← Eesti

1-24-941/37

Obsah (6)§ 1043§ 113§ 1045§ 127§ 134§ 132

1-24-941 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2024. a Tallinnas Kriminaalasja number 1-24-941 (kohtueelses menetluses 22231700291) Kohtunik Kristjan

§ 1043, § 1045 alusel mõista Pavel Karsakovilt välja V.

T. kasuks varalise kahju katteks 290,88 eurot ning mittevaralise kahju katteks 1500 eurot, s.o kokku 1790,88 eurot, mis kanda V. T. arvelduskontole nr xxxx Xxxx. Mõista välja viivis

§ 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumise päevast kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest s.o alates 30.08.

  1. a. Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav hiljemalt 30.09.
  2. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  3. peatüki kohaselt, s.o määruskaebe korras 15 (viieteistkümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. 2 / 15 SÜÜDISTUS Pavel Karsakovi süüdistatakse selles, et tema 01.02.2022 kella 10:30 paiku, aadressil Xxxx parkivas veoauto Scania registreerimismärgiga xxxx kabiinis kägistas kannatanut V. T.t kaelast ja lõi vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku lõua piirkonda. Pavel Karsakovi tegevuse tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja talle olid tekitatud tervisekahjustused, millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat: mõlema silmakoopa murrud, ninaluude murd ninaverejooksuga, mõlemapoolne ülalõualuu murd, nahamarrastused, hematoomid näol ning rindkerel. Seega pani Pavel Karsakov toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja tervise kahjustamise, kui sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, see on KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD Kohtuistungil jäi prokurör esitatud süüdistuse juurde ning leidis, et teod on õigesti kvalifitseeritud ja süüdistatava süü on täies mahus tõendatud. Prokuröri hinnangul on kannatanu ütlused usaldusväärsed ja kooskõlas teiste tõenditega. Prokurör leidis, et süüdistatava ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Pole eluliselt usutav, et süüdistatav mäletab toimunut üksnes selles osas, mida ta arvab endale kasulik olevat. Prokurör leidis, et süüdistatav on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega. Süüd välistavad asjaolud puuduvad. Mitte ühegi kohtus uuritud tõendiga pole kinnitamist leidnud kannatanu õigusvastane tegu süüdistatava suhtes enne vägivalla tarvitamist süüdistatava poolt tema suhtes ja/või provotseeriv käitumine tema poolt süüdistatava suhtes vahetult enne vägivallateo asetleidmist. Lisaks märkis prokurör, et karistuse küsimuse otsustamisel tuleb võtta arvesse ka süüdistatava suhtumist toimepandusse. Prokurör leidis, et P. Karsakovi süü on keskmine. Arvestades seda, et süüdimõistmise korral lasub tal kohustus tasuda menetluskulud ja tsiviilhagi, siis ei ole prokuröri hinnangul rahaline karistus otstarbekas. Prokurör palub P. Karsakov süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemises ja karistada teda vangistusega 1 aasta. KarS § 73 alusel jätta mõistetav ja ärakandmata karistus täitmisele pööramata tingimusel, et P. Karsakov ei pane 1 aasta 1 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskulud kuuluvad hüvitamisele P. Karsakovi poolt. Prokurör palub kannatanu hagi varalise kahju nõudes rahuldada ning mittevaralise kahju nõudes rahuldada suuruses, mis vastab kohtupraktikale. Kaitsja märkis, et vaidlus puudub selles, et kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis kaklus, mille käigus mõlemad said tervisekahjustusi. Vaidlus on selles, et mis täpselt toimus ja kelle ütlused on usaldusväärsed. P. Karsakovil oli põhjendatud alus arvata, et kannatanu ründab teda ning ta on hädakaitseseisundis. Kaitsja hinnangul ei ületanud süüdistatav hädakaitse piire. Asjaolu, et kriminaalasi lõpetati kolmel korral ning ka see, et kannatanu esialgselt nõudis süüdistatavalt lisaks varalisele kahjule ka 25 000 eurot mittevaralise kahjuna, mida ta lõppkokkuvõttes nõuab firmalt Xxxx töövaidluse raames, viitab kannatanu mitmekordsetele katsetele saada raha. Eeltoodut arvestades leiab kaitsja, et P. Karsakov tuleb talle inkrimineeritavas kuriteos õigeks mõista. Kannatanu esindaja märkis, et mittevaralise kahju nõue on esitatud üksnes tsiviilhagina kriminaalmenetluse raames. Kannatanu esindaja palub välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Kannatanu esindaja tõi välja ka seda, et süüdistatava ütlused kabiini 3 / 15 sisenemise kohta on vastuolus ning seega ebausaldusväärsed. Samas olukorras, kus juht teab oma õigusi ja kaitseb neid, süüdistatav läks närvi ja muutus agressiivseks. Kannatanu hinnangul jääb kaitsjat kuulates mulje nagu ta huvituks ainult rahast, kuid see pole tõsi, sest esindaja poole pöördudes ei olnud rahast juttu. Süüdistatav ei tunnistanud ennast talle inkrimineeritavas kuriteos süüdi. KOHTU SEISUKOHT
  4. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlused, uurinud, avaldanud ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning hinnanud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt kogumis, on seisukohal, et süüdistatava Pavel Karsakovi süü talle esitatud süüdistuses on tõendamist leidnud kogu esitatud süüdistuse mahus.
  5. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et kannatanu V. T. ja süüdistatava P. Karsakovi suhtlus pingestus juba enne nende kohtumist Xxxx juures. Nimelt on nii kannatanu, tema esindaja, süüdistatav kui ka kaitsja (kohtu arvates suuresti ülemäära) põhjalikult keskendunud süüdistuse sisuks olevale teole eelnenud kronoloogiale ja asjaoludele. Nii puudutati põhjalikult näiteks seda, kas veokijuhist kannatanu saanuks veel talle seaduse alusel lubatud tööaja sees tööd teha ja kuidas see mõjutas tema töö sisulist kvaliteeti (nt kauba kohalejõudmise aega). On ilmne, et see sündmuste käik halvendas veokijuhist kannatanu ja talle tööülesandeid jagava logistiku P. Karsakovi suhteid ja seda võib näha põhjusena, mis viis lõppastmes reaalse füüsilise konfliktini. Süüdistusversiooni kontrollimise vaates on selline tõdemus konflikti põhjuse kohta kohtu arvates ka piisav ehk kohus ei pea hakkama siinkohal täpselt hindama seda, kas P. Karsakovil oli õigus nõuda V. T.lt jätkuvat töötamist või kas viimasel oli õigus tööst keelduda sel põhjusel, et temale kui veokijuhile seadusega lubatud tööaeg on täis saanud.
  6. Vaidlust pole ka selles, et pärast seda, kui V. T. ei vastanud enam 01.02.
  7. a P. Karsakovi kõnedele, läks P. Karsakov sõiduki asukohta Xxxx. Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda üldjoontes P. Karsakovi ütlustes osas, mis puudutab seda, kuidas ta pidi V. T.lt tööülesannete täitmist nõudma ja kuidas ta pidi tulema V. T.t Xxxx juurest n-ö otsima. Kummagi seisukohad lahknevad selles, mis toimus veoki juures või selle kabiinis. Mõlema ütluste põhjal joonistub välja see, et kummalgi oli oma nägemus sellest, kuidas autojuht peab seadusega ettenähtud töö- ja puhkeaega korraldama.
  8. Kirjalike tõendite usaldusväärsust ei ole pooled sisuliselt kahtluse alla seadnud. Peaasjalikult taandub poolte argumentatsioon sellele, kas usaldusväärseks saab pidada süüdistatava või kannatanu ütlusi ja kuidas kumbki versioon kirjalike tõenditega suhestub. See on ka mõistetav, sest kuriteosündmuse kohta ei ole vahetuid tunnistajaid või salvestisi. Seega tuleb kohtul just kummagi ütluste usaldusvääruse küsimusele tavapärasest põhjalikumalt tähelepanu pöörata.
  9. Kohus peab kannatanu V. T. ütlusi usaldusväärseteks. Mõningad ebatäpsused peksmist puudutavates detailides (mitu korda ja kuhu lõi jne) on seletatavad sellega, et ilmselgelt mäletab kannatanu paremini talle tõsisemat valu ja vaevusi põhjustanud vigastusi ning lisaks on sündmusest möödunud palju aega. V. T. ütlused on üldjoontes olnud siiski ajas muutumatud. Seda kinnitab tema poolt käte (rusikate) ja jalgadega löömise kohta antud ütluste kokkulangevus mh politseiametniku poolt koostatud ettekandega (kd II tl 1), 4 / 15 politseiametnike rinnakaamera salvestisega, nende vaatlusprotokolliga (kd II tl 30), ütluste olustikuga seostamise protokolliga (kd II tl 7), teabesalvestise (häirekeskusele tehtud kõne) vaatlusprotokolliga (kd II tl 28). Samuti on kannatanu ütlused vigastuste ulatuse ja tekkemehhanismi kohta kooskõlas asjas koostatud meditsiinidokumentide ja vaatlusprotokollide ning fotodega. Nii on erakorralise meditsiini osakonnas ta avaldanud, et tekkis vaidlus ülemusega, kes lõi mitu lööki rusikaga näkku ja põlvega vastu alalõuga. Lisaks kaebas ta valu kaela piirkonnas, on raske neelata (kd II tl 18). Seega on ta avaldanud ka meditsiinitöötajatele selle, kes talle vigastusi tekitas ja kuidas need tekitati.
  10. Kohus ei näe kannatanu ütlustes vastuolusid ka selles osas, et ta ei rääkinud kohapeal politseiametnikele ja kõnes häirekeskusele sellest, et teda kägistati. Kannatanu on seda asjaolu kohtus ka veenvalt selgitanud – temalt küsiti, mis juhtus ja ta kirjeldas juhtunut, temalt küsiti küsimusi ja ta vastas (kd I tl 39pö). Selline asjaolu on kohtu hinnangul seletatav ka sellega, et neil hetkedel olid tal mitmed tõsisemad vigastused, mis endast talle tugevamalt märku andsid – näokolju hulgimurrud, sh silmakoopa, ninaluu ja lõualuu murrud ning samuti olid tal purunenud proteesid (kd II tl 16, 18, 20, 23). Seega ei saa ette heita seda, et kannatanu tähelepanu keskendus vaid teda rohkem häirivate või raskemate vigastuste kirjeldamisele. Sellest hoolimata on ta peagi pärast toimunut ehk erakorralise meditsiini osakonnas maininud ka kaelavigastusi – patsiendikaardil on ta kirjeldanud muuhulgas valu kaela piirkonnas ja neelamisel ning tal diagnoositi mh kaela muude piirkondade pindmine vigastus (kd II tl 18). Sellise vigastuse tekitamisele just 01.02.
  11. a peksmise ajal viitab ka asjaolu, et tema läbivaatusel 01.02.
  12. a on näha tema kaelal näha tumedamaid jälgi (kd II tl 4; V. T.t kujutav vormikaamera salvestis, nt 00:37, 01:07 jne). Hiljem pildistas kannatanu enda sõnul paar päeva hiljem haiglas viibides oma kaela, kus on näha selgelt hematoomi (kd II tl 77).
  13. Kaitsja on seadnud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ka seeläbi, et leiab, et kannatanu ei olnud usaldusväärne töötaja, temaga olid probleemid, ta valetas tööandjale, ta oli kohusetundetu. Kohus tõdeb, et kohtus selgus, et V. T. oli varem kahjustanud ühel töösõidul tööandja vara, kuid ta sai võimaluse selle kahju hüvitamiseks. Samuti avaldus nt tunnistaja R. I. aga ka P. Karsakovi ütlustest, et V. T.ga oli erimeelsusi tööülesannete täitmisest arusaamisel. Väga oluline on siiski aga tähele panna, et R. I., kes oli Xxxx-s algselt V. T.ga tegelenud logistikuks, märkis, et tegemist oli n-ö argipäevaste probleemidega, mis ei olnud kindlasti põhjuseks, et temaga töösuhe lõpetada ja neid tuleb ette kõigi autojuhtidega. Näitena tõi R. I. välja, et V. T. eeldas logistikult rohkem tema eest asjaajamist ja ta esitas küsimusi stiilis „kust sa tead, et ma sinna jõuan“. Ka polnud kannatanul kauba laadimise kohas julgust või piisavat keeleoskust küsimaks seda, kaua laadimine aega võtab. R. I. sõnul on venekeelsed logistikud M. ja P. Karsakov kannatanuga töötades hakkama saanud, kuid on olnud konflikte (kd I tl 54). Kohus on seisukohal, et R. I. ütlustest ei saa teha kindlasti järeldust selle kohta, et kannatanu oleks olnud tööandja suhtes pahatahtlikult meelestatud ja sellest tingituna ebausaldusväärne. Asjaolu, et tööülesannete täitmisel võis olla puudujääke, ei muuda ühegi isiku ütlusi automaatselt ebausaldusväärseteks, nagu seda leiab kaitsja. Liiatigi esines tunnistaja R. I. sõnul sedalaadi probleeme kõigi juhtidega.
  14. Kaitsja poolt väidetavat valetamist töö- ja puhkeaja kohta ei saa pidada asjakohaseks kriitikaks. Ilmne on see, et V. T. lähtus nende arvestamisel jäigalt sellest, mida talle sõidumeerik näitas. Arvestades, et esmajoones vastutab vahetult just autojuht selle eest, et ta töö- ja puhkeaja nõudeid ei rikuks, ei ole põhjust sellist jäika suhtumist juhile ette heita. Süüdistatav ja tunnistaja R. I. on kõnelenud võimalustest tööaega paremini planeerida. 5 / 15 Veendumust, et V. T. siiralt uskus, et temale lubatud sõiduaeg on läbi ja ta ei või veokit juhtida, süvendab ka asjaolu, et kohtus märkis ta, et Xxxx värava tagant liigutas auto hoovi kohapeal olnud ettevõtte töötaja (kd I tl 44pö).
  15. Kohus ei pea P. Karsakovi ütlusi usaldusväärseks osas, mis puudutab seda, kuidas V. T.ga toimunud konflikt füüsiliseks muutus ja mis täpselt veokikabiinis toimus. Iseäranis ei ole tema ütlused usaldusväärsed osas, kus ta on väitnud, kus ta täpselt veokis paiknes, et V. T. ründas teda, et V. T. haaras mingi eseme järele ja et ta tundis ohtu oma elule nii võimaliku relvana kasutatava eseme kui kukkumisohu tõttu. Esiteks tuleb siinkohal tähele panna, et P. Karsakov ei ole seoses rüseluse või peksmisega kuigivõrd ütlusi andnud, ta väidab end neid asjaolusid mitte mäletavat. Seda on ta põhjendanud situatsioonist tingitud šokiseisundiga. Kohus seda põhjendust usutavaks ei pea. Selle vastu räägib ainuüksi see, et ta mäletab väga täpselt suhteliselt ebaolulisi detaile. Ta on andnud väga detailseid ütlusi selle kohta, milline oli tema suhtlus kannatanuga antud veose kohaletoimetamise teemal ja mis tingis vajaduse minna V. T. veoki juurde. Samuti mäletab ta enda sõnul, kuidas ta veoki ukse vahel paiknes, sh mitmendal veoki trepiastmel paiknes, et ta kabiini ei sisenenud, kuidas lahkus kiiresti (kd I tl 69-71pö). Kuid tema väljenduses „mingi kaklemisega“ seoses ei mäleta ta just kui midagi. Tema sõnul kummagi käed läksid üksteise peale, löömine oli sümboolne, täpsemalt ta ei mäleta (kd I tl 66pö). Väidetavast mälu mõjutanud šokiseisundi esinemest ei saa rääkida ka põhjusel, et ta P. Karsakov lahkus sündmuskohalt autoga, naasis sinna hiljem ja on nt politseiniku vormikaamera salvestisel täiest rahulik, koostöövalmis, seletab juhtunut. Seega on kohtu hinnangul väidetav mittemäletamine tingitud üksnes soovist mitte anda end süüstavaid ütlusi.
  16. Kõnesoleval vormikaamera salvestiselt ilmneb ka oluline vastuolu P. Karsakovi poolt kohtus antud ütlustega. P. Karsakov andis kohtus ütlusi, et kabiini ta ei sisenenud ja ta oli vaid kabiini sisenemiseks ettenähtud trepi viimasel astmel, mis asub veokiukse taga. Vormikaamera salvestisel on ta aga üsna vähe aega pärast sündmust selgitanud, et kannatanu istus veokis voodi peal ja ühel hetkel hakkas kätega vehkima ja n-ö välja viskama ja siis ei olnud tal „muud teha, kui end kaitsta“. Ka on ta seletustes tõdenud, et tema väidetav kaitsmine oli sümboolne ja see oli kabiinis sees (salvestisel 01:50). See iseloomustab vastuolusid P. Karsakovi ütlustes. Kohus osundab, et arvestades juhiistme paigutust ja voodi peal istumise võimalust (jalad kahe istme vahel) polnuks kannatanul sellelt kauguselt võimalik hakata n-ö trepiastmel viibivat P. Karsakovi lööma või lükkama. Niisamuti polnuks P. Karsakovil (kohtus antud ütluste kohaselt) võimalik V. T.t voodi peale lükata. Seega on P. Karsakovi ütlused vastuolulised juba selles osas, mis puudutab seda, kas ta viibis kabiinis sees või oli sellest valdavalt väljas, seistes trepiastmel. Selliselt on P. Karsakov hakanud end kohtus distantseerima üldse võimalusest, et tema asend olnuks selline, et ta saanuks V. T.le taolisi vigastusi tekitada. Sedalaadi ütluste andmise vajadust võib ka näha selles, et kohtule esitatav P. Karsakovi ebakindel asend maapinnast kõrgemal võimaldab näidata enda olukorda haavatavana (kukkumisoht) ning väita, et ta tõrjus õigustatult V. T. rünnet.
  17. P. Karsakovi ütlustes esineb ka sisemisi vastuolusid. Näiteks väitis ta kohtus prokuröri küsimustele vastates esmalt, et kätega vehkimine algas siis, kui V. T. hakkas tema poole liikuma ja kätega vehkima, kui ta oli trepi kolmandal astmel. Veidi hiljem on ta aga väitnud, et ta ei mäleta, kes kätega vehkimist alustas, ta ei mäleta, kas tema käed kannatanut puutusid ja „see oli juba maadluses“ (kd I tl 69pö). Samuti on ta väitnud, et kannatanu haaras mingi eseme järele, kuid milles see haaramisliigutus seisnes, väidab ta end mitte mäletavat. Need sisemised vastuolud ütlustes ei ole seletatavad. Lisaks viitab 6 / 15 ütluste sisu ja nende andmise viis sellele, et P. Karsakov on siiski ristküsitluse käigus olnud kimbatuses tema versiooni toetavate vastuste leidmisega. Süüdistatava kirjelduses „maadlust“ ei saanuks toimuda sel viisil nagu ta algselt kirjeldas – ehk V. T. talle kabiinist ukse suunas lähenemas. Kohtule jääb selgusetuks ka see, kuidas saab mäletada kindlalt tüüpi liigutust (haaramist), kuid samal ajal ei mäleta süüdistatav seda, milles see liigutus seisnes.
  18. Lisaks on süüdistatava versioon V. T. ja P. Karsakovi paiknemisest veoki kabiinis ja selle ukse vahel täielikult vastuolus kannatanu usaldusväärsete ütlustega selle kohta, kuidas P. Karsakov oli kabiini sisenenud, istus juhiistmel ja teatud aja pärast asus teda peksma. Kõige märkimisväärsemana ei ole P. Karsakovi ütluste järgi seejuures üldse võimalik kannatanule taolisi vigastusi tekitada, sest veoki ukse vahel trepil seistes ei ole võimalik kätega vehkides tekitada tõsiseid näo- ja koljuluude murde ega kannatanut kägistada. Küll aga on neid võimalik tekitada just kannatanu poolt kirjeldatud viisil – veoki kahe istme vahel olles, istuvat kannatanut kägistades ning rusikaga ja põlvega lüües.
  19. Nii kannatanu kui süüdistatava ütluste elulise usutavusega seoses tuleb märkida, et süüdistatav ega kaitsja ei ole esitanud ühtegi usutavat versiooni, mis selgitaks seda, kuidas kannatanu sedavõrd tõsised vigastused sai. Väljapakutud kukkumine veokist ei ole kinnitust leidnud ja on täielikult vastuolus lisaks kannatanu ütlustele ka meditsiinidokumentidest nähtuvaga. Täielikult oletuslikuks tuleb pidada seda, et kaitsja väitel võis kannatanu süvendada talle tekitatud vigastusi pärast P. Karsakoviga toimunud konflikti, millele viitab see, miks P. Karsakov oli sündmuskohale tulles üllatunud, kui öeldi, et V. T. viidi haiglasse. Puudub igasugune loogiline põhjendus sellele, miks peaks kannatanu endale sellises ulatuses tervisekahjustusi tekitama ning sellele ei viita ka mitte ükski olemasolev tõend.
  20. Vägivalla kasutamist P. Karsakovi poolt kinnitavad V. T. ütlused selle kohta, kuidas P. Karsakov hakkas teda kägistama peale seda, kui kannatanu oli öelnud, et tal on puhkepaus. Kannatanu tõukas süüdistatava eemale armatuurlaua vastu ning peale seda lõi P. Karsakov kannatanut põlvega lõua piirkonda (kd I tl 40). Kõik kannatanu poolt kohtus kirjeldatud ja ka ütluste olustikuga seostamisel ette näidatud liigutused (kägistamine, löömine, tõukamine) saavad tekitada just selliseid vigastusi, nagu on fikseeritud meditsiinidokumentides ja mille tekitamist P. Karsakovile süüks pannakse. Kannatanul tuvastati kokkuvõtvalt kolju- ja näoluude hulgimurrud (mõlema silmakoopa murrud, ninaluude murd, ülalõualuu murd), ninaverejooks, marrastused ja hematoom näos, hematoom rinnaku keskel, lõua piirkonnas marrastus, kaela muude piirkondade pindmine vigastus (kd II tl 22-24). Neid vigastusi fikseerivaid tõendeid ei ole kahtluse alla seatud ja kohtu arvates selleks ka mingit alust ei ole. Vaidlust pole tekkinud ka selles, et osad nendest vigastustest on sellised, millest paranemine kestab üle 4 nädala. Vigastustest paranemise kestust on hinnanud kohtuarst-ekspert A. A., kes leidis, et paranemine kestab 4 nädalat kuni 4 kuud.
  21. Kaitseversioonis rõhutakse läbivalt sellele, et P. Karsakov oli hädakaitseseisundis ja ta tegutses enesekaitsel V. T. rünnaku tõrjumisel. Asjas pole tuvastatav hädakaitseseisundi esinemine. Kõige olulisemana välistab siin selle see, et väidetav hädakaitseseisundis olek lähtub P. Karsakovi versioonist, mille järgi oli ta veoki ukse vahel, kartis talle agressiivselt lähenevat V. T.t ning oli kukkumisohus. Tegelikkuses leidis eespoolt tuvastamist see, et sellises positsioonis P. Karsakov väidetava kaitsetegevuse ajal üldse olla ei saanudki, vaid ta oli kabiinis sees. Sellele lisaks on P. Karsakov väitnud, et V. T. pani prillid peast ära ja 7 / 15 hakkas talle lähenema, tegi haaramisliigutuse, ta kartis, et V. T. võtab mingi eseme. Kohtupraktikas on leitud, et rünnet kaitsev isik peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning sellest oma tegevuses lähtuma. Kui aga süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, pole alust kõnelda õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega ka hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest (RKKKo 3-1-1-71-14, p 8). Eelnevalt kohus tõdes, et P. Karsakov ei osanud seda haaramisliigutust kuidagi sisustada. Lisaks on tema positsioon väidetava noa olemasolust oletuslik, sest see lähtub tema ettekujutusest, et „autojuhtidel peab olema võimalus oma ruumi ja ennast kaitsta“ ning et V. T. oli „sel momendil väga agressiivne“ (kd I tl 69pö). Kohus rõhutab, et miski ei viita V. T. agressiivsusele sõiduki kabiinis. Ka juhul, kui saaks arvestada P. Karsakovi ütlusi V. T. prillide peast mahapanemise ja tõusmise kohta, ei ole põhjust pidada neid kuidagi agressiivsuse ilminguteks. Mis puutub P. Karsakovil tuvastatud näovigastusi, siis tuleb tõdeda, et need on minimaalsed ja on iseloomulikud näiteks kergemale küünistamisele. Siinses asjas ei olegi välistatud, et kannatanu poolt kirjeldatud sündmuste järjekorras (esmalt kägistamine, siis löömine), püüdis ta kägistamise ajal oma kätega tabada P. Karsakovi nägu. Eespool tuvastatud asjaoludel on välistatud ka väidetav kannatanu nn teoprovokatsioon. Tegelikkuses polnud kannatanul seal asukohas autos puhates või magades põhjust arvata, et sinna saabub ootamatult P. Karsakov, kellega ei olnud ta juba mitu päeva suhelnud (kd I tl 72).
  22. Tasub tähele panna, et selleks, et P. Karsakov saanuks nõuda V. T.lt töötamist ehk sõidukiga sõitmist, pidi ta fikseerima sõidumeeriku näidud ja sellest teadmisest lähtuvalt nõudma V. T.lt tööle asumist. Seega on ilmne, et enne füüsilist kokkupuudet toimus kummagi vahel ka arutelu sel teemal, nagu on kirjeldanud seda kannatanu. Arvestades, et P. Karsakov oli veendunud selles, et V. T. peab tööd tegema asuma ning see arusaamine oli tal juba enne sündmuskohale minekut pikema aja jooksul. Seda iseloomustab näiteks kohtule esitatud kirjavahetus, milles P. Karsakov on pidevalt nõudnud V. T.lt töötamist, sh puhkeaja nõudeid rikkuvalt (mida ta põhjendas võimaliku erandiga). Kannatanu ja süüdistatav on andnud suuresti kokkulangevaid ütlusi selle kohta, kuidas P. Karsakov nõudiski 01.02.
  23. a ennelõunal kannatanult tööleasumist. P. Karsakovi iseloomustas tunnistaja R. I., kui tööasjades maksimalisti (kd I tl 53). Arvestades P. Karsakovi taolist iseloomistust, tema nõudlikkust ja järjepidevust, ei ole välistatud, et V. T. veelkordne tööst keeldumine oli midagi sellist, mis teda tõsiselt ärritas ja viis selleni, et ta asus V. T.t kägistama ja kui V. T. seda tõrjus, reageeris ta sellele tugevamalt, sh löökidega, mis paiskasid V. T. temast eemale.
  24. Kohtu hinnangul on P. Karsakov teo toime pannud kavatsetult. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Siinsel juhul P. Karsakov esmalt kägistas kannatanut ja seejärel lõi teda kokku vähemalt kahel korral nii, et sellest purunesid mh ninaluu ja lõualuu, esinesid silmakoopa murrud. Vähemalt üks löökidest oli tehtud jalaga (põlvega) ja seda nii, et ta toetas end samal kätega. Seega soovis P. Karsakov kannatanu suhtes vägivalda kasutada, ta tegi seda sihipäraselt viisil, mis ilmselgelt põhjustab valu ja tervisekahjustusi. Lisaks tuleb tähele panna, et P. Karsakovile on etteheidetud enamohtliku tagajärje (rohkem kui 4 nädalat paranevate tervisekahjustuste) põhjustamist. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole siiski alust arvata, et P. Karsakov seadis eesmärgiks sedavõrd raskete vigastuste tekitamise. Sellele viitab see, et ta oli üllatunud, kui kuulis kannatanu seisunist. Samas vastutab KarS § 19 järgi isik ka enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kohus tuvastas eelnevalt, et P. Karsakovi löögid on kausaalselt seoses põhjustatud vigastustega. 8 / 15 Üldise elukogemuse pinnalt saab pidada tõenäoliseks seda, et tugevam rusikalöök või toetuspunkti abil tehtud põlvelöök purustab näokoljus olevaid luid (silmakoopaluud, ninavõi lõualuu). Selliste löökide puhul ei ole võimalik rääkida sellest, et kannatanule põhjustatud enamohtlik tagajärg oleks ebatüüpiline. Lisaks tuleb tõdeda, et selline tagajärg oli P. Karsakovile ettenähtav. Taoliste tugevate löökidega kannatanu nägu pekstes pidi P. Karsakov võimalikuks pidama, et ta võib põhjustada ka sedavõrd rasked vigastused, mille paranemine kestab enam kui 4 nädalat, kuid ta lootis oma kohusetundetuse tõttu seda siiski vältida.
  25. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. KARISTUS
  26. Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena Pavel Karsakovi karistusregistri väljatrükki, mille kohaselt puuduvad tal varasemad kriminaal- ja väärteokaristused ning Maksu- ja Tolliameti teatisi.
  27. Kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, mille järgi on karistamise aluseks isiku süü. Kohtul tuleb arvestada karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.
  28. KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest näeb seadusandja ette rahalise karistuse või kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmiseks määraks rahaline karistus 265 päevamäära ulatuses või 2,5 aastat vangistust.
  29. Hinnates P. Karsakovi süü suurust KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises, arvestab kohus süüteo toimepanemise asjaolusid ja vägivalla intensiivsust. Esmalt on süü suuruse hindamisel oluline arvesse võtta kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust ja korduvust. Süüdistatav kägistas kannatanut kaelast ning lõi teda vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku lõua piirkonda. Sellise tegevuse tagajärjel tekkisid kannatanul tervisekahjustused, millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Täpsemalt tuvastati kannatanul näokolju hulgimurrud ja pindmised vigastused. Kannatanu on kohtuistungil kirjeldanud, et põlvega löögi tagajärjel lendasid tal proteesid suust ning algas verejooks. Raviasutuses pidi ta viibima pikemajaliselt (kd I tl 40pö). Kannatanu on kohtuistungil öelnud, et tal läheb nägemine koguaeg halvemaks ja ta peab pidevalt apteegist ravimeid ostma (kd I tl 41), kuid see väide ei ole kuidagi tõendatud. Seega ei ole püsivaid tervisekahjustusi kannatanul tuvastatud. Eeltoodud kirjelduse pinnalt saab asuda seisukohale, et kannatanule tekitatud füüsiliste tervisekahjustuse intensiivsus oli KarS § 121 lg 2 p 1 mõttes keskmine. Samuti tuleb süü suuruse hindamisel arvestada, et süüdistatav kasutas teo toimepanemisel kannatanu suhtes vägivalda mitmel korral ning pärast peksmist ei kutsunud ta kannatanule abi, vaid lahkus ja suundus lõunale. Seega, 9 / 15 arvestades kannatanu suhtes kasutatud vägivalla intensiivsust ning teo toimepanemise asjaolusid saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü on keskmine.
  30. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus P. Karsakovi käitumises ei tuvastanud. Oma viimases sõnas on ta öelnud, et ei soovinud kannatanule kahju tekitada, vaid käitus enda siseveendumuse järgi. P. Karsakov ei ole toimepandut kahetsenud, vaid on läbivalt nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses otsinud õigustusi oma käitumisele. Seda ilmestab ka tema varasem loobumine oportuniteedi kohaldamisest kohtueelses menetluses, olukorras, kus kohtus ei ole tema versioon kinnitust leidnud ja ta on oma ütlustes teadlikult jätnud paljud aspektid kohtule avaldamata.
  31. Kuigi kohus on andnud hinnangu, et teo toimepanemisel KarS § 121 lg 2 p 1 mõttes on süüdistatava süü keskmises määras, leiab kohus, et süüdistatavale on siiski võimalik mõista karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Seejuures on kaalukaks asjaolu, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaal- või väärteokorras karistatud. Ka pärast käesolevas asjas arutusel olevat sündmust ei ole P. Karsakov uusi rikkumisi toime pannud. Seega puudub alus arvata, et P. Karsakovi puhul on tegemist isikuga, kes kaldub vägivaldsele käitumisele ning kellelt võiks oodata samalaadsete tegude kordumist. Tegemist oli ühekordse intensiivse ründega kannatanu suunas, mis oli ajendatud töösuhte käigus tekkinud konfliktist. Puutuvalt karistusliiki märgib kohus, et KarS § 56 lg 2 ls 1 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Prokurör on taotlenud P. Karsakovi karistamist tingimusliku vangistusega. Kohus ei nõustu prokuröri karistusettepanekuga karistuse liigi osas. Kohus ei ole tuvastanud selliseid asjaolusid, mis tingiksid raskema karistusliigi kohaldamist. Kohtu hinnangul ei esine ka selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et kergem karistus ei mõjutaks süüdistatavat edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seega leiab kohus, et P. Karsakovi puhul on võimalik karistuse eesmärke saavutada kergema karistuse ehk rahalise karistuse kohaldamisega. Arvestades karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke, peab kohus põhjendatuks mõista Pavel Karsakovile KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses. Kuivõrd P. Karsakovi keskmiseks päevasissetulekuks on 21,35 eurot (ümardatuna – 21,40 eurot, kd II tl 67), siis on mõistetava rahalise karistuse suuruseks 4280 eurot.
  32. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RKKKo nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla esmajoones siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. P. Karsakovi karistusregistri väljatrükist nähtub, et tal puuduvad varasemad kriminaal- ja väärteokaristused. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada ka asjaoluga, et teo toimepanemisest on möödunud enam kui 2,5 aastat ja veel
  33. aastal on P. Karsakovi suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 202 alusel (kd II tl 47). Samas on P. Karsakov oportuniteedist ja lisakohustuste täitmisest hiljem loobunud, kuna ta ei leia, et ta 10 / 15 on sündmuses süüdi (kd II tl 57). Arvestades ka P. Karsakovi kohtuistungil väljendatud ja ümberlükatud seisukohti (tegutsemine väidetavas hädakaitses, sündmuse asjaolude teadlik varjamine ja moonutamine) on ilmne, et ta ei ole juhtunust enda jaoks vajalikke järeldusi teinud. Süüdistatav selgitas, et ta konsulteeris tuttavate ja sõpradega, kes soovitasid võtta uue kaitsja ja asja vaidlustada. Taoline alusetu lootus vastutusest pääsemisele on tegelikult kaasa toonud selle, et õigusrahu saavutamine asjas on võtnud kaua aega, iseäranis kannatanu jaoks. Eelneva põhjal leiab kohus, et karistusest tingimuslik vabastamine ei mõjutaks süüdistatavat vajalikus ulatuses ning seetõttu tuleb mõistetud rahaline karistus reaalselt ära kanda. Arvestades P. Karsakovi sissetulekuid ja nii rahalise karistuse kui ka väljamõistetavate menetluskulude suurust ning ka seda, et kohus mõistab süüdistatavalt välja hüvitised nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõudes, siis peab kohus põhjendatuks rahalise karistuse tasumine ajatada. Kohus määrab, et KarS § 66 lg 1, 3 alusel kuulub mõistetud rahaline karistus 4280 eurot kandmisele 12 kuu jooksul igakuiste osamaksetena TSIVIILHAGI
  34. Kannatanu V. T. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 290,88 eurot ning mittevaralise kahju nõudes summas 25 000 eurot, s.o kogusummas 25 290,88 eurot. Samuti palub kannatanu süüdistatavalt välja mõista viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõudelt alates tsiviilhagi esitamisest kuni nõuete täieliku rahuldamiseni. Hiljem on kannatanu esindaja muutnud mittevaralise kahju hüvitise summat ning palunud see välja mõista kohtu äranägemisel. TsMS § 376 lg 6 kohaselt võib hageja põhinõude vähendamise taotluse esitada ka mh suuliselt kohtuistungil. Seega arvestab kohus kannatanu esindaja hilisemat taotlust mõista välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel.

  1. Kaitsja on esitanud väite selle kohta, et kannatanu on samasisulise nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot esitanud ka tsiviilkohtumenetluses P. Karsakovi tööandja vastu ning selle peaks välja mõistma tööandjalt ja P. Karsakovilt solidaarselt. Seoses märgituga juhib kohus tähelepanu, et töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt on kannatanu taotlenud välja mõista tööandjalt töölepingu ülesütlemisega seoses hüvitis summas 25 000 eurot. Töövaidluskomisjon on kannatanu taotluse läbi vaadanud ning välja mõistnud rikkumise eest hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses (kd II tl 86-90). Seega ei ole ka kaitsja sellekohane väide asjakohane, kuivõrd tegu on töölepingu rikkumisest (mitte tervisekahjustuse tekitamisest) tuleneva nõudega ning selle katteks on juba välja mõistetud hüvitis töövaidluskomisjoni poolt.
  2. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanu tervise kahjustamine süüdistuses märgitud ulatuses. Eespool leidis tuvastamist see, et 01.02.
  3. a kägistas süüdistatav kannatanut kaelast, lõi teda vähemalt ühe korra rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra põlvega näkku lõua piirkonda. Sellise tegevuse tagajärjel tundis kannatanu valu ning tal tekkisid tervisekahjustused, millest paranemine kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Täpsemalt on tal tuvastatud näokolju hulgimurrud: mõlema silmakoopa murd, ninaluude murd ninaverejooksuga, mõlemapoolselt ülalõualuumurd, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid näol ja nahaalused verevalumid rindkerel (kd II tl 16). Arsti poolt määrati lamamisrežiim üks nädal ning soovitati füüsilist tööd vältida kaks nädalat (kd II tl 21). Sündmuse käigus purunes ka kanntanu ülemine hambaprotees (kd II tl 18). 11 / 15 Võlaõigusseaduse (

) § 1043 näeb ette, et kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesoleval juhul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud süüdistatava poolt kannatanule eelpool kirjeldatud kehavigastuste tahtlik tekitamine. Seega tuleb asuda seisukohale, et eksisteerib põhjuslik seoses süüdistatava P. Karsakovi tegevuse ja kannatanule kahju tekkimise vahel.

  1. Kannatanu esindaja on hagis välja toonud hüvitise suuruse põhjenduseks järgmist. Tekitatud vigastuste tõttu tundis kannatanu pikemat aega füüsilist valu, luumurdudega kaasnes füüsiline valu, ebamugavustunne ja ajutine töövõime kaotus ning elukvaliteedi langus. Samuti tundis kannatanu füüsilist valu kaelapiirkonnas ning pärast juhtunut oli tal raskusi neelamisega. Lisaks on välja toodud, et peale Põhja-Eesti Regionaalhaiglas viibimist vajas kannatanu järelravi SA-s Keila Haigla, kus ta viibis ajavahemikul 02.02.11.02.
  2. a. Nimetatud asjaolu nähtub tsiviilhagi lisadest nr 7 ja 8 (SA Keila Haigla õendusepikriisid). 02.03.
  3. a (s.o enam kui kuu aega peale juhtumit) kaebas kannatanu arsti visiidil valu üle nina piirkonnas ja kurgus ning arst tuvastas, et nii välisnina kui ka vahesein on viltu ja ninakäigud turses. Nimetatud asjaolu nähtub tsiviilhagi lisadest nr 9 ja 10 (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriis). Kohus leiab, et kannatanu esindaja poolt tsiviilhagis märgitud mittevaralise kahju hüvitise aluseks olevad faktilised asjaolud on täies ulatuses tõendatud ka kriminaaltoimikus olevate tõenditega. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriisist ning kohtuarsti arvamusest nähtuvad kannatanule tekkinud vigastused ning ka see, et tal soovitati mitte töötada kahe nädala jooksul (kd II tl 16-26). Kannatanu järelravi vajadust kinnitavad SA Keila Haigla epikriisid, millest on tuvastatav, et kannatanu viibis ravil Keila Haiglas ajavahemikul 02.02.-11.02.
  4. a ning 02.03.
  5. a arsti vastuvõtul tuvastati tal turses ninakäigud (kd II tl 40-43).
  6. Kohus viitab, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo nr 3 2 1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13). Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (RKTKo nr 3-2-1-152-09, p 16).

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

  1. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus, et süüdistatav tekitas ühe kuriteoepisoodi käigus kannatanule nii keskmisi kui ka kergemaid tervisekahjustusi. Tekitatud vigastused haiglaravi vajadust ei tinginud, kuid hagile lisatud epikriisist 12 / 15 nähtub, et kannatanu viibis pärast sündmust kuu aega Keila haiglas õendushooldusel. Kannatanu on välja toonud ka seda, et ta tundis pikemat aega füüsilist valu ja ebamugavustunnet ning tekitatud vigastused põhjustasid tal elukvaliteedi languse. Samuti kaasnes luumurdudega ajutine töövõime kaotus. Talle soovitati arsti poolt nädalast lamamisrežiimi (kd II tl 21), mis piirab küllalt tõsiselt igapäevaelu. Kõike eelnevat arvestades peab kohus kannatanu põhjendusi temal ründe tagajärjel valu tundmise ja jätkuvalt esinevate vaevuste osas eluliselt usutavateks. Kahtlust pole ka selles on ka see, et kõik eelpool nimetatud asjaolud põhjustavad elukvaliteedi languse.
  2. Kohtupraktika kohaselt peab väljamõistetav mittevaralise kahju hüvitis vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Kohtu hinnangul on kannatanu poolt esialgselt nõutud mittevaralise kahju hüvitise suurus (summas 25 000 eurot) põhjendamatult suur ning see ei ole kooskõlas kohtupraktikaga tervisekahjustuse tekitamise kohtuasjades. Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020.–
  3. aastal“; kättesaadav arvutivõrgus aadressil: http://www.riigikohus.ee) järelduvalt jäid kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise puhul väljamõistetud summad vahemikku 100–12000 eurot. Seejuures oli keskmine hüvitis 1752 eurot ja mediaan 1000 eurot (analüüsi lk 49). Kohus arvestab ka asjaoluga, et eelpool viidatud kohtupraktika analüüsi kohaselt mõisteti nt 1000 euro suurune hüvitis juhtumil, kus hageja kaotas löögi tagajärjel neli hammast, purunes lõualuu ning tal oli peapõrutus (lk 53). Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist („Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–
  4. aastal nähtub, et 1000-eurone hüvitis mõisteti kannatanule juhtumil, kus talle põhjustati peaajuvapustus, ninaluu murd, parema silmakoopa põhja murd, põrutushaav silmalaul, näo paremapoole turse ja kahe lõikehamba murd ning 1000-eurone hüvitis mõisteti kannatanule juhtumil, kus kannatanu sai süüdistatava löögist peaajupõrutuse, silmaümbruse lahtise haava ja hematoomid mõlema silma ümber. Kannatanul langes elukvaliteet ja heaolu pikaajalisest valust (lk 36). Seega jäävad kohtupraktikast tulenevalt taoliste tervisekahjustuste puhul väljamõistetud hüvitised vahemikku 100-2000 eurot. Arvestada tuleb sedagi, et käesolevaks hetkeks on võrreldes kohtupraktika analüüsides vaatluse all olnud perioodidega elukallidus tõusnud. Käesolevas kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid, kannatanule tekitatud keskmisi, mitteeluohtlikke vigastusi ja püsivate tervisekahjustuste puudumist arvestades peab kohus mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitise summaks 1500 eurot.
  5. Varalise kahju osas on kannatanu nõudnud haiglaravi ja hambaravi kulude hüvitamist. Täpsemalt soovib kannatanu haiglaraviga seotud kulude hüvitamist, mis seondub SA Keila Haigla õendusabiga, mille omaosaluse katteks pidi ta tasuma arve summas 119,34 eurot ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla visiidiga, mille katteks pidi ta tasuma 5 eurot. Nimetatu nähtub tsiviilhagile lisatud arvetest ja maksekviitungitest (kd II tl 34-37), mille järgi on kannatanu nimetatud arved tasunud. Seoses purunenud hambaproteesi vahetusega soovib kannatanu Hanzadent OÜ hambaravi vastuvõtu tasu hüvitamist summas 16,54 eurot ja ülemise hambaproteesi vahetamise tasu hüvitamist summas 150 eurot. Tsiviilhagile lisatud arvest ja maksekviitungist (kd II tl 38-39) nähtuvalt on kannatanu vastavad summad tasunud. Proteeside purunemine nähtub ka sündmuskohal politseiametniku poolt tehtud fotolt (DVD-plaadil, foto „Sõiduk 6“).

§ 127

lg 1 kohaselt tuleb kannatanu asetada kahju hüvitamise läbi samasugusesse olukorda kui kahju ei oleks põhjustatud ning

§ 132

lg 1 tuleb asja hävimise korral maksta hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavale mõistlikule kulutusele. Kohus märgib, et

§ 127

lg-s 5 väljendatud põhimõtte kohaselt ei tohi kahju hüvitamise nõude 13 / 15 rahuldamine viia kannatanu rikastumiseni ehk selle olukorrani, kus kannatanu oleks pärast temale tekitatud kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitanud sündmuseta. Kohus on seisukohal, et kõikide eelpool nimetatud arvete tasumine tulenes P. Karsakovi süülisest tegevusest. Kannatanu pidi haiglaravil (sh õendusravil) viibima P. Karsakovi tegevuse tulemusel saadud vigastuste tõttu. Samuti purunesid süüdistatava tegevuse tagajärjel kannatanu ülemised hambaproteesid, mistõttu pidi ta nende parandamiseks pöörduma hambaravikliinikusse. 34. Kõike eeltoodut arvestades peab kohus põhjendatuks rahuldada kannatanu V. T. tsiviilhagi talle tekitatud mittevaralise kahju osas ning mõista süüdistavalt P. Karsakovilt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot. Varalise kahju osas peab kohus põhjendatuks rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses ning välja mõista süüdistatavalt kannatanu kasuks välja hüvitise summas 290,88 eurot, s.o 124,34 eurot haiglaravi kulu katteks ning 166,54 eurot hambaraviga seotud kulude katteks. 35.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus rahuldab kannatanu taotluse viivise väljamõistmiseks ning määrab, et P. Karsakovilt tuleb välja mõista viivis

§ 113

lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumise päevast kuni võlgnevuse kohase täitmiseni. MENETLUSKULUD

  1. Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5-kordne palga alammäär, s.o alates 01.01.
  2. a summas 1230 eurot, mis tuleb P. Karsakovilt välja mõista. Praeguses asjas on menetluskuludeks ka määratud kaitsjale makstud tasud ja kannatanu esinduskulud. Kaitsjatasud on kohtueelses menetluses kokku olnud 172,80 eurot (kd II tl 61) ja kannatanu lepingulise esindaja esinduskulu summas 60 eurot (kd II tl 110). Kuivõrd kannatanu lepingulise esindaja E. Vainu esinduskulu sissenõutavaks muutumise kohta ei ole esitatud kuludokumenti, siis tuleb jätta see kulu kannatanu V. T. kanda. Seega on P. Karsakovilt väljamõistetavateks menetluskuludeks sundraha ning kaitsjatasud kokku summas 1402,80 eurot. Tulenevalt menetluskulude suurusest ja asjaolust, et P. Karsakov peab hakkama tasuma ka temale mõistetud rahalist karistust ja tsiviilhagist tulenevaid nõudeid, peab kohus võimalikuks väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine ajatada, määrates kulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena.
  3. Kaitsja on esitanud taotluse kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamiseks summas 8512,80 eurot (kd I tl 105). Kuivõrd kohus mõistis P. Karsakovi süüdi, siis vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 jätab kohus kaitsja taotluse P. Karsakovile tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks rahuldamata ning jätab selle kulu P. Karsakovi kanda.
  4. Kannatanu valitud esindaja on kohtumenetluses esitanud taotluse temale makstud tasu hüvitamiseks summas 3742,35 eurot (kd I tl 106). Kohtupraktika kohaselt tuleb vastavale taotlusele lisada ka kuludokumendid, mis kinnitaks õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist (RKKKo nr 1-17-3858). Kuivõrd kannatanu esindaja ei ole menetluskulude taotluse juurde esitanud kuludokumente, millest nähtuks menetluskulude tasumise 14 / 15 kohustus kannatanu poolt, siis jätab kohus vastava taotluse rahuldamata ja kannatanu valitud esindajatele makstud tasud kannatanu V. T. kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kristjan Paluteder kohtunik 15 / 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.