KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-127054 Tsiviilasi Aktiva Finance

) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu 3

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 403

3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 8. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et laenuandja lähtus kostja taotlustest ning tegi päringud Maksehäireregistrisse ja Pensioniregistrisse. Kostjal krediiditaotluse esitamise ajal ega varasemaid maksehäireid polnud. Riigikohus on

1. novembri
2. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu 4

§ 4034

lg 3 teises lauses toodud tarbija kohustus ei vabasta laenuandjat oma kohustuste täitmisest. Kui kostja esitatud taotlustes oli vajakajäämisi, tulnuks laenuandjal küsida kostjalt rohkem lisateavet. Hageja esitatust ei nähtu, et laenuandja oleks kostjalt küsinud täiendavat infot. Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud. 9.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kostja on võtnud laenu kokku 1438 eurot. Kostja ei ole sõlmitud laenulepingute tarbeks teostanud ühtegi tagasimakset. Kohus rahuldab hageja põhinõude summas 1438 eurot.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 4%. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi põhivõlgnevuselt 979 eurolt alates

1. osamaksest (04.01.2024) kuni
2. osamakseni (04.04.2024) ehk summas 9,84 eurot ning põhivõlgnevuselt 459 eurolt alates
3. osamaksest (10.01.2024) kuni
4. osamakseni (10.04.2024) ehk summas 4,62 eurot, kokku 14,46 eurot. Kuivõrd vastutustundliku laenamise rikkumise korral kostja hagejale muid tasusid ei võlgne, jätab kohus hageja nõude lepingutasu 30 euro väljamõistmiseks rahuldamata. 10.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja on jäänud täielikult võlgnevusse mõlema lepingu puhul vähemalt kolme järjestikuse osamaksega (s.o mõlema lepingu osas

1. osamaksest kuni
2. osamakseni). Kostjale on antud
3. aprillil 2024 täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ning kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingud üles
4. aprillil
5. Kohtu hinnangul kehtib käesoleval juhul lepingute ülesütlemine ka vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ning hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o

§ 113lg 1 alusel.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 1438 eurolt alates lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast (30.04.2024) kuni hagiavalduse esitamiseni (24.09.2024)

§ 113lg 1 teises lauses märgitud määras ehk summas 71,84 eurot ning 5

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

11. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 90 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude.

1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1438 eurot, intress 14,46 eurot, sissenõudmiskulud 90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 71,84 eurot ning edasiulatuv viivis.
2. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
4. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 1614,30 eurot. Hagi rahuldati ligi 90,9% ulatuses.
5. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 9,1% ulatuses hageja kanda ning 90,9% ulatuses kostja kanda.
6. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 350 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 676 eurot. Kostja ei ole hagile vastanud, seega kostjal eelduslikult hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
7. Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga. TsMS § 4842 alusel on põhjendatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot
8. Tulenevalt TsMS § 175 lg 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
9. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja puhul ei ole tegemist keskmisest keerulisema vaidlusega, samuti arvestab kohus sellega, et kostja ei ole kirjalikku vastust esitanud ning kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata.
10. Kohus leiab, et hageja esindaja (juristi) tunnitasu 169 eurot ilma käibemaksuta on arvestades asja sisu ebamõistlikult kõrge ning vastab kvalifitseeritud õigusabi osutaja, s.o advokaadi tunnitasu määrale. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatuks tunnitasu määraks 120 eurot. Kohus peab mõistlikuks esindajal kulunud aega 2 tundi. Kohus arvestab seejuures, et koostatud hagiavaldus on standardne ning asi ise ei ole õiguslikult keeruline. Kohtu hinnangul, arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ning asja keerukust, on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista, 240 eurot.
11. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulud seega 610 eurot, millest kostja kanda jääb 90,9% ehk 554,49 eurot. Hageja kantud menetluskulud summas 55,51 eurot jäävad kostjalt välja mõistmata. 6