Obsah (6)

§ 2§ 120§ 121§ 45§ 152§ 155

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-1495 Määruse kuupäev 29. detsember 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi X.X.-i (X.X.) kaebus Viru Vangla 1. aprilli 2024. a käskkirja nr 62/24/765-3 t

) § 120 lõike 1 punkti 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosalise avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (

§ 2lõige 4).

Kaebaja on kaebuses taotlenud Viru Vangla

1. aprilli
2. a käskkirja nr 62/24/765-3 tühistamist ning Viru Vangla keelamist määrata ja sundida teda tööle. Lähtuvalt kaebaja
3. detsembri
4. a pöördumisest mõistab kohus, et kaebaja on soovinud käesolevas asjas eraldiseisva keelamisnõude menetlemist. 8.

§ 120

lõike 1 punkti 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 9. Kohus leiab, et kaebus tuleb keelamisnõude osas

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel tagastada.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

1. Kaebaja on esitanud keelamiskaebuse, soovides, et kohus keelaks vanglal määrata ja sundida kaebajat tööle. Kaebaja selgitustest nähtuvalt ei ole välistatud, et vangla võib teda tulevikus sundida tööle.
2. Kohus selgitab, et halduskohtu ülesanne on teostada haldusmenetluse üle järelkontrolli, mitte sekkuda ennetavalt ilma kaaluka vajaduseta haldusmenetlusse ja hakata haldusorganile ettekirjutusi tegema. Seetõttu on keelamiskaebuse esitamine lubatud vaid piiratud juhtudel.

§ 45

lõike 1 järgi võib keelamiskaebuse esitada üksnes siis, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Seega on keelamiskaebuse lubatavuse eelduseks kõigepealt see, et kaebaja õiguste rikkumist poleks kohase kaebusega võimalik ära hoida või kõrvaldada ega heastada või tema hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline või koormav.

1. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole keelamiskaebus lubatav. Täidetud ei ole eeldus, et kaebaja väidetavat õiguste rikkumist poleks hiljem võimalik kohase kaebusega ära hoida või kõrvaldada ega heastada (haldusakti või toimingu tagajärjed on pöördumatud) või et hilisem õiguste kaitse oleks ebamõistlikult keeruline. Kui Viru Vangla peaks tulevikus andma käskkirja kaebaja tööle määramise kohta, on kaebajal oma õiguste kaitseks võimalik esitada vanglale konkreetse käskkirja peale vaie. Kui vangla jätab kaebaja vaide rahuldamata, saab kaebaja oma õiguseid halduskohtus maksma panna selle konkreetse tööle määramise käskkirja vaidlustamisel. Vajadusel saab kaebaja kohtult taotleda esialgset õiguskaitset ning paluda vaidlustatava haldusakti kehtivuse või täitmise peatamist. Kaebaja ei ole põhjendanud ja ka kohtule ei nähtu, kaebaja õiguste kaitse oleks selliselt ebamõistlikult keeruline.
2. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebaja kaebuse keelamisnõude osas

§ 121lõike 2 punkti 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

3-24-1495 14.

§ 152

lõike 1 punkti 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

1. Kaebaja vaidlustab tühistamisnõudega Viru Vangla
2. aprilli
3. a käskkirja nr 62/24/765-
4. Viru Vangla rahuldas
5. mai
6. a vaideotsusega nr 6-12/24/83-2 kaebaja vaide vaidlusaluse käskkirja peale ning tunnistas Viru Vangla
7. aprilli
8. a käskkirja nr 62/24/765-3 kehtetuks. Täiendavalt tunnistas vangla oma
9. juuli
10. a käskkirjaga nr 62/24/765-4 vaidlustatud
11. aprilli
12. a käskkirja veel kord kehtetuks.
13. Kuna vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, esineb alus menetluse lõpetamiseks

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Kohus ei lõpeta menetlust

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb (

§ 152lõige 2).

Seega on tuvastamisnõudele üleminek lubatav kahe eelduse täitmisel – kaebaja vastav tahe ning asjaolu, et tuvastamisnõudele üleminek on kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

1. Kaebaja vastusest kohtunõudele nähtub tema tahe minna üle tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele. Seejuures põhjendab kaebaja tuvastamiskaebusele ülemineku vajadust preventiivse eesmärgiga, soovides edaspidi vältida vangla õigusvastast tegevust ja haldusaktide andmist.
2. Kohus ei pea haldusasja menetluse jätkamist põhjendatuks. Kohus selgitab, et tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud üksnes vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõudele üleminekut on kohtupraktikas lubatud näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui kaebajal on menetluse jätkamise vastu preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus nr 3-3-1-60-14, p 18;
5. oktoobri
6. a määrus nr 3-20-580, p 12). Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole tuvastamisnõudele üleminek kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja ei väida, et vangla tegevuse tõttu oleks talle tekkinud kahju, mille hüvitamist ta soovib taotleda. Samuti ei saa kaebaja praegu tugineda preventiivsele huvile. Kohus leiab, et olukorras, kus vangla on pärast kaebuse esitamist vaidlusaluse tööle määramise käskkirja ise kehtetuks tunnistanud ja seega sisuliselt oma õigusvastast tegevust käskkirja andmisel tunnistanud, ei ole vangla vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse eraldi kindlakstegemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See ei annaks kaebajale mingit õiguslikku kasu. Kohtu hinnangul puudub praegusel juhul põhjus eeldada, et vangla sarnases olukorras kaebaja suhtes õigusvastaselt käitub. Lisaks võib kaebaja tervislik seisund olla tema võimalikul uuesti tööle määramisel muutunud. Vangla peab võimaliku uue käskkirja andmisel lähtuma kaebaja tervislikust seisundist tolle aja seisuga. Seega on preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamine välistatud.
7. Tuginedes eeltoodule ei pea kohus tuvastamisnõudele üleminekut vastavalt

§ 152lõikele 2 vajalikuks.

Kohus lõpetab haldusasja menetluse

§ 152lõike 1 punkti 4 3-24-1495 alusel.

Vastavalt

§ 155

lõikele 6 ja § 43 lõike 1 punktile 2 ei ole menetluse lõpetamise korral sama nõudega samal alusel halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 20. Kaebaja ei ole kaebuse esitamisel riigilõivu tasunud. Kohtule ei ole äratuntav, et pooltel võiks olla muid menetluskulusid. Puudub vajadus määrata kindlaks menetluskulude jaotust. (allkirjastatud digitaalselt)