KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske Määruse tegemise aeg ja koht 02.01.2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-1880 Haldusasi X. X-i kae

) § 235 lg-d 1 ja 3, § 187 lg 7, § 252 lg 7). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 21.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Põhja-Tallinna Valitsuse 23.05.2024 otsusele nr 24271291926, mille kohus võttis 21.08.2024 määrusega menetlusse nõuetes tühistada Põhja-Tallinna Valitsuse 23.05.2024 otsus ja kohustada Tallinna linna rahuldama kaebaja
2. a maikuu toimetulekutoetuse taotlust. Tallinna Halduskohus jättis 08.11.2024 otsusega kaebaja kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende 324-1880 endi kanda. Otsuse selgitustes on märgitud, et otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 09.12.
4. Kaebaja esitas 11.12.2024 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mida ringkonnakohus tõlgendab selliselt, et kaebaja taotleb halduskohtu 08.11.2024 otsuse tühistamist ja uue otsusega kaebuse rahuldamist. Kaebaja märgib, et tema tervis on sedavõrd halb, et kirjalik menetlus ei ole talle sobiv ning ta pole veel jõudnud ka oma kaebust lõplikult vormistada, mistõttu taotleb asja arutamist kohtuistungil. Terviseprobleemidest, halvast materiaalsest olukorrast ning hooldatava surmaga seotud kriminaalasja uurimisest tulenevalt ei saanud kaebaja enda sõnul kaebust õigeaegselt esitada ning taotleb seetõttu kaebetähtaja ennistamist. Ka taotleb kaebaja, et esialgse õiguskaitse korras mõistaks ringkonnakohus vastustajalt viivitamatult välja kaebaja kommunaalkulud. Kaebaja on
5. a novembris esitanud halduskohtule avalduse kohtumenetluste ajutiseks peatamiseks haldusasjades kuni maikuuni
6. Arvestades, et kaebaja on hõivatud varasemate ja hilisemate haldusasjadega, ei ole tal võimalik tegeleda nende haldusasjadega, mis on alanud perioodil
7. a kuni
8. a juunikuu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse tagastamine
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 08.11.2024 otsuse peale tuleb tagastada, kuna apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista apellatsioonitähtaega. 4.

§ 181

lg 1 kohaselt tuleb apellatsioonkaebus esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Siinses asjas määras halduskohus kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja kindlaks esmalt 11.09.2024 määruses (dtl 125). 01.11.2024 kirjaga (dtl 129) muutis halduskohus kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega. Halduskohus saatis nii 11.09.2024 määruse kui ka 01.11.2024 kirja kaebaja e-posti aadressile, mille kaebaja ise oli kohtule teatanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 3141 lõikele 2 loeti need kaebajale kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel. Niisiis tegi halduskohus kaebajale nõuetekohaselt teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Eelnevast tulenevalt hakkas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema halduskohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisele järgnevast päevast ning lõppes – nagu halduskohtu otsuse selgitustes õigesti märgitud oli – 09.12.2024. Kuna kaebaja esitas apellatsioonkaebuse alles 11.12.2024, on apellatsioonkaebus esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist. 5. Tulenevalt

§ 181

lg-st 3 ja § 71 lg-st 1 ennistab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tähtaja, kui menetlusosalisel ei olnud seda tähtaega võimalik järgida mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saab olla mingisuguse sellise asjaolu esinemine, mida menetlusosaline ise mõjutada ei saa, ent mille asetleidmise tõttu ei olnud tal enda tahtest sõltumata vajalikku toimingut võimalik tähtaegselt teha. Tähtaja möödalaskmine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei olnud piisavalt hoolikas. 6. Siinsel juhul ei ole apellatsioonitähtaja ennistamine põhjendatud, kuna kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses veenvalt põhjendanud ega tõendanud asjaolusid, mis võiksid olla tähtaja ennistamise aluseks. Kaebaja esitatust ei nähtu vajadust nõuda ka sellekohaseid täpsustusi. Kaebaja väide, et apellatsioonkaebuse esitamine ei olnud võimalik halva tervise ja majandusliku olukorra tõttu, ei ole usutav. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuse esitamist takistava terviseseisundi kohta esitanud ühtki tõendit ega ka mingisugust veenvat selgitust. Üldine viide halvale tervisele ja sellele, et kaebaja kirjutab oma avaldusi vabatahtlike abiga ning osaleb kriminaalasja uurimises, ei ole piisav. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, kuidas kasin 2

§ 187

lg 3 punktile 2, pööramata eraldi tähelepanu küsimusele, kas apellatsioonkaebus vastab muudele seaduses sätestatud nõuetele. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (

§ 187lg 2).

Riigi õigusabi taotluse lahendamine

1. Ringkonnakohus mõistab kaebaja 11.12.2024 apellatsioonkaebuses avaldatut selliselt, et kaebaja soovib riigi õigusabi apellatsioonimenetluses nõuetekohase kaebuse koostamiseks. Riigi õigusabi andmine ei ole praegusel juhul põhjendatud, kuna apellatsioonkaebus kuulub kaebetähtaja rikkumise tõttu tagastamisele ning seega saab apellatsioonimenetluses osalemist pidada perspektiivituks. Sellises olukorras tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda vastavalt RÕS § 7 lg 1 punktile
2. Ringkonnakohtule ei näi kaebaja seni esitatud dokumentide pinnalt, et kaebaja võiks professionaalset õigusabi vajada kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
3. Kaebaja palub ringkonnakohtul määrata talle viivitamata toimetulekutoetus kommunaalkulude eest tasumiseks. Ringkonnakohus tõlgendab seda esialgse õiguskaitse taotlusena (

§ 2lg 4).

Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub alus, kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (Riigikohtu 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, punkt 8). Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebus ilmselgelt perspektiivitu nii menetluslikel põhjustel (vt eespool) kui ka sisuliselt. Halduskohus jättis 08.11.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Halduskohus on asjas kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et C elas kuni 29.05.2024 koos kaebajaga ning et kaebajat ja Ci tuli pidada ühe leibkonna liikmeteks, mistõttu tuli toimetulekutoetuse üle otsustamisel arvesse võtta ka Ci sissetulekuid. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lg 2 alusel tuli keelduda toimetulekutoetuse maksmisest, kuna leibkonna sissetulek (kokku 676,6 eurot) ületas pärast eluasemekulude mahaarvamist kaebaja perekonna toimetulekupiiri (360 eurot). Ringkonnakohtule ei nähtu apellatsioonkaebusest asjaolusid, mille põhjal saaks asuda teistsugusele seisukohale. Eelneva põhjal jääb kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 3