Obsah (8)

§ 121§ 64§ 63§ 118§ 73§ 56§ 28§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.novembril 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-4030 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Urmas Rei

§ 121

lg 1, § 118 lg 1 p 2 järgi Harju Maakohtu 26.septembri 2017.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava G.H kaitsja Argo Küünemäe Prokurör Eve Soostar Süüdistatav G.H , isikukood: XXX, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, kriminaalkorras karistamata Kaitsja Argo Küünemäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus XXX, XXX, RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 26. septembri 2017. a otsus osaliselt –MLle

§ 121

lg 1, § 118 lg 1 p 2 järgi mõistetud karistuste ning

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

2.

§ 63

lg 1 alusel mõista MLle

§ 118lg 1 p 2, § 121 lg 1 järgi karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. 1
2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
3. G.H tunnistati süüdi selles, et tema 05.09.2015 kella 6.00 paiku, viibides Tallinnas, XXX asuva klubi XXX juures, tungis kallale FT-le ja tahtlikult lõi teda rusikaga suupiirkonda, mille tagajärjel kukkus FT pikali maha, põhjustades oma tegevusega FT-le füüsilist valu. Oma tahtliku tegevusega pani G.H toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise, so

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Vahetult pärast FT tahtlikku löömist, 05.09.2015 kella 6.00 paiku Tallinnas, XXX asuva klubi XXX juures, ründas G.H ka MP ning lõi teda tahtlikult, valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil rusikaga näopiirkonda, mille tagajärjel kukkus MP pikali maha ja kaotas teadvuse. Nimetatud tegevusega põhjustas G.H MP-le füüsilist valu ja vastavalt kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 16E-PõK0001 tekitas G.H MP-le tervisekahjustustena põrutuskolded peaaju otsmiku oimupiirkonnas paremal pool, parempoolse peaaju ämblikvõrkkestaaluse verevalumi, koljupõhimiku murru vasakul pool keskmises koljumulgus ja joonmurru vasakule oimuluule, armi alahuulele paremale poole ning üle 4 kuud kestva paranemisega vasakpoolse kuulmisnärvi kahjustuse. Oma tahtliku tegevusega pani G.H toime teise inimese tervise kahjustamise, mis põhjustas tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud, s.o

§ 118lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS: 2. Harju Maakohtu 26.septembri 2017 otsusega üldmenetluses tunnistati G.H süüdi

§ 121lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud.

Samuti tunnistati G.H süüdi

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 4 aastat.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat vangistust, millest koheselt ärakandmisele kuulub 3 kuud. Ülejäänud osa vangistusest, s.o 3 aastat 9 kuud, jäetakse

§ 73

lg 1 , 2, 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, katseajaga 4 aastat 6 kuud, kui G.H ei pane toime katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. 2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagiga seonduv ning välja mõisteti MLlt eurot MP kasuks. 4500,35 APELLATSIOON:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava G.H kaitsja Argo Küünemäe. 3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 26.09.
2. a otsus süüdistatava süüdimõistmises

§ 121

lg 1 ja 118 lg 1 p 2 järgi ja mõista süüdistatav õigeks; 2 alternatiivselt vähendada süüdistatavale mõistetud karistust ja jätta vangistus täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. 3.2 Apellant on seisukohal, et kohtulik uurimine on olnud äärmiselt ühekülgne ja maakohus on tõendite uurimisel võtnud süüdistaja rolli. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja osadele olulistele tõenditele ei ole otsuse tegemisel mingitki tähelepanu pööranud, mistõttu on asjas tähtsust omavate tõendite hindamata jätmine ja teiste tõenditega kõrvutamata jätmine viinud ebaõigete järeldusteni. Maakohus ei ole analüüsi tegemisel lähtunud kogu sündmuse ahelast ja üksnes süüdistaja positsioonilt andnud väära hinnangu üksikutele asjaoludele, kõrvutamata seejuures kõiki tõendeid omavahel. Maakohus on põhjendamatult eos pidanud süüdistatava selgitusi ebausaldusväärseteks ja samas lugenud kannatanute ütlused usaldusväärseks olukorras, kus kannatanute ütlused on otseses vastuolus tunnistajate ütlustega ja politseiametniku ettekanedega. 3.3 Maakohtu poolt määratud karistus ei ole kuidagi kooskõlas väljakujunenud karistuspraktikaga ja kohus ei ole ka vähemalgi määral põhjendanud osalise ärakandmisele kuuluva reaalse karistuse mõistmise vajadust ja põhjendatust. 3.4 Maakohus on lühidalt refereerinud kannatanute ja tunnistajate ning süüdistatava ütlusi ning üllatulikult jõudnud järeldusele, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ei ühti kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Samuti heidab maakohus süüdistatavale ette, et ta ei mäletanud kohtueelses menetluse sündmust täpselt aga kohtus on andnud üksikasjalikke ütlusi. Kaitsja leiab, et kahetsusväärselt on maakohus valikuliselt refereerinud kannatanute ja tunnistajate ütlusi ja jätnud siinjuures olulise osa ütlustest kajastamata ning maakohus ei ole vähemalgi määral võrrelnud kannatanute ja tunnistajate ütluste lahknevusi olulistes detailides. Ehk antud juhul kohus peab võimalikuks, et kannatanud võivad unustada aga süüdistatava puhul tähendab unustamine koheselt ütluste ebausaldusväärsust. Selline eelistamine on vastuolus objektiivse ja sõltumatu uurimise printsiibiga. 3.5 Maakohus on otsuses jõudnud järeldusele, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna süüdistatav ei ole eelnevast konfliktist kannatanu MP-ga, seoses kannatanu suhtlemisega KP-ga, midagi rääkinud. Kaitsja leiab, et selline maakohtu väide on väär, kuna isyungil kinnitas süüdistatav vastupidist. Süüdistatava ütlused kinnitavad verbaalset konflikti süüdistatava ja kannatanu MP vahel. Toimunud verbaalse konflikti olemasolu kinnitavad ka hilisemad sündmused, kui kannatanud klubi ees lähenesid süüdistatavale ja kannatanu FT ise kinnitas, et klubi toimunud füüsiline konflikt oli tingitud KP-st. Kui lähtuda eeldusest, et KP tõttu ei olnud süüdistatava ja MP vahel klubis verbaalset konflikti, siis kuidas sai klubist väljas üldse süüdistatava ja kahe kannatanu vahel füüsilist konflikti tekkida? Sündmuste kulg kinnitab, et füüsilisele konfliktile eelnes klubis see verbaalne konflikt. 3.6 Väär ja ebaloogiline on maakohtu otsuses esitletud mõttekäik, et ei ole usutav, et “kannatanu (MP) asub klubis ilma igasuguse põhjuseta süüdistatavaga rääkima süüdistatava kaaslasega suhtlemisest, kui sellele ei eelnenud mingit süüdistatava kaaslase poolset reageeringut”. Kannatanu mälu on seejuures valikuline. Samas on tunnistaja EL ja JP ütluste põhjal kinnitust leidnud, et kannatanu MP viibis koos süüdistatava ja KP-ga ühes lauas, neid tutvustati teineteisele ja kannatanu MP vestles süüdistatavaga ka iseseisvalt paari minuti vältel. Ei ole eluliselt usutav või vähemasti tekitab hulga küsitavusi, kuidas kannatanu MP mäletab sündmust nii valikuliselt. Samuti on oluline märkida, et MP on kohtumenetluses püüdnud igati vältida oma seost suhtlusel nii KP, kui ka süüdistatavaga. Seega püüab kannatanu MP jätta kohtule muljet, et tal ei ole õrna aimugi sellest, miks ta süüdistatavale 3 klubi ees lähenes ja tegi käega löögiliigutuse süüdistatava pea suunas. Kannatanule arusaamatult on aga süüdistatav teda väidetavalt ilma igasuguse põhjuseta löönud. Selline kannatanu positsioon on küll mugav aga läbi tunnistajate ütluste on sündmuste algfaas tuvastatav ehk põhjused, millest tekkis algselt verbaalne konflikt ja hiljem püüdsid kannatanud läbi füüsilise arveteklaarimise süüdistatavale niiöelda kohta kätte näidata. Kaitsja palus maakohtul istungil avaldada 05.09.2015 kannatanu ülekuulamise protokollist 8 rida: „Sõber FT rääkis, et me olime olnud klubis ning oli tekkinud konflikt G.H-ga, kes on ühe minu sõbranna vend“. Kannatanu asus istungil selgitama, et selle all tuleb mõista konflikti klubist väljaspool. Et selgitada välja kannatanute ütluste ebausaldusväärsus on siinjuures asjakohane refereerida kannatanu FT ütlusi. Istungil avaldati politseinikust tunnistaja MR ettekanne, millest nähtub, et “kannatanu FT kinnitas politseiametnikule vahetult pärast sündmust, et tema lööja püüdis istuda lauda kus tema istus oma sõbraga”. Nimetatud tõendit ei ole maakohus oma otsuses isegi maininud, kuigi tõendab ühemõtteliselt kannatanu FT ütluste ebausaldusväärsust, sest kannatanu FT on kohtus kinnitanud, et nägi kannatanut esimest korda vahetult enne temale lähenedes klubist väljaspool. Kannatanu FT poolt istungil öeldu kinnitab, et kannatanu püüab sarnaselt kannatanu MP-ga jätta muljet, et süüdistatavat ja KP nägid nad esimest korda klubi ees väljas ja nad ei teadnud nende olemasolust midagi. Kohtus uuritud videosalvestuselt on aga näha, et selleks hetkeks, kui kannatanud lähenevad süüdistatavale, siis on KP klubi eest lahkunud. Kannatanute lähenemine süüdistatavale on videosalvestise kohaselt suhteliselt kiire ja vahemaa väike. Seega kui lähtuda kannatanute poolt väidetud eeldusest, et nad ei teadnud süüdistatavast ja KP-st midagi, siis kuidas oli võimalik, et selle lähenemise käigus (hinnanguliselt 10-15 sekundit) oli võimalik kannatanutel rääkida süüdistatavaga sellest, et miks ta neid pingsalt on vaadanud ja süüdistatav jõudis selgitada, kus ta kannatanutega öösel on koos istunud, mis seal on toimunud, millega ta rahul ei olnud ja kes oli KP, keda kannatanud ei ole varem kohanud. Kaitsja leiab, et see ei ole 1015 sekundi jooksul võimalik ja eluliselt usutav. 3.7 Oluline on siinjuures veel meenutada, et klubi ees seisnud turvamehest tunnistaja TN ütlused avaldati istungil ja tema 16.03.2016 ülekuulamise protokollist avaldati laused. Tunnistaja ütlus aga kinnitab seda, et kannatanud rääkisid KP-st juba enne seda, kui FT sõnade kohaselt oli süüdistatav neile etteheiteid tegema hakanud, kui nad lähenesid süüdistatavale ja etteheited puudutasid suhtlemist KP-ga. Seega teadsid nad KP olemasolust juba enne süüdistatavale lähenemist ja FT on andnud kohtus valeütlusi. Asjaolu, et kannatanud valetavad kinnitab ka videosalvestisel nähtu. Nimelt enne süüdistatavale lähenemist vestlevad kannatanud klubi ees turvamehega ja ka vahetatakse repliike KP-ga, kes patsutab mõlema kannatanu taguotsa peale käega, mis kannatanutes ka elevust tekitab. Ka see tõik kinnitab, et kannatanud teadsid KP olemasolust juba enne klubist väljumist. Ei ole eluliselt usutav, et KP katsub klubi ees täiesti võõraste isikute tagumikke ja kannatanutel tekkib pärast tunne, et konflikt süüdistatavaga tekkis just tagumiku katsuja pärast, keda nad aga väidetavalt ennem ei kohanud ega midagi ei teadnud tema suhetest süüdistatavaga. KP poolt kannatanute tagumikkude katsumine klubi ees ilmselgelt kinnitab, et kannatanute ja KP vahel oli enne klubist väljumist kontakt ja seda flirtiva iseloomuga, muidu ei oleks KP hüvastijätuks kannatanute tagumikke katsuma läinud. Eelkirjeldatu aga kinnitab ühemõtteliselt süüdistatava ütlusi, et kannatanud suhtlesid KP-ga klubis ja seda moel, mille tõttu tekkis kannatanu MP ja süüdistatava vahel verbaalne konflikt. Tunnistaja EL, kes on ka kannatanu MP sõber kinnitas kohtus, et: Ainuke asi, mis tundus imelik, et nad kahekesi eraldusid korraks teistest. Pärast kui ma sain teada, et neil oli konflikt, siis ma ise hakkasin eeldama, et äkki sellepärast oli, aga otse ei oska öelda. Puudub põhjus kahelda tunnistaja ütlustes eriti olukorras, et ta annab tunnistusi oma sõbra kohta. Tunnistaja ütlus kinnitab ühemõtteliselt süüdistatava ütlusi ja lükkab ühemõtteliselt ümber kannatanu MP ütlused, kes 4 väitis kohtus, et ta ei tea (mäleta) süüdistatava ega ka KP olemasolust klubis midagi. Samuti kinnitab tunnistaja ütlus seda, et süüdistatava ja kannatanu MP omavaheline vestlus toimus seltskonnast eraldi. Teistest eemal toimunud vestlus aga kinnitab seda, et süüdistatava ja kannatanu MP vaheline vestlus oli sellist laadi mida ei pidanud kuulma seltskonnas viibivad isikud. Kui lähtuda eeldusest, et süüdistatav oleks kannatanut korrale kutsunud ja ähvardanud, siis tõenäoliselt oleks kannatanu sellest istungil rääkinud. Kannatanu aga püüdis kogu menetluse vältel vältida igasuguse teadmise ja kontakti võimalust süüdistatavaga. Tahtmatult tekkib küsimus, miks? Milleks on vaja seda asjaolu kiivalt varjata? Kui aga lähtuda eeldusest, et kannatanu ei soovinud, et seltskonnas viibijad kuuleksid, kuidas süüdistatav teeb kannatanule korralekutsumise märkusi ja kannatanu ähvardab süüdistatavat, siis see ühtib süüdistatava poolt öelduga ja kogu sündmuste jadaga ning see seletab, miks pidid kannatanud lähenema süüdistatavale videosalvestusel nähtaval viisil ja tõstma süüdistatava näo suunas käsi. 3.8 Maakohus ei ole põhjendanud, milles vastuolud seisnevad ja milles nad ei riimu. Sellise kohtu analüüsi olukorras ei ole kaitsjal isegi võimalik maakohtu väidetele vastata, sest kohus on jätnud oma järeldused põhjendamata, millega oluliselt rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Vastupidiselt maakohtuga leiab kaitsja, et videosalvestiselt on tuvastatav, kus asuvad süüdistatav, kannatanud ja KP ning nende liikumised. Samuti on tuvastatav, milline on kehaline käitumine kannatanutel ja millise kõnnaku ja kehalise hoiakuga lähenetakse süüdistatavale kes tellitud taksot ootab. Maakohus on kannatanute liikumise hindamisel jätnud tähelepanuta, et kannatanute liikumisel süüdistatava suunas oli mingi põhjus ja eesmärk. Ei ole eluliselt usutav FT ütlus, et ta soovis hommikutundidel lihtsalt välja selgitada, miks keegi võõras isik teda vaatab. Antud juhul ei ole tegu korduvalt karistatud isikuga kellele on külge jäänud vanglakultuur, kus ei tolereerita teineteise vaatamist. Kannatanud liikusid süüdistatava suunas kindlal põhjusel ja eesmärgil. Põhjus ja eesmärk tuleb aga asjas välja, kõrvutades tunnistajate ja süüdistatava ütlusi ning videosalvestist. Samuti kinnitab kannatanute põhimõtteline eitamine kontaktist süüdistatava ja KP-ga, et kannatanud püüavad varjata süüdistatavale lähenemise põhjust ja eesmärki. Millegagi ei ole seletatav, miks on kannatanutel vajalik läheneda tundmatule süüdistatavale ja koheselt pärast vahetut lähenemist tõsta tema suunas käed, tehes sellega edasi tagasi liigutusi. FT väide, et ta tahtis tundmatult teada saada, miks ta teda vaatab ei vasta tõele ka selles mõttes, et kannatanu MP tundis süüdistatavat varasemalt (nähtub kannatanu ütlustest) ja kui mõlemad kannatanud lähenesid süüdistatavale, siis oleks MP öelnud FT-le, et see isik ei ole tundmatu, sest ma tunnen teda. Samuti ei ole eluliselt usutavad MP ütlused selles mõttes, et kui süüdistatav oli talle varasemalt tuttav, siis pidi ta süüdistatavat ühises lauas tähele panama eriti olukorras, kui tunnistaja EL nägi teda istumas KP kõrval ja juttu ajamas, ning süüdistatav kutsus kannatanut korrale ja tunnistaja EL nägi süüdistatavat ja kannatanu MP koos vestlemas. Sellises olukorras ei ole kuidagi seletatav, miks kannatanu ei mäleta süüdistatavat. 3.9 Kaitsja ei saa nõustuda kohtuotsuses kohtu järeldusega, et kuna kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, siis kohus ei pea vajalikuks sellel peatuda. Siinjuures on oluline, et kohus ei nimeta ära neid tõendeid ja asjaolusid, mille põhjal kohus sellisele järeldusele jõuab, et ei pea vajalikuks sellel peatuda. Kaitsjal puudub igasugune võimalus isegi kohtu järeldust vaidlustada, kuna puudub kohtu järelduse põhistus. Sellega on maakohus jällegi rikkunud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Kaitsja leiab jätkuvalt, et süüdistatav viibis 05.09.2015.a kella 05-06.00 paiku klubi XXX ees hädakaitseseisundis, kuna kannatanu oli teda eelnevalt klubis füüsilise vägivalla kasutamisega ähvardanud ja seda pärast seda, kui süüdistatav oli viisakalt palunud tal lõpetada ebakohane käitumine tema tütdruksõbra KP suhtes. Hiljem klubi ees lähenesid kannatanud sõjakalt 5 kahekesi süüdistatava suunas ning veelkordselt ähvardasid süüdistatavat füüsilise vägivalla kasutamisega tema suhtes ning tegid ka kätega löögiliigutusi süüdistatava suunas. Süüdistatava tegevus ei olnud õigusvastane, kuna süüdistatav tõrjus vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Kannatanu poolt tehtud verbaalne ähvardus ja kahe kannatanu käitumine ja tegevus (käte liigutused süüdistatava pea suunas) klubi ees, kus süüdistataval oli põhjust arvata, et tõrjub alanud või vähemasti eelseisvat rünnet. Kannatanute käte liigutused vahetult kannatanu näo juures ei jäta kahtlust, et kannatanud soovisid süüdistatavat lüüa ja seda põhjusel, et klubis julges süüdistatav kannatanu MP-le märkust teha tema ebakohase käitumise tõttu KP suhtes. Süüdistatav lõi kannatanuid ainult ühe korra ja pärast löömist jäi sündmuskohale, kuni turvamees ütles, et mine ära, küll kannatanud püsti tõusevad ja ära lähevad. Kui lähtuda eeldusest, et süüdistatava ja kannatanute vahel klubis sees mingit verbaalset konflikti ei olnud, siis ei ole millegagi seletatav kannatanute liikumine süüdistatava suunas, nende vahel toimunud verbaalne sõnavahetus ja füüsiline konflikt. 3.10 Kui ringkonnakohus peaks mingil põhjusel asuma seisukohale, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis palub süüdistatava kergendada talle mõistetud karistust ja jätta vangistus täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. Karistus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 312 lg-d 4 ja 5 nõuavad, et süüdimõistva kohtuotsuse põhistavas osas esitatakse muu hulgas karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ja süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid. Kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09 on Riigikohus selgitanud, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest. Karistuse põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Eeltoodu ei välista, et otsust tehes lahendab kohtunik karistuse kohaldamise erinevate etappide küsimusi koos ja samaaegselt, kuid kohtuotsuse põhjendavas osas peavad need küsimused olema esitatud süsteemselt ja otsuse lugejale jälgitavalt.

§ 56lg 1 loetleb karistuse kohaldamise alused, tõstes esile isiku süü.

Samas seadusandja ei kirjelda, millise süsteemi järgi tuleb neid sisult erinevaid asjaolusid analüüsida, et lõplik karistus oleks seaduslik, õiglane ja individualiseeritud. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud, miks on antud juhul vangistuse osaline reaalne ärakandmine vajalik ja põhjendatud ning kuidas see täidab karistuse eesmärki. Kohtu arutelust ei nähtu, millise karistuse eesmärgi täidab osaline vangistsue reaalne ärakandmine? Kaitsja leiab, et üksnes ravi period üle 4 kuu ei saa ja ei tohi olla reaalse vangistuse objektiivseks põhjenduseks vaid selleks peavad olema mingid konkreetsed süüst ja süüdistatava isikust tulenevad objektiivsed põhjused. Antud juhul on aga kohus märkinud, et isik on varem karistamata, noor ja sündmusest on kulunud juba üksjagu aega. KANNATANU SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

1. Kannatanu palub jätta esitatud apellatsioon rahuldamata ja leiab, et Harju Maakohtu 26.septembri 2017.a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-17-4030 on õiglane ja põhjendatud süüaluse karistuse osas. Tsiviilhagi osas jääb seisukohale, et välja tuleks mõista tsiviilhagi täies ulatuses. Kannatanu esitas ka omapoolsed selgitused vastuseks apellatsioonis esitatule. Lisaks esitas kannatanu taotluse tutvuda kirjale esitatud lisaga, kuigi ringkonnakohus apellatsioonikorras uute tõendite analüüsiga ei tegele, kuid see annab tunnistust, et süüdistatava käitumine ei ole muutunud kahe aastaga. PROKURÖRI SEISUKOHT: 6
2. Prokurör palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 26.septembri 2017.a otsuse kriminaalasjas nr 1-17-4030 muutmata. 5.1 Tutvunud kohtuotsuse, esitatud apellatsiooni, kannatanu MP vastuväidetega apellatsioonile ja kriminaalasja materjalidega, asub prokurör seisukohale, et apellatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Prokuröri hinnangul on maakohus piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, millistele kohtus uuritud tõenditele tuginedes asus kohus seisukohale, et G.H pani süüdistuses näidatud ajal ja kohas toime

§ 121

lg 1 ja § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod; samuti on kohtuotsuses põhjendatud, millistele objektiivselt tuvastatud asjaoludele tuginedes leidis kohus, et ML õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Prokurör nõustub täielikult kohtu motiividega eeltoodud osas ning ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata. Kannatanu MP on ringkonnakohtule esitanud põhjaliku vastuväite apellatsioonikaebusele ning tuginedes kohtus uuritud tõenditele on alust seisukohaks, et kannatanu poolt on esitatud objektiivne, ammendav ja kohtus tuvastamist leidnud tõendamiseseme asjaolude analüüs, mis lükkab ümber apellatsioonis esitatud väited ML poolt toimepandud teo õigusvastasust välistavate asjaolude esinemise osas. 5.2 Harju Maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks võis kohtu hinnangul mõistetud vangistuse jätta täitmisele pööramata üksnes osaliselt. On põhjendatud alus nõustuda kohtu seisukohaga, et lühiajaline šokivangistus ja hilisem tingimuslik katseaja kohaldamine peaks varem vangistust mittekandnud ML-le avaldama vajalikku mõju karistuse eesmärkide saavutamisel siis, kui ta on vahetult kogenud, milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:

1. Süüdistatav leiab, et Harju Maakohtu 26.09.
2. a. otsus kriminaalasjas nr 1-17-4030 on põhjendamatu. Ei enne ega peale antud intsidenti ei ole mul midagi taolist juhtunud mida näitab ka karistusregister. Ainuke intsident(tapmiskatse) mis juhtus oli 2001a kus mind pussitati tallinna vanalinnas 2 korda kõhtu ja 1 korra kõrri. Sellest tulenevat reageerisin alles siis kui minu pea suunas liikusid mõlema kannatanu käed kuna on varasem kogemus mis lõppes minu jaoks väga kurvalt. Kannatanu väidab et ma ei kahetse siiralt, selles ta eksib. Olen korduvat helistanud, sõnumeid saatnud ja ka isiklikult öelnud, et siiralt kahetsen juhtunut, kuna leian et vägivald pole kunagi lahendus. Kui kannatanud poleks omal algatusel minule lähenenud ja agressiooni üles näidanud ja rünnaku liigutusi teinud oleksin mina rahulikult taksosse istunud ja koju sõitnud. Mis puudutab kannatanu tsiviilhagi nõuet kus ta nõuab 25 000 EUR, on põhjendamatu, kuna Eesti jalgpalli liidu ametlikule veebilehe andmetel ei ole kannatanu kõrgemal mänginud kui 3 liiga ja seal ei maksta mängijatele palka. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri ja kannatanu ning süüdistatava seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 7.1 Kõigepealt asub kolleegium seisukohale, et kannatanu taotlus täiendavate tõendite kogumiseks tuleb jätta rahuldama KrMS § 297 lg 2, 3, KrMS § 2861 lg 1, lg 2 p 3 alusel. 7 Esiteks sätestab KrMS § 2861 lg 1 üheselt, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Teiseks sätestab KrMS § 297 lg 2 üheselt, et kohtumenetluse pool peab taotluses põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust ja miks ta ei ole nende kogumist varem taotlenud. Kannatanu ei ole oma esitatud seisukohas põhjendanud täiendava tõendi esitamise ja kogumise vajadust. Vastavalt KrMS § 2861 lg 2 p 3 võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Asjaolu, et süüdistatav ei ole väidetavalt oma käitumist muutnud, ei oma kriminaalasja lahendamisel tähtsust, seega asub kolleegium seisukohale, et esitatud lisad ei ole asjassepuutuvad. 7.2 Kannatanu esitatud seisukohad tsiviilhagi osas tuleb jätta tähelepanuta, kuna kannatanu ei ole esitanud apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 26.septembri 2017.a kohtuotsusele. Kannatanu poolt esitatud seisukohad ja vastuväited kaitsja apellatsioonile KrMS § 322 lg 3 alusel, ei ole käsitatavad apellatsioonina KrMS § 321 mõttes. 7.3 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamise kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuste põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 7.4 Apellant on apellatsioonis viidanud KrMS § 339 lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole. Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium kas käesoleval juhul on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega. 8 Kolleegium märgib, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-146-07, 3-1-1-27-08 ja KrMS § 341 lg 2 sättele, pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt KrMS § 341 lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus õigeksmõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et G.H tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna G.H on temale inkrimineeritud kuritegudes süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte.
6. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja G.H temale inkrimineeritud kuritegudes

§ 121lg 1; § 118 lg 1 p 2 järgi õigeksmõistmist.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanute MP ja FT ning tunnistajate TN ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 8.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu 9 poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (lk 129-132) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ja ML õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8.2 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada kannatanu FT ütlused ebausaldusväärseks. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS §
2. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-
3. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud kannatanu FT kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatav G.H ja tema kaitsja viibisid maakohtu istungil kohtuasja arutamise juures ning on saanud ristküsitleda kannatanut FT, samuti oli süüdistataval ja tema kaitsjal võimalus süüstavate kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 8.3 Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu FT kohtuistungil antud ütlusi ei saa lugeda ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. On ilmselge, et sündmusest on palju aega mööda läinud ning kõiki detaile ei suuda kannatanu FT meenutada, seda enam kui klubis sees olles ei toimunud midagi tähelepanuväärset, vaid toimus tavaline tutvus ja suhtlus ühes lauas istuvate isikute vahel. Ka tunnistaja EL apellatsioonis refereeritud ütlustest ei tulene, et kannatanu FT ütlused ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja on andnud ütlusi, et mõlemad kannatanud tutvustasid üksteist KPga. Rohkem ütlusi tunnistaja kannatanu FT osas ei ole andnud. Asjaolu, et inimesi on omavahel tutvustatud ja keegi ei suuda hiljem seda meenutada, ei ole midagi erakordset. Seda enam, et apellant on viidanud tunnistaja EL ütlustele, et laud oli suur, siis kõik ei istunud koguaeg kõigiga koos. Kolleegium asub seisukohale, et apellatsioonis toodu ei anna alust tunnistada kannatanu FT ütlusi ebausaldusväärseks ja neid tõendikogumist välja jätta. 8.4 Apellant leiab, et kannatanu FT ütlused ei ole usaldusväärsed ka põhjusel, kuna on vastuolus ettekandega. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsja oleks ettekannet esitanud kohtule tõendina, vaid ettekannet näidati ettekande koostajale tunnistaja MR-le mälu värskendamiseks (lk 107 pöördel). Ka ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kaitsja oleks palunud ettekannet avaldada kannatanu FT ristküsitluse raames (lk 101 pöördel-102). Seega ei ole kaitsja esitanud ettekannet kohtule tõendina ja ei esitanud taotlust ettekande avaldamiseks kannatanu FT ristküsitluse käigus, et kontrollida tunnistaja usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult tunnistaja 10 varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt RKKK 3-1-1-52-09). Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu usaldusväärsust kontrollitud ettekande pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu FT ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 8.5 Apellant asub seisukohale, et kannatanu MP ütlused on ebausaldusväärsed ning viitab sellele, et kannatanu ütlused maakohtu istungil ka avaldati. Protokollist nähtuvalt palus kaitsja avaldada kannatanu ütlused mälu värskendamiseks (lk 104) ja edasi leidis kaitsja, et kannatanu poolt öeldu on vastuolus kohtueelses menetluses öelduga. Seega kannatanu MP ütluste avaldamise põhjuseks oli eelkõige kannatanu mälu värskendamine ning kannatanu selgitas, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on kannatanu sisuliselt kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu MP kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine mingeid vastuolusid. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu on põhjendanud kohtuistungil mida ta konkreetse öeldu all mõtles ning toodud põhjendus ei ole ebaloogiline ja on usutav. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu MP kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 8.6 Apellant leiab läbivalt apellatsioonis, et kannatanute MP ja FT ütlused tuleb tõendi kogumist välja jätta, kuna need on vastuolus ka videosalvestisega. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel nimetatud tõendi peale kannatanute MP ja FT ristküsitlemist (lk 104 pöördel). Seega kannatanutele ei ole esitatud selle tõendiga seonduvaid küsimusi (tegevuse, liikumise ja isikute kohta jne klubi XXX ees) ristküsitluse käigus, et kontrollida kannatanute usaldusväärsust. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanud ei saa anda ütlusi ega selgitada asjaolusid, mida ei ole küsitud. Apellant viitab läbivalt apellatsioonis asjaoludele, mida kannatanutele ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud või mille kohta on andnud ütlusi väga üldiselt. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanute usaldusväärsust kontrollitud videosalvestuse pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanute ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Seejuures ei ole kannatanud väitnud, et KP olemasolust ei teadnud midagi, vaid nad on andnud ütlusi, et nad ei mäleta nimetatud naisterahvast. 8.7 Maakohus ei ole tunnistanud süüdistatava G.H ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et süüdistatav kohtumenetluses sündmusi ei mäletanud, vaid põhjusel, et maakohtu istungil avaldati süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused korduvalt ja seda just usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused lahknesid kohtuistungil antud ütlustest. Maakohtus leidis tuvastamist, et süüdistatav G.H tuli esitatud versiooniga XXX toimunud üksikasjadega välja alles kohtumenetluses, kuid need olid vastuolulised kohtueelsel antud ütlustega ning vastuolusid ei suutnud süüdistatav usaldusväärselt põhjendada. Süüdistatav põhjendas kohtumenetluses antud detailsete ütluste andmist sellega, et kui läks ütlusi andma oli möödunud palju aega ja ei olnud sellele pingsalt mõelnud, kuid nüüd on advokaadiga sellest korduvalt rääkinud ja meenutanud ja see pani teda mõtlema ja nüüd mäletab paremini. 8.8 Kolleegium nõustub seejuures maakohtuga, et süüdistatava põhjendus just kohtumenetluses detailide mäletamise osas on ebaloogiline ja ei ole ustutav. On ilmselge, et 11 kohtueelne menetlus on suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo) sündmusega seoses kogetunähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks, kuivõrd sündmustest on möödunud väiksem aeg kui kohtumenetluse ajaks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul süüdistatav ei peegelda oma kohtumenetluses antud ütlustes algsündmust ennast, vaid annab ütlusi, sõltuvalt sellest, mida on vahepeal selle sündmuse kohta kõnelenud kaitsjaga, tajunud toimiku vahendusel, vaadanud videot jne. Kolleegium märgib, et süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis, kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-26-
4. 8.9 Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava G.H väidet konfliktist kannatanu MP-ga klubis XXX sees olles, seoses KP-ga. Väidetava konflikti olemasolu süüdistatava ja kannatanu vahel on kinnitanud ainult süüdistatav G.H , kelle ebausaldusväärsed ütlused maakohus tõendi kogumist välja jättis. Väärib märkimist, et kaitsja ja süüdistatav taotlesid algselt KP tunnistajana ülekuulamist, et saada teavet kannatanu ebaviisaka käitumise kohta KP suhtes, kuid hiljem kaitsja ja süüdistatav loobusid KP ülekuulamisest tunnistajana. Abstraktse versiooni, s.o konflikti toimumise ja kannatanu MP ebasündsa käitumises kohta KP suhtes ei ole seega ühtegi tõendit apellant esitanud. Seejuures ei vasta tõele apellatsioonis toodu, et kannatanu FT kinnitas, et klubis toimunud füüsiline konflikt oli tingitud KP-st. Kannatanu FT andis ütlusi, et ta ei oska lõppkokkuvõttes vastata miks süüdistatav teda lõi. Mäletab, et löömise hetkel oli õues blond naisterahvas ja arvab, et põhjus miks löödi oli seotud kuidagi selle naisterahvaga, kuna süüdistatavalt tuli selline süüdistus, et me midagi väidetavalt oleksime sellele naisterahvale teinud ( lk 102). Ka tunnistaja EL ütlused, millele kaitsja on viidanud ei kinnita konflikti toimumist. Tunnistaja on andnud ütlusi, et ainuke asi mis tundud imelik, et nad kahekesi eraldusid korraks, kuid seejuures jätab kaitsja tähelepanuta järgnevad tunnistaja EL ütlused, et nende kahe suhtluses ei tundunud midagi eripärast (lk 110 pöördel). Kaitsja on viidanud tunnistaja ütluste osas, mis sobilikud valitud kaitsetaktikaga, kuid jätnud tähelepanuta tunnistaja EL ütlused osas, millega tunnistaja kirjeldab, et kannatanu MP ja süüdistatav küll rääkisid mingil momendil, aga midagi erilist see küll ei olnud. Lihtsalt mäletab, et sattusid omavahel kuidagi rääkima, teistest eraldi ja see jutuajamine ei kestnud mitte üle minuti (lk 110 pöördel). 8.10 Apellandi viide tunnistaja TN ütlustele ei kinnita samuti konflikti olemasolu kannatanute ja süüdistatavate vahel. Asjaolu, et tunnistajale tundus, et kannatanud rääkisid väljas KP-st midagi omavahel, ei kinnita seda, et kannatanud oleks KPga klubis sees olles käitunud sellisel moel, mille tõttu tekkis MP-l verbaalne konflikt süüdistatavaga. On ilmselge, et KP-ga tegevus väljas olles kannatanute (istmike patsutamine) suhtes tekitabki elevust ning on täiesti loomulik, et peale sellist tegevust arutataksegi omavahel midagi selle isiku või tema tegevuse kohta. 8.11 Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamaks. Apellant on läbivalt apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et maakohtu motiivid ei ole arusaadavad ja asjakohased ega eluliselt ustutavad. Samas põhinevad enamjaolt põhjendused, miks tuleb kaitseversiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusväiteid, elulisel usutavusel (ei ole eluliselt usutav, et kannatanu mäletab sündmusi 12 valikuliselt, ei ole eluliselt usutav, et P katsub klubi ees võõraid inimesi, ei ole eluliselt usutav, et kannatanu soovis välja selgitada miks keegi teda vaatab, ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei mäleta süüdistatavat jne). Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile.
5. Kaitsja on apellatsioonis läbivalt väitnud, et klubist väljas toimunud konflikti alge oli toimunud klubis sees ja klubis sees oli konflikt süüdistatava ja kannatanu MP vahel, mistõttu viibis süüdistatav klubi XXX ees hädakaitseseisundis, kuna kannatanu P oli teda eelnevalt klubis füüsilise vägivalla kasutamisega ähvardanud, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 9.1 Ebaõige on apellandi seisukoht, et nagu tulnuks maakohtul analüüsida hädakaitsetegevust ning seda põhistada. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta maakohtu viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-17-04 p 9 märgitule, mille kohaselt selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Kuna maakohus ei tuvastanud hädakaitseseisundi olemasolu, ei pidanudki ega saanudki maakohus hinnata kaitsetegevust ning selle piire, mistõttu on kaitsja apellatsioon selles osas ainetu. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust eitada hädakaitseseisundi olemasolu (130 pöördel-131 pöördel) ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ning kolleegium nõustub maakohtu põhistusega. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus oluliseks seda, et kaitsja poolt esitatud versioon väidetavast konfliktist ja ähvardusest on ümberlükatud nii eelrefereeritud kannatanute MP ja FT ütlustega ja tunnistajate TN ning EL ütlustega ning videosalvestisega. 13 9.2 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et videosalvestis ei kinnita kaitsja väidet kannatanute lähenemises süüdistatava juurde agressiivse ja väljakutsuva kehahoiakuga. Väärib märkimist, et kaitsja versiooni kohaselt oli konflikt kannatanu MP ja süüdistatava vahel ning just kannatanu P ähvardas klubi sees olles süüdistatavat, kuid seejuures jätab kaitsja tähelepanuta asjaolu, et esimesena lõi süüdistatav kannatanut FT. Seega kaitsja versioon on ebaloogiline, miks pidanuks süüdistatav lööma isikut kellega tema tüdruksõber üldse ei suhelnud ja kellega süüdistataval konflikti ei olnud ja kes teda ka klubis olles ei ähvardanud. Seejuures ei tee kannatanu FT süüdistatavale lähenedes käega edasi tagasi liigitusi, vaid tõstab korraks käe, mis ilmselgelt ei imiteeri löömist, vaid tegemist on žestikuleerimisega. Ka kannatanu MP poolt vasaku käe tõstmisest süüdistatava õla kõrgusele ei saa teha järeldust, et koheselt järgneb löök, kuivõrd käsi on tõstetud süüdistatavat eemale küljele ja õla kõrgusele. Seega kaitsja esitatud versioon ei ole kinnitust leidnud tõendikogumiga ja ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust. 9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses 3-1-114-04 märkinud, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks

§ 28

lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Ründena pole käsitatav ühiskondlikult tolereeritud käitumine, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma). Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme (käske ja keelde). Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub küll mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Samas võib sotsiaaleetiliselt hukkamõistetav, ent õiguspärane käitumine teatud juhtudel piirata isiku hädakaitseõigust tema enda poolt sellise käitumisega esile kutsutud (provotseeritud) õigusvastase ründe tõrjumisel. Väheohtliku ründe puhul puudub avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju ründaja õigushüvedele. Juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud. 9.4 Kolleegium asub seisukohale kannatanu FT poolt G.H suhtes öeldu, et miks ta neid nii pingsalt vaatab ei ole käsitatav ründena süüdistatava aule kui õigushüvele, mille kaitseks oli süüdistataval õigus kasutada hädakaitset. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanute MP ja FT käitumine ei ole vaadeldav ründena

§ 28lg 1 mõttes ning süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-15-96 selgitanud, et kriminaalõiguse teoorias käsitletakse hädakaitset ohustava õigusvastase ründe tõrjumisena. Näilik hädakaitse tähendab teatavasti olukorda, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu, kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel - hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas kohtualune tõepoolest eksis ja arvas, et teda rünnatakse. Karistusseadustiku üldosa paragrahv 31 lg 1 reguleerib sarnaselt olukorda kus isik arvab ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (näilik hädakaitse) ning peab oma tegu selles olukorras lubatavaks. Seega teo õigusvastasuse võib välistada

§ 31

lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus.

§ 31

lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis 14 välistaksid teo õigusvastasuse.

§ 31

lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. 10.1 Kolleegium asub seisukohale, et G.H käitumises ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu ka

§ 31lg 1 mõttes.

Kolleegiumi selline järeldus vastab maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Maakohus on põhjalikult analüüsinud objektiivset olukorda, millega kolleegium eespool nõustus ja G.H käitumist hinnates arvestanud eelpool märgitud kannatanute ja tunnistajate ütlustega on üheselt tuvastatav, et G.H ei tegutsenud ka näiliku hädakaitse seisundis. Kolleegium asub seisukohale, et kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada G.H puhul eksimusest

§ 31lg 1 esimese lause tähenduses.

10.2 Kolleegium, ei tuvastanud kogutud tõendite pinnalt, et süüdistatav G.H oleks viibinud ekslikult hädakaitseseisundis. Kannatanute MP ja FT ütlustest ning tunnistajate TN ning EL ütlustest ei tulene, et kannatanute mingistki käitumisest oleks süüdistatav G.H võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on ründega tema kehalisele puutumatusele. Üksnes kannatanute lähenemine süüdistatavale ei anna veel alust järelduseks, et järgneb rünnak. Sellist käitumisakti, mis viitaks ründele kannatanute poolt süüdistatava G.H suhtes ei kinnita ükski tunnistaja ega ka videosalvestis. Maakohus ega ka kolleegium ei tuvastanud kannatanute poolt sellist käitumist (rünnet), mis annaks alust rääkida eksimusest teo keelatuses. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et G.H käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 121lg 1, § 118 lg 1 p 2 järgi ja käesolevas asjas õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 11. Kr

MS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest väljudes märgib kolleegium, et maakohus on ML-le

§ 121

lg 1, § 118 lg 1 p 2 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ebaõigesti reaalkogumina

§ 64lg 1 alusel.

11.1 Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine

§ 63tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel.

Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (

§ 63

lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (

§ 63

lg 2) ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus

§ 64lg 1 järgi.

Riigikohtu praktikas on järjekindlat väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Ideaalkogumi võivad iseenesest moodustada ka järjestikku toimepandud süüteod, kui tegemist on loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-12, p-d 11 ja 12, 3-1-1-16, p 31). 11.2 Ideaalkonkurentsiga on tegemist juhul, kui isiku tegevused, millega ta erinevad süüteokoosseisud täidab, vähemalt osaliselt omavahel kattuvad. Eelnevat kinnitavad ka Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-99-04 ja otsus asjas nr 3-1-1-15-08) antud kriteeriumid, mille Riigikohus on üle korranud ka otsuse nr 3 -1-1- 15 7-11 punktis 14 ja milles räägitakse samuti mitmest käitumisaktist. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb „hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele.“ Otsuses loetletud kriteeriumidest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul G.H tegevus MP ja FT ründamisel käsitatav ühe teona ja tema poolt toime pandud

§ 121lg 1 ja 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteod moodustavad ideaalkogumi.

Kuigi G.H lõi eelnevalt ühte kannatanud ning seejärel koheselt teist kannatanut, ei ole G.H tegevus kohtukolleegiumi hinnangul jagatav erinevateks iseseisvateks tegudeks, vaid süüdistuses nimetatud käitumisaktid moodustavad õiguslikus mõttes terviku. 11.3 Käesoleval juhul süüdistatakse G.H selles, et ta tungis kallale ja lõi tahtlikult samal ajal ja kohas –

1. septembril
2. a kella
3. paiku Tallinnas, XXX asuva klubi XXX juures– FT ja vahetult pärast FT tahtlikku löömist, ründas MP ning lõi teda tahtlikult. Seejuures lüües ühel korral rusikaga FT rusikaga suupiirkonda, on tema tegu ses osas kvalifitseeritud

§ 121lg 1 järgi.

Kuid lüües järgnevalt rusikaga MP, tekitades viimasele tervise kahjustamise, mis põhjustas tervisehäire, mis kestab vähemalt 4 kuud, on MP suhtes toime pandud rünne kvalifitseeritud

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Tegu, millega G.H mõlemad süüteokoosseisud täitis, on samasugune –ühel korral rusikaga lüües ning seejuures olid mõlema kannatanu ründamised ajalis-ruumiliselt omavahel seotud – ründed erinevate kannatanute vastu järgnesid koheselt vahetult teineteisele sama sündmuse käigus. Kannatanu FT on andnud ütlusi, et tema löömise ja teise kannatanu löömise vahe oli paarkümmend sekundit (lk 101). Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et esimest kannatanut lüüakse kell 05:44:13 ja teist kannatanut lüüakse 05:44:17 (lk 27, 28). Seega ei ole ML poolt kannatanute ründamine jagatav mitmeks erinevaks teoks, vaid kõrvaltvaataja jaoks on need käsitatavad ühe järjestikku toimepandud teona ning mõlemad löögid kannatanute suunas olid kantud ühtsest tahtlusest. Järelikult on selle teoga realiseeritud erinevad süüteokoosseisud omavahel ideaalkonkurentsis ja karistuse mõistmisel tulnuks maakohtul juhinduda

§ 63lg-st 1.

11.4 Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ML-le

§ 118

lg 1 p 2 ja § 121 lg 1 järgi mõistetud karistuste ning samuti

§ 64

lg 1 alusel mõistetud liitkaristuste osas.

§ 63

lg 1 alusel tuleb ML-le mõista

§ 118lg 1 p 2, § 121 lg 1 järgi üks karistus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuse nr 3-1-1-7-11 punktis 19 märkinud, et kui ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt

§ 64

järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista

§ 63lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse.

Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel

§ 63

lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka Riigikohtu 11. märtsi 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-03). Seega on karistuse ülempiiriks Harju Maakohtu poolt

§ 118

lg 1 p 2 järgi mõistetud 4-aastane vangistus, mis on

§ 118sanktsiooni alammäär.

1. Apellatsioonis on alternatiivselt taotletud jätta vangistus täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16-17, samuti
4. mai
5. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8,
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta ML mõistetud osalisest vangistusest vabastamata jätab. Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kolleegium on veendunud, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel ML suhtes on taotletav eripreventiivne eesmärk. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et ML täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse tõttu põhjendatud ning nn šokivangistusega antakse isikule tõsine hoiatus. 12.1 Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses ning ka selles osas ei ole maakohus eksinud, kuivõrd koheselt tuleb ära kanda 3 kuud vangistust. Ainuüksi ML varasem karistamatus ja noorus, ei anna alust teda täielikult karistusest tingimisi vabastada ning kaitsja arusaam, et sündmusest on kulunud juba üksjagu aega tingib automaatselt karistusest täielikult tingimisi vabastamise, on ekslik. Kaitsja apellatsioonis puuduvad veenvad põhjendused isiku täielikult tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega.
10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 1 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 26.septembri 2017.a kohtuotsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 17