Obsah (4)

§ 204§ 29§ 123§ 133

Väärteoasi 4-24-2574 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2024, Tallinn Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kohtuistungi sekretär Julia Senkev

§ 204

lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi käesolevas otsuses määratud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadetakse vastavalt

§-le 202 lahendi koopia kümne päeva jooksul kohtutäiturile, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Kohtuotsus edastada menetlusalusele isikule ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras Riigikohtule, teatades sellest seitsme päeva jooksul Harju Maakohtule arvates otsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades advokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu kolmekümne päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsioonkaebuse teate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna menetlusosalistele kättesaadav 10.02.2025. Asjaolud ja menetlus kohtus: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupi 12.07.2024 otsusega väärteoasjas 2315,24,004755 karistati R. L.it (R. L.) Liiklusseadus § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 100 trahviühiku ehk 400 eurose rahatrahviga. R. L.ile heidetakse ette, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Isik esitas kontrollijale Vene Föderatsiooni poolt väljastatud 15.05.2023 juhiluoa nr XXX, mis LS § 99 lg 4 1 kohaselt Eesti Vabariigis ei kehti, kuivõrd isik elas Rahvastikuregistri andmetel juhiloa väljastamise ajal alaliselt Eestis. Isik oli varasemalt juhtimiselt kõrvaldatud. 30.07.2024 esitas R. L. Harju Maakohtule kaebuse leides, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada ja väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada kuna R.

L.i hinnangul elab ta alaliselt Vene Föderatsioonis ning elas seal ka ajal mil juhiload sai. R. L. kirjeldab oma kaebuses, et ta on korduvalt pöördunud Transpordi- ja Maanteeameti töötajate poole küsimuse taotlusega tema Venemaa luba vahetada, kuid saanud vastuseks väite, et tema Venemaa luba kehtib Eestis ning puudub alus loa vahetuseks, kuna ametitel puudub teave tema Eestis alalise elamise kohta. Kohus määras korduvalt R. L.ile kõrvalda kaebuses esinenud puudused (esmalt 05.08.2024, siis 21.08.2024 ning seejärel 02.09.2024). Kuna R. L. puudusi ei kõrvaldanud jättis kohus 23.09.2024 kaebuse läbi vaatamata ning tagastas kaebajale. Sellega R. L. ei nõustunud esitades määruskaebuse, milles leidis, et kaebaja on teinud endast oleneva, et puudused kõrvaldada nii nagu kohus ootab, samuti leides, et maakohus peaks uurima kaebuse teemat olenemata tõendite olemasolust ja/või puudulikkusest. Maakohus tuvastas määruskaebust läbi vaadates, et kaebaja on puudused kõrvaldanud tähtaegselt kuid kohtu infosüsteemist, millest kohus lähtub, see tehniliste rikete tõttu ei nähtunud. Avalik e-toimik (AET) registreeris puuduste kõrvaldamise avalduse alles 23.09.2024 ja seda ajal, mil kohus oli juba läbi vaatamata jätmise vormistanud, mistõttu ei olnud kohtul võimalik puuduste esitamist tähtaegselt näha. Kohus rahuldas määruskaebuse ning võttis 09.10.2024 kaebuse menetlusse. Avalikud kohtuistungid toimusid 27.11.2024 ja 18.12.2024. R. L. jäi oma kaebuse juurde ning selgitas, et ei elanud Eestis ei juhilubade saamise ajal ega ka rikkumise toimepanemise ajal. 18.12.2024 toimunud istungipäevaks avaldas kaebaja esindaja, et kaebaja Vene Föderatsiooni juhiluba on vahetatud Eesti juhiloa vastu. Kohtuväline menetleja jäi samuti oma otsuse juurde, leides kaebus tuleb jätta rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. R. L.il puudus sõiduki juhtimise hetkel kehtiv juhiluba, samuti ei olnud esitada koos Venemaa juhilubadega rahvusvahelist juhiluba. Toimikus olevatelt piiriületuse andmetelt on näha, et menetlusalune isik ei saanud elada 2 alaliselt Venemaal sellepärast, et perioodil 16.12.2022 kuni 13.04.2023 on isik viibinud Venemaal või Vene föderatsioonis ainult kaheksa päeva ja perioodil 18 03.2023 kuni 19.04.2023 samuti ainult kaheksa päeva. Rahvastikuregistri andmete kohaselt on alus eeldada, et ülejäänud ajast veetis siis isik Eestis kuivõrd Venemaalt on Eestisse uuesti sisenetud. Kohtu järeldused: 1.

§ 123

lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. 2. Vaidlus puudub faktis, et 21.06.2024 kella 22:01 ajal juhtis R. L. mootorsõidukit BMW reg nr: XXX Tallinnas, Punasel tänaval. Samuti puudub vaidlus, et R. L. esitas Vene Föderatsiooni poolt 13.05.2023 välja antud juhiloa nr XXX. Tehtud on ka koopia juhiloast (vt täpsemalt käesoleva lahendi p 5). Eelkirjeldatut kinnitab ka tunnistaja R. A. M., kes lisaks eeltoodule kirjeldas oma ütlustes, et R. L. on Eestis sündinud ning lubade tegemise ajal elas Eestis rohkem kui aasta aega. Lähtunud on tunnistaja siis rahvastikuregistri andmetest mis on samuti kohtule esitatud (vt käesoleva lahendi p 7). 3. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt kõrvaldati R. L. 21.06.2024 sõiduki BMW reg nr XXX juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 3 alusel, kuna tuvastati, et tal puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus. Sellele dokumendile on R. L. teinud märke, et ta on dokumendiga tutvunud kuid ei nõustu sellega. 4. Vaidlus läbivalt käis selle üle, kas R. L.i poolt esitatud Vene Föderatsiooni juhiluba Eestis kehtis ning keskseks küsimuseks järeldusele jõudmiseks vaieldi asjaolu üle kus oli juhilubade saamise ajal ning sõiduki juhtimise ajal R. L.i alaline elukoht kuivõrd sellest sõltub, kas talle väljastatud juhiluba on kehtiv või mitte. 5. Vaidluse keskmeks olev füüsilist juhiluba eraldi vaadeldud ei ole. Küll aga on kohtule esitatud pilt juhiloa esiküljest ning selle kohaselt on B ja B1 kategooria juhiluba nr XXX väljastatud R. L.ile Nizhegorodskaja oblastis 13.05.2023 kehtivusega kuni 02.10.2025. 6. Kaebaja esitas kohtule koos kaebusega tõlgitult eesti keelde Vene Föderatsiooni poolt välja antud autojuhi tunnistuse, kohalviibimise registreerimise tõendid (2

1. tk)ja ning tööraamatu. Meditsiiniline tõend transpordivahendi juhtimiseks lubamise kohta ja töölepingu esitas kaebaja venekeelselt tõlkimata kujul mistõttu neid dokumente kohus ei arvesta kuivõrd võõrkeelsetele dokumentidele tuleb lisada tõlge eesti keelde ning seda kaebajale ka on selgitatud. Esitatud autojuhi ametitunnistus on R. L.ile väljastatud perioodi 06.07.201530.09.2015 kohta, kohus mõistab, et sel perioodil käis R. L. Venemaal autokoolis läbides kokku 207 tundi mis sisaldas B-kategooria juhtimisõiguse saamiseks vajalikke õppetunde. Loetelus esimesena näitab, et R. L. läbis 49 tundi seadusandluse aluseid õppides liikluse valdkonnas. Esitatud registreerimise tunnistustest nähtub, et R. L. on registreeritud Vene Föderatsioonis kahes viibimiskohas: tähtajaga 25.10.2014 kuni 25.04.2015 aadressil XXX ning tähtajaga 30. juuli 2015. a kuni 29. juuli 2016. a aadressil XXX. Lisaks on R. L. esitanud kohtule tööraamatu, mille kohaselt töötas ta lukksepp-koostaja ametikohal alates 03.04.2015 kuni 09.07.2016. Esitatud dokumentidest nähtub, et tõenäoliselt omandas R. L. juhtimisõiguse Vene Föderatsioonis 2015 aastal kuid kohus selgitab, et käesoleval juhul esitatud juhiloa andmetel on R. L.ile väljastatud juhiluba Vene Föderatsioonis 13.05.2023 kehtivusega kuni 3 02.10.2025, seega ei oma mingit tähtsust kus elas R. L. 2014 või 2015 aastal, vaid tähtsust omab asjaolu kus ta elas 2023 aastal. 7. Kohtule esitatud rahvastikuregistri andmete kohaselt (päring teostatud 01.07.2024) elab R. L. XXX alates 02.11.2024, enne seda elas XXX perioodil 11.10.1995-01.11.2004. Lisa-aadressina on märgitud perioodil 16.06.2021-17.12.2021 XXX. Puuduvad igasugused märked, et isik elaks mujal peale Eesti. Rahvastikuregistri andmete kohaselt elab isik endiselt Eestis, seda kinnitab ka elamisluba mis on R. L.ile väljastatud 5 aastaks (välja antud 16.11.2021 kehtivusega kuni 16.11.2026). 8. Rahvastikuregister on Eesti kodanike ja Eestis elamisõiguse või elamisloa alusel elavate välismaalaste peamiste isikuandmete ühtne andmekogu. Kõigil Eesti elanikel (mida R. L. rahvastikuregistri järgi siiski
2. on)on kohustus hoolitseda selle eest, et nende elukoha andmed rahvastikuregistris oleksid õiged. Elukoha registreerimine tähendab inimese elukoha andmete kandmist rahvastikuregistrisse. Kui kasutatakse püsivaks või alaliseks elamiseks mitut elukohta, tuleb rahvastikuregistrisse elukoha andmete kandmiseks esitada omal valikul üks aadress, lisades oma kontaktandmed (telefon, e-posti aadress). Teised püsivad või alalised aadressid on võimalik kanda lisa-aadressiks (Rahvastikuregistri seadus § 65 lg 2). Eelnevat R. L. teinud ei ole. Välisriigis elades saab teatada oma elukoha andmete muudatustest välisesindusele. Elukohateadet saab esitada mitmel erineval moel, nii e-kujul kui paberkandjal esitatud teatisega. Välisriiki elama asumisel tuleb teatada oma välisriigi elukoha andmed ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele (Rahvastikuregistri seadus § 69 lg 4). Elukohateade uute elukohaandmetega tuleb esitada oma Eesti elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele kohale minnes, postiga või erahvastikuregistris. Ka eelnevat R. L. teinud ei ole. 9. Kohus möönab, et rahvastikuregistri andmete pinnalt ei saa automaatselt järeldada seda, et R. L.i alaline elukoht oli juhilubade väljastamise hetkel tegelikult ka Eesti Vabariigis. Esiteks tuleb tähele panna seda, et registrikannetel on rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seaduses sätestatud juhtudel õiguslik tähendus (lg 2). Seega tõepoolest ei tõenda pelgalt elukoha andmed rahvastikuregistris Eestis alaliselt elamist, vaid arvestada tuleb konkreetseid asjaolusid. Teiseks aga tuleb arvesse võtta ka seda, et kriminaalmenetluse printsiipide kohaselt, mis rakenduvad ka väärteomenetluses, ei ole ühelgi tõendil ettemääratud õigusjõudu mingi süüdistuse tõendamisesemesse kuuluva asjaolu tõendamiseks (KrMS § 61 lg 1). 10. Rahvastikuregistriseaduse § 66 lg 1 kohaselt kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, peab lähtuma rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist. Kohus selgitab, et isik võib elada ka vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas kuid käesoleval juhul R. L. seda ei väida. Seega pole vajalik analüüsida ühel ajal mitmes kohas elukoha omamist vaid tuleb välja selgitada esitatud tõendite abil kus oli R. L.i alaline elukoht juhilubade saamise hetkel s.o mais 2023. R. L. väitis kaebuses ning kohtus, et ta elas juhilubade saamise ajal ja elas ka tema peatamise hetkel alaliselt Vene Föderatsioonis. 11. Liiklusseaduse kontekstis loetakse alaliseks elanikuks isikut, kelle alaline elukoht on koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed ning isik on kohustatud tõendama oma alalist elamist Eestis. 4 12. R. L. asus aktiivselt tõendama seda, et tema alaline elukoht oli juhilubade väljastamise hetkel välisriigis, mitte Eestis. R. L. esitas kohtule kaebuse lisasid, millest nähtub, et R. L. on käinud Venemaa ja Eesti vahet kuid tema liikumised on piiriületuse infosüsteemi kohaselt viisa alusel olnud sagedased alates 16.12.2022. Nii nähtub viidatud väljavõttest, et 16.12.2022 tuli R. L. Eestisse ning järgmine liikumine toimus 20.02.2023 mil mees läks Venemaale. Samuti käis ta Venemaal 18.03.2023 (läks kl 09:41, tuli kl 13:33), 07.04.2023 (läks kl 07:53, tuli kl 15:14), 21.04.2023 (läks kl 10:14, tuli kl 15:58), 04.05.2023 (läks kl 13:37, tuli 05.05.23 kl 10:49), 05.05.2023 (läks kl 11:04, tuli kl 13:21), 12.05.2023 (läks kl 01:50 ja tuli 13.05.23 kl 15:54). Seega saab väita, et R. L. käis Venemaal küll kuid alalise elukoha kriteeriumeid see Eesti liiklusseaduse mõttes paraku ei täida kuivõrd viibimised on olnud väga lühiajalised. 13. Kaebaja isiku esindaja väited, et isik võis ületada Euroopa liidu piiri ka teiste riikide kaudu, ka näiteks Läti ei ole põhjendatud kuivõrd seda ei ole võimalik kuidagi kontrollida. Tõsi, kohtuvälise menetleja andmed tulenevad PPA piiriületuse andmetest kuid muid Venemaale sisenemise viise ei pidanud kohtuväline menetleja kontrollima kuivõrd Euroopa riikidesse sisenemist ning selle liikumise kontrollimine väljuks käesoleva menetluse piiridest. Kui kaebuse esitaja ise midagi kohtule väidab (nt et ta liikus Venemaale läbi Läti, Leedu, Valgevene) siis peab ta olema valmis seda ka põhjendama või tõendama, käesoleval juhul seda tehtud ei ole mistõttu on kaebaja poolt tema esindajale esitatud väited paljasõnalised. 14. R. L. selgitas oma kaebuses, et on korduvalt pöördunud Transpordi- ja Maanteeameti töötajate poole küsimuse taotlusega tema Venemaa luba vahetada, kuid saanud vastuseks väite, et tema Venemaa luba kehtib Eestis ning puudub alus loa vahetuseks, kuna ametitel puudub teave tema Eestis alalise elamise kohta. Selle väite tõendamiseks ei esitanud R. L. ühtegi tõendit, kinnitust ega väljavõtet, et selline olukord on üldse esinenud. Seega on tegemist paljasõnalise väitega. Lisaks on R. L.i välja toodud argument vastuoluline kuivõrd kui R. L. väidab, et ei ela Eestis vaid Venemaal, seega, mis põhjusel on ta korduvalt soovinud oma juhiloa ümber vahetada? Esitatud argumendid et R. L.il keelduti korduvalt juhiluba ümber vahetada tuleks kinnitada taasesitavas vormis kas siis pöördumisega Transpordiametile ja sealt keelduva vastuse esitamisega või mõnel muul viisil kaebajal endal. 15. Eeltoodust tulenevalt on igakülgselt tõendatud ning põhjendatud, et R. L.i alaline elukoht on olnud nii juhilubade väljastamise hetkel kui rikkumise toimepanemisel Eestis. 16. R. L.ile heidetakse ette Liiklusseaduse § 90 lg 1 p 1, 3 rikkumist, mille kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Juhtimisõigust tõendab juhiluba. Väljaspool Eestit välja antud juhiloa kehtivust reguleerib LS § 99, mille sätted on muutunud alates 09.07.2024 (rikkumise toimepanemise ajal kehtis redaktsioon mis hakkas kehtis 01.01.2024-30.06.2024, RT I, 22.12.2023, 4). Kehtiv liiklusseaduse redaktsioon pakub täiendavat selgust, määrates, kuidas tuleks käsitleda mitte ainult Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides väljaantud juhilube, vaid ka teisi riike ja üksuseid, mille juhiload on vastavad kindlatele nõuetele, k.a reguleerib Vene Föderatsioonis välja antud juhilubade kehtivust. 17. Vene Föderatsioonis välja antud juhiluba kehtib Eestis juhul, kui juhiloa kanded on tehtud ladina trüki- või kirjutuskirjas või ladina kirja translitereeritud. Juhiloale peab olema kantud mootorsõiduki, autorongi või masinrongi selle kategooria tähis ja kirjeldus, mille 5 juhtimisõigus isikul on. Kirjeldus on piisav, kui see sisaldab sõiduki piktogrammi või maksimaalse massi või lubatud reisijate arvu andmeid. R. L.ile väljastatud Vene Föderatsiooni juhiloa kanded vastavad nõuetele. 18. Vene Föderatsioon on ühinenud Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooniga, seega seal välja antud juhiluba kehtib Eestis 12 kuud alates selle omaniku alaliselt elama asumisest Eestisse. Juhiluba ei kehti Eestis, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa esmakordse saamise või täiendava juhtimisõiguse kategooria saamise ajal elas alaliselt Eestis. On igakülgselt tõendatud ning põhjendatud, et R. L. alaline elukoht on olnud nii juhilubade väljastamise hetkel kui rikkumise toimepanemisel Eestis (vt käesoleva lahendi p 4-14). Kohtus jäi tuvastamata millal ja kus R. L.ile esmakoselt juhtimisõigus anti, esitatud tõenditest lähtuvalt võib eeldada, et see oli 2015 aastal ja Vene Födreatsioonis kuivõrd siis käis R. L. seal autokoolis kuid selle menetluse raames ei ole ükski menetlusosaline seda tuvastanud (vt ka käesoleva lahendi p 6). Kohus saab lähtuda vaid sellest, et esitati 2023 aasta mais välja antud juhiluba ning hinnata selle esitatud juhiloa kehtivust. Kuivõrd R. L.ile väljastatud juhiluba oli välja antud 13.05.2023, Vene Föderatsioon kuulub Viini 1968. a teeliikluse konventsiooni ning R. L.i esitatud juhiluba vastab nõuetele, siis pidanuks R. L. selle juhiloa vahetama ümber mitte hiljem kui 12 kuud pärast juhiloa väljastamist kuivõrd on tuvastatud, et ta elas sel ajal alaliselt Eestis mitte Venemaal. Politsei peatas R. L.i 21.06.2024, seega R. L.ile väljastatud juhiluba sel ajal Eestis ei kehtinud ning täidetud on LS § 90 lg 1 p 1 tingimus. 19. Vastuolu on aga nii väärteoprotokollis kui kohtuvälise menetleja otsuses toodud LS § 90 lg 1 p 3 rikkumises, nimelt sätestab see säte, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt LS §-le 91. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et R. L. oleks varasemalt juhtimiselt kõrvaldatud, puuduvad igasugused sellekohased dokumendid, seega ei ole täidetud selle punkti tingimused ning ei saa väita, et R. L. oleks seda sätet rikkunud nii nagu väärteootsuses ette heidetakse. Selle puuduse kõrvaldab kohus käesoleva lahendiga. 20. LS § 201 sätestab, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. R. L.ile väljastatud Vene Föderatsiooni juhiluba 21.06.2024 Eestis ei kehtinud, seega puudus tal juhtimisõigus ning LS § 201 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud. Samale järeldusele jõudis ka kohtuväline menetleja oma otsuses. 21. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et R. L. pani teo toime rikkumise toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 järgi, mis sätestab, et isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. R. L. juhtis oma Vene Föderatsiooni juhilubadega Eestis sõidukit ega viinud end kurssi asjaoludega, millistel tingimustel tema juhiluba Eestis kehtib. Seega ei kontrollinud ta sündmuste käiku ja pidi möönma mistahes tagajärgi sh seda, et tema juhiluba ei pruugi Eestis ikkagi ajatult kehtida. Samuti ei leidnud kohtuliku menetluse käigus tuvastamist isiku teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. 22.

§ 133

p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid 6 asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

1. LS § 201 lg 1 järgi toime pandud väärteo eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Käesolevalt on kohtuväline menetleja R. L.le määranud karistuseks rahatrahvi 100 trahviühikut s.o 400 eurot.
2. Kuigi väärteootsuses pole sõnagi põhjendust miks taoline karistus R. L.ile määrati kõrvaldab kohus ka selle vea ning järeldab, et kohtuväline menetleja on hinnanud R. L. süü keskmises määras olevaks. Kuivõrd R. L. leidis, et ta ei ela Eestis vaid Venemaal, olles arvamusel, et ta võib selliselt Eestis sõita, siis puuduvad igasugused karistust kergendavad asjaolud. Ka vastutust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. R. L.il on kohtule esitatud karistusregistri väljavõtte kohaselt üks kehtiv kriminaalkaristus KarS § 201 lg 2 p 1 toimepanemise eest, mille aluseks oleva süüteo pani ta toime 30.09.
3. R. L. kui sõidukijuht peab olema võimeline aru saama mis tingimustel ta oma juhiloaga sõidukit juhtida tohib ning sellekohane hoolsuskohutus on juhil, mitte kellegil teisel. Eripreventiivselt leiab kohus, et rahatrahv on R. L.ile kohaseks karistuseks, puuduvad argumendid, et ta võiks samalaadseid rikkumisi veel toime panna kuivõrd kohtumenetluse lõppedes teatas R. L.i esindaja, et R. L. on oma juhiloa Eestis ümber vahetanud. Kohus ei saa kontrollida, kas see tõepoolest nii on kuid eeldades, et esindaja rääkis tõtt on põhjendatud karistuse määramine sanktsiooni keskmises määras. Seega jätab kohus R. L. kaebuse rahuldamata ja 12.07.2024 otsuse väärteoasjas nr. 2315,24,004755 muutmata. R. L.ile LS § 201 lg 1 alusel määratud rahatrahv 100 trahviühikut s.o. 400 eurot tuleb tasuda kohtuvälise menetleja otsuses toodud Rahandusministeeriumi arvele 45 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest kuivõrd isik ei taotlenud rahatrahvi ositi tasumist. Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 111; § 132 p 1; § 133-
4. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7