← Eesti

1-24-3672/81

Obsah (7)§ 340§ 4241§ 417§ 180§ 423§ 306§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, 14. jaanuar 2025, Tallinn, koht ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-3672 Koht

)

  1. peatüki
  2. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
  3. Harju Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a otsusega tunnistati K. Doroshenko karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi ning talle mõisteti põhikaristusena vangistus 2 aastat 7 kuud. Lisakaristusena mõisteti talle KarS § 54 lg 1 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga viieks aastaks. Kohus rahuldas kuue kannatanu esitatud tsiviilhagid ja mõistis K. Doroshenkolt nende kasuks välja kokku 54 803,5 eurot. Tsiviilhagide täitmise tagamiseks jäeti aresti alla K. Doroshenkolt ära võetud ning arestitud sularaha summas 3785 eurot. K. Doroshenkolt mõisteti ka välja menetluskulud 1230 eurot, mis võimaldati tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  6. Kokkuvõtvalt tunnistati K. Doroshenko süüdi selles, et tema pani grupis teiste, tuvastamata isikutega
  7. ja
  8. märtsil 2024 seitsme erineva kannatanu vastu toime kelmusi. Tuvastamata isikud helistasid kannatanutele ning suutsid erinevate valeväidete alusel mõjutada kannatanuid kas tegema ülekandeid, looma virtuaalkaarte või andma süüdistatavale üle sularaha või pangakaarte. Tundmatute isikutega ühise ja kooskõlastatud teoplaani alusel tegutsenud K. Doroshenko võttis kannatanutelt vastu sularaha või pangakaarte ja võttis kannatanu pangakaartidega välja raha, mida jagas teiste täideviijatega.
  9. Mitmetele faktilistele asjaoludele, mis seondusid süüdistatava tegevusega (nt sularaha vastuvõtmine jmt), ei vaielnud vastu ka süüdistatav ja kaitsja. Peamiseks vaidluskohaks oli süüdistatava tahtlus (süüdistatav väitel arvas ta, et on mikrofinantsasutuse kuller), tema rolli ulatus ning see, kas tegemist oli kaastäideviija või kaasaaitajaga. Kohus süüdistatava kaitseversiooni ei uskunud ning leidis, et süüdistatav on käsitatav kaastäideviijana. Tegutseti ühtsest teoplaanist lähtuvalt ning teo tehioludest nähtuvalt pidid kõik kaastäideviijad (tuvastamata isikud ja süüdistatav) eeldama, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub neist kõigist. Tegemist oli väljakujunenud skeemiga ja oma rollide tundmisega selles kuriteoskeemis. Süüdistatava K. Doroshenko apellatsioon 2

(9)1-24-3672
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Doroshenko, kes vaidlustab otsuse karistuse ning menetluskulude osas.
  2. Apellatsioonis märgitakse, et kohtuistungite ajal küsitleti palju inimesi, kes kinnitasid, et kogu raha andis süüdistatav edasi teistele inimestele. Millegipärast kohus sellele ei reageerinud või ei uskunud seda.
  3. Ukraina keelde tõlgitud kohtuotsuses on kirjas, et süüdistatav on varem toime pannud kelmusi. Kui prokuröril on olemas tõendid, et süüdistatav on enne Eestisse saabumist pannud toime kelmusi, tuleks esitada seda kinnitavad tõendid või mõista süüdistatava üle kohut kui inimese üle, kes on esmakordselt olnud kaasatud pettusesse.
  4. Kohus nõuab, et süüdistatav hüvitaks aasta jooksul menetluskulud 1230 euro ulatuses. Seda nõudmist on võimatu täita. Süüdistatav ei ole Eesti kodanik. Erinevalt enamikust vangidest ei saa ta vanglas tööl käia.
  5. Apellant soovib, et ringkonnakohus vaataks otsuse karistuse osas uuesti läbi, kuna süüdistataval ei ole Eestiga sidemeid. Samuti ei ole süüdistatavale kättesaadavad mõned võimalused, mis teistele kinnipeetavatele tagatud on, näiteks ei ole kellelgi süüdistatava sugulastest võimalust temaga kohtuma tulla.
  6. Otsuse tervikteksti tõlkega tutvumise järel täiendas K. Doroshenko oma apellatsiooni ning märkis, et maakohus on käsitlenud prokuröri poolt välja toodud vestluseid, millel pole kogu asja endaga mingit seost. Ei ole mingeid tõendeid, et süüdistatav või isik, kellega ta kirjavahetust pidas, oleks kuriteo toime pannud. Prokurör üritab seda ekslikult esitada tõendina süüdistatava väidetava harjumuse kohta käituda ebaseaduslikult. Kirjavahetuse eest ei saa karistada ega kasutada seda tõendina asja juures, mis on seotud muu tegevusega. Seega ei saa seda kirjavahetust pidada asjakohaseks ega isegi tõendiks. Menetlus ringkonnakohtus
  7. Maakohus kuulutas otsuse resolutiivosa
  8. oktoobril
  10. oktoobril esitas apellatsiooniteate K. Doroshenko ning
  11. oktoobril kaitsja S. Sillar. Otsuse resolutiivosa tõlgiti ukraina keelde
  12. oktoobril ning see toimetati K. Doroshenkole kätte
  13. oktoobril. K. Doroshenko esitas oma ukrainakeelse apellatsiooni
  14. oktoobril, ootamata ära otsuse tervikteksti valmimist
  15. oktoobril. Juba
  16. oktoobril – enne otsuse tervikteksti valmimist – edastati K. Doroshenko apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule. Otsuse tervikteksti tõlge valmis aga alles
  17. novembril ning see toimetati K. Doroshenkole kätte
  18. novembril. Kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 10 lg 10 järgi tuleb sellest kuupäevast arvestada ka 30-päevast apellatsioonitähtaega. See tähendab, et apellatsiooni esitamise viimane tähtaeg oli

  1. detsembril
  2. Enne seda ei saanud ringkonnakohus apellatsioonimenetlust läbi viima asuda.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  6. detsembrini
  7. Otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks määrati hiljemalt
  8. jaanuar
  9. Prokuratuuri vastus K. Doroshenko apellatsioonile 3

(9)1-24-3672
  1. Prokuratuur esitas vastuse süüdistatava apellatsioonile
  2. oktoobril 2024, s.o enne apellatsiooni menetlusse võtmist. Prokuratuur palub jätta süüdistatava apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
  3. Prokuratuuri hinnangul on alusetu süüdistatava väide, et kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et süüdistatav edastas süüteoga saadud raha teistele isikutele. Kohus on oma otsuses põhistanud, miks on süüdistatav käsitatav kaastäideviijana. See, et süüdistatava roll oleks piirdunud üksnes raha edasitoimetamisega, ei leidnud kohtus kinnitamist. Selle lükkasid ümber mh süüdistatava kasutuses olnud telefonist tuvastatud teave sõnumite kohta, kus kooskõlastati kogu tegevus.
  4. Alusetud on ka apellatsiooni etteheited korduvuse tuvastamise kohta. Kuna süüdistatavale heideti ette mitut kelmuse episoodi, tuli tema tegu kvalifitseerida korduva kelmusena.
  5. Menetluskulude osas ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiks selle suuruse vähendamise või välja mõistmata jätmise. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  6. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse sisuliselt muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. Kolleegium ei tuvasta vigu nende faktiliste asjaolude tuvastamise osas, millele apellatsioonis viidatakse ning maakohus on õigesti käsitanud toimepandud tegu korduvana. Väljaspool apellatsiooni piire selgitab kolleegium, et osad süüdistatava teod tulnuks kvalifitseerida mitte kelmuse üldkoosseisu, vaid arvutikelmusena. Seega oleks süüdistatav tulnud süüdi tunnistada nii KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 kui ka KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ei raskendanud maakohus süüdistatava olukorda. Kuna ringkonnakohus võib süüdistatava apellatsiooni alusel tema olukorda üksnes kergendada, ei tingi see maakohtu otsuse muutmist. Maakohtu otsuse muutmist ei tingi ka apellatsiooni seisukohad mõistetud karistuse ja väljamõistetud menetluskulude osas (I). Väljaspool apellatsiooni piire jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosast välja eksitava selgituse selle kohta, et aresti alla jäetud summa tuleb kohtuotsuse täitmise käigus tsiviilhagide osas kanda kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. See summa jääb küll aresti alla tsiviilhagide tagamiseks, kuid aluseid selle automaatseks ülekandmiseks kannatanutele ei ole (II). (I)
  7. Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsuse karistuse ning menetluskulude osas. Samuti leiab süüdistatav, et maakohus 1) käsitas teda ekslikult isikuna, kes on varem toime pannud kelmusi; 2) ei arvestanud, et ta andis raha teistele edasi; ning 3) tegi tõendina esitatud telefonivestlusest valed järeldused.
  8. Maakohus ei eksinud, kui leidis, et süüdistatav vastab KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud erilisele isikutunnusele: isik, kes on varem toime pannud kelmuse. Süüdistatava apellatsioonis leitakse, et korduvas kelmuses süüdimõistmine eeldab seda, et on tõendid selle kohta, et süüdistatav on kelmusi toime pannud ka enne Eestisse saabumist. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus ei viidanud sellele, justkui oleks süüdistatav pannud toime ka selliseid kelmusi, mida talle süüdistuses ette ei heidetud. Selleks, et tunnistada isik süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, ei ole oluline, kas isik on varasemalt kelmuse eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) 4
(9)1-24-3672 või on ta enne kelmust pannud toime veel ühe kelmuse, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes menetluses (faktiline retsidiiv) (vrd mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsus asjas nr 1-19-5146, p 8). Süüdistatav mõisteti süüdi seitsmes erinevas kelmuses. Neist ajaliselt esimese toime panemisel ei vastanud süüdistatav KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud erilisele isikutunnusele, sest – nagu ta apellatsioonis õigesti märgib – puudusid tõendid selle kohta, et ta oleks ka varem kelmusi toime pannud. Oleks süüdistatava tegu piirdunud üksnes ühe episoodiga, ei saakski seda KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerida. Maakohus tuvastas, et esimesele teole järgnes aga veel kuus episoodi. Nendes järgnevates episoodides oli tegemist faktilise retsidiiviga – kelmustega, mille on toime pannud isik, kes on ka varem kelmuse toime pannud. See tingib ka süüdistatava tegude kvalifitseerimise KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Tuvastades, et süüdistatav pani grupis toime seitse erinevat kelmust, kvalifitseeriti tema tegu seega õigesti KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
  3. Süüdistatava üldsõnaline etteheide, et maakohus ei arvestanud asjaoluga, et ta andis raha teistele edasi, ei sea maakohtu otsuse õigsust kahtluse alla. Maakohus on piisavalt ja jälgitavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes tuleb süüdistatavat käsitada kaastäideviijana. Sealjuures on maakohus viidanud nii süüdistatava rollile kannatanute käest raha või pangakaartide vastuvõtmisel, samuti pangakaartidega kannatanu kontodelt raha väljavõtmisele ning kaastäideviijate omavahelisele suhtlusele. Asjaolu, et süüdistatav andis raha edasi teisele kaastäideviijale, ei muuda maakohtu järeldust selge rollijaotuse ning ühise ja kooskõlastatud tegevuse osas. Ehkki apellant viitab raha edasi andmisele, märgib ringkonnakohus, et süüdistatav on ka ise tunnistanud, et talle anti iga kord raha üleandmisel tasu (kd I, tl 86). Samuti ei pidanud maakohus usutavaks, et süüdistatavalt läbiotsimise käigus leitud 3000 eurot olnuks Saksamaalt kaasa võetud legaalse päritoluga raha. Seega võis kohus põhjendatult järeldada sedagi, et hoolimata raha edasi andmisest sai sellest oma osa ka süüdistatav.
  4. Apellant ei nõustu ka maakohtu järeldusega seoses tema ja Oskari nimelise isiku vahelise sõnumivestluse vaatlusega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on loogiliselt põhjendanud, miks kõnealune tõend – nimelt asjaolu, et süüdistatav on varem Oskariga arutanud ebaseaduslike tegude toimepanemist – kogumis teiste tõenditega muudab ebausutavaks süüdistatava kaitseversiooni, et ta sõitis Eestisse kaheks nädalaks Oskari juurde legaalset tööd tegema. See, et apellant maakohtu järeldusega ei nõustu, ei viita veale tõendi hindamisel. Apellandi väide, et puuduvad tõendid selle kohta, et varasemalt oleks ka tegelikult mõni kuritegu toime pandud, ei olegi maakohtu argumentatsiooni arvestades oluline.
  5. Väljaspool apellatsiooni piire märgib ringkonnakohus, et osad süüdistatavale ette heidetud tegudest on valesti kvalifitseeritud. Kelmus on enesekahjustusdelikt, kus kannatanule tekib kahju tema enda poolt teadlikult ja näiliselt vabatahtlikult tehtud varakäsutuse tulemusena. Varakäsutus – ja sellest tulenev kahju – on aga tingitud sellest, et kannatanule on tegelikest asjaoludest loodud ebaõige ettekujutus. Kui kannatanu ebaõige ettekujutuse tulemusena teadlikku varakäsutust ei tee, ei ole tegemist (lõpuleviidud) kelmusega. Seega ei ole kelmusega tegemist ka siis, kui kannatanu küll hõlbustab eksimuse tõttu toimepanijal mõne varavastase süüteo toimepanemist, kuid kannatanu eksimusest tingitud käitumine ei küündi varakäsutuseni. Näiteks ei ole tegemist kelmusega, kui kurjategija luiskab kannatanule ja palub viimaselt laenuks tema autovõtit, et sellega lotopiletit kraapida, kuid varastab tegelikult võtme abil hoopis kannatanu auto. Kuigi kannatanu andis kurjategijale eksimuse tõttu oma auto võtme, ei käsutanud ta enda teada auto omandit. Nii nõustub ringkonnakohus ka õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, mille 5
(9)1-24-3672 kohaselt peab varakäsutus vahetult viima varalise kahju tekkimiseni: kui süüdlane peab vahepeal veel midagi deliktilist tegema, et kahju tekiks, on kelmus välistatud (J. Sootak, M. Kairjak. Varavastased süüteod. 5., täiendatud ja muudetud trükk. Tallinn: Juura 2024, lk 200).
  1. Episoodid, mis seonduvad kannatanute poolt sularaha üleandmisega (kannatanud O.K , Q ja Y.Z ) on õigesti kvalifitseeritud kelmuse üldkoosseisu (KarS § 209) järgi. Samuti on kelmuse üldkoosseis täidetud episoodis, kus kannatanu A.K kandis temas tekitatud ebaõige ettekujutuse tulemusena raha enda jaoks võõraste inimeste kontodele. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude järgi ei teinud aga kannatanud S.W , S.N ega L.C teadvalt ühtki varakäsutust, st ei andnud teadvalt oma vara üle süüdistatavale ega teistele isikutele.
  2. S.W teadmata vormistati tema nimele kaks laenu. Need laenud laekusid tema enda pangakontole. Samuti avas kannatanu tundmatu isiku palvel LHV pangas virtuaalkaardi. Süüdistatav võttis osa laenusummast (4000 eurot) ning kannatanu pangakontol eelnevalt olnud 3100 eurot kannatanu kontolt välja kannatanu pangakaarti kasutades viimase teadmata ning ilma tema eelneva loata (kd I, tl 52). Tegu, mis seisneb kannatanu tahte vastaselt võõra pangakaardiga ja võõrast PIN-koodi kasutades pangaautomaadist sularaha hõivamises, kui see pandi toime varalise kasu saamise eesmärgil ning sellega tekitati teisele isikule varalist kahju, tuleb kvalifitseerida arvutikelmusena KarS § 213 lg 1 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-36-15, p 15). Praegu nii oligi. Kannatanu ei teinud teadvalt toimepanijate kasuks ühtki varakäsutust. Kahju tekitati talle seeläbi, et tema kontolt võeti ilma kannatanu teadmise ja loata välja sularaha. Kuna selleks ajaks oli süüdistatav juba toime pannud kelmused kannatanute A. O.K ja A.K-ga seotud episoodides ning arvutikelmus pandi toime grupis, tulnuks see tegu kvalifitseerida KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
  5. S.N andis süüdistatavale üle pangakaardid, mille abil võttis süüdistatav kannatanu pangakaarti kasutades tema teadmata ning ilma tema eelneva loata välja sularaha. Nagu eespool selgitatud, vastab selline tegevus arvutikelmuse kuriteokoosseisule. Lisaks tehti S.N kontolt ülekanne Revolut pangas asuvale kontole, samuti kanti raha üle maksevahendaja Transfergo vahendusel. Ka nende ülekannete tegemist kannatanu ise ei kinnita, samuti ei nähtu, et ta oleks andnud kellelegi õiguse enda arvelduskontot kasutada. Kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta, on omavolilise ülekande tegemine varalise kasu eesmärgil, kui sellega tekitatakse kannatanule varaline kahju, samuti käsitatav arvutikelmusena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. veebruari
  7. a otsus asjas nr 1-18-117, p 11). Kuna S.N ise ülekandeid ei teinud ega andnud kellelegi õigust enda kontolt ülekandeid teha (kd I, tl-d 48pöördel-51), vastas ka tuvastamata isiku poolt võõrastele kontodele ülekannete tegemine arvutikelmuse koosseisule. Seda tehti varalise kasu saamise eesmärgil ning ülekandega tekitati S.N-ile varaline kahju. Kuna S.N vastu pandi arvutikelmus toime grupis ning sellele eelnevalt oli süüdistatav juba pannud toime kelmusi (mh kannatanute F ja A.K vastu), tulnuks tema tegu selles episoodis kvalifitseerida KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.
  8. L.C avas tuvastamata isikute juhistel LHV pangas kaks virtuaalkaarti ning kandis enda SEB kontolt oma LHV kontole raha. L.C ei saanud aga aru, et virtuaalkaarti kasutades võetakse tema kontolt välja sularaha. Ta ei andnud selleks ka luba (kd I, tl 57). Süüdistatav aga võttis varalise kasu saamise eesmärgil kannatanu tahte vastaselt viimase 6
(9)1-24-3672 pangakontolt välja sularaha ning tekitas sellega kannatanule varalise kahju. Samadel põhjustel nagu eespool, oleks süüdistatava tegu ka selles episoodis tulnud kvalifitseerida KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. 26. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ei tingi aga maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse vaid siis, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab (

§ 340lg 1).

Seega saab ringkonnakohus väljuda otsuse tegemisel apellatsiooni piiridest üksnes süüdistatava olukorra kergendamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 1-21-6603, p 22). Süüdistatav tunnistati süüdi ainult KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, ehkki osad teod tulnuks kvalifitseerida KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Mõlemad koosseisud näevad ette täpselt samasuguse sanktsioonimäära (ühe- kuni viieaastane vangistus). Materiaalõigust õigesti kohaldades tulnuks süüdistatav süüdi tunnistada kahe kuriteo eest: nii KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 kui ka KarS § 213 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. KarS § 63 lg 2 järgi oleks tulnud mõlema teo eest mõista eraldi karistus ning liitkaristus KarS § 64 järgi. Kvalifitseerides kõik süüdistatava teod üksnes kelmuse üldkoosseisu järgi kohaldas maakohus küll ebaõigesti materiaalõigust, kuid ei raskendanud seeläbi süüdistatava olukorda võrreldes materiaalõiguse õige kohaldamisega. Seega puudub ringkonnakohtul alus maakohtu otsuse muutmiseks.
  3. Ringkonnakohus ei tuvasta vigu ka karistuse mõistmisel. Maakohus viitas põhjendatult toime pandud episoodide arvule ning tegutsemise intensiivsusele ja süüdistatava teopanusele. Mõistes karistuse veidi alla sanktsiooni keskmäära, arvestas maakohus nii seda, et süüdistatav tegu kahetses kui ka raskendavate asjaolude puudumist. Apellatsioonis palutakse otsus karistuse osas üle vaadata, kuna süüdistataval ei ole Eestiga sidemeid. Samuti ei ole süüdistatavale kättesaadavad mõned võimalused, mis teistele kinnipeetavatele tagatud on, näiteks ei ole kellelgi süüdistatava sugulastest võimalust temaga kohtuma tulla. Ringkonnakohus möönab, et karistuse kandmisega välisriigis kaasneb mõningaid täiendavaid ebameeldivusi. See on midagi, mida tulnuks arvesse võtta enne Eestis kuritegude toimepanemist. Asjaolu, et süüdistatav on välismaalane, ei ole sedavõrd erandlik, et maakohus pidanuks seetõttu eripreventiivsetel kaalutlustel temale väiksema karistuse mõistma. Ringkonnakohus märgib siiski, et Eesti õiguses on mitmeid meetmeid, mis võimaldavad välisriigi kodanikust kinnipeetava taasühiskonnastamist toetada. Telefonikõnede ja füüsiliste kohtumiste kõrval võimaldatakse turvalise tehnilise võimekuse olemasolu korral lähedastega suhtlemist ka interneti teel (Justiitsministri
  4. novembri
  5. a määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 522 lg 1 p 3). Samuti on nii Eesti kui ka Ukraina ratifitseerinud kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni, mille alusel on võimalik jätkata karistuse kandmist kodumaal. Viimaks, arvestades asjaolu, et maakohus kohaldas süüdistatavale lisakaristusena väljasaatmist koos sissesõidukeeluga, on kohtul võimalik isegi

§ 4241

lg 1 ja § 416 lg 1 p 1 alusel kaaluda süüdimõistetu vabastamist edasisest karistuse kandmisest. 28. Apellant leiab, et kohustus tasuda menetluskulud käib tal üle jõu ning välisriigi kodanikuna ei saa ta vanglas töötada. Kolleegium menetluskuludega seonduvalt menetlusõiguse rikkumist ei tuvasta. Süüdistatavalt mõisteti välja menetluskulud 1230 eurot ning võimaldati need tasuda 12 kuu jooksul ositi (reegeljuhtumil tuleks need kulud tasuda ühe kuu jooksul – vt

§ 417

lg 2 koosmõjus

§-ga 423).

§ 180

lg 3 võimaldab kohtul jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselgelt üle jõu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetluses ei toodud välja selliseid asjaolusid, mille põhjal pidanuks maakohus leidma, et 7

(9)1-24-3672 menetluskulude tasumine käib süüdimõistetule ilmselgelt üle jõu. Selliseks asjaoluks ei ole iseenesest ka vanglas viibimine (vt ka Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-110-13, p 9). Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuli
  4. a otsus asjas nr 1-16-9323, p 24). Kuna vastavaid tõendeid ega taotlusi maakohtu menetluses ei esitatud, ei näe kolleegium võimalust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitab ka seda, et vangistusseadus ei välista välisriigi kodanikust kinnipeetava töötamist ning töötasu saamist (vt vangistusseaduse §-d 37 jj). Kolleegium märgib siiski, et ka siis, kui maakohtu otsus sel kujul jõustub, on süüdimõistetul võimalik taotleda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist

§-de 423 ja 424 koosmõjus.

§ 423

ja § 418 lg 1 p 2 koosmõjus võib süüdimõistetu taotleda ka oma elukohajärgselt maakohtu täitmiskohtunikult menetluskulude täitmisele pööramisest loobumist, kui menetluskulude sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Juhul, kui menetluskulude nõue jõuab kohtutäiturini, võimaldab täiendavat paindlikkust täitemenetluse seadustiku (TMS) §

  1. Lisaks välistavad TMS §-des 66-68 ja §-des 131-132 ette nähtud piirangud võimaluse pöörata täitemenetluses sissenõue - sh menetluskulude hüvitise sissenõue võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 120-6745, p 71).
  4. Väljaspool apellatsioonimenetluse piire selgitab ringkonnakohus menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise ning nende ositi tasumisega seonduvat. Maakohus määras menetluskulude tasumise ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulude ositi tasumine tähendab seda, et kohus määrab menetluskulude tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Osamaksete suurust ega tasumise tähtaega maakohus kindlaks ei määranud. Nii peaks süüdistatav justkui menetluskulud ositi tasuma, kuid mis osades ja millal, jääb selgusetuks. Praegusel juhul tähendabki see – vaatamata maakohtu sõnastusele – et menetluskulude tasumise tähtaega pikendati 12 kuuni ning süüdistatav võib menetluskulud tasuda nii ühekordse maksena või (suvalisel tähtajal ja suvalises suuruses) osamaksetena 12 kuu jooksul. Mõisteline segadus tuleb eeldatavasti

§ 180

lg 3 sõnastusest, mis näebki justkui ette üksnes kohtu võimaluse määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul õigus menetluskulude tasumise tähtaega pikendada ja/või määrata menetluskulude tasumise ositi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-110-13, p 7). Kui menetluskulude tasumine määratakse ositi, tuleb maakohtul ka kindlaks määrata osamaksete suurus ning tasumise tähtaeg. (II)
  3. Väljaspool apellatsiooni piire märgib ringkonnakohus ka seda, et ehkki maakohtu otsuse resolutiivosas on süüdistatavalt ära võetud sularaha osas tehtud õige otsustus – jätta see tsiviilhagide täitmise tagamiseks aresti alla – on otsuse põhjendustes vara aresti õiguslikku mõju selgitatud eksitavalt. Nii märgitakse otsuse põhiosas, et Tagatiskontole kantud summa tuleb jätta aresti alla ning kohtuotsuse täitmise käigus tsiviilhagide osas kanda kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kriminaalasja lahendav kohus ei saa otsustada, millise vara arvel tuleb väljamõistetud tsiviilhagi rahuldada, küll on kohtu pädevuses teha otsustus, kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (

§ 306lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava 8

(9)1-24-3672 kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Arestitud asja omanikule peab jääma võimalus täita tsiviilhagist tulenev nõue muu vara arvel, mitte selle vara arvel, mis kohtuotsuse tagamiseks arestiti. Tsiviilhagi tagamiseks arestitud vara ei lähe erinevalt konfiskeeritud varast kohtuotsuse jõustumisel riigi omandisse (KarS § 85 lg 1). Eeltoodust tulenevalt tuleb piirduda otsustusega jätta tsiviilhagi tagamiseks kohaldatud vara arest muutmata kuni kohtuotsuse täitmiseni tsiviilhagi puudutavas osas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-54-16, p 30). Seega pidanuks maakohus piirduma üksnes tõdemusega, et summa jäetakse tsiviilhagide tagamiseks aresti alla nii nagu märgiti otsuse resolutsioonis. Kuna otsuse põhiosa sisaldab ekslikku selgitust, muudab ringkonnakohus

§ 337

lg 1 p 3 alusel maakohtu otsuse põhiosa ja jätab sellest välja põhjendused, mille kohaselt tuleb aresti alla jäetud summa kohtuotsuse täitmise käigus tsiviilhagide osas kanda kannatanutele kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Sisulist muudatust see kaasa ei too ning süüdistatavalt ära võetud sularaha jääb endiselt tsiviilhagide tagamiseks aresti alla. Samuti jääb muutmata maakohtu otsuse resolutsioon. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.