Obsah (18)

§ 103§ 444§ 139§ 39§ 423§ 35§ 37§ 434§ 7§ 42§ 445§ 452§ 427§ 443§ 447§ 476§ 127§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 18. veebruar 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-2313

) § 42 lg 1 järgi saavutatav. Seega on tegemist tühise tüüptingimusega ja kostja ei saa sellele tuginedes kahju hüvitamisest keelduda. 14. Haagise vargust lihtsustab see, kui haagis ei ole vedukiga ühendatud ja ta on kohas, kus teda on võimalik liigutada teise veovahendi abil edasi või tagasi. Seega on hageja suurendanud riski saabumise tõenäosust, rikkudes sellega eritingimuste p-st 8.1 tulenevat kohustust

§-de 443 ja 444 mõttes. Kuna haagise vedukist lahti ühendatuna tänavale jätmise tingisid rasked ilmastikuolud ja haagise remonti viimise vajadus, on hageja rikkunud kohustust hooletusest. Rikkumine ei ole vabandatav, sest talveolud ja suur lume hulk ei ole Eestis ootamatu sündmus ega takistus

§ 103lg 2 mõttes.

Kostja ei saa täielikult keelduda kindlustushüvitise maksmisest ka eritingimuste p 3.1,

§ 444ja § 445 lg 2 alusel.

15. Haagise turuväärtuse puhul tuleb arvesse võtta sarnases korras haagise kõige madalamat turuhinda, mis on 17 500 eurot (käibemaksuta). Seega peaks kostja hüvitama hagejale kindlustuslepingu alusel 14 876 eurot. Arvestades hageja kohustuse rikkumist, tuleb kahjuhüvitis

§ 139alusel vähendada 14 000 euroni.

Hageja õigusabikulude 200 euro hüvitamise nõue on põhjendatud. Apellatsioonkaebus

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Kuna haagis ei asunud varguse hetkel valvega territooriumil ega olnud vedukiga ühendatud, ei ole tulenevalt eritingimuste p-s 2.3.22 sätestatust tegemist kindlustusjuhtumiga. 4 2-22-2313 Maakohtu järeldus, nagu oleks eritingimuste p 2.3.22 tühine tüüptingimus, on põhjendamata. Kindlustusandjal ja kindlustusvõtjal on vabadus kindlustusjuhtumis kokku leppida.
3. Igal juhul suurendas hageja haagise tänavale parkimisel ise oluliselt kindlustusriski võimalikkust. Maakohus leidis valesti, et

§ 444ja § 445 lg 2 ei võimalda kostjal kindlustushüvitise maksmisest keelduda.

Kindlustusrisk suurenes üksnes hageja enda käitumise tulemusena.

1. Maakohus eksis haagise turuväärtuse tuvastamisel ega vähendanud kindlustushüvitise suurust piisavalt, arvestades hageja enda osa kahju tekkimises.
2. Hageja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus
3. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäi rahuldamata ja menetluskulud jäeti osaliselt hageja kanda. Hageja palub rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4. Kaebuse kohaselt eksis maakohus haagise turuväärtuse tuvastamisel. Kostja tõend on asjakohatu, kuna tegemist ei ole sama haagisega. Ka ei tõendanud kostja väidetava remondi maksumust ega seda, et remondi vajadus vähendas haagise turuväärtust.
5. Maakohus vähendas kindlustushüvitist põhjendamatult. Hageja ei ole kohustusi rikkunud ja kindlustusriski suurenemist ei ole toimunud.
6. Kostja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30.01.2024 otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata.
8. Riigikohus tühistas 28.06.2024 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb enne tingimuste p 2.3.22 võimaliku tühisuse kontrollimist võtta seisukoht, kas see on kindlustusjuhtumit välistav tingimus või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil. Kui tingimuse saabumist mõjutab eelkõige kindlustusvõtja käitumine, on üldjuhul tegemist kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega. Kui vaidlusalune tingimus reguleerib üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust, siis vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest üksnes ulatuses, milles hageja rikkumine suurendas kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Sealjuures tuleb kindlaks teha, kas hageja rikkus kindlustuslepingust tulenevat kohustust (eelkõige hoolsuskohustust) ning kas ja kui palju see suurendas kindlustusriski võimalikkust. 5 2-22-2313 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt 3000 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb selle õiguslikke põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Hageja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad kostja kanda.
10. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise 14 000 eurot ja kahjuhüvitise 200 eurot. Hageja vaidlustab oma vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis kindlustushüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata, s.o 3000 euro ulatuses. Seega on pooled vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna. Hageja palub teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja kostja otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
11. Ringkonnakohus võtab kaebuste lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud (vt p 12 ülal), mille üle pooled ei vaidle (TsMS § 652 lg 1 p 1). Maakohus ei ole nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ja ringkonnakohus saab neist asja lahendamisel lähtuda.
12. Pooled vaidlevad ka apellatsioonimenetluses selle üle, kas haagise vargus oli kindlustusjuhtum ja kas kostja on sellest tulenevalt kohustatud maksma välja kindlustushüvitise ja kui, siis millises summas. Pooled ei vaidle samas selle üle, et vaidlusalune haagis oli kindlustatud varguse riski vastu, et haagis varastati ja et see oli varastamise ajal pargitud tänava äärde ilma vedukita. Kostja leiab aga, et haagise vargus ei ole siinsel juhul käsitatav kindlustusjuhtumina, kuna kindlustuslepingule kohalduvate tingimuste A6-02 p 2.3.22 näeb ette, et kindlustusjuhtumiks ei ole ning hüvitamisele ei kuulu kahju, kui kindlustatud on sõiduki haagis või poolhaagis ja see varastati ajal, kui see ei olnud vedukiga ühendatud või ei asunud kinnisel valvega territooriumil (kd I tl 11 pöördel).
13. Maakohus leidis, et tingimuste p 2.3.22 on tühine tüüptingimus, sest selles sisalduv välistus tähendab sisuliselt seda, et haagis ei olegi varguse vastu kindlustatud. Maakohus on asja lahendamisel jätnud tähelepanuta, et enne niisuguse tüüptingimuse võimaliku tühisuse kontrollimist tuleb võtta seisukoht, kas selle puhul on üldse tegemist kindlustusjuhtumit välistava tingimusega või on selle mõtteks reguleerida üksnes kindlustusvõtja hoolsuskohustust kindlustusriski vähendamise või selle suurenemise vältimise eesmärgil. Kindlustusvõtja hoolsuskohustust reguleeriv tingimus ei välista toimunu käsitlemist kindlustusjuhtumina, kuid see võib mõjutada kindlustusandja hüvitamiskohustuse ulatust. See, kas tegemist on kindlustusjuhtumit välistava tingimusega tuleb välja selgitada tingimuse tõlgendamise teel.

§ 39

lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Tingimuste p 2.3.22 kvalifitseerimine 32.

§ 423

lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Selle, mida vaidlusaluse kindlustuslepingu puhul mõistetakse kindlustusjuhtumina defineerib 6 2-22-2313 tingimuste A6-02 p 2.1.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtum sõiduki mistahes ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, sealhulgas liiklusõnnetus ja loodusõnnetus, tulekahju, vandalism, vargus, röövimine, välja arvatud punktis 2.3 välistatud juhtumid. Sama punkti teine lause täpsustab, et punktis 2.3 loetletud juhtumid ei ole kindlustusjuhtumid ja nende korral ei ole kindlustusandjal kunagi hüvitamise kohustust. Seega on iseenesest õige kostja osundatu, et lepingu tekst sätestab, et punktis 2.3.22 nimetatud olukorra esinemisel ei ole kunagi tegemist kindlustusjuhtumiga. Lepingu tõlgendamisel ei saa aga lähtuda üksnes selle vormist ja sõnastusest, sh sellest, millisesse peatükki tingimus on paigutatud. Tingimuse tõlgendamisel tuleb tähelepanu pöörata ka selle sisule. 33. Tingimuste p 2.3.22 näeb sisuliselt ette selle, millisel viisil peab kindlustusvõtja lepingu eset hoidma, kehtestades, et see peab kindlustuskaitse kehtimiseks olema kas ühendatud vedukiga või kinnisel valvega territooriumil. Kostja on viidates p-le 2.3.22 menetluses hagejale läbivalt ette heitnud seda, et hageja ei olnud haagise hoidmisel piisavalt hoolas ja ta soovib siinses menetluses üksnes vabaneda omaniku hoolsuskohustusest. Samuti on kostja viidanud

§-st 444 tuleneva kindlustusriski võimaldamise suurendamise keelule ja §-le 445, mis sätestab §-st 444 tulenevate kohustuste rikkumise tagajärjed. Kostja heidab hagejale ette, et kui hageja oleks oma kohustusi täitnud, oleks haagise varguse toimepanemine olnud tehniliselt tunduvalt keerukam ja märgib, et hageja tõstis haagist tänavale jättes kindlustusriski, mis ei ole kooskõlas kokku lepitud kindlustusvõtja hoolsuskohustusega. Sisuliselt on p 2.3.22 näol seega tegemist kindlustusvõtjale hoolsuskohustuste või ohutusnõuete kehtestamisega, sooviga motiveerida kindlustusvõtjat teatud viisil käituma, s.o hoidma haagist kinnisel valvega territooriumil või haagisega ühendatuna. Selliselt sisustab tingimus

§-st 444 tulenevat kindlustusvõtja kohustust mitte suurendada kindlustusriski võimalikkust. Nii on seda sisuliselt mõistnud ka kostja ise. Ka õiguskirjanduses on leitud, et kui tingimuse saabumist mõjutab eelkõige kindlustusvõtja käitumine, on üldjuhul tegemist kindlustusvõtja hoolsuskohustust sätestava tingimusega (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2021, § 452 komm. 3.3.2). Siinsel juhul ongi tegemist sellise olukorraga. 34. Eeltoodust tulenevalt võis kindlustusvõtja mõista, et tingimuste p 2.3.22 konkretiseerib

§-st 444 tulenevat kindlustusriski suurendamise keeldu selliselt, et keelab kindlustusvõtjal hoida haagist ilma vedukita või väljaspool kinnist valvega territooriumi, st nende nõuete rikkumine loetakse kindlustusriski lubamatuks suurendamiseks.

1. Kostja tõlgendus, nagu sätestaks p 2.3.22 kindlustuskaitset välistava objektiivse kindlustuskoha määratluse, sarnaselt kindlustusterritooriumi tingimusega, ei ole õige. Kui tingimus oleks seotud ainult haagise asukohaga, annaks leping kindlustuskaitse üksnes juhul, kui haagis seisaks ainult valvega kinnisel territooriumil. Vaidlusaluse punkti eesmärk ei ole aga piirata haagise kasutamist üksnes valvega kinnise territooriumiga ja kui see nii oleks, oleks see vastuolus haagise tavapärase kasutamise eesmärgiga. Samuti on selline tõlgendus vastuolus tingimuse endaga, kuna tingimus näeb ette, et kindlustusega on kaetud ka olukorrad, kus see asub küll väljaspool kinnist valvega territooriumit, kuid on ühendatud vedukiga. Tingimus on saanud lepingu osaks
2. Maakohus tuvastas iseenesest õigesti, et tingimuste p 2.3.22 on tüüptingimus

§ 35

lg 1 tähenduses, st tegemist on tingimusega, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud. Hageja väide, et sõidukikindlustuse tingimused nr A6-02 käivad sõiduki kohta, kuid haagis ei ole sõiduk, on aga asjakohatu. Vaidlusalune tüüptingimus on sätestatud just nimelt haagise kohta. Õige ei ole ka hageja 7 2-22-2313 seisukoht, nagu ei oleks tingimus saanud lepingu osaks.

§ 35

lg-st 3 tuleneb, et tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis, kuid see võib olla ka lepingu eraldi osa.

§ 37

lg 1 kohaselt saab tüüptingimus lepingu osaks siis, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või selle sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Seega ei eelda tüüptingimuse kehtivus, et see oleks märgitud just kindlustuse poliisile. Teistsugust järeldust ei saa teha ka Finantsinspektsiooni 2006. a koostatud soovituste alusel. Andmed, mis peavad olema poliisile märgitud, sätestab

§ 434lg 2.

Viidatud sätte kohaselt, koosmõjus § 428 lg 1 p-ga 3, piisab, kui poliisil on viidatud, millised on kindlustuslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused. Siinsel juhul on nii kindlustusteatisel kui ka kindlustuspoliisil selge viide, et kindlustuskaitse on antud vastavalt sõidukikindlustuse tingimustele A6-02 (kd I tl 10 ja tl 46). Seega on hagejal olnud mõistlik võimalus tingimuse sisust teada saada. 37. Samuti on tüüptingimus mõistliku ja ootuspärase sisuga. See ei ole üllatuslik

§ 37lg 3 tähenduses.

Viidatud sätte kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitatakse

§ 7

abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid (vt RKTKo 18.06.2007, 3-2-1-76-07, p 21). Kolleegium ei nõustu hagejaga, nagu oleks tingimuste p-s 2.3.22 sätestatud hoolsuskohustus vastuolus täiskasko ja koguriskikindlustuse mõttega, kuna see välistab kindlustushüvitise väljamaksmise haagise tavapärasel kasutamisel.

1. Hageja väidab küll, et haagise vedukita tänavale parkimine on tavaline, kuid ei ole seda tõendanud. Tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga TsMS § 231 lg 1 mõttes. Samuti ei ole kostja seda asjaolu TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud. Seega tuli hagejal oma väidet TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada. Hageja soovis asjaolu tõendada oma seadusliku esindaja Vladimir Vildti vande all antud seletusega, mille kohaselt peab tema haagise vedukita tänavale parkimist tavapäraseks ja on näinud haagiseid ilma vedukita seismas (kd I tl 112 pöördel – 114 pöördel), kuid see ei ole valdkonna praktika tuvastamiseks piisav. Hagiavaldusest ja hageja seadusliku esindaja ütlustest tuleneb hoopis see, et ka hageja pargib haagiseid tavapäraselt selleks renditud parklas ja selle antud juhul tänavale parkimine oli tingitud erakorralistest asjaoludest. Hageja ei ole tõendanud, et tema majandustegevuse iseloomu arvestades oleks vältimatu või mõistlik, et haagis on pargitud vedukist eraldatuna tänavale.
2. Siinsel juhul omab tähtsust eelkõige see, et tingimuste p 2.3.22 eesmärk on suunata kindlustusvõtjat käituma viisil, mis maandab kindlustusriski toimumist. Seejuures on hageja ise väitnud, et haagise varastamine ei ole keeruline, ajamahukas ega raske. Seega on ootuspärane ja mõistlik, et kindlustusandja soovib suunata kindlustusvõtjat tagama kindlustatud vara turvalisust. Vara säilimiseks meetmete võtmine on heaperemehelik, mitte ebatavaline või üllatuslik. Kindlustusvõtja jaoks ei saa olla üllatuslik, et tal tuleb rakendada mõistlikke ja elementaarseid meetmeid kindlustatud eseme hoidmiseks (vt RKTKo 07.06.2017, 3-2-1-58-17, p 11.2). Hageja ei ole esile toonud, et tingimusega sätestatud abinõud oleksid mingil põhjusel ebamõistlikud, ebaproportsionaalsed või ülemäärased. Tingimus on ka arusaadav ja seda on võimalik olulise pingutuseta mõista. Tingimus ei ole seega ebamõistlik ja see on saanud kindlustuslepingu osaks. Tingimus ei ole tühine, vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõtetega 8 2-22-2313
3. Tingimus ei ole ka tühine ega vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisuse hindamisel

§ 42

lg 1 alusel tuleb arvestada lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid, samuti tuleb hinnata tingimust tervikuna.

1. Haagise teatud viisil ja kohas hoidmise kohustust ei saa iseenesest pidada kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks. Kuna tegemist ei ole kindlustusjuhtumit välistava tingimusega, vaid kindlustusvõtja hoolsuskohustust reguleeriva kokkuleppega, mis ei välista õigust kindlustushüvitisele, ei kahjusta see kindlustusvõtjat ebamõistlikult. Kindlustushüvitise suurus on seotud kindlustusvõtja enda käitumisega ja eeldusega, et omanik hoolitseb enda asja eest heaperemehelikult, tekitamata ebamõistlikke riske nii endale kui kindlustusandjale. See ei ole vastuolus koguriskikindlustuse mõtte ega sisuga. Maakohtu järeldus, nagu ei oleks haagis tüüptingimuse tõttu varguse vastu üldse kindlustatud, on seega ekslik. Tingimuse mõju kindlustushüvitise suurusele sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest ja see ei välista kindlustushüvitise saamist.
2. Kindlustusvõtja käitumisest lähtuv kindlustuskaitse piirang ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ka põhjendusel, et haagisele oli ostetud koguriskikindlustus (vt poliis kd I tl 46 ja pöördel). Ka koguriskikindlustuse puhul tuleb kindlustusvõtjal olla asja suhtes hoolas. Tüüptingimuse sisu ei ole vastuolus seaduse olulise põhimõttega, samuti ei takista selles sisalduv piirang lepingu sõlmimise eesmärgi saavutamist.
3. Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja haagist ilma vedukita tänavale jättes tingimuste p-st 2.3.22 tulenevat hoolsuskohustust ja seeläbi

§-st 444 tulenevat kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keeldu. Rikkumise vabandatavus 44. Maakohus leidis õigesti, et rikkumine ei ole vabandatav.

§ 103

lg 2 teise lause järgi on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Talveolud ja suur lume hulk Eestis jaanuari- ja veebruarikuus ei ole ootamatu sündmus, millega hageja ei oleks saanud mõistlikult arvestada. Hageja ei ole tõendanud, et lume hulk oleks arvestades Eesti tavalisi talveolusid olnud ebaharilik. 45. Samuti ei ole hageja veenvalt esile toonud ega tõendanud, et tal ei olnud pärast haagise lumest väljakaevamist objektiivselt võimalik seda tagasi suletud valvega territooriumile paigutada või ühendada seda vedukiga. Teistsugust järeldust ei saa teha SY ja MY kirjade (kd I tl 63–66) ega VV vande all antud seletusteste alusel. Kui haagist oli võimalik parklast välja tuua, oli seda võimalik ka sinna tagasi või teise parklasse viia või ühendada vedukiga. Kindlustusandja täitmiskohustuse ulatus 9 2-22-2313 46.

§ 445

lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub

§-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Viidatud sätte kohaselt ei ole kindlustusandjal

§ 444

sätestatud kohustuse rikkumise korral õigus hüvitise maksmisest täielikult keelduda, vaid täitmiskohustuse ulatus määratakse kindlaks lähtudes sellest, mil määral kindlustusvõtja kindlustusriski suurendas. Siinsel juhul viitab kostja aga sellele, et tal on tulenevalt p-st 2.3.22, samuti kindlustuspoliisi eritingimusest, õigus vabaneda täitmise kohustusest täielikult. Nimelt näeb ka kindlustuspoliis ette, et kui kindlustusvõtja, ilma kindlustusandja nõusolekuta, suurendab kindlustusriski võimalikkust või lubab selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab, siis kindlustusjuhtumi esinemise korral vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest (kd I tl 46). 47. Iseenesest võib lepingus kokku leppida kindlustusriski suurendamise tagajärjena kindlustusandja kindlustushüvitise tasumise kohustusest (osalises) vabanemises, kuid vastavatele kokkulepetele tuginemisel tuleb arvestada

§ 452lg-ga 2.

See kehtib ka juhul, kui kindlustusandja vastutuse piirangud on kindlustustingimustes ette nähtud varjatult, nt juhtumitena, mis juhtudel kindlustusandja kindlustuskaitset ei anna, nagu on ka siinsel juhul.

§ 452

lg 2 p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele.

§ 427

lg 1 kohaselt on kindlustusvõtja kahjuks

§ 452lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Seega võimaldavad

§ 452

lg 2 ja § 445 lg 2 kindlustushüvitist vähendada vaid ulatuses, mille võrra kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumine mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist. Üldjuhul vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest üksnes siis, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine (

§ 452lg 1).

Välistatud ei ole siiski kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest ka siis, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu (vt ka RKTKo 23.12.2014, 3-2-1-136-14, p 14). Hinnates, milline mõju oli kindlustusvõtja hoolsuskohustuse rikkumisel kindlustusjuhtumi toimumisele, arvestatakse, milline oli konkreetne kahju tekitanud juhtum ning kas kindlustusvõtja tegevus tõi otseselt kaasa kindlustusjuhtumi toimumise. Kui kahju tekitas kolmas isik, siis ei saa üldjuhul asuda seisukohale, et kindlustusrisk suurenes ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu ning kindlustusandja võib hüvitise maksmisest täielikult keelduda (RKTKo 31.03.2020, 2-1614152/67, p 14). 48. Seega sõltub kostja täitmiskohustus sellest, milline mõju oli hageja käitumisel kindlustusjuhtumi toimumisele ja kas ning kui palju selline rikkumine suurendas kindlusriski võimalikkust. Seda, kas ja kuivõrd mõjutas hageja rikkumine kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust, pidi tõendama kostja.

§-st 445 tulenevat kohustust tuua esile kas ja milline mõju oli hageja käitumisel kindlustusriski suurenemisele ja mis ulatuses, selgitas kostjale juba maakohus oma 30.03.2023 määruses. Samuti selgitas tõendamiskoormist Riigikohus siinses asjas 28.06.2024 tehtud otsuse punktis

1. Ringkonnakohus andis pooltele 08.07.2024 kirjaga võimaluse esitada tulenevalt Riigikohtu juhisest oma seisukohti ja tõendeid. Kostja ei esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus tuvastada, et kindlustusjuhtum toimus ainuüksi hageja rikkumise tõttu või mil määral hageja tegevus kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust suurendas. Ainuüksi asjaolust, et hageja rikkus hoolsuskohustust, ei saa neid 10 2-22-2313 asjaolusid järeldada. Täitmiskohustuse ulatus tuleb tuvastada esile toodud asjaolude ja tõendite alusel hoolsuskohustuse rikkumisest eraldi.
2. Kostja leiab, et vargus sai toimuda üksnes hageja tegevuse tulemusena, kuna kui hageja ei oleks haagist lumest välja kaevanud, vedukist lahti ühendanud ja tänavale parkinud, oleks selle varastamine olnud välistatud. Kolleegium sellega ei nõustu. Etteheide haagise lume alt väljakaevamisele on asjakohatu, kuna sellega ei ole hageja oma hoolsuskohustust rikkunud. Kostja on jätnud tähelepanuta Riigikohtu selgituse selle kohta, ja sellele on varasemas menetluses tuginenud ka hageja, et kindlustusandja saaks oma täitmise kohustusest tervikuna vabaneda üksnes juhul, kui kindlustusrisk realiseerus ainuüksi kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu. Olukorras, kus haagis varastati, ei toimunud kindlustusjuhtum aga ainuüksi põhjusel, et hageja jättis haagise vedukita tänavale. Haagis oleks võidud varastada ka siis, kui see oleks olnud ühendatud vedukiga (vt hageja 27.04.2023 menetlusdokumendile lisatud video, millega hageja tõendas, et haagise saab varastada ka siis, kui see on vedukiga ühendatud) või kui see oleks olnud kinnisel valvega territooriumil. Samuti on võimalik, et haagist ei oleks hoolimata hageja hoolsuskohustuse rikkumisest üldse varastatud. Kostja viitab hageja nõudele vastuväidete esitamisel seega üksnes hageja hoolsuskohustuse rikkumisele, märkides, et vedukita ja tänavalt on haagist lihtsam varastada kui vedukiga ja valvega kinniselt territooriumilt. Sellega õigustab kostja aga hagejalt hoolsuskohustuse järgimise nõudmist. Kostja ei ole samas viidanud ühelegi asjaolule või tõendile ega esitanud mingeid andmeid, mille alusel saaks järeldada, kas ja millisel määral mõjutas see hageja rikkumine konkreetsel juhul kindlustusjuhtumi toimumist. Ka kostja taotlus vabastada ta täitmiskohustusest vähemalt osaliselt, on üldsõnaline. Kostja väited on ka vastuolulised, kuna ühelt poolt leiab kostja, et kindlustusjuhtum toimus üksnes hageja tegevuse tõttu, kuid teisalt, et hoolsuskohustuse järgimine oleks vargust raskendanud, toomata esile, millisel määral rikkumine kahjujuhtumi tõenäosust konkreetsel juhul mõjutas. Hageja märkis asjakohaselt, et varguse panid toime seni tuvastamata kolmandad isikud, s.t kindlustusjuhtumit ei põhjustanud hageja ise. Kuigi kostja on viidanud menetluses ka kindlustuspettuse võimalikkusele, ei ole ta oma väidet millegagi sisustanud ega tõendanud. Seejuures ei oma siinsel juhul tähtsust see, kas hageja oli hoolsuskohustust rikkudes hooletu või raskelt hooletu, kuna kostja ei ole selgitanud, milline oli hoolsusmäära mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kostja võiks vabaneda täitmiskohustusest siis, kui hageja oleks rikkunud oma kohustusi tahtlikult (

§ 452lg 1). Seda ei ole kostja tõendanud. 50. Ts

MS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus ei saa kostja tõendamiskoormisesse kuuluvaid asjaolusid ise sisustada ega nende kinnitamiseks tõendeid koguda. Maakohus vähendas seetõttu ebaõigesti kostjalt väljamõistetavat kindlustushüvitist 876 euro võrra. Maakohus ei tuvastanud kindlustushüvitist vähendades ühtegi asjaolu, mis annaks

§ 445

lg-st 2 ja § 452 lg 2 p-st 2 tulenevalt alust kindlustusandja täitmiskohustuse ulatust vähendada. Selliseid asjaolusid ei ole tuvastanud ka ringkonnakohus. 51. Kindlustushüvitise väljamaksmisest või osalisest väljamaksmisest keeldumise õigust ei tulene ka muudest kostja viidatud asjaoludest. Kostja heidab hagejale ette ka

§-s 443 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumist Kostja leiab nimelt, et hagejal tulnuks teavitada kostjat haagise vedukita tänavale parkimisest.

§ 443

kohaselt peab kindlustusvõtja kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata kindlustusandjale teatama, välja arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise põhjustas üldiselt teadaolev asjaolu, mis ei mõjuta üksnes selle kindlustusvõtja kindlustusriski. Teavitamiskohustuse kohta 11 2-22-2313 on õiguskirjanduses selgitatud, et kindlustusandjat peab teavitama eelkõige selliste asjaolude muutumisest, mis olid lepingu sõlmimise aluseks ja mis mõjutasid kindlustuslepingu sõlmimist. Teavitamiskohustus kehtib üksnes juhul, kui kindlustusriski võimalikkus suurenes olulisel määral (

§ 447lg 2) ja juhul, kui sellel on teataval määral püsiv iseloom.

Olulisel määral riski tõusust saab rääkida üksnes juhul, kui ajaline faktor on selline, et riskitaseme tõus on teataval määral välja kujunenud (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2021, § 443 komm). Nii viitab ka kostja tingimuste p 3.1.2 teavitamiskohustusele oluliste riskiasjaolude muutumisel. 52. Siinsel juhul parkis hageja haagise ilma vedukita tänavale ühekordselt ja põhjendab seda vajadusega viia see järgmisel päeval remonti, samuti suure lumekogusega parklas, kus ta haagist tavapäraselt hoidis. Asjas ei ole esile toodud, et hageja oleks oma tegevuse ümber korraldanud selliselt, et kindlustusrisk oleks püsivalt ja oluliselt muutunud. Seega oli tegemist ajutise ja lühiajalise riskitaseme muutumisega, mida hageja oli küll kohustatud vältima (

§ 444), kuid mis ei toonud kaasa teavitamiskohustust.

Sellised tüüptingimused, mis näevad vähetähtsa ja kindlustusvõtja pelga hooletuse korral ette kindlustusandja täieliku täitmiskohustusest vabanemise, oleksid aga kindlustusvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja

§ 42lg 1 järgi tühised.

Seega ei anna need väited iseseisvalt alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Kindlustushüvitise suurus 53. Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja ees kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus ja ta ei ole tõendanud õigust kohustuse täitmisest keelduda. Maakohus on seega lõppastmes õigesti leidnud, et kostjal on hageja ees kahjujuhtumi toimumisest tulenev kindlustushüvitise väljamaksmise kohustus.

§ 476

lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Kindlustuspoliisi kohaselt on kindlustussumma kindlustusväärtus (turuväärtus) kindlustusjuhtumi toimumisel, millest on maha arvestatud omavastutus 15%. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli haagise väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Maakohus tuvastas autoline.ee väljavõttes kajastatud müügikuulutuste alusel (kd I tl 74–76), et haagise turuväärtus oli 17 500 eurot, kuid sellega ei nõustu kumbki pool.

1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja esitas haagise väärtuse tõendamiseks haagise müümisega tegelevate ettevõtete OÜ ScanBalt Truck ja OÜ ScanBalt Trailer arvamuse konkreetselt vaidluse all oleva haagise turuväärtuse kohta (kd I tl 62 ja tl 85). Arvamuse kohaselt oleks hagejale kuulunud haagise müügihind olnud veebruaris 2021 minimaalselt 20 000 eurot (käibemaksuta). Kohus ei nõustu kostja üldsõnaliste vastuväidetega hageja esitatud tõenditele. Hageja tõend on ajakohane ja käsitleb justnimelt vaidlusaluse haagise turuhinda.
2. Õige on hageja osundatu, et maakohus lähtus hüvitise suuruse määramisel ekslikult kostja esitatud autoline.ee väljavõttest. Esmalt nähtub väljavõttest, et tegemist on teist tüüpi haagiste müügikuulutustega (Krone SDP 27 ELB4-CS, kui vaidlusalune haagis on Krone SDP 27 ELB4-CT, vt haagise andmed kd I tl 55). Ekslik on ka kostja seisukoht, nagu tulnuks haagise turuväärtuse määramisel lähtuda
3. a toodetud haagiste minimaalsest hinnast, kui võrdlevad tehingud on olemas ka
4. a haagiste kohta. Hageja haagis on toodetud just
5. a. Autoline.ee müügipakkumiste väljavõtte hindamisel tuleb arvestada aga ka seda, et need kajastavad haagiste müügipakkumisi augustist 2022, mitte kindlustusjuhtumi toimumise ajast 12 2-22-2313 veebruarist 2021 (vt väljavõte kd I tl 74–76). Väljavõttel ei ole informatsiooni ka haagiste seisundi kohta ja enamikul puudub teave läbisõidu kohta. Tõend ei ole seega informatiivne ega ajakohane, s.o kooskõlas kindlustuspoliisi nõudega määrata turuväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal.
6. Kostja väited, mille kohaselt on haagise tegelik väärtus oluliselt madalam, kuna see oli väga halvas seisus, on üldsõnalised ja tõendamata. Iseenesest on õige kostja viide, et haagis suunati 29.01.2021 erakorralisele ülevaatusele (kd I tl 55 pöördel) ja hageja on ise kinnitanud, et see oli vaja viia veebruari alguses seoses piduritega remonti. Need asjaolud ei anna aga mingit teavet haagise turuväärtuse kohta. Kostja üksnes loetleb asjaolud, mis tema hinnangul asja väärtust mõjutavad, kuid ei ole esitanud konkreetse haagise turuväärtuse kohta ühtegi ajakohast ega asjakohast tõendit, s.o tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et selliste puudustega haagise, nagu oli hageja oma, turuhind oleks 10 000 eurot, nagu ta väidab.
7. Õige ei ole ka kostja seisukoht, nagu saaks kohus määrata kindlustushüvitise suuruse

§ 127lg 6 alusel ise.

Viidatud sätte kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus ise siis, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Siinsel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Tegemist on haagisega, millel on olemas (järel)turg ja mille kohalik keskmine müügihind on võimalik kindlaks teha nii pakkumiste võrdlemise kui ka asjatundja arvamuse abil. Seejuures ei takista müügihinna kindlakstegemist asjaolu, et hageja haagis on varastatud ja seda ei saa enam üle vaadata. Kui kostjale olid teada nii haagise tüüp, vanus kui ka selle puudused, oli tal võimalik esitada tõendeid või tõendite kogumise taotlus, millega tõendada väidet, et haagise turuväärtus on 10 000 eurot. Kostja ei ole ühtegi sellist tõendit esitanud, kuigi tal on see võimalus olnud.

1. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hageja nõude suuruse hindamisel ebaõigesti kõrvale hageja esitatud tõendi varastatud haagise väärtuse kohta. Tõend on ajakohane ja asjakohane, s.o käib konkreetselt hageja haagise kohta kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Kuna hageja on tõendanud, et haagise kahjujuhtumiaegne turuväärtus oli minimaalselt 20 000 eurot, on hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja 17 000 eurot (20 000 – 15% omavastutus) põhjendatud ja tulnuks rahuldada. Ka hageja vastuapellatsioonkaebus on seega põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuna maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 14 000 eurot, mõistab ringkonnakohus kostjalt välja täiendavalt veel 3000 eurot ja rahuldab hagi.
2. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudele. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks nõude rahuldamisel rikkunud menetlus- või materiaalõiguse norme. Hagejal on õigus nõuda kohtueelsete õigusabikulude hüvitist

§ 115lg 1 ja § 128 lg 3 alusel (RKTKo 24.11.2021, 2-18-13432/108, p 24).

Maakohtu otsus jääb selles osas muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause).
2. Seoses hagi rahuldamisega jäävad tsiviilasja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). 13 2-22-2313 (allkirjastatud digitaalselt) 14