldus alates 01.01.2023 kuni 30.06.2023 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 45,93%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 41,93%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 21.03.2023 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Esmalt hindab kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). 5

(13)Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034 lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija 6

(13)krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 10.2. Kohus määras 07.08.2024 hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 81, 82). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks, ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et enne laenulepingu sõlmimist märkis kostja laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suuruseks on 1500 eurot ja igakuised kohustused on 300 eurot. Enne lepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja laenutaotlusel esitatud andmeid Maksu- ja Tolliametist, kostja sissetuleku suuruseks ühes kuus oli 1194,53 eurot. Samuti kontrollis krediidiandja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistrist (taust.ee). Kostjal maksehäireid ei olnud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse, maksehäireregistrist saadud andmete ja Maksu- ja Tolliametist saadud sissetuleku andmete pinnalt. Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluse kohta nähtub, et kostjalt on laenu taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta, millele kostja on vastanud vastavalt 1500 eurot ja 300 eurot (dtl 47). Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate 7

(13)krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt

§ 4034lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Maksu- ja Tolliametist ja kostja maksekäitumist maksehäireregistrist, kusjuures maksehäireregistri väljavõte on teostatud kohtumenetluse ajal, mitte enne laenulepingu sõlmimist (dtl 48). Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli lepingus kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandjad

§ 4034lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

10.3. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. Asja materjalid ei võimalda ka tõsikindlalt järeldada, et kostja oleks esitanud taotluses ebaõiget teavet, märkides, et tal kulub olemasolevatele krediidikohustustele 300 eurot kuus. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt nende laenutaotluses esitamise asjaolud järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult, s.o õigusvastase tagajärje sooviga (

§ 104lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtete nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude 8

(13)finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 11. Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega. 11.1.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 11.2. Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 05.02.2023–05.07.2025 igakuiseid põhiosa makseid, intressimakseid ja haldustasu makseid. Põhiosamaksete tasumise kohustus algas 05.02.2023 (dtl 32). 05.02.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 20,50 eurot; 05.03.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,16 eurot; 05.04.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 15,42 eurot; 05.05.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,04 eurot; 05.06.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,01 eurot; 05.07.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,61 eurot; 05.08.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,61 eurot; 05.09.2023 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,92 eurot. Kokku 134,27 eurot. Hageja avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 167,80 eurot (dtl 92). Kostja tegi kaks tagasimakset – 29,58 eurot 09.02.2023 ja 138,22 eurot 13.06.2023 (dtl 172, 173). Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivitusse 05.07.2023, 05.08.2023 ja 05.09.2023 9

(13)osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja haldustasu ning arvestades, et 2023. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 2,5% perioodil 01.01.2023–30.06.2023 ja 4% perioodil 01.07.2023–31.12.2023, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise hoiatuse saatmise ajal, s.o 05.10.

  1. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud.
  2. Laenulepingu viimane osamakse tähtpäev on maksegraafiku järgi 05.07.2025 (dtl 32), mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks

§ 82lg 7 tähenduses.

Hageja esitas kohtule ümberarvutuse ja taotleb ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse väljamõistmist kostjalt. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Arvestades, et kostja ei ole pärast 13.06.2023 võlausaldajale makseid teinud ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et kostja ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu. Lepingust nr L89011189737 tulenevad uuesti määratud edasiulatuvad põhiosa maksed, mis ei ole 12.09.2024 sissenõutavaks muutunud, on (kokku 234,80 eurot, dtl 32, 92, 93): 05.10.2024 21,67 eurot 05.11.2024 21,94 eurot 05.12.2024 22,46 eurot 05.01.2025 22,76 eurot 05.02.2025 23,18 eurot 05.03.2025 23,84 eurot 05.04.2025 24,06 eurot 05.05.2025 24,55 eurot 05.06.2025 24,96 eurot 05.07.2025 25,38 eurot. Kohus rahuldab lepingust tuleneva hageja põhivõla nõude seega osaliselt (edasiulatuvalt 234,80 eurot) eeltoodud graafiku järgi. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud põhinõude tasumata osalt

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhinõude tasumiseni. Kostja pangakontole kanti laenusumma 600 eurot (dtl 37). Hageja avaldas kohtule, et kostja on teinud tagasimakseid 167,80 eurot (dtl 92). Kohus arvestab kostja tasutud 167,80 eurot põhivõla katteks. Seega on kostjal hageja ees põhivõlg 432,20 eurot (600-167,80 eurot). 12.09.2024 seisuga on põhivõlast sissenõutavaks muutunud 197,40 eurot, arvestades, et tulevikus muutuvad sissenõutavaks osamaksed summas 234,80 eurot perioodil 05.10.2024– 05.07.2025 (432,20-234,80=197,40). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 06.09.2024 aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja tasumata põhivõla nõude 197,40 eurot ning viivise sellelt

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 06.09.2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel

§ 403

4 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. 10

(13)Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel haldustasu maksmist. Hageja intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 07.08.2024 ümberarvestuse tegemise võimalust (dtl 79 jj, 92, 93). Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi intressinõude osas osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude osas peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised on ümberarvutuste järgsed intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata lepingust tulenevad hageja nõuded, s.o põhinõue 83,67 eurot (515,87-197,40-234,80=83,67), intressinõue 41,59 eurot, viivisenõue perioodi 27.10.2023–18.06.2024 eest 71,90 eurot (dtl 73), haldustasu nõue 17,60 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 40 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, ei ole

§ 1132

lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

  1. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Asjas nr 2-22-146808 selgitas Tallinna Ringkonnakohus (p-s 17), et hageja nõudeid ei ole võimalik käsitada alternatiivsete nõuetena TsMS § 370 lg 2 kohaselt. Tegemist on rahanõudega, kus hageja tugineb vaid erinevatele lepingutele ning on esitanud alternatiivsed nõude arvestused vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise puhuks, mistõttu menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda algsest haginõudest. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 19.03.
  2. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 19.03.
  3. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (19.03.2024) oli hagihinnaks 770,39 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 486,23 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 63% ulatuses ning jättis rahuldamata 37% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda.
  4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. 14.
  5. Hagilt hinnaga 770,39 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). 14.
  6. Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 887,25 eurot (ilma käibemaksuta, dtl 192). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse 11

(13)avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9). Hageja lepingulisel esindajal kulus hagi dokumentide analüüsile, komplekteerimisele ning hagi koostamisele ja kohtule esitamisele ning menetluskulude nimekirja koostamisele 3 tundi, vastuse koostamisele kohtunõudele kulus 2 tundi, menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 15 minutit. Kohus leiab, et nimetatud toimingutele kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud, arvestades menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele, kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele menetluses tehtavatele toimingutele. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga. 14.
  1. Hageja esindaja tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu suurusega. Hageja lepinguline esindaja vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud nõuetele, kuid hageja esindaja ei ole advokaat. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et hageja esindaja menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 5,25 tunni ulatuses, siis on põhjendatud lepinguliste esindajate tasu suuruseks 630 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot on põhjendatud lepingulise esindaja tasu (ilma käibemaksuta).
  2. Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 895 eurot, sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 650 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 563,85 eurot, s.o riigilõiv 154,35 eurot ja lepingulise esindaja kulu 409,50 eurot. 12
(13)Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 1152,25 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 563,85 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 588,40 euro osas. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 16. Ts

MS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.