KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Määruse tegemise aeg ja koht 06.03.2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-539 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveame

) § 23 lg 1 alusel, sest isiku suhtes esinevad

§ 15lg 1 ja § 23 lg 1 p-des 1-3 sätestatud asjaolud.

Taotlust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgmiselt. 1.

1. Puudutatud isik vabanes 31.05.2024 Tartu Vanglast Harju Maakohtu 12.02.2008 kohtuotsusega nr xxxxxx mõistetud vangistuse ära kandmisega, liidetud 29.09.2004 otsusega – KrK § 115 lg 2 p 4 – KrK § 15 lg 2 (vägistamise katse, kui sellega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine); KarS § 114 p 1 (mõrv) – vangistus 20 a. Isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Isiku tähtajaline elamisluba on kehtetu, kehtis kuni 15.03.
2. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 on kohaldatud 10 aasta pikkuse 3-25-539 kehtivusajaga sissesõidukeeld, kuid

§ 32alusel on peatatud sissesõidukeelu kehtivusaeg kuni isiku vanglast vabanemiseni.

Isikul puuduvad isikut tõendavad dokumendid. 1.

1. Isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis võeti 23.05.2024 vastu. Isik peeti 31.05.2024 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ning paigutati kinnipidamiskeskusesse (KPK). Hetkel on isik VRKS § 36 1 lg 2 p 6 alusel paigutatud KPK-sse kuni 26.03.
2. PPA luges 22.10.2024 otsusega nr 12405230041-1 VRKS § 20 lg 1 kohaselt puudutatud isiku taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 6 ja p 9 alusel. Isik esitas 18.11.2024 kaebuse PPA otsuse peale, mis jäeti Tallinna Halduskohtu 04.03.2025 otsusega nr 3-24-3153 rahuldamata. 1.
3. PPA pidas puudutatud isiku 05.03.2025 kell 09.00

§ 15lg 1, § 19 lg 1, § 23 lg 1 pde 1-3 alusel 48 tunniks kinni.

Kuna isikul puuduvad dokumendid ning isik keeldub igasugusest koostööst PPA-ga enda dokumenteerimiseks, peab PPA alustama isiku dokumenteerimise- ja tagasivõtu protsessi Venemaa Föderatsiooniga. 1.4. Puudutatud isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus (välismaalaste seadus (VMS) § 43 lg 1). Isiku paigutamine KPK-sse on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend väljasaatmiseks, kuna on alust arvata, et isik hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Isiku puhul on põgenemisoht põhjendatud (

§ 63p 4).

Isik on korduvalt toime pannud kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus. Isik on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, vanglas viibinud alates 03.12.2003. Isik on ka vangistuse ajal väljendanud ükskõikset ja vaenulikku suhtumist ametnikesse. Isikut karistati vanglas 12.02.2008 kriminaalkorras arsti ettekirjutuseta narkootilise ja psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest. Antud kuriteos oma süüd isik ei tunnista. Varasem isiku käitumine kinnitab, et välismaalase suhtes esineb põgenemise oht. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur, nt seksuaalkuriteod (vt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-103-06, p 15; nr 3-1-1-103-06, p 15). Lisaks esineb põgenemisoht

§ 68p 6 kohaselt.

Isik oli teadlik, et peale Tartu Vanglast vabanemist on ta väljasaadetav. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 on isiku suhtes kohaldanud 10 aasta pikkuse kehtivusajaga sissesõidukeeld.

§ 32

1 alusel oli peatatud sissesõidukeelu kehtivusaeg kuni isiku vanglast vabanemiseni. Väljasaatmise takistamiseks esitas isik vanglast vabanedes rahvusvahelise kaitse taotluse. 1.5. Isiku suhtes esineb ka

§ 23lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

Puudutatud isik ei täida kaasaaitamiskohustust, kuivõrd on vanglas olles keeldunud täitmast tagasipöördumistunnistust. Ka KPK-s viibides ei ole isik asunud PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks. PPA peab korraldama isiku väljasaatmist, mille jaoks peab PPA puudutatud isikule kehtiva reisidokumendi taotlema Venemaa Föderatsioonilt. PPA varasemas praktikas seoses Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisega nähtub, et isiku dokumenteerimine võtab isiku koostööga aega umbes pool aastat. Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Varasem kinnipidamine oli VRKS § 361 lg 2 p 6 kohaselt, kuna isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale. 1.6. PPA hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja KPK-sse paigutamine vastuolus isiku tervise ja tema turvalisuse kaalutlustega. 2. PPA jäi 06.03.2025 istungil taotluse juurde ning selgitas, et isik on kirjalikult keeldunud tänasele kohtuistungile tulemast. PPA kinnitas, et isik ei ole asunud endale dokumente taotlema. Eile koostati isikule lahkumisettekirjutus, isik ei olnud nõus seda allkirjastama, 2

§ 23

lg-test 1 ja 1 1 ning HKMS § 264 lg-dest 1 ja 3 rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.05.2025 (kaasa arvatud). 5.

§ 2lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus.

Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Vastavalt VMS § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Puudub vaidlus, et puudutatud isik viibib Eestis seadusliku aluseta, kuivõrd tegemist on Venemaa Föderatsiooni kodanikuga, kelle tähtajaline elamisluba on kehtetu (dtl 10). 6. Vastavalt

§ 23

lg-le 1 taotleb PPA halduskohtult luba pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Haldustoiminguks loa andmiseks piisab, kui üks nimetatud alustest on täidetud. 7. Käesoleval juhul nõustub kohus PPA-ga, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemise oht. Viimast tuleb sisustada juhindudes

§-st 68. Tulenevalt

§ 68

p-st 4 esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. See säte eeldab, et isiku suhtes on jõustunud süüdimõistev otsus, millega teda on toime pandud kuriteo eest karistatud vangistusega (vt Riigikohtu lahend nr 3-20-2004, p 22). Taotluse kohaselt on puudutatud isikut kriminaalkorras karistatud kolmel korral ning vanglas viibinud alates 03.12.2003 (dtl-d 3 ja 11). Tartu Halduskohtu 04.06.2024 määruse nr 3-24-1636 punktis 5.3 märgitakse järgmist: „Vaidlus puudub selles, et puudutatud isikule on Narva Linnakohtu 29.09.

1. a otsusega määratud KrK § 115 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 ning KarS § 114 p 1 alusel karistuseks 20 aastat vangistust seoses sellega, et isik oli pannud toime vägistamise katse, millega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine, ning mõrva. Harju Maakohtu 12.02.
2. a otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx karistati aga isikut KarS § 331 järgi 6-kuuse vangistusega, sest isik valdas Murru Vanglas kinnipeetavana viibides narkootilist ainet arsti ettekirjutuseta. Harju Maakohtu 12.02.
3. otsusega mõistetud 6-kuust vangistust suurendati Narva Linnakohtu 29.09.
4. a otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra ning isikule mõisteti 12.02.
5. a otsusega liitkaristuseks 16 aastat 3 kuud ja 21 päeva vangistust. Lisaks on kaebajal üks kustunud karistus /…/. Kohus leiab, et kaebaja karistatus annab

§ 68

p-st 4 tulenevalt piisava aluse arvata, et isik võib käituda ka vanglast vabanemise järgselt mitteusaldusväärselt ning mitte järgida nõuetekohaselt talle võimalikult kohaldatavaid järelevalvemeetmeid.“ Need seisukohad on jätkuvalt asjakohased ning kohus lähtub nendest ka käesolevas asjas. Lisaks on puudutatud isik keeldunud endale isikut tõendavat dokumenti hankimast, millest järeldub isiku hoiak, et ta ei soovi lahkuda Eestist. See suurendab 3

§ 23lg 1 punktidele 2 ja 3 koosmõjus § 264 lg 1 punktiga 3.

Vastavalt

§ 23

lg 1 punktidele 2 ja 3 on välismaalase kinnipidamine ja paigutamine KPK-sse eelkõige lubatud, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (punkt 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.

§ 23

lg 1 punktile 3 tuginemine eeldab muu hulgas, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele (vrdl Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peab

§ 23

lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (

§ 264

lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, see peab olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus nr 3-24-1856, p 14). Vastustaja on viidanud

§ 264lg 1 punktile 3, mis reguleerib kaasaaitamist dokumentide taotlemisel.

Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isikul kehtivaid reisidokumente ei ole. Ühtlasi on usutav PPA väide, et olukorras, kus PPA-l tuleb asuda isiku eest reisidokumenti taotlema Venemaa Föderatsioonist, võtab see selgelt kauem aega, kui puudutatud isik esitaks vastava taotluse ise. Seega esineb kinnipidamiseks

§ 23lg 1 punktis 3 toodud alus.

9. Puudutatud isiku varasem käitumine (korduvalt kriminaalkorras karistatus, koostööst keeldumine PPA-ga) annab alust kahtluseks, et isik ei järgiks suure tõenäosusega leebemaid järelevalve meetmeid ega oleks PPA-le enam haldusmenetluses kättesaadav. Olukorras, kus isiku varasem käitumine ei ole olnud seaduskuulekas, annab see alust kahtluseks, et ka edaspidi ei pruugi isik õigusaktides sätestatut järgida, sh leebemaid järelevalvemeetmeid täita. Seega ei täidaks järelevalvemeetmed tõenäoliselt oma eesmärki – põgenemisohu vältimine (

§ 10lg 1), mis seaks ohtu väljasaatmise tulemuslikkuse.

10. Asjast ei nähtu, et KPK-sse tervisekaalutlustega (

§ 23lg 4).

paigutamine oleks vastuolus turvalisuse ja

1. Kohus leiab, et kinnipidamine ja KPK-sse paigutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Abinõu kohaldamise eesmärk on tagada puudutatud isiku väljasaatmise tulemuslikkus. Seejuures puuduvad alternatiivid nimetatud eesmärgi saavutamiseks, nagu eelnevalt on kohus leidnud.
2. Ülaltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA 05.03.2025 taotluse ja annab PPA-le loa paigutada isik KPK-sse kuni tema kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o 06.05.2025 (kaasa arvatud).
3. PPA-l tuleb isik KPK-st viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks (

§ 24lg-d 11 ja 3). (allkirjastatud digitaalselt) 4