Obsah (11)

§ 2225§ 2229§ 1668§ 1589§ 1773§ 2212§ 2223§ 1587§ 1588§ 1770§ 1787

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 25. november 2024 2-21-20440 Tsiviilasja n

) § 2212 lg 1 tähenduses. Hagejal on tasunõue kostja vastu

§ 2225alusel (mis on analoogne Eesti õiguses kehtiva VÕS §-ga 655).

Tulenevalt

§-st 2225 kui tööd ei ole veel alustatud või vähemalt ei ole veel lõpetatud ning töövõtja on valmis töid tegema, kuid tellija on seda takistanud, on töövõtja siiski õigustatud saama täistasu. Tasu vähendatakse ulatuses, milles töövõtja on lepingulise töö tegemata jätmisega võidetud aega muul viisil enda kasuks kasutanud. Seda, et hageja oli valmis töid tegema, kinnitab hageja poolt sadestusfiltrite jooniste koostamine ja 23. aprillil 2019 ettemaksuarve esitamine. Lepingu ülesütlemine (Läti õiguse kohaselt „taganemine“) kostja poolt oli lubamatu ja õigusvastane.

§ 2229

kohaselt võib tellija töövõtulepingust ühepoolselt taganeda, kui töövõtja koostatud esialgne kalkulatsioon osutub liiga madalaks. Muid täiendavaid aluseid Läti seadus tellijale töövõtulepingust taganemiseks ette ei näe. Kuna hageja oli valmis lepingut täitma, kuid kostja lepingu õigusvastane ülesütlemine tegi selle võimatuks, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu 125 062 euro maksmist (lepingu kogumaksumus 662 600 eurot, millest on maha arvatud tööde tegemata jäämisega kokku hoitud 537 538 eurot (662 600 - 537 538 = 125 062). Hageja emaettevõtja majanduslik seisund ei oma vaidluse lahendamisel tähendust ega olnud lepingu ülesütlemise aluseks. Töövõtja pankrotti ega maksejõuetust ülesütlemisavalduses ega ka kohtumenetluses esile toodud ei ole. Viivisenõude aluseks on

§ 1668lg 1 ja lepingu p 10.2.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja on töövõtulepingu kehtivalt üles öelnud.

§ 1589

kohaselt on lepingust ühepoolne taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest või kui see on teatud asjaoludel seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt lepingus sätestatud. Töövõtulepingu punkti 22.6 kohaselt on tellijal õigus lõpetada leping olulise lepingurikkumise korral. Olulise lepingurikkumisena käsitletakse mh olukorda, kus töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Kuna hageja emafirma EESC AB oli 2019 aprillis olulistes makseraskustes ega suutnud tarnida töös olevale projektile 49 054 eurot maksvaid võtmekomponente ja ka hageja teenis aastal 2019 kahjumit, siis tekkis kostjal põhjendatud kahtlus, et hageja ja hageja emafirma on sisuliselt maksejõuetud. Hageja oli 2019 äärmiselt raskes rahalises seisus – hageja omakapital oli negatiivne, hageja teenis 30 297 eurot kahjumit ja hagejal oli vabalt kasutatavat käibevara üksnes 596 euro väärtuses. Kuna töövõtulepingu hinnaks oli 662 600 eurot, siis oli ilmselge, et probleemide tekkimise korral ei oleks hagejal olnud piisavalt vara kostja nõuete rahuldamiseks (sellist vara ei ole hagejal tänaseni). Varem sai kostja loota, et EESC AB finantseerib oma tütarühingu tegevust, 2019. a aprillis teatavaks saanud EESC AB majanduslike raskuste valguses oli selge, et nii hageja kui ka EESC AB finantsolukord on keeruline ja mõlemad ühingud on tõenäoliselt maksejõuetud. 3 Kostja tugines 6. ja 7. mai 2019. a ülesütlemisavaldustes asjaolule, et töövõtulepingu ülesütlemise on põhjustanud hageja ja EESC AB majanduslik seis. Kostja põhjendatud kahtlused hageja ja hageja emaettevõtte maksejõuetuse osas on oluliseks põhjuseks, mis õigustab

§ 1589

ja töövõtulepingu p 22.6 kohaselt kostja kui tellija poolset lepingu ülesütlemist. Töövõtuleping öeldi üles vahetult pärast selle sõlmimist ja enne lepingu täitmisega alustamist. Ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks asunud tegema mistahes töid või tegema suuremahulisi ettevalmistusi ja vastavat asjaolu ei ole hageja ka tõendanud. Töövõtulepingu p 6.1.1 kohaselt pidi esimene makse toimuma 10 päeva pärast kindlustuskirja esitamist kostjale. Kindlustuskirja hageja kostjale ei esitanud, mistõttu ei muutunud tasunõuded sissenõutavaks ja kostja ei tasunud arvet. Töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju hüvitamisega. Lisaks ei saa töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt tellija makstava kahju summa ületada 10% töövõtulepingu hinnast (66 260 eurot). Kuivõrd praegusel juhul ei ole hagejal otsese kahju nõuet, siis on hageja nõue töövõtulepingu kohaselt välistatud. Hageja nõue tugineb

§-le 2225, kuid selle sätte alusel esitatav nõue on oma sisult saamata jäänud tulust tulenev kahjunõue – s.o töövõtjal on õigus esitada kahjunõue ja nõuda tulu, mis tal jäi saamata, kuna lepingut ei olnud võimalik täita.

§ 1773kohaselt on tegemist kaudse kahjuga.

Isegi kui hagejal oleks nõue kostja vastu, on nõue täielikult tõendamata. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus jättis
2. mai
3. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas
4. jaanuari
5. a määrusega kohaldatud hagi tagamise, jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 17 629 eurot 99 senti ja viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Töövõtulepingu p-s 21.2 on pooled kokku leppinud Läti Vabariigi õiguse kohaldamises määruse (EÜ) 593/2008 (Rooma I määrus) artikkel 3 p 1 alusel. Seega lahendas kohus asja Läti Vabariigi materiaalõiguse alusel ja kohaldas Eesti Vabariigi menetlusõigust. Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid
6. aprillil 2019 töövõtulepingu nr 1386, mille kohaselt pidi hageja paigaldama sadestusfiltrid Läti Vabariigis asuvasse tehasesse ja kostja pidi selle eest tasuma 662 600 eurot ilma käibemaksuta. Seega vastab leping töövõtulepingu tunnustele

§ 2212lg 1 tähenduses.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja tegi

1. ja
2. mail 2019 lepingu lõpetamise avalduse, tuginedes

§-le 1589 ja töövõtulepingu p-le 22.6.

§ 1589

kohaselt on lepingust ühepoolne taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest või kui see on teatud asjaoludel seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt lepingus sätestatud. Töövõtulepingu p 22.6 kohaselt on tellijal õigus töövõtuleping lõpetada olulise lepingurikkumise korral. Olulise lepingurikkumisena käsitletakse mh olukorda, kus töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Poolte viidatud

§-s 1589 on sätestatud lepingust taganemine, mitte lepingu ülesütlemine ning lepingu p 22.6 sätestab tellija õiguse leping lõpetada. Hageja väitel nõuab ta lepingulist tasu 125 062 eurot

§ 2225

alusel (analoogne säte VÕS § 655) ning kostja leiab, et

§ 2225

alusel esitatud nõue on saamata jäänud tulu nõue ja

§ 1773

kohaselt on tegemist kaudse kahjuga.

§ 2225

kohaselt, kui tööd ei ole alustatud või vähemalt ei ole veel lõpetatud ning töövõtja on valmis töid tegema, kuid tellija on seda takistanud, on töövõtja siiski õigustatud saama täistasu. Tasu vähendatakse ulatuses, milles töövõtja on töö tegemata jätmisega võidetud aega muul viisil enda kasuks kasutanud. Hageja peab kostjapoolseks takistuseks lepingu täitmisel lepingu õigusvastast lõpetamist, ettemaksuarve tasumata jätmist ning tööde tellimist kolmandalt isikult. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et VÕS § 655 on 4

§ 2225analoogne säte, kuna need reguleerivad erinevaid olukordi.

VÕS eristab lepingust taganemist ja lepingu ülesütlemist, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed (RKTKo 3-2-179-16, p 13).

annab aga ainult lepingust taganemise võimaluse tellija poolt põhjustatud tööde tegemise takistuse korral, mitte võimaluse leping üles öelda ilma töövõtja lepingu rikkumiseta, mis on VÕS § 655 alusel töövõtja tasu saamise eelduseks. Lisaks oli vähemalt küsitav, kas

§ 2225

mõistes saab tellijapoolset lepingust taganemist üldse käsitada tööde tegemise takistusena. Lepingust taganemise õiguse kasutamise tagajärjeks on lepinguliste kohustuste, sh töö tegemise lõppemine, mitte kohustuste täitmise takistus, mis võib olla ajaliselt piiritletav ja kõrvaldatav ning annab võimaluse lepingu edaspidiseks täitmiseks.

§ 2225

on pigem analoogne VÕS §-ga 652 (tellija viivitus), mis annab töövõtjale õiguse nõuda tellija viivituse (

§ 2225

takistus) korral kahju hüvitamist, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab lepingu ülesütlemise tõttu kokku kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada. Maakohtu hinnangul on tegemist ühel või teisel viisil kahju hüvitamisega. Seega

§ 2225

alusel esitatud nõue on

§-st 1773 tulenevalt kaudse kahju (saamata jäänud tulu) nõue, mitte lepingujärgse tasu nõue. Töövõtulepingu järgset tasu saab nõuda valminud töö eest, s.o lepingu täitmise eest, mis muutub

§ 2223alusel sissenõutavaks töö valmimisest ja vastuvõtmisest.

Kostja on õigesti märkinud, et töövõtulepingu p 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahjuga ja lepingu p 10.4 järgi on kahjule seatud piir 10% lepingu hinnast (66 260 eurot). Kuna hageja nõuab kaudse kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamist, mille pooled on lepingus välistanud, ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada. Pooled vaidlevad ka kostja lepingu lõpetamise õiguspärasuse üle. Kostja pidas lepingust taganemise materiaalseks aluseks lepingu olulist rikkumist lepingu p 22.6 järgi, milleks on hageja maksejõuetus. Hageja väitel on taganemine õigusvastane, sest hageja emaettevõtja majanduslik seisund ei ole lepingu ülesütlemise aluseks. Hagiavaldusele lisatud

1. mai
2. a lepingu lõpetamise teate järgi tuleb lugeda
3. mai
4. a teade lepingu lõpetamise kohta kehtetuks ja lisati muudetud teatis. Kostja leidis, et kuna hageja kontserni kuuluval ettevõttel esines probleeme seoses ADK finantsilise ebausaldusväärsusega projekti “Klaipedos energija“ elluviimisel, siis on seadmete nõuetekohaselt tarnimata jätmise korral objektiivne risk, et ADK ei suuda lepingut täita. Eeltoodu alusel ei nõustunud maakohus hagejaga, et töövõtja maksejõuetust ei ole kostja ülesütlemisavalduses ega ka kohtumenetluses esile toonud. Kostja täpsustas menetluse jooksul hageja emaettevõtte EESC AB majanduslikku seisu ja tegevust. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et emaettevõtte majanduslik seis ei oma tähendust. Kontsern on kahest või mitmest ettevõttest koosnev majanduslik tervik. Kostja väitel sai talle
5. aprillil 2019 teatavaks, et EESC AB ja kostja vahelise lepingu täitmisega (Klaipeda projekt) on viimasel olulised raskused (tarnimata on olulised võtmekomponendid). Hageja halvad majandusnäitajad, s.o madal käibevara (2019 lõpus 7806 eurot), kahjum ca 30 000 eurot ja negatiivne omakapital on tõendatud kostja poolt
6. veebruaril 2022 esitatud hageja majandusaasta aruandega. Kostja selgitas kohtuistungil, et taganemisavalduses viidatud probleemid teise lepingu täitmisega EESC AB ja kostja vahel eksisteerisid samal ajal vaidlusaluse lepinguga. Sellises olukorras on lepingust taganemine lepingu p 22.6 alusel viitega töövõtja maksevõimetusele põhjendatud ja lepingu lõpetamine kehtiv. Hageja peab üheks lepingu täitmise takistuseks kostjale lepingu p 6.1 alusel väljastatud
7. aprilli
8. a ettemaksuarve nr ADK-2-IS-RK 66 260 eurot tasumata jätmist. Kostja väitel ei tasunud ta ettemaksuarvet, kuna arve tuli lepingu p 6.1.1 alusel tasuda peale hageja kindlustuskirja esitamist.

§ 2223

teise taande kohaselt võib töövõtja ettemaksu nõuda 5 ainult siis, kui see on lepingus sätestatud. Lepingu p 6.1.1 kohaselt maksab tellija vastavalt töövõtja esitatud arvele 10% lepingu hinnast peale lepingu jõustumist 10 päeva jooksul alates kindlustuspoliisi esitamisest. Kostja väitel ei esitanud hageja kindlustuskirja ning hageja vastupidist väitnud ega tõendanud ei ole. Seega kostjal ei olnud kohustust arvet tasuda ja hagejal õigust tasu nõuda. Kolmandatelt isikutelt telliti sama töö peale lepingust taganemist ning ei ole käsitatav

§ 2225sätestatud tellijast tuleneva lepingu täitmise takistusena.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Maakohus on rajanud otsuse ebaõigetele eeldustele, tuvastamata asjaoludele ning jõudnud ebaõigetele järeldustele. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus on lugenud tõendatuks asjaolud, mille kohta ei ole tõendeid esitatud ja mille üle pooled vaidlevad. Maakohus on tuginenud kostja paljasõnalistele tõendamata väidetele, et hageja ja tema emaettevõtja olid lepingu lõpetamise ajal maksejõuetud või majanduslikes raskustes, mis õigustaks töövõtulepingu ühepoolset lõpetamist. Samas on esitatud tõendid, mis kinnitavad nii hageja kui ka tema emaettevõtja maksejõulisust, samuti hageja soovi ja võimekust töövõtulepingut täita. Kohus neid tõendeid ei analüüsinud ega hinnanud ning ei käsitlenud otsuses. Samuti ei käsitlenud ega arvestanud kohus hageja põhjendusi selle kohta, et hageja emaettevõtja majanduslik seisund ei oma töövõtulepingu lõpetamise kontekstis tähendust. Lisaks kohaldas kohus ebaõigesti Läti materiaalõigust ning jõudis valedele järeldustele. Maakohus kohaldas ebaõigesti nii

§-i 2225 ja §-e 1587-1589 kui lepingu p-i 22.6, samuti Läti õiguses juurdunud pacta sunt servanda („lepingut tuleb täita“) põhimõtet.

§ 1587

kohaselt tuleb lepingu sõlmimise korral lepinguosalistel täita lepinguga antud lubadust ka juhul, kui lepingupoolel tekib tehingu või lepingu täitmisega raskusi (ka erakorralisi) ja ta hüvitab teisele lepingupoolele nende asjaoludega seonduvad kahjud. Eelnevat kinnitab

§ 1588

, mis sätestab põhimõtte, et lepingupool ei saa lepingust taganeda ilma teise poole nõusolekuta, isegi siis, kui ta ei suuda oma kohustusi täita.

§ 1589

kohaselt on ühepoolne lepingust taganemine lubatud vaid juhul, kui see põhineb lepingu iseloomul; kui seadus seda konkreetsetes olukordades võimaldab; või kui selline õigus on lepingusse lisatud (vt Balodis, K. The Latvian Law of Obligations: The Current Situation and Perspectives - Juridica International XX/2013, lk 72). Lepingu p 22.6 kohaselt sai lepingu ülesütlemise aluseks olla üksnes hageja (töövõtja) maksejõuetus või pankrot, mida ei esinenud. Kostja ei tuginenud

1. ja
2. mai
3. a ülesütlemisavaldustes hageja makseraskustele. Kostja tugines
4. mai
5. a ülesütlemisavalduses hageja emaettevõtja finantsseisundile. Isegi kui lepingu ülesütlemise alusena oleks saanud arvesse võtta hageja emaettevõtja majanduslikke näitajaid, ei ole kostja tõendanud, et hageja emaettevõtjal oleks olnud lepingu sõlmimise ajal, lepingu ülesütlemise ajal või ka hilisemal perioodil maksejõuetu. Hageja esitas kohtule tõenditena majandusaasta aruanded, mis kajastavad hageja emaettevõtja majandusnäitajaid aastatel 2016-2020 ja 2018-2022 ning mis kinnitavad häid finantsnäitajaid nimetatud aastate lõikes. Kostja ei ole tõendanud, et hageja emaettevõtja oleks enda mistahes lepingulised kohustused mistahes teise lepingu alusel täitmata jätnud või isegi kui jättis, siis mis põhjusel. Hageja esitas kohtule tõendi, et hageja emaettevõtjal oli õigus omapoolse kohustuse täitmisest keeldumiseks õiguskaitsevahendina kostja rikkumise tõttu. 6 Varasemad koostöösuhted olid kostja ning hageja emaettevõtja vahel ning hageja asutati Leedu äriühinguna, kuna kostja soovis endale Baltikumi projektide jaoks lepingupartnerit Baltikumist. Hageja majandustulemusi mõjutas oluliselt see, et kostja otsustas lepingu ühepoolselt ilma õigusliku aluseta lõpetada. Hagejal jäi saamata oluline müügikäive ja teenimata oluline kasum, mis mõjutas hageja majandusnäitajaid ka järgnevatel aastatel. Pärast alusetut lepingu lõpetamist ning tööülesannete äralangemist ja ebakindlust uute tööülesannete osas, lõpetasid hagejaga töösuhte ka mitmed hageja töötajad. Hageja majanduslikku seisu mõjutas ka koroonapandeemia, kuid põhjust rääkida hageja makseraskustest või maksejõuetusest ei ole olnud. Hageja on oma müügikäivet ja kasumit pidevalt ja stabiilselt iga-aastaselt kasvatanud. Hageja müügitulu oli
6. aastal pea 40 000 eurot, hagejal on positiivne omakapital, ettevõte on kasumis ning kuigi hagejal puudub märkimisväärne vara, puuduvad ka märkimisväärsed kohustused kolmandate isikute ees. See, et hageja lõpetas
7. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt majandusaasta kahjumiga, ei anna veel alust pidada hagejat maksejõuetuks või majanduslikes raskustes olevaks. Hageja asutati
8. oktoobril 2018 eelkõige eesmärgiga sõlmida konkreetne leping, seda kinnitasid pooled istungil. Peale hageja asutamist sõlmiti leping
9. aprillil
10. Ka lepingu sõlmimise hetkel ei teinud kostja hagejale ega tema emaettevõttele etteheiteid nende majandusliku seisu osas. Ei ole eluliselt usutav, et vähem kui üks kuu hiljem sai lepingu ülesütlemise põhjuseks olla hageja või hageja emaettevõtja väidetav maksejõuetus. Hageja tegutseb majandustegevusega senini, olles nüüdseks kasumis. Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja järeldas ebaõigesti, et hageja nõue

§ 2225

alusel on saamata jäänud tulu nõue ja

§-s 1773 on tegemist kaudse kahjuga. Kui kostja on õigusliku aluseta loobunud ühepoolselt lepingu täitmisest, kohaldub Läti õiguse kohaselt

§ 2225(analoogne säte VÕS §-ga 655).

Erinevalt VÕS §-ist 655 ei anna

§ 2225tellijale õigust töövõtulepingut igal ajal ilma põhjuseta üles öelda.

Ülejäänud osas on sätted üksteisega sarnased. Mõlemad sätted annavad töövõtjale õiguse nõuda tasu. Maakohus leidis ekslikult, et

§ 2225on pigem analoogne VÕS §-ga 652.

Lepingu p 4.1 kohaselt oli lepingu hind 662 600 eurot. Kostja ei ole senini hagejale mitte midagi tasunud. Hageja tegi kalkulatsioonid, mille järgi moodustasid lepingu täitmisega seotud kulud, mille hageja kokku hoidis, lepingu alusel ehitamisele ja paigaldamisele kuuluva ühe filtri kohta 268 769 eurot ehk kahe filtri kohta kokku seega 537 538 eurot. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale lepingujärgse tasuna 125 062 eurot (662 600 - 537 538 = 125 062). Kohus vastupidist tõendamiskoormuse jaotust pooltele ei selgitanud, kuigi hageja palus kohtul korduvalt selgitamiskohustust täita. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset tasu (mahaarvamistega). Seetõttu on asjakohatu kostja käsitlus justkui võimaldas leping nõuda vaid otsese kahju hüvitamist ning justkui piiras leping hüvitamisele kuuluva kahju summa vaid 10%-ga lepingu hinnast. Lepingu punktis 10.1 on välja toodud, et juhul, kui leping lõpetatakse tellija süül, hüvitab tellija kirjaliku nõude alusel töövõtjale lepingu lõpetamise tõttu tekkinud otsese kahju. Leping kasutab sõnastust „cover the direct damages“, mis viitab otsese kahju hüvitamisele. See ei välista

§-ist 2225 tuleneva tasunõude esitamist. Jättes ebaõigesti rahuldamata hageja põhinõude, jättis maakohus ebaõigesti ja alusetult rahuldamata ka hageja viivisenõude.

1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 7 Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ütles töövõtulepingu kehtivalt üles. Olulise lepingurikkumisena käsitati töövõtuleping p 22.6 kohaselt mh olukorda, kus töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Hageja emafirma EESC AB oli
2. aasta aprillis olulistes makseraskustes ega suutnud tarnida töös olevale projektile 49 054 eurot maksvaid võtmekomponente. Hageja teenis
3. aastal kahjumit ja omas peaaegu olematut käibevara. Kostjal tekkis põhjendatud kahtlus, et hageja ja hageja emafirma on sisuliselt maksejõuetud. Hageja
4. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli hageja
5. aastal äärmiselt raskes rahalises seisus – hageja omakapital oli negatiivne, hageja teenis 30 297 eurot kahjumit ja hagejal oli vabalt kasutatavat käibevara üksnes 596 euro väärtuses. Töövõtulepingu hinnaks oli lepingu punkti 4.1 kohaselt 662 600 eurot, vaidluse või probleemide tekkimise korral ei oleks hagejal olnud piisavalt vara kostja nõuete rahuldamiseks. Varem sai kostja loota, et EESC AB finantseerib oma tütarühingu tegevust,
6. aasta aprillis teatavaks saanud EESC AB majanduslike raskuste valguses ja kuna EESC AB ei olnud hagejasse raha investeerinud, oli selge, et nii hageja kui EESC AB finantsolukord on keeruline ja mõlemad ühingud on tõenäoliselt maksejõuetud. Kostja on ülesütlemisavaldustes selgelt tuginenud asjaolule, et töövõtulepingu ülesütlemise on põhjustanud hageja ja EESC AB majanduslik seis.

§ 1589

kohaselt on lepingust ühepoolne taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest või kui see on teatud asjaoludel seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt lepingus sätestatud. Töövõtulepingu p-st 22.6 tuleneb selgelt, et töövõtja maksejõuetuks muutumise korral on tellijal õigus leping üles öelda. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue

§ 2225alusel on saamata jäänud tulu nõue.

Maakohus tuvastas õigesti, et

§ 2225

ja VÕS § 655 ei ole analoogsed sätted ning

§ 2225

alusel esitatud nõue on oma olemuselt

§-st 1773 tulenevalt kaudse kahju (saamata jäänud tulu) nõue, mitte lepingujärgse tasu nõue.

§ 1770

kohaselt on kahju mistahes kaotus, mida on võimalik rahaliselt hinnata.

§ 1773

kohaselt on otsese kahjuga tegemist siis, kui see on ebaseadusliku teo või tegevusetuse loomulik ja vältimatu tagajärg. Kaudne kahju on juhul, kui kahju on põhjustatud teatavate kindlate asjaolude asetleidmise või suhte tõttu. Hageja väidetav kahju tulenes pooltevahelisest suhtest töövõtulepingu alusel ja kahju ei ole mistahes kostja teo vältimatu ja otsene tagajärg, siis on

§ 2225kohaselt esitatud nõue kaudse kahju nõue.

Töövõtuleping öeldi üles vahetult pärast selle sõlmimist ja enne lepingu täitmisega alustamist, mistõttu hagejal puudub kostja vastu nõue juba tehtud töö eest tasumiseks. Töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju hüvitamisega ja seda ka juhul, kui leping lõpetatakse tellija süü tõttu. Töövõtulepingu p 6.1.1 kohaselt pidi esimene töövõtulepinguga seotud makse toimuma 10 päeva pärast hagejapoolset kindlustuskirja esitamist kostjale. Kuna hageja ei esitanud kindlustuskirja, ei tasunud kostja ka hageja ettemaksuarvet ADK-2-ID-RK. Hageja nõue

§ 2225

alusel on sisuliselt kahjunõue, nõudmaks kostjalt sisse hageja saamata jäänud kasum töövõtulepingu täitmisest.

§ 1787

kohaselt saamata jäänud kasumi arvutamisel ei tohi lähtuda pelgalt võimalustest, vaid peab puuduma kahtlus või olema tõendatud vähemalt tasemel, mis oleks õigusliku tõendina usutav, et selline kahju on otseselt või kaudselt põhjustatud kahju põhjustanud teost või tegevusest. Läti kõrgeim kohus on

1. oktoobri
2. a otsuse tsiviilasjas nr SKC131/2015 (C24083209) p-s 6.
3. leidnud, et oodatava kasumi suuruse (saamata kasu, saamata jäänud kasum) määramisel lähtutakse peamiselt majanduslikest arvutustest. Oodatava kasumi suuruse määramiseks on vaja analüüsida teostamata kavandatud majandustegevust, võttes arvesse 8 erinevaid kasumit mõjutada võivaid tegureid. Kasumi arvutamiseks vastavas majandustegevuse segmendis on vaja tulust maha arvata tootmis- ja müügikulud ning tasumisele kuuluvad maksud. Eeldatava kasumi arvestuse kontrollimisel peab kohus hindama seda toetavaid tõendeid. Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud kokkuhoitud kulutuste kalkulatsiooni. Tegemist on paljasõnalise ja tõendamata dokumendiga, mille põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata hagejal saamata jäänud tulu. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas ja millist tulu hageja oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hageja kohustuseks tõendada, milline tema nõue täpselt on ja esitada nõuet tõendavad tõendid. Olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks on alustõenditeta tabel, ei ole alust lugeda hageja nõuet piisavalt tõendatuks selleks, et kostjal tekiks kohustus tõendada, millised olid hageja kokku hoitud kulud. Kostja ei paigaldanud objektile hageja vundamendipolte ja vastavate vundamendipoltide ostmine on täielikult tõendamata. Võttes ka arvesse, et töid hageja kunagi ei alustanud ja et hageja on ise oma
4. märtsi
5. a seisukoha punktis 1.47 väitnud, et hageja kasutab kõigi projektide elluviimiseks alltöövõtjate ressurssi, siis on ilmselge, et ka eelnevalt mainitud tööde tegemiseks ettenähtud summad oli hagejal võimalik kokku hoida. Hageja nõuab kostjalt sisuliselt 18% suurust kasumimarginaali. Hageja varasemate majandusaasta aruannete andmete põhjal ei ole hageja suutnud sellist kasumit oma töövõttudelt kunagi teenida. Töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt on tellija vastutus hageja ees mistahes juhul piiratud 10%-ga töövõtulepingu hinnast. Kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu, siis puudub hagejal kostja vastu ka viivisenõue. Hageja nõuded töövõtulepingu alusel (sh igasugune otsene kahju ja viivised) ei saa töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt ületada 10% lepingu hinnast ehk 66 260 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Maakohtu rikkumise tulemusena on jäänud menetluses olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi kõrvaldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5).
7. Hageja ja kostja sõlmisid
8. aprillil 2019 töövõtulepingu nr 1386, mille kohaselt pidi hageja paigaldama sadestusfiltrid Läti Vabariigis asuvasse tehasesse ja kostja pidi selle eest tasuma 662 600 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus jääb Tartu Ringkonnakohtu
9. mai
10. a määruses väljendatud seisukoha juurde, et hageja nõue on esitatud lepingus kokkulepitud tasu saamiseks (II kd, tl 48). Pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et nendevaheline vaidlus tuleks lahendada Eesti Vabariigi kohtus ja kohaldamisele tuleb Läti Vabariigi õigus (III kd, tl 178 pöördel).
11. Maakohus on otsuse p-des 7 ja 8 kirjeldanud lühidalt poolte seisukohti, lepingusätteid ja Läti õiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluses aga selgitanud välja hageja nõude õiguslikku alust ega kontrollinud selle eelduste täitumist. Maakohus ei ole esiteks selgitanud välja, millisel õiguslikul alusel saab pidada töövõtulepingut lõppenuks. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas maakohus luges lepingu lõppenuks lepingus kokkulepitud aluste esinemisel või seadusest tuleneval alusel. Maakohus leidis küll otsuse p-s 11, et kostja taganemine oli lepingu p
12. 6 alusel kehtiv, 9 samas on maakohus analüüsinud otsuse p-des 8 ja 9 aga seadusest tulenevat lepingu lõpetamist ja tagajärgi. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel esmalt võtta seisukoht selle kohta, kas kostjapoolse lepingu lõpetamise eeldused olid täidetud. Kostja väitel ütles ta lepingu üles
13. mail 2019 ja saatis hagejale täiendavad selgitused
14. mail 2019 (III kd, tl 53), kostja tugines ülesütlemisel lepingu p-le 22.6, mille järgi on tellijal õigus lõpetada töövõtuleping olulise lepingurikkumise korral. Kostjal tuleb tõendada, et esines lepingust tulenev alus: hageja pankrot või maksejõuetus. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei ole hageja väidete osas seisukohta võtnud ega hageja esitatud tõendeid hinnanud. Asja uuel menetlemisel tuleb anda pooltele võimalus esitada täiendavaid tõendeid. Olulise lepingurikkumisena käsitletakse lepingu p-s 22.6 mh olukorda, kus töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Kostja tugines eelkõige sellele, et hageja emafirma EESC AB oli
15. aasta aprillis olulistes makseraskustes ega suutnud oma lepingulisi kohustusi täita. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hageja emaettevõtte majanduslik seis ja see, kuidas hageja emaettevõte oma kohustusi täidab, on samastatav hageja majandusliku seisuga. Emaettevõtte pankroti- või maksejõuetuse menetlus hõlmab tema enda vara. Kontserni majanduslik tervik ei tähenda seda, et emaettevõtte pankroti- või maksejõuetusmenetluses oleks tütarettevõte automaatselt kohustatud isikuks. Maakohtul tuleb Läti õigust arvestades kontrollida kõiki teisi hageja lepingulise kahju hüvitamise nõude eeldusi (nt põhjusliku seose esinemist) ja võtta seisukoht selles, kas hageja nõude suhtes tuleks kohaldamisele poolte kokkuleppe punkt 10.4, mille kohaselt ei saa töövõtulepingu kohaselt tellija makstavate kahjutasude kogusumma mistahes juhul ületada 10% töövõtulepingu hinnast. Ringkonnakohus märgib, et kuigi praegusel juhul ei ole vaidluse all tellija (hageja) nõuded, võib lepingus kokkulepitud tingimus, mis annab tellijale piiramatu õiguse leping töövõtja makseraskuste korral igal ajal (seega ka vahetult enne tööde valmimist) lõpetada koos tellija õigusega nõuda tagasi kõik maksed ja eemaldada juba tehtud tööd nende tegemise kohast, olla töövõtjat ebamõistlikult kahjustav.
16. Kui maakohus jõuab järeldusele, et lepingulised eeldused kostjapoolseks lepingu lõpetamiseks ei olnud täidetud, tuleb maakohtul hinnata, kas kostja sai lepingut lõpetada seadusest tulenevalt. Maakohus leidis otsuse p-s 9, et

annab lepingust taganemise võimaluse tellija poolt põhjustatud tööde tegemise takistuse korral, mitte võimaluse leping üles öelda ilma töövõtja lepingu rikkumiseta. Ringkonnakohus juhib aga tähelepanu sellele, et praegusel juhul ei ole aga töövõtja (hageja) lepingut lõpetanud. Samas ei vaidle pooled enam selle üle, et omavahelised lepingulised suhted on lõppenud. Maakohtu otsuse p-s 9 kasutatud viited Läti õiguse tõlgendamisele on oletuslikud, maakohus ei ole oma seisukohti põhjendanud. TsMS § 234 teise lause järgi võib kohus õiguse väljaselgitamisel kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid.

1. Maakohtul tuleb sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel tuleb leping lugeda lõppenuks, võtta seisukoht hageja rahalise nõude suhtes, vajadusel anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Kostja väitel on töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju hüvitamisega. Maakohtul tuleb selgitada välja, millist kahju on pooled selles lepingu punktis silmas pidanud, vajadusel võtta seisukoht, kas VÕS § § 128 lg-s 2 10 nimetatu (ehk see, kuidas Eesti õigus sisustab otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu mõistet) on analoogne ka Läti õiguses. Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluse kestel väitnud, et ta on edastanud kostjale informatsiooni ja teinud lepingu ettevalmistamise käigus tööd (I kd, tl 6). Nimetatud töödega seoses võis hagejale tekkida kahju.
2. Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses Läti Ülemkohtu
3. mai 2024 otsuse koos tõlkega. Kostja esitas ringkonnakohtule Jānis Kārkliņši
4. septembri
5. a artikli. Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel võtta esitatud tõendite kohta seisukoht.
6. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded, jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte seisukohad asjas lahendi tegemiseks vajalike oluliste asjaolude kohta (TsMS § 392).
7. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p 20). (allkirjastatud digitaalselt) 11