Obsah (12)

§ 663§ 667§ 442§ 463§ 306§ 659§ 175§ 174§ 477§ 138§ 445§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 6. märts 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-15-18488 Kohtuasi Suur Ameerik

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 23. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks enam kui 3019,08 eurot ja kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks vähem kui 3369,20 eurot, samuti osas, millega maakohus mõistis kostjalt tasaarvestuse tulemusel hageja kasuks välja 991,65 eurot. Ringkonnakohus teeb

§ 667

lg 2 alusel tühistatud osas uue määruse, millega määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3019,08 eurot ja kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3369,20 eurot ning tasaarvestab need kohtumääruse resolutsioonis. Samuti jätab kolleegium maakohtu määruse resolutsioonist välja p 7, milles maakohus määras määruse menetlusosalistele kättetoimetamise.

§ 442

lg 5 (koosmõjus

§ 463

lg-ga 2) esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Viidatud sätte kohaselt ei ole määruse resolutsiooni kohustuslikuks osaks otsustus määruse menetlusosalistele kättetoimetamise kohta. Määruse kättetoimetamise kohustus tuleneb seadusest (

§ 306lg 5 ja § 466 lg 1 esimene lause).

Hageja määruskaebus jääb rahuldamata, kostja määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 24.

§ 659

ja § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruseks 3435,85 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 2444,20 eurot ning mõistis tasaarvestuse tulemusel kostjalt hageja kasuks välja 991,65 eurot koos viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse selliselt, et hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotlus rahuldatakse tervikuna, s.o 4765,50 euro ulatuses ja kostja taotlus jäetakse rahuldamata. Kostja palub maakohtu määruse tühista ja teha uue määruse selliselt, et kostja menetluskulude suuruseks määratakse vähemalt 4079,60 eurot ja hageja menetluskulude suuruseks mitte enam kui 2328,44 eurot. Maakohtu määrust ei ole seega vaidlustatud osas, millega hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks määrati 2328,44 eurot. 6 2-15-18488 Ringkonnakohus kontrollib seega maakohtu määruse õigsust hageja menetluskulude rahalise suuruse osas 2328,44 eurot ületavas osas ja kostja puhul tervikuna. 25.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude, s.o nii lepingulise esindaja tunnihinna kui ka menetlustoimingutele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Seejuures lähtub kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel hagita menetluse põhimõtetest, arvestades menetluskulude kindlaksmääramise kohta sätestatud erisusi (

§ 174lg 8).

Hagita menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ja peab kontrollima avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (

§ 477lg 5 ja 7).

Seega on kohtule antud õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel lai otsustusruum, mis tagab võimaluse leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire osaliselt ületanud. Ringkonnakohus muudab seetõttu maakohtu määrust ja põhjendab seda järgmiselt.

1. Kohus ei analüüsi siinses määruses hageja ja samuti kostjana menetluses osalenud OÜ EJHL Kinnisvara õigussuhteid, kuna need ei oma hageja ja kostja vahelises vaidluses tähtsust. Siinse asja lahendamisel on oluline markeerida, et hageja esitas kostja vastu esialgselt järgmised nõuded: a. kohustada kostjat väljastama hagejale üürilepingu p 4.10 alusel volikiri ning hoidma volikiri kehtivana kuni üürilepingu kehtivuse lõppemiseni; b. kohustada kostjat täitma üürilepingu p 5.2.10 ning lõpetama kõik kolmandate isikute ees võetud kohustused ja hoiduma kolmandate isikute ees kohustuste võtmisest hageja nõusolekuta kuni üürilepingu kehtivuse lõppemiseni; c. tuvastada hageja õigus keelduda üüri maksmisest ja sotsiaalotstarbega ehitiste ehitamise kohustuse täitmisest kuni kostja lepingurikkumiste (p 3.2.2, 4.10, 5.2.10 ja 6.2) kõrvaldamiseni; d. mõista kostjalt lepingu p 6.2 alusel välja leppetrahv 63,91 eurot päevas ajavahemiku eest 06.10.2015–30.08.2016 kuni üürilepingu p-i 4.10 rikkumise kõrvaldamiseni.
2. Hageja loobus 28.09.2020 avaldusega nõuetest a.–c. mistõttu jäid nende nõuetega seotud kulud hageja kanda (Harju Maakohtu 26.01.2021 määrus). Menetlusse jäänud nõue d. rahuldati ja sellega seotud kulud jäid kostja kanda (Harju Maakohtu 14.04.2021 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus). Pooled vaidlevad siinses menetluses selle üle, kuidas määrata kummagi poole menetluskulude põhjendatud ja vajalik ulatus, arvestades loobutud nõuete ja rahuldatud nõude omavahelist seost. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tehtud menetlustoimingute põhjendatud ulatuseks tuleb lugeda 50%. Maakohus ei ole selle hinnangu andmisel diskretsioonipiire ületanud.
3. Menetlustoimingute põhjendatud ulatuse määramisel tuleb arvestada, et hageja nõuded a. ja d. olid omavahel sedavõrd seotud, et neid ei ole sisuliselt võimalik eristada. Nimelt nõudis hageja leppetrahvi (nõue d.) justnimelt seoses volikirja väljastamise kohustuse rikkumisega (nõue a.). Seega oli kõikide nõuet a. puudutavate asjaolude esiletoomine hagi rahuldamiseks vajalik sõltumata sellest, et hageja loobus nõudest. Nõuete b. ja c. asjaolud ei olnud aga nõudega d. selliselt seotud. Seega on õige maakohtu järeldus, et hageja esindaja ajakulu, mis 7 2-15-18488 seondus tema rahuldatud nõudega, oli vajalik ja põhjendatud pooles ulatuses nõuete seotuse tõttu. Maakohtu järeldus ei ole meelevaldne, nagu leiab kostja, vaid tugineb konkreetse menetluse asjaoludele. Sellise proportsiooni põhjendatust kinnitab ka hageja menetlusdokumentide (eelkõige hagiavaldus ja selle 27.12.2016 terviktekst) sisu.
4. Seega on ekslik hageja seisukoht, nagu oleks kogu hagejale osutatud õigusabikulu olnud vajalik, kuna üks hageja nõuetest rahuldati. Kõik hageja esitatud nõuded ei tuginenud samadele asjaoludele ega olnud paratamatult seotud. Samuti ei ole hageja õigusabikulu vajalikkuse hindamisel põhjendatud lähtuda üksnes tõsiasjast, et hageja loobus ¾ esitatud nõuetest, nagu leiab kostja. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata mitte formaalselt, vaid sisuliselt, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukusega, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt ka RKTKm 03.04.2019, 2-16-3785, p 31.4; RKTKo 27.05.2020, 2-17-16812/57, p 19.2; RKTKm 12.05.2021, 2-20-114596/21, p 11). Samuti leidis maakohus õigesti, et pärast hagist osalist loobumist hageja õigusabile tehtud kulud on põhjendatud täies ulatuses. Seda kostja iseenesest ka ei vaidlusta.
5. Õige on kostja osundatu, et hagi tagamise taotluse esitamisest tingitud õigusabikulud ei ole hüvitatavad, kuna hagi tagamise taotlus seondus nende nõuetega, millest hageja loobus, s.t need toimingud ei olnud vajalikud hageja selle nõude täitmise tagamiseks, mis hiljem rahuldati. See nähtub hageja 31.12.2015 hagi tagamise taotlusest, kuid on tuvastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2016 määruses ja viidatud Riigikohtu 15.06.2016 määruses. Kulud, mis seonduvad nõuetega, millest hageja loobus, jäid vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kanda. Maakohus jättis selle põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus muudab vastavalt maakohtu määratud menetluskulude põhjendatud rahalist suurust.
6. Õige on ka kostja etteheide, et maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti hageja kasuks riigilõivuna välja 737,50 eurot. Maakohus märkis, et hageja tasus sellise summa riigilõivu rahuldatud nõudelt, kuid see ei vasta tõele. Määrusest ei ole ka jälgitav, kuidas maakohus sellisele tulemusele jõudis. Ringkonnakohtu kontrollitud andmetel tasus hageja hagi esitamise eest riigilõivu kokku 1500 eurot (arvestamata hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivuga), millest talle tagastati 26.01.2021 määrusega seoses hagist osalise loobumisega 512,50 eurot järgmise arvutuse alusel (1500 – 475) ÷
7. Maakohus märkis selles määruses õigesti, et menetlusse jäänud leppetrahvinõudelt suurusega 7669,20 eurot kuulus riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 475 eurot. Seda ületavas osas tasutud riigilõivust pool (512,50 eurot) seondub loobutud nõuetega ja see jääb vastavalt menetluskulude jaotusele hageja enda kanda. Ringkonnakohus muudab vastavalt maakohtu määrust ja arvestab hagejale hüvitatava riigilõivu suuruseks 475 eurot.
8. Eeltoodud põhimõtteid arvestades ja menetluskulude nimekirjast lähtudes, on hageja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud järgmiselt: - hageja esindaja toimingud, mis seonduvad hagi tagamise taotluse koostamisega 04.12.2015, kostja määruskaebusega tutvumise, analüüsi ja vastuse koostamisega 01.06.2016 ja määruskaebusele vastuse koostamisega 25.02.2016 kokku 1023,75 euro väärtuses, jäävad arvestamata; - hageja esindaja kulud, mis seonduvad muude toimingutega alates hagiavalduse koostamisest 30.11.2015 kuni hagi tervikteksti kootamiseni 27.12.2016, kokku 2193,75 eurost on põhjendatud 50%, s.o 1096,88 eurot; - kostja viitas oma 07.03.2023 menetlusdokumendis õigesti ka sellele, et arvestada ei saa hageja esindaja 28.09.2020 toiminguga, s.o hagist osalise loobumise avalduse 8 2-15-18488 koostamisega (324 eurot), kuna vastavalt menetluskulude jaotusele jäid nõuetest loobumisega kaasnevad kulud hageja kanda; - hageja esindaja kulud, mis seonduvad pärast loobumisavaldust tehtud toimingutega, kokku 1044 eurot (arvestades maakohtu poolt parandatud arvutusveaga, vt p 11 ülal), on põhjendatud täies ulatuses; hageja esindaja kulud seoses maakohtu 17.03.2021 istungil (1 tund 26 minutit tunnihinnaga 144 eurot) osalemisega 206,40 eurot ja ringkonnakohtu 01.02.2022 istungil (1 tund 22 minutit tunnihinnaga 144 eurot) osalemisega 196,80 eurot.
9. Menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu iga menetlustoimingu tegemisele on iseenesest põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja esindaja tunnitasu. Kostja ei ole neid maakohtu järeldusi ka vaidlustanud. Hageja vajalikud õigusabikulud, mille hüvitamine kostja poolt on põhjendatud, olid seega 2544,08 eurot (1096,88 + 1044 + 206,40 + 196,80). Hagejale hüvitatavad menetluskulud koos riigilõivuga 475 eurot kokku on 3019,08 eurot.
10. Kostja õigusabikulud on eeltoodut arvestades põhjendatud ja vajalikud järgmiselt: - kostja esindaja kulud, mis seonduvad hagi tagamise määruse vaidlustamisega ajavahemikus 05.02.201–16.06.2016 11 tundi 10 minutit 1608 euro väärtuses, on põhjendatud täies ulatuses; - kostja esindaja kulud, mis seonduvad muude toimingutega alates hagiavaldusega tutvumisest 06.01.2016 kuni 08.12.2020 kokku 21 tunnist 46 minutist on põhjendatud 50%, ulatuses s.o 1567,20 eurot; - menetluskulude terviknimekirja koostamine 1 tund (144 eurot) on siinseid asjaolusid arvestades põhjendatud.
11. Menetluskulude nimekirjas märgitud menetlustoimingu tegemisega kaasnenud ajakulu on iseenesest põhjendatud. Samuti on põhjendatud kostja esindaja tunnitasu. Hageja ei ole neid maakohtu järeldusi ka vaidlustanud. Kolleegium märgib täiendavalt, et põhjendatuks loetud tunnitasumäär (117 ja 144 eurot koos ja ilma käibemaksuta) on nii hageja kui kostja esindaja osas kooskõlas lepingulise esindaja kvalifikatsiooniga ning on keskmise keerukusega vaidluses mõistlik ja põhjendatud, jäädes vaidluse toimumise ajal kehtinud turuhinna piiresse. Kostja vajalikud õigusabikulud, mille hüvitamine hageja poolt on põhjendatud, olid seega 3319,20 eurot (1608 + 1567,20 + 144). Maakohus jättis asja lahendamisel tähelepanuta, et kostja tasus 10.02.2016 hagi tagamise määrusele määruskaebusele esitamiselt riigilõivu 50 eurot. Riigilõiv on menetluskulu (

§ 138

), mis tuleb vastavalt menetluskulude jaotusele hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kostjale hüvitatavad menetluskulud on seega kokku 3369,20 eurot. 36. Kooskõlas

§ 445

lg 2 teise lausega tasaarvestab kohus kohtuotsuse resolutsioonis poolte vastastikkused menetluskulude hüvitamise nõuded ja mõistab tasaarvestuse tulemusel hagejalt kostja kasuks välja 350,13 eurot (3369,20 – 3019,08) ja vastavalt taotlusele ka sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise. Menetluskulude jaotus 37. Kuna menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisega tekkinud menetluskulusid ei hüvitata (

§ 178

lg 4), jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 9 2-15-18488 (allkirjastatud digitaalselt) 10