← Eesti

1-24-2896/33

Obsah (11)§ 217§ 7§ 10§ 322§ 15§ 66§ 331§ 199§ 291§ 180§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, 20. detsember 2024, Tallinn, koht ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-2896 Ko

§ 217

alusel kahtlustatavana kinni peetud 11.02-12.02.2024, tõkend vahistamine alates 13.02.2024 Kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON

  1. Jätta Harju Maakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsus muutmata ning süüdistatav Sergei Kovaljovi ja kaitsja Leelo Viili apellatsioonid rahuldamata.
  4. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole vandeadvokaadi Leelo Viili poolt Sergei Kovaljovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 351 eurot 36 senti (sh käibemaks). Mõista see 1-24-2896 menetluskulu Sergei Kovaljovilt Eesti Vabariigi kasuks välja. Määrata, et Sergei Kovaljov peab menetluskulu hüvitise tasuma hiljemalt 12 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (

)

  1. peatüki
  2. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsusega tunnistati Sergei Kovaljov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat 6 kuud. Vangistuse kandmise algusajaks loeti
  6. veebruar
  7. Tõkend vahistamine - jäeti muutmata ning see otsustati tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. S. Kovaljovilt mõisteti välja sundraha 1230 eurot ja kaitsjatasu 2152,08 eurot. Need summad (s.o kokku 3382,08 eurot) tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Ekspertiisitasu 2600 eurot jäeti riigi kanda.
  8. S. Kovaljov süüdistati selles, et ta lõi korduvalt oma emale Xle rusikatega vastu nägu ja keha, samuti tiris ta tugevalt kannatanut juustest. Selle tegevusega tekitas S. Kovaljov kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi (kehal ja näol hematoomid, vasakul jalal marrastus, kaelal kriimustused).
  9. Maakohus leidis, et süüdistatav pani süüdistuses kirjeldatud teo toime ega uskunud kaitseversiooni selle kohta, et kannatanu sai vigastused kukkumis(t)e tagajärjel. Kannatanu vigastused on tema läbivaatuse protokollis fikseeritud. Kannatanu X keeldus kohtus ütluste andmisest, mistõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused.
  10. veebruaril 2024 ütles kannatanu, et hematoomid tekkisid tal
  11. veebruaril kukkumise tagajärjel.
  12. veebruaril antud ütlustes aga selgitas, et
  13. veebruaril peksis S. Kovaljov teda ning tiris ka juustest. Maakohus leidis, et X rääkis tõtt
  14. veebruaril antud ütlustes. Seda, et S. Kovaljov kannatanut peksis, rääkis kannatanu ka
  15. veebruaril oma õetütrele Qle. Samas kortermajas elav tunnistaja C ütles, et kuuleb sageli X ja S. Kovaljovi tülisid, jooksmisi ja „jämedaid“ jutuajamisi ning seda eriti siis, kui on olnud pensionipäev. Viimane vahejuhtum oli
  16. veebruaril kella 20.00-20.30 ajal, kui ta kuulis riidu, samuti seda, et midagi visati maha. Süüdistatav S. Kovaljovi apellatsioon
  17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Kovaljov. Apellatsioonis leitakse, et tõenduslik baas on põhjendamatu. Samuti palutakse muuta tõkend ja väljendatakse rahulolematust kohtukulude suurusega summas 2000 eurot.
  18. Apellatsiooni täiendusena pealkirjastatud dokumendis toob apellant välja, et välja mõistetud menetluskulud on ebamõistlikult suured ning nende tasumine 12 kuu jooksul käib talle ilmselgelt üle jõu, arvestades eriti seda, et ta on vanglas. Ka kaitsjatasu on liialt suur. Sisulist abi kaitsjast ei olnud ning temaga ei ole õnnestunud ka siiani ühendust 2

(17)1-24-2896 saada, vaatamata ringkonnakohtus. sellele, et kohtuotsus pole jõustunud ja menetlus kestab
  1. Kannatanult võetud esmased ütlused jäeti kõrvale ja aluseks võeti ütlused, mis kannatanu andis hiljem. Lisaks ei viidud kohtueelses menetluses läbi ekspertiise, mida on maakohus ka ise oma otsuses välja toonud.
  2. Kokkuvõttes on maakohus oma otsust tehes teinud kaalutlusvea, mistõttu tuleb otsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule tagasi uueks arutamiseks. Kaitsja Leelo Viili apellatsioon
  3. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning mõista S. Kovaljov õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja mõista S. Kovaljovile kergem karistus ning vabastada ta karistuse kandmisest tingimisi.
  4. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust. Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt, tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks ega ole otsust karistuse osas veenvalt motiveerinud.
  5. Ükski tunnistaja ei näinud juhtunut pealt. Isiku läbivaatuse protokollist nähtuvad kannatanu vigastused mitu päeva hiljem. S. Kovaljov on andnud kannatanu vigastustega seonduvalt usutava selgituse, mida pole muude tõenditega ümber lükatud. Kuigi verevalumeid oli mitmeid, väitis süüdistatav, et kannatanu kukkus korduvalt erinevatel aegadel, mis on eluliselt usutav. Asjas ei tehtud ka ekspertiisi, mis võiks anda teavet vigastuse tekkemehhanismide kohta.
  6. Asjas on vaid üks süüstav tõend, milleks on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused. Teised tõendid seonduvad mitu päeva hiljem esinevate asjaoludega. Kui kannatanu ütlused on ainsa või määrava tähtsusega tõend, tuleb iseäranis põhjalikult käsitleda kõiki kannatanu ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Kannatanu on esitanud kaks diametraalselt erinevat versiooni juhtunust. Esialgu kinnitas ta politseitöötajatele, et kukkus, kusjuures tema versioon langeb süüdistatava omaga kokku. Sel ajal ei olnud ta kindlasti süüdistatava poolt mõjutatud. Videost nähtub, et kannatanu oli süüdistatavast eraldatud, sellele vaatamata eitas ta vägivallategude toimepanemist. Kannatanu ütlused anti kohtueelses menetluses ja neid ei saanud ristküsitlusel kontrollida. Võimalik, et teda suunati küsitlemisel. Kannatanu oli sündmuse hetkel tarvitanud alkoholi. Arvestada tulnuks ka kannatanu vanust ning seda, et ta võis olla mõjutatud sugulaste poolt.
  7. Asjas on kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Ei ole põhjust kannatanu ütlusi süüdistatava omadele eelistada. Võimalik, et kannatanu sai viga muudel asjaoludel, ei mäleta juhtunut ja tegi hiljem järeldusi või teda mõjutati. Tulenevalt

§ 7

lg-st 3 tuleks need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta õigeks mõista. 13. Kohus on valesti hinnanud ka S. Kovaljovi süü suurust leides, et tema süü oli keskmisest suurem. Tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga ja kannatanule ei põhjustatud olulisi vigastusi. Tunnistajate Q ja C ütlustest tulenevalt võis kannatanu ka käituda provotseerivalt, väljenduda ebatsensuurselt, tarvitada alkoholi ja ägestuda. Suhteprobleemid on alguse saanud lapsepõlvest. S. Kovaljov on kriminaalkorras karistamata, varasemad karistused on kustunud. Süüdistatav on võimeline olema 3

(17)1-24-2896 seadusekuulekas ja distsiplineeritud. Ka naabrid ei kirjelda teda vägivaldsena. Naabrid oleksid ilmselgelt häiritud pidevatest konfliktidest, kui need oleks aset leidnud. Selle kohta aga tõendeid pole, mistõttu konfliktid jäid koduseinte vahele ja teisi süüdistatav ei häirinud ega provotseerinud konflikte. Ekspertiisiakti järgi on S. Kovaljovil lapseeast psüühikaprobleemid, mida tuleks arvestada karistuse mõistmisel. Kui alkohol võib soodustada kuritegude toimepanemist, on seda võimalik kriminaalhooldusega kontrolli all hoida. Alkoholi tarvitamise keeld võiks katseajal olla piisav, et viia kinnipeetava puhul alkhooli tarvitamise risk miinimumini. S. Kovaljov ei ole asotsiaalsete eluviisidega ja tal pole selliseid materiaalseid ega sõltuvusprobleeme, millega ei oleks võimeline kriminaalhooldaja toel toime tulema. Kasuks võiks tulla sotsiaalprogramm. Menetlus ringkonnakohtus 14. Maakohus kuulutas otsuse 14. oktoobril 2024. Kohtuotsuse venekeelne tõlge valmis 22. oktoobril ning see toimetati süüdistatavale kätte 25. oktoobril.

§ 10

lg 10 järgi tuleb sellest kuupäevast arvestada ka 30-päevast apellatsioonitähtaega. See tähendab, et apellatsiooni esitamise viimane tähtaeg oli 25. november 2024. 15.

§ 322lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul (s.o kuni 29.

november 2024) teavitas prokuratuur, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses ning esitas apellatsioonide osas ka sisulised seisukohad.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  4. detsembrini. Otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks määrati hiljemalt
  5. detsember
  6. Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku soovi korral vastata järgmistele kirjalikele küsimustele: a) Kas Sergei Kovaljovi süüditunnistamine tugines

§ 15

lg 3 mõttes üksnes või valdavas ulatuses tõendi(te)le, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda või

§ 66lõikes 2 1 nimetatud isiku ütlustele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.

oktoobri 2024. a otsus asjas nr 1-21-6603, p-d 14-20 ja seal viidatud kohtupraktika)? b) Kas ja millised

§ 15

lg-s 3 nimetamata tõendid tõendavad süüdistatava poolt süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist? Prokuratuuri seisukoht 17. Prokuratuur esitas apellatsioonide osas sisulised seisukohad

§ 322lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul, s.o enne apellatsioonide menetlusse võtmist.

Prokuratuur on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjendatud ning kohtu arvamuse kujunemine jälgitav ja seaduslik. Kohus on järginud kriminaalmenetlusõigust ning alust otsuse tühistamiseks ei ole. Seega tuleks jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 18. Vastuseks ringkonnakohtu küsimustele esitas prokuratuur täiendava seisukoha. Prokuratuur leiab, et süüdistatava süüdimõistmine ei rajane üksnes kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seega palub prokuratuur jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava süü on tõendatud ka tunnistajate C, F ja Q ütlustega, isiku läbivaatuse protokolli, fototabeli, kiirabikaardiga, asitõendite 4

(17)1-24-2896 vaatlusprotokollide ekspertiisiaktiga. ja salvestistega ning kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia
  1. Tunnistaja C kuulis süüdistatava ja kannatanu korterist riidu ja kukkumisi.
  2. veebruaril 2024 kuulis ta taas riidu ja raske asja kukkumist. Vigastusi nägi ta esmakordselt
  3. veebruaril, kui Q koos oma õega näitasid telefonist kannatanu fotot.
  4. C ja kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad Q antud ütlused. Q rääkis nii oma vestlusest Cga kui ka sellest, mida naabrid talle rääkisid. Q poolt politsei väljakutsumine ning häirekeskusele räägitu on kajastatud ka kõnesalvestisel.
  5. Tunnistajate ja kannatanute ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka patrullpolitseiniku F ütlused. Tema ütles, et kannatanu vigastused viitasid peksmisele, mitte kukkumisele. Kogenud politseinik, kes töötab juba viimased neli aastat patrullpolitseinikuna kinnitas, et ta oskab oma töökogemuse pealt eristada kukkumisest ja peksmisest tingitud vigastusi. Tunnistaja F kinnitas, et kohapeal oli kannatanu X hirmutatud olekus ja ei tahtnud nendega rääkida.
  6. Kannatanu X isiku läbivaatuse protokoll, kiirabikaart ja politsei rinnakaamerasalvestis tõendavad kannatanu kehavigastusi.
  7. Süüdistatav ei tunnistanud kuriteo toimepanemist, kuid tunnistas kannatanu juustest tirimist. Juustest kinni haaramine ja juustest lohistamine, eriti kui sellega kaasneb juuste väljatirimine, põhjustab kannatanule tugevat füüsilist valu, mis on nn objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena.
  8. Tegemist on klassikalise vanemaealise lähisuhtevägivalla juhtumiga, mille lahendamisel tuleb arvestada just eelkõige sellele lähisuhtevägivallale iseloomulike joontega. Vanemaealiste lähisuhtevägivalla juhtumite puhul on ohvriks sageli üle 65-aastane isik ja vägivallatsejaks sageli tema alkohoolikust täiskasvanud laps. Vanemaealistel avaldub lähisuhtevägivald nii majandusliku-, psühholoogilise kui ka füüsilise vägivallana ning intensiivistub aastatega. Ohvrid on rohkem valmis vägivalda taluma, kuna nad sõltuvad vägivallatsejast ning kardavad üksindust ja muutusi. Häbi, stigmatiseerimine ja hirm hukkamõistmise ees takistavad ohvrit abi otsimast. Eakad inimesed peavad sageli lähisuhtevägivalda perekonnaasjaks, mida ei tohiks avalikustada. Paljud vanemaealised on sotsiaalselt isoleeritud, mis vähendab nende juurdepääsu abile. Samuti võivad nad tunda, et neil puudub ressurss, et olukorda muuta. Kaitsja ja süüdistatava seisukoht
  9. Kaitsja ega süüdistatav kohtu küsimuste osas seisukohta ei väljendanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte
  10. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
  11. Maakohtu otsuses rõhutatakse kannatanu ütluste olulisust. Kannatanu keeldus aga kohtus ütluste andmisest, mistõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Sellises olukorras pidanuks maakohus võtma otsuses seisukoha ka selles, kas süüdimõistva otsuse 5
(17)1-24-2896 tegemise võib välistada

§ 15lg-s 3 sätestatud piirang.

Kuna maakohus seda ei teinud, tuleb seda hinnata ringkonnakohtul. 28. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud tõendikogum on selline, mis võimaldab süüdistatava süü tuvastada tuginemata üksnes ega valdavas ulatuses kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi kui lähtuda apellantide käsitlusest ning pidada süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks, ei tingiks see õigeksmõistva otsuse tegemist. Nimelt vastas ka süüdistatava enda poolt kirjeldatud kannatanu juustest tirimine KarS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule (II). 29.

§ 15

lg-s 3 nimetatud piirangu hindamise järel vastab ringkonnakohus apellantide ülejäänud seisukohtadele, mis seonduvad kannatanu ütluste usaldusväärsusega. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel eksinud ning on seega asjaolud õigesti tuvastanud (III). 30. Maakohtu otsus jääb muutmata ka süüdistatavale mõistetud karistuse ning talle kohaldatud tõkendi osas (IV). Menetluskulude osas (V) jäävad süüdistatava etteheited tagajärjetuks. Väited kaitsjatasu liigse suuruse osas on üldsõnalised ega võimalda järeldada, et maakohus oleks eksinud. Seda, et menetluskulude tasumine käiks süüdistataval ilmselgelt üle jõu, ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Vajadusel on võimalik menetluskulude tasumise kohustusega kaasnevaid raskusi leevendada kohtulahendi täitmise faasis. Väljaspool apellatsiooni piire selgitab ringkonnakohus, et määrates menetluskulude tasumise ositi, peaks kohus kindlaks määrama ka osamaksete suuruse ning tasumise tähtajad

(1). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulude küsimuse
(2). (II)

§ 15lg-s 3 sätestatud piirang

(1)Sissejuhatus 31.

§ 15

lg 3 järgi ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Maakohus on tõdenud, et kõige olulisemaks süüstavaks tõendiks on kannatanu enda ütlused, sest keegi asjas üle kuulatud isikulistest tõendiallikatest kehalise väärkohtlemise episoodi vahetuks tunnistajaks ei olnud. Kuna kannatanu keeldus kohtumenetluses ütluste andmisest, avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Süüdistataval ega kaitsjal ei olnud seega võimalik kannatanut küsitleda, mistõttu ei tohi kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses kannatanu ütlustele. 32. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks

§ 15lg-s 3 sätestatud piirangut hinnanud ega arvesse võtnud.

Kuigi kaitsja viitas apellatsioonis vajadusele hinnata erilise hoolikusega sellise tunnistaja ütluste usaldusväärsust, keda pooled ristküsitleda ei saanud, ei osutanud ka kumbki apellant selgelt

§ 15lg-le 3.

Kuna

§ 15

lg-s 3 sätestatud piirangu rikkumisele peaks ringkonnakohus reageerima sõltumata apellatsiooni piiridest (

§ 331

lg 3) ning maakohtu otsusest ühtki viidet sellele sättele ei leia, ei saa ringkonnakohus sellest küsimusest mööda vaadata. Seega tegi ringkonnakohus apellatsioone menetlusse võttes pooltele ettepaneku esitada

§ 15lg-s 3 sätestatud keelu osas oma seisukoht. Seda võimalust kasutas üksnes prokuratuur. 6

(17)1-24-2896 33. Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus rajanes valdavalt

§ 15

lg-s 3 sätestatud tõendile, lasub apellatsioonikohtul siiski kohustus hinnata ka muid kriminaalasjas kogutud tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 21). Mõistagi peavad need tõendid olema kohtulikul arutamisel esitatud, vahetult uuritud ja protokollitud (

§ 15lg 1 ja § 15 lg 2 p 2).

34.

§ 15lg-s 3 sätestatud piirangu hindamisel tuleb lähtuda Riigikohtu suunistest.

Riigikohus on selgitanud, et kohtuotsus tugineb tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 1-21-6603, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu varasemas praktikas viidati vajadusele kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistajate ütlustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20 ja 29. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-11-41-13, p 10). Kuigi neid põhimõtteid ei ole muudetud, on Riigikohus

§ 15

lg-s 3 sätestatud reeglit hilisemas praktikas kontrollinud sisuliselt conditio sine qua non põhimõtte järgi. Nii on

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõend mõtteliselt tõendikogumist eemaldatud ning seejärel hinnatud, kas allesjäänud tõendikogum võimaldab järeldada, et süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud või mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 1-17-11682, p 24;
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 1-21-7406, p 13; eespool viidatud otsus asjas nr 1-21-6603, p-d 18 ja 19). Viimatises Riigikohtu lahendis on täpsustatud, et sellises tõendamissituatsioonis peab kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning missugused asjaolud saab nende alusel kindlaks teha. Seejärel peab hindama, missugust teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 1-21-5115, p-d 50-51).
  7. Ringkonnakohus piiritleb esmalt, millised on käsilolevas asjas uuritud ning prokuratuuri kirjalikus vastuses viidatud

§ 15lg-s 3 loetletud tõendid, samuti tõendid, mis on lubamatud

(2). Seejärel hindab kolleegium, millised asjaolud on võimalik kindlaks teha teiste tõendite alusel ja kujundab sellest tulenevalt seisukoha

§ 15lg-s 3 nimetatud tõendite kaalu osas

(3).
(2)

§ 15lg-s 3 nimetatud või lubamatud tõendid 36.

Nagu eelmises alajaotises selgitatud, on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused

§ 15lg-s 3 nimetatud tõendiks.

Prokuratuuri vastuses ringkonnakohtu kirjalikele küsimustele viidatakse aga ka teistele tõenditele, mis võivad olla käsitatavad kas

§ 15lg-s 3 loetletud tõendina või olla suisa lubamatud.

37. Prokuratuur viitas vastuses ringkonnakohtu kirjalikele küsimustele ka Q ütlustele. Q andis kohtus ütlusi, milles kinnitas, et kannatanu rääkis talle hiljem, et süüdistatav peksis teda. Maakohus ei ole nende ütluste tõendiväärtuse kohta seisukohta võtnud. Tegemist saaks olla iseseisva tõendina üksnes

§ 66lg-s 21 sätestatud tingimuste täidetuse korral.

Sel juhul oleks siiski tegemist

§ 15

lg-s 3 nimetatud tõendiga, sest nende ütluste vahetuks allikaks oli kannatanu, keda pooled kohtuistungil ristküsitleda ei saanud. Otsus ei tohiks sel juhul üksnes ega valdavalt tugineda ei kannatanu ega Q ütlustele (ega nende 7

(17)1-24-2896 koosmõjule), sest

§ 15

lg-s 3 sisalduv keeld kohaldub ka siis, kui sättes loetletud tõendeid on enam kui üks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 1-21-6603, p-d 16-17). Kui tegemist ei ole iseseisva tõendina

§ 66

lg 2 1 järgi, tohib Q ütlusi kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 1-19-10157, p 10). Mõlemal juhul tuleb aga Q ütluste juurde tagasi pöörduda alles peale ülejäänud tõendikogumi hindamist. Seisukoha selles, kas Q ütlused kannatanult kuuldu kohta on iseseisvaks tõendiks või mitte, võtab kolleegium seega otsuse III osas.
  3. Prokuratuuri poolt viidatud Q ütlused naabritelt, sh Clt, kuuldu osas ei ole lubatavaks tõendiks, sest täitmata on

§ 66lg-s 21 sätestatud eeldused.

Clt kuuldu osas võib Q ütlusi kasutada üksnes C ütluste usaldusväärsuse hindamiseks.

  1. Prokuratuur viitas oma kirjalikus vastuses ka C ütlustele selle kohta, mida tema naabritelt kuulnud on. C andis ütlusi selle kohta, et tema naaber H on rääkinud, et kuhugi tuleks pöörduda, sest muidu süüdistatav tapab kannatanu ära (
  2. juuli
  3. a kohtuistungi protokoll, lk 7; tl 129). Samuti rääkis C, et W on kuulnud müra ning seepeale küsinud läbi ukse kannatanult, et kas ta on veel elus (
  4. juuli
  5. a kohtuistungi protokoll, lk 7; tl 129). Need vahendatud ütlused ei ole lubatavaks tõendiks, sest

§ 66lg-s 2 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud.

(3)Muude tõendite põhjal tuvastatavad asjaolud ning hinnang

§ 15lg-s 3 sätestatud tõendite kaalule 40.

Ringkonnakohus leiab, et tuginemata üksnes või valdavas ulatuses kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustele, võimaldavad olemasolevad tõendid tõsikindlalt väita, et kannatanu vigastused tekitati suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu süüdistuses kirjeldati.

  2. veebruaril 2024 tuvastati kannatanul hulgaliselt hematoome, vasakul jalal marrastused ja kaelal kriimustused (tl 15-25). Maakohus tuvastas ka selle, et kannatanu peast oli puudu juukseid. Seda tegi maakohus nii kannatanu läbivaatusel tehtud piltidele kui ka politsei vormikaamera salvestisele tuginedes. Neid asjaolusid apellatsioonimenetluses ei vaidlustata. Kuigi kannatanu kehavigastuste tekkepõhjuse väljaselgitamiseks ei ole tehtud ekspertiisi, nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et sedavõrd ulatuslike vigastuste tekkimine üksnes korteris kukkumise tagajärjel (isegi, kui kannatanu kukkus rohkem kui korra) ei ole eluliselt usutav. Arvestades hematoomide paiknemist üle kogu keha, kuid iseäranis näos ja silmade juures (tl 15-25), on sellisele järeldusele võimalik jõuda tavalise elukogemuse põhjal eriteadmisi rakendamata. Kohtu sellekohase järelduse võiks ümber lükata üksnes veenev alternatiivne versioon, mis põhjendaks nii ulatuslike – ning peksmisele tüüpiliste – vigastuste tekkimist. Sellist versiooni ringkonnakohtu arvates ei ole.
  3. Vaidlust ei ole maakohtu poolt tuvastatud asjaolus, et süüdistatav ja kannatanu elasid koos ühes korteris ning süüdistuses näidatud ajavahemikul olid nad korteris kahekesi. Seda, et kannatanu võinuks saada vigastused väljaspool korterit, ei väida ka süüdistatav ise. Seega saab tõenditest järeldada, et peksmisele viitavad vigastused pidi kannatanu saama korteris, kus ta elab koos süüdistatavaga.
  4. Ükski tunnistaja vahetult
  5. veebruari
  6. a sündmusi pealt ei näinud. Tunnistaja C, kes elab süüdistatava ja kannatanu korteri all, kirjeldas et süüdistatava ja kannatanu korterist 8

(17)1-24-2896 kostub pidevalt tülisid, riidusid, jooksmist ja jämedaid jutuajamisi. Kuuldu tekitas tunde nagu loobitaks midagi rasket ja siis nagu keegi jookseb eest ära ning keegi ajab taga, pärast on kuulda riidu ja siis vaikust. Kõige rohkem toimub see peale pensioni saamist. Tunnistaja kirjeldab, et süüdistatav on alkoholi tarvitades agressiivne. Lärmi oli kosta ka
  1. veebruari
  2. a õhtul. Oli kosta mingi väga raske asja kukkumist ning seejärel vaikust. Kuigi tunnistaja ise sündmusi pealt ei näinud, nimetab ta
  3. veebruari sündmusi hiljem ka kakluseks ning ütleb, et teadis, et seal midagi juhtus. (
  4. juuli
  5. a kohtuistungi protokoll, lk 6-10; tl 128pöördel-130pöördel).
  6. Kaitsja leiab, et kahtlused süüdistatava süüs ei ole kõrvaldatud. Kaitseversioonina on välja pakutud see, et kannatanu sai vigastused korteris kukkudes. Kaitsja leiab, et kuigi kannatanul oli verevalumeid mitmeid, on süüdistatav selgitanud, et kannatanu komistas, kukkus ja lõi end ära kapi ja muude esemete vastu korduvalt erinevatel aegadel.
  7. Ainsaks tõendiks, mis sellist kaitseversiooni kinnitada võiks, on süüdistatava ütlused. Samas andis süüdistatav vigastuste tekkepõhjuste kohta vastuseks kaitsja küsimustele äärmiselt pinnapealseid ütlusi (
  8. juuli
  9. a kohtuistungi protokoll, lk 18; tl 134pöördel): Kas te emal mingeid vigastusi nägite? Tal oli nägu sinikates. Kuidas te aru saite, kust need vigastused tekkisid? Ma ei tea kus kohast. Aga kui ta ei püsi jalul. Miks ta jalul ei püsi? Alkoholist, kus juures mul oli ka selline asi, et ma ei püsinud jalul ja mind aitas üks tuttav, ta on ühes sektis, ta tõusis põlvedele, võttis mu jalgadest kinni, käed pani jalgadele, luges palve ja kõik läks mööda. Kas te varasemalt olite emal mingisuguseid vigastusi näinud? Enne kui ta jooma hakkas? Ei näinud. Tal on probleem jalgadega, ta pidevalt kukub aga kõike ajatakse minu süüks. Kas tal selliseid kukkumisi on tal varasemalt ka olnud? Varem ta ei ole kukkunud, kui ta ei joonud ja kui jalgadega oli kõik korras.
  10. Teist korda mainis süüdistatav ülekuulamisel kanatanu kukkumist vastuseks prokuröri küsimustele (
  11. juuli
  12. a kohtuistungi protokoll, lk 21; tl 136): Te otsustasite ema juustest tirides viia sinna voodisse aga miks te abi ei kutsunud? Kes tuleb kui me ainult kahekesi oleme ja see oli öösel. Aga kiirabi kutse näiteks või politsei? Milleks? Mille jaoks? Te ju nägite, et tal on näos on sinikad ja ta ütleb, et aita mind. Kas mina teda tõstsin ja puruks lõin, kas mina talle jala ette panin, et ta kukkus kappide ja toolide vastu.
  13. Maakohtus uuritud vormikaamera salvestistelt nähtub, et süüdistatav rääkis sama kaitseversiooni ka
  14. veebruaril
  15. a politsei saabudes (tl 38). Enne politsei saabumist rääkis ta sama Qle (
  16. juuli
  17. a kohtuistungi protokoll, lk 9; tl 122). Põhimõtteliselt saaks neid tõendeid kasutada süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks. Kolleegium ei pea siiski süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Kuigi süüdistatav on sama kaitseversiooni juurde jäänud algusest lõpuni, on tegemist versiooniga, mis ei vasta tõele. 9
(17)1-24-2896 Süüdistatava kohtus antud ja ülal tsiteeritud ütlused on äärmiselt üldsõnalised ja detailivaesed. Sellised ütlused ei veena kohut selles, et kannatanu võis sedavõrd ulatuslikud vigastused, mh hematoomid silmade alla, saada kukkumis(t)e teel.
  1. Selles, et kannatanu võinuks sellised vigastused saada kukkumis(t)est, annavad aluse kahelda ka tunnistajate C ja Q ütlused. Tunnistaja C ütles, et kannatanu selg valutab, kuid see ei seganud tal liikumist. Samuti ütles tunnistaja, et selliseid vigastusi pole ta enne kannatanul näinud ning arvas vigastuste põhjal, et kannatanu on läbi pekstud (
  2. juuli
  3. a kohtuistungi protokoll, lk-d 8 ja 10; tl 129pöördel ja 130pöördel). Seda, et kannatanu liikus normaalselt, kinnitas ka tunnistaja Q ning seda hoolimata teadmisest, et kannatanu tarvitab ka alkoholi - oli ju kaitseväide, et kannatanu kukub joomise tõttu. Ka Q ei olnud varem kannatanul selliseid vigastusi näinud (
  4. juuli
  5. a kohtuistungi protokoll, lk-d 9 ja 12; tl 122pöördel ja 123pöördel). Neist ütlustest järeldab kolleegium, et isegi kui kannatanu võis korteris mõnikord – nii nagu süüdistatav väidab – kukkuda, ei ole tunnistajad kannatanul kunagi selliseid vigastusi näinud. Asjaolu, et nii ulatuslikke vigastusi ei ole tunnistajad kannatanul kunagi täheldanud, viitab sellele, et enne
  6. veebruari
  7. a pidi kannatanuga juhtuma midagi erakordset ning vigastused ei ole saadud pideva kukkumise tõttu. Nagu eespool selgitatud, ei ole tavalise elukogemuse põhjal usutav, et kannatanu võis selliseid vigastusi saada pelgalt kukkumis(t)e teel. Süüdistatava äärmiselt üldised ning vaat et möödaminnes lausutud väited kannatanu kukkumise kohta ei kummuta kolleegiumi veendumust vigastuste tekkimise põhjuste osas.
  8. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kahjuks ning süüdistusversiooni kasuks räägivad ka teised kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid.
  9. Eespool viidatud ütlustes kirjeldas tunnistaja C süüdistatava ja kannatanu korterist kostuvat pidevat tülitsemist ja lärmi.
  10. C ütlusi toetab see, et kriminaalasja materjalidest nähtub, et
  11. korteris elanud isik kutsus
  12. juunil 2022 süüdistatava ja kannatanu korterist kostnud häälte peale politsei, sest kuulis karjumist, justkui joobes mees peksaks oma naist. Juhtumi kirjelduses on märgitud, et joobes poeg tõukas oma ema (tl 69 ja 77). Alustatud menetluses oli kahtlustatavaks S. Kovaljov ning kannatanuks X. Kriminaalmenetlus lõpetati
  13. juunil 2022 ilma põhistusi esitamata

§ 199lg 1 p 1 ja § 200 alusel (tl-d 75-76).

Kuna kriminaalmenetlus lõpetati, ei saa mõistagi järeldada, et süüdistatav oleks oma ema varem kehaliselt väärkohelnud. Küll aga viitab see tõend asjaolule, et joobes süüdistatava ja kannatanu vaheline konflikt on ka varem majaelaniku kõrvu jõudnud ning see on päädinud politsei kutsumisega.

  1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav on varem teiste isikute vastu vägivalda kasutanud. Sellele asjaolule tugines prokurör ka kohtuvaidlustes (tl 141pöördel).
  2. aastal pani süüdistatav toime röövimise katse (tl 70).
  3. aasta augustis pani süüdistatav oma endise elukaaslase vastu toime KarS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo (tl-d 70 ja 114-115). Eraldivõetuna ei ole neil faktidel määravat tähtsust. Varasem karistatus, eriti kümne-kahekümne aasta tagune, ei võimalda teha erilisi järeldusi selle kohta, mis võis toimuda
  4. veebruaril
  5. Tõendikogumis võib aga varasemat karistatust, arvestades rangelt konkreetsete sündmuste asjaolusid, eripära ning süüdistatava isikut, käsitada süüdistusversiooni toetava kaudse tõendina. Asjaolu, et isik on varasemalt vägivalda kasutanud, võib – kõiki üksikasju arvesse võttes – viidata sellele, et võrreldes varem karistamata isikutega võib süüdistatav teatud asjaolude kokkulangemisel olla suurema tõenäosusega valmis sarnases olukorras taas vägivalda kasutama. Ka Riigikohus on 10

(17)1-24-2896 leidnud, et isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks võib kasutada selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus asjas nr 3-11-32-05, p 8; vt nn sarnase käitumismustri ehk modus operandi kohta ka hilisemas praktikas:
  3. veebruari
  4. a määrus asjas nr 1-15-1446, p 13;
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 11;
  7. märtsi
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 11 ja
  9. mai
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-32-05, p 8).
  12. a toime pandud röövimise katsest on möödunud ligi 20 aastat. Samuti puuduvad kriminaalasja materjalides selle kuriteo asjaolude kohta mistahes täpsemad andmed. Seega ei ole sel varasemal süüdimõistmise faktil kolleegiumi siseveendumuse kujunemisele mingit mõju.
  13. a kägistas süüdistatav korteris oma endist elukaaslast viimase kaelas rippunud nahkrihmaga, torkas kannatanule sõrmedega silmadesse ja surus tal silmadest välja läätsed ning hiljem maja ees lükkas kannatanu pikali ning lõi talle jalaga näkku. Sel sündmusel on praeguse süüdistusega mõningad sarnasused: kannatanuks on süüdistatava naissoost lähedane ning kasutatud on vägivalda. Samas oli sellest sündmusest
  14. veebruariks 2024 möödas ligi kümme aastat. Vahepealsel ajal süüdistatavat karistatud ei ole. Kuigi
  15. a juhtunu ei võimalda teha kaugeleulatuvaid järeldusi süüdistatava võimaliku vägivaldsuse kohta praegusel ajal, ei saa kolleegium mööda vaadata asjaolust, et süüdistatav on varem lähedase isikuga konflikti lahendades kasutanud vägivalda. See asjaolu – olgugi, et kaudselt ning väga vähesel määral – suurendab kõiki teisi tõendeid kogumis hinnates tõenäosust, et süüdistuses kirjeldatu leidis aset. Nagu eespool mainitud, tugines
  16. a juhtumile ka prokurör kohtuvaidlustes (tl 141pöördel). Ringkonnakohus rõhutab siiski, et varasem karistatus ei ole tõendikogumis kindlasti olulise ega määrava tähtsusega asjaolu.
  17. Maakohus viitas otsuses mitmel juhul ka sellele, et süüdistatav on agressiivse loomuga. Kaitsja väidab, et süüdistatavale pole omane agressiivne käitumine. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Süüdistatava agressiivsele iseloomule viitavad 1) eespool viidatud C ütlusted; 2) süüdistatava käitumine politseiametnike suhtes (tl 38); 3) süüdistatava psüühilise seisundi hindamine ekspertsiisi käigus (tl 58); 4) süüdistatava käitumine kohtus, näiteks vahele segamine (karjumine) ja ropendamine (
  18. juuli
  19. a kohtuistungi protokoll, lk-d 2-6; tl 118pöördel-120pöördel) ning 5) tema avaldused Q suhtes: […] Q ma üldse vihkan nii väga, et ma ei tea mida ma teen, või kuidas ma hiljem käitun, kui ma siit välja saan, kuid kunagi ma saan siit välja, kunagi ma saan siit välja!; […] Kas füüsiliseks on ka läinud need konfliktid? Kellega Qga? Ei aga oleks pidanud (
  20. juuli
  21. a kohtuistungi protokoll, lk 15; tl 133).
  22. Tõendid viitavad ka sellele, et süüdistatav kuritarvitab alkoholi, kuigi kaitsja apellatsioonis viidatakse sellele, et süüdistatav tarvitab oma sõnul alkoholi mõõdukalt.
  23. veebruaril 2024 diagnoositi süüdistataval alkoholi tarvitamisest tingitud võõrutusseisund deliiriumiga (tl 73). Süüdistataval on diagnoositud alkoholisõltuvus (tl 61) ning teda on korduvalt viidud kainestusmajja (tl 69). Alkoholi tarvitamist
  24. veebruaril 2024 ei eita ka süüdistatav ise. Samuti kinnitab ta kannatanuga valjuhäälseid tülisid, mh ka süüdistuses kirjeldatud päeval (
  25. juuli
  26. a kohtuistungi protokoll, lk 18; tl 134pöördel).
  27. Agressiivne iseloom ning alkoholi tarvitamine olid ka süüdistusversiooni kohaselt vägivalla kasutamise soodusteguriteks (vt nt prokuröri seisukoht kohtuvaidlustes - tl 141pöördel). 11
(17)1-24-2896 57. Eespool nimetatud tõendeid kogumis hinnates on kolleegium veendumusel, et kannatanule tekkisid vigastused süüdistuses kirjeldatud viisil ning süüdistatava versioon vigastuste tekkepõhjuse kohta on ebausaldusväärne. Apellatsioonis tõstatatud kaitseversioon ei ole selline, mis tekitaks süüdistatava süüs kõrvaldamata kahtluse

§ 7lg 3 mõttes.

  1. Ringkonnakohus märgib sedagi, et isegi juhul, kui kolleegium oleks apellatsioonidega nõustunud ning süüdistatava ütlusi usaldusväärseks pidanud, ei oleks see toonud kaasa tema õigeksmõistmist. Nimelt andis süüdistatav ütlusi, milles ta tunnistas kannatanu juustest tirimist (
  2. juuli 2024, a kohtuistungi protokoll, lk-d 20-22; tl 135pöördel136pöördel). Süüdistatava ütluste järgi oli kannatanu juustest sikutamine vajalik, et maha kukkunud kannatanu tagasi voodisse tirida ning lohistamine kestis ca 2-2,5 meetrit. Ka siis, kui lähtuda süüdistatava versioonist, vastas tema tegevus KarS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, sest kannatanu sel moel juustest tirimise läbi põhjustati talle ilmselgelt valu. Süüdistatava põhjendused selle kohta, miks selline teguviis vajalik oli (kannatanu oli lõtvunud ja süüdistatav ei suutnud teda tõsta) teo õigusvastasust ei mõjuta. Selline viis inimese keha liigutamiseks võiks olla õiguspärane üksnes mõne äärmusliku hädaseisundi näite korral: nt kui kannatanu lamab teadvuseta põlevas majas ning päästja ulatub üksnes oma käega tema juustest haarama. Millegi sellisega käsiloleval juhul tegemist ei olnud ning seda näitab ilmekalt süüdistatava avaldus Ta sai õppetunni. Kannatanu juustest tirimist heidetakse süüdistatavale ette ka süüdistuses. Seega tuleks süüdistatav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi mõista isegi siis, kui lähtuda tema ütlustest.
  3. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et süüdistatava süü on võimalik tuvastada ka kannatanu ütlustele tuginemata. (III) Kannatanu ütlused ja nende usaldusväärsus
  4. Ehkki kolleegium selgitas eespool, et süüdistatava süü on tõendatud ka ilma kannatanu ütlustele tuginemata, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kannatanu teisel ülekuulamisel antud ütlused on usaldusväärsed ning need kinnitavad kuriteo toimepanemist. Maakohus on kannatanu ütlustele antud hinnangut jälgitavalt põhjendanud.
  5. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et esimesel ülekuulamisel (
  6. veebruaril 2024) andis kannatanu tõeseid ütlusi, sest ta ei olnud kannatanu süüdistatava poolt mõjutatud, kuna politsei saabudes nad eraldati. Ringkonnakohut see argument ei veena. Kuigi politsei korterisse sisenemisel suheldi kannatanu ja süüdistatavaga eraldi, olid nad enne politsei saabumist korteris kahekesi koos. Tunnistaja Q ütlustest nähtub, et kannatanu talle vigastuste põhjust ei avaldanud. Q küsitles kannatanu vigastuste kohta ka süüdistatavat. Süüdistatav ütles talle, et kannatanu kukkus vastu kappi ning kannatanu juustest tirimine oli vajalik tema üles tõstmiseks. Seepeale ütles Q süüdistatavale, et kutsub välja politsei (
  7. juuli
  8. a kohtuistungi protokoll; tl 122). Politsei saabudes oli süüdistatav aga juba kannatanuga kahekesi korteris, olles eelnevalt teadlik, et Q kutsub välja politsei (tl 38). See tähendab, et süüdistataval oli ka võimalus kannatanuga enne politsei saabumist rääkida või vähemasti oli süüdistataval võimalik kannatanule oma versiooni juhtunust rääkida.
  9. Apellatsioonides viidatakse ka sellele, et kannatanu esimesel ja teisel ülekuulamisel antud ütlused on üksteisega vastuolus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu kahel ülekuulamisel antud ütluste vastuolu on veenvalt põhjendatav kannatanu hirmuga süüdistatava ees. Maakohtu põhjendustele lisaks märgib ringkonnakohus, et kannatanu 12

(17)1-24-2896 esimene ülekuulamine toimus vahetult pärast seda, kui Q oli politsei kutsunud ning süüdistatav peeti politsei poolt kinni. Sellel hetkel ei teadnud kannatanu, kuidas menetlus edasi kulgeb ning kas ja millal süüdistatav koju naaseb. On usutav, et ta võis endiselt hirmunud olla. Nimelt nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav peeti kahtlustatavana kinni
  1. veebruaril 2024 kell 14.59 tema ja kannatanu ühises elukohas (tl-d 39 ja 42) ning kannatanu esimene ülekuulamine toimus vaid 20 minutit hiljem samas kohas. Seal eitas kannatanu enda väärkohtlemist ning ütles, et sinikad tekivad sellest, et ta vahel kukub ning lööb end vastu kapikest esikus (tl-d 101-103). Teine ülekuulamine toimus järgmisel päeval politseijaoskonnas. Seal annab kannatanu enda väärkohtlemise kohta detailseid ütlusi ning põhjendab eelmisel päeval antud ebaõigeid ütlusi hirmuga süüdistatava ees (tl-d 107-109). Seda, et kannatanu oli hirmunud, kinnitavad ka tunnistaja Q (
  2. juuli
  3. a kohtuistungi protokoll, lk 11; tl 123) ning patrullpolitseinik F ütlused (
  4. juuli
  5. a kohtuistungi protokoll, lk 4; tl 127pöördel).
  6. Q ütluste järgi rääkis kannatanu peksmisest ka temale. 64.

§ 66

lg 21 p 1 järgi võib vahendatud ütlus olla tõendiks, kui vahetut tõendiallikat ei saa

§ 291

lg-s 1 nimetatud põhjusel üle kuulata.

§ 291

lg 1 p-s 2 nimetatud põhjuseks on ka tunnistaja poolt ütluste andmisest keeldumine. Kuigi kannatanu keeldus kohtus ütluste andmisest, andis ta ütlusi kohtueelses menetluses ning neid ütlusi uuriti kohtumenetluses. Selles, kas sel juhul saaks Q ütlused olla iseseisvaks tõendiks

§ 66

lg 21 p 1 alusel, võib Riigikohtu praktikast leida erinevaid vastuseid (eitavalt: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 11 ja
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 1-16-7179, p 14; jaatavalt: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 1-21-6603, p 17). Ringkonnakohus juhindub arusaamast, et

§ 66

lg 21 p 1 alus kohaldub vaid siis, kui vahetut tunnistajat ei olnud võimalik üldse üle kuulata. Seega ei ole Q ütlused kõnesolevas osas iseseisvaks tõendiks

§ 66lg 21 p 1 järgi.

65.

§ 66

lg 21 p-s 1 sätestatud aluse kõrval võiks kõne alla tulla üksnes

§ 66

lg 21 p-s 2 sätestatu: tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Riigikohus on, sõltuvalt asjaoludest, lugenud vahetuse kriteeriumi täidetuks ka siis, kui juhtunust räägitakse näiteks järgmisel päeval (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 1-23-2872, p 33). Q ristküsitlusel ei pööratud erilist tähelepanu sellele, millal täpselt ta kannatanult väidetava peksmise kohta kuulis ning kas kannatanu võis sel hetkel olla veel tajutu mõju all. Q ütles, et samal päeval kannatanu talle seda ei tunnistanud, kuid ta ei öelnud, millal nende vestlus aset leidis (tl 122pöördel-123). Need ütlused on liialt üldised selleks, et tuvastada

§ 66lg 21 p-s 2 sätestatud tingimuste täidetust.

Sellele, et kannatanu võinuks Qga rääkides olla veel tajutu mõju all, ei viita ka kannatanu 12. veebruaril 2024 antud ütlused, millest nähtub, et ta ei olnud veel kellelegi rääkinud, et süüdistatav teda lõi (tl 23). Seega ei ole Q ütlused kõnesolevas osas iseseisvaks tõendiks ka

§ 66lg 2 1 p 2 järgi.

  1. Vaatamata sellele, et Q ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks, kinnitavad need kannatanu ütluste usaldusväärsust. Q ütlused langevad suuresti kokku kannatanu poolt teisel ülekuulamisel räägituga. Seda nii tüli tekkepõhjuse ja peksmise viisi osas kui ka selles, et konflikti algul oli kannatanu voodis pikali (
  2. juuli
  3. a kohtuistungi protokoll, lk-d 10-11; tl 122pöördel-123). 13

(17)1-24-2896
  1. Kaitsja apellatsioonis viidatakse sellele, et kannatanu ütlusi ei olnud võimalik ristküsitlusel kontrollida, kannatanut võisid mõjutada lähedased, samuti võidi teda ülekuulamisel suunata. Ristküsitluse õiguse puudumise õiguslikul tähendusel peatus ringkonnakohus pikemalt käesoleva otsuse II osas. Siiski toob kolleegium välja, et ristküsitluse võimaluse puudumine ei tähenda, et ütluse andmise asjaolusid ei saaks üldse kontrollida. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaitsja (või süüdistatav kaitsja vahendusel) oleks esitanud Qle küsimusi tema võimaliku rolli kohta kannatanu ütluste muutumises (
  2. juuli
  3. a kohtuistungi protokoll; tl-d 123pöördel-124). Kohtult ei taotletud ka täiendavate tunnistajate (nt teiste lähedaste) ülekuulamist. Samuti olnuks võimalik taotleda kannatanu ülekuulamist läbi viinud politseiametniku ülekuulamist, et selgitada välja kannatanu teise ülekuulamisega seotud asjaolusid (nt kas kannatanu soovis omal initsiatiivil ütlusi anda vmt). Olukorras, kus neid võimalusi ammendatud ei ole, ei tekita kaitsja oletused veendumust, et kannatanut kallutati teisel ülekuulamisel valeütlusi andma. Ringkonnakohus möönab siiski, et mida kaalukamad on ristküsitlemise võimaluseta vastu võetud ütlused isiku süüditunnistamisel, seda kriitilisemalt tuleb nende usaldusväärsusesse suhtuda (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 9154/10, Schatschaschwili v. Germany, p-d 116 ja 126). Praegusel juhul on aga kohus kõrvutanud kannatanu ütlusi ka teiste asjas kogutud tõenditega, eeskätt temal tuvastatud vigastustega. Samuti on kohus arvesse võtnud põhjuseid, mis võisid tingida ütluste muutmise (kannatanu hirm süüdistatava ees). Viimaks selgitas ringkonnakohus, et süüdistatava süüdi tunnistamine ei tugine üksnes või valdavas ulatuses kannatanu ütlustel.
  6. Kokkuvõtvalt on maakohus kannatanu teisel ülekuulamisel antud ütlusi pidanud põhjendatult usaldusväärseks ning need kinnitavad, et süüdistuses kirjeldatu leidis aset. (IV) Karistus ja tõkend
  7. Kaitsja leiab, et süüdistatava süü ei ole keskmisest suurem. Väiksemale süüle viitab asjaolu, et tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga ning kannatanule ei põhjustatud olulisi vigastusi. Samuti võis kannatanu käituda provotseerivalt. Kaitsja viitab ka sellele, et süüdistataval pole kehtivaid karistusi, vahi all viibitud aeg aitab alkoholi tarvitamisest loobuda ning lisakohustusena kohaldatav alkoholi tarvitamise keeld oleks piisav, et riske vähendada. Seega tuleks ta karistusest tingimisi vabastada. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohus on valesti mõistnud süüdistatavale reaalse vangistuse sanktsiooni keskmises määras.
  8. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Maakohus pidas süüdistatava süüd keskmisest suuremaks ning tuvastas karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 3). Süü suuruse hindamisel on maakohtul teatav kaalutlusruum. Leides, et süüdistatava süü on keskmisest suurem, ei ole maakohus eksinud. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on võimalik kvalifitseerida erineva raskusega tegusid: alustades ühest kõrvakiilust lähi- või sõltuvussuhtes olevale kannatanule lõpetades pikaajalise sadistliku peksmisega. Arvestades kannatanule tekitatud vigastusi, tema juuste väljatirimist, samuti kannatanu ütlustest lähtuvat peksmise kestust, ei eksinud maakohus, kui pidas süüdistatava süüd keskmisest suuremaks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vaatamata keskmisest suurema süü ning karistust raskendava asjaolu tuvastamisele mõistis maakohus siiski vangistuse sanktsiooni keskmises määras. Asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ning karistuse mõistmise alla sanktsiooni keskmäära, kolleegium ei tuvasta. 14
(17)1-24-2896
  1. Maakohus ei eksinud ka süüdistatavat tingimisi vabastamata jättes. Maakohtu sellekohased põhjendused on ammendavad, mistõttu ringkonnakohus neid ei korda. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et alkoholi kuritarvitamisest tulenevat riski aitaks maandada KarS § 75 lg 2 p 2 alusel pandav kohustus. Süüdistatav ilmselgelt kuritarvitab alkoholi (vt eespool tuvastatud asjaolusid), kuid siiski eitas kohtuistungil probleemi. Samuti andis ta üheselt mõista, mida ta sellisest keelust arvab (
  2. juuli
  3. a kohtuistungi protokoll, lk 19; tl 135). Selles olukorras ei saanudki maakohus alkoholi tarvitamise keeldu tõhusaks abinõuks pidada.
  4. Süüdistatav on apellatsioonis esitanud põhistamata palve samuti muuta minu tõkend. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega tõkendi kohaldamise osas ega tuvasta asjaolusid, mis tingiksid tõkendi muutmise. (V) Menetluskulud
(1)Menetluskulud maakohtus
  1. Süüdistatav leiab, et temalt välja mõistetud menetluskulud on ebamõistlikult suured ning nende tasumine 12 kuu jooksul käib talle üle jõu arvestades eriti asjaolu, et ta viibib vanglas. Samuti väidab süüdistatav, et kaitsjatasu on üleliia suur ning kaitsjast abi ei olnud, temaga pole ka peale otsuse kuulutamist kontakti saadud.
  2. Ekspertiisikulu (2600 eurot) jättis maakohus riigi kanda, sest see ei aidanud tõendina kaasa kriminaalasja lahendamisel. Süüdistatavalt mõisteti välja 3382,08 eurot, mis hõlmas nii sundraha kui ka määratud kaitsjale makstud tasu. Sundraha suuruse (1230 eurot) kindlaksmääramisel ei ole maakohus eksinud. Ka kaitsjatasu suuruse on maakohus kriminaalasja materjalidele lisatud taotluste põhjal õigesti kokku arvutanud (2152,08 eurot).
  3. Maakohus leidis, et kaitsja tasutaotlustes märgitud õigusabi on olnud vajalik ning ajakulu põhjendatud, samuti et kriminaalasi ei ole oma olemuselt kõige lihtsakoelisem. Süüdistatava lakoonilise etteheite põhjal, mille kohaselt Sisulist abi kaitsjast minu jaoks ei olnud ning mul ei ole õnnestunud siiani kaitsjaga ühendust saada, vaatamata sellele, et kohtuotsus pole veel jõustunud ning on veel ringkonnakohtus menetluses, ringkonnakohus maakohtu otsust kaitsjatasude osas ei muuda. Üldmenetlust vahetult läbi viinud maakohtul on selgelt kõige parem positsioon kaitsjatasu põhjendatuse hindamisel. Maakohtu otsuse tühistamine võiks tulla kõne alla ilmse vea korral või siis, kui apellatsioonis osutatakse selgelt, millises osas ja miks ei olnud kaitsjatasu mõistliku suurusega. Kuna neid asjaolusid ei esine, jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ka selles osas.
  4. Süüdistatav heidab ka ette, et ta ei ole kaitsjaga peale kohtuotsuse kuulutamist kontakti saanud. Kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja, et on
  5. novembril 2024 (s.o peale süüdistatava poolt apellatsiooni esitamist) tegelenud kohtuotsuse analüüsi ja nõustamisega. Arvestades ka asjaolu, et kaitsja esitas apellatsiooni, järeldab kolleegium, et kaitsjaga õnnestus kontakti saada.
  6. Süüdistatav leiab ka seda, et menetluskulude tasumine 12 kuu jooksul käib tal ilmselgelt üle jõu, arvestades eriti asjaolu, et ta viibib ka vangistuses. 15
(17)1-24-2896 78.

§ 180

lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Maakohus määras

§ 180

lg 3 alusel, et süüdistataval tuleb menetluskulu kokku summas 3382,08 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Seega võttis maakohus süüdistatava varalist seisundit mingil määral arvesse.

  1. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasja materjalide põhjal ei ole maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude aasta jooksul tasumise perspektiiv kuigivõrd suur. Nimelt nähtub, et
  2. ja
  3. a süüdistataval tulud puudusid (tl 111-112). Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas on märgitud, et süüdistataval on osaline töövõimetus. Süüdistatav on ise avaldanud, et enne vahistamist oli ta invaliidsuspensionil, enne seda töötas ja töövõimetus peaks olema täielik st 100% (
  4. juuli
  5. a kohtuistungi protokoll, lk 1; tl 118). Seda, et süüdistatav ei tööta ning saab invaliidsuspensioni kinnitas oma ütlustes ka kannatanu (tl 108). Samas on süüdistatava täpse varalise seisu ning isegi töövõime ulatuse osas tõendeid napilt. Nii ei ole kolleegium veendunud isegi selles, kas süüdistataval on võimalik vanglas tööd teha või mitte, samuti selles, kas ja milline vara süüdistatavale kuulub. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuli
  7. a otsus asjas nr 1-16-9323, p 24). Kuna vastavaid tõendeid ega taotlusi maakohtu menetluses ei esitatud, ei näe kolleegium võimalust maakohtu otsuse tühistamiseks.
  8. Ringkonnakohus märgib siiski, et ka siis, kui maakohtu otsus sel kujul jõustub, on süüdimõistetul võimalik taotleda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist

§-de 423 ja 424 koosmõjus.

§-de 423 ja 418 lg 1 p 2 koosmõjus võib süüdimõistetu taotleda ka oma elukohajärgselt maakohtu täitmiskohtunikult menetluskulude täitmisele pööramisest loobumist, kui menetluskulude sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Juhul, kui menetluskulude nõue jõuab kohtutäiturini, võimaldab täiendavat paindlikkust täitemenetluse seadustiku (TMS) §

  1. Lisaks välistavad TMS §-des 66-68 ja 131-132 ette nähtud piirangud võimaluse pöörata täitemenetluses sissenõue - sh menetluskulude hüvitise sissenõue - võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 1-20-6745, p 71).
  4. Väljaspool apellatsioonimenetluse piire selgitab ringkonnakohus menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise ning nende ositi tasumisega seonduvat. Maakohus määras menetluskulude tasumise ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude ositi tasumine tähendab seda, et kohus määrab menetluskulude tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Osamaksete suurust ega tasumise tähtaega maakohus kindlaks ei määranud. Nii peaks süüdistatav justkui menetluskulud ositi tasuma, kuid mis osades ja millal, jääb selgusetuks. Praegusel juhul tähendabki see – vaatamata maakohtu sõnastusele – et menetluskulude tasumise tähtaega pikendati 12 kuuni ning süüdistatav võib menetluskulud tasuda nii ühekordse maksena või (suvalisel tähtajal ja suvalises suuruses) osamaksetena 12 kuu jooksul.
  5. Mõisteline segadus tuleb eeldatavasti

§ 180

lg 3 sõnastusest, mis näebki justkui ette üksnes kohtu võimaluse määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul õigus menetluskulude tasumise tähtaega pikendada ja/või määrata menetluskulude tasumise ositi (vt ka Riigikohtu 16

(17)1-24-2896 kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-110-13, p 7). Kui menetluskulude tasumine määratakse ositi, tuleb maakohtul ka kindlaks määrata osamaksete suurus ning tasumise tähtaeg.
(2)Menetluskulud ringkonnakohtus 83. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kohtuotsuse analüüsile ja nõustamisele 1 tund ning apellatsiooni koostamisele 3 tundi. Kokku taotleb kaitsja 351,36 euro hüvitamist, millest 288 eurot on tasu (tasumäär 72 eurot tunnis) ning 63,36 eurot käibemaks. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab Vanalinna Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 351 eurot 36 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu välja süüdistatavalt.

Sarnaselt maakohtuga määrab ringkonnakohus, et süüdistatav peab menetluskulud tasuma 12 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt) 17

(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.