KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 03.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-22-4589 Kohtuasi U.J-i a

) §-s 157 sätestatud tähtaeg. 5.

1. Maakohus tuvastas, et täiteasja täitedokument on Harju Maakohtu 10.08.2008 õigeksvõtul põhinev viivitamatult täitmisele kuulunud otsus tsiviilasjas nr 2-08-
2. Täitedokument esitati täitmiseks 27.10.
3. 5.3.

§ 157

lg 1 alates 05.04.2011 kehtiva redaktsiooni järgi on sellise nõude aegumistähtaeg 10 aastat, mis algab kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist (

§ 157lg 2).

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse

§ 157lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele.

Enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (RKTKo 17.10.2013 3-2-1-116-13, p 13 ja 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 22). Täiteasjas ei olnud nõuded 01.03.2011 aegunud ja neile hakkas alates 01.03.2011 kulgema kehtiva

§ 157lg 1 kohane 10 aasta pikkune aegumistähtaeg.

VÕSRS 21.03.2016 redaktsioonist lähtuvalt on aegumise ümberarvutamise algusaja kuupäev 05.04.2011, st täiteasjas esitatud nõuete täitmine sai aeguda kõige varasemalt alates 05.04.2021. 5.4.

§ 160

lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.

§ 160

lg 2 p 3 järgi on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. 01.04.2021 jõustunud

§ 157

lg 6 kohaselt täitmise aegumine peatub lisaks muudele käesolevas seaduses sätestatud alustele ka täitemenetluse ajal sissenõudja poolt esitatud hagi või avalduse alusel võlgniku vara või selle kindlakstegemise kohta toimuva kohtumenetluse ajaks. Täitmise aegumise peatumise lõppemisele kohaldatakse

§ 160lg-tes 3 ja 4 sätestatut.

5.

1. Esitatu kohaselt vaidlustas võlgnik sundtäitmise esemeks olnud vara hinna, mistõttu kohtutäitur esitas kohtule avalduse eksperdi määramiseks uue hindamise korraldamiseks (tsiviilasjas nr 2-21-203). Maakohus tuvastas kohtute infosüsteemist, et kohtutäitur esitas avalduse 06.01.2021 ja menetlus lõppes 25.08.2021 kohtumäärusega, mis jõustus 28.02.
2. Täitemenetlus oli kohtutäituri otsuste alusel peatatud 06.01.2021–11.03.
3. 5.
4. Maakohus leidis, et kohtutäituri poolt kohtule TMS § 74 lg 8 alusel esitatud taotlus eksperdi määramiseks ei ole sissenõudja esitatud hagi või avaldus seoses võlgniku varaga. Õiguskirjanduses on aga leitud, et tõlgendades

§ 160

lg 1 ja lg 2 p 3 eesmärgipäraselt, võiks võrdsustada täitmise aegumise mõttes need hagita menetlused, mille esemeks on täitedokumendist tulenev nõue (mh täitedokument ise) ja selle täitmine ning iseäranis siis, kui 3 2-22-4589 kohus peatab kohtumenetluse tõttu täitmise, st kui kohtumenetluse tõttu sissenõudja oma õigusi realiseerida ei saa. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse, millega kehtestati 01.04.2021 jõustunud

§ 157

lg 6, seletuskirjas on nimetatud sätte kohta märgitud, et muudatusega nähakse selgelt ette, et lisaks muudele

-is sätestatud aegumise peatumise alustele peatub täitmise aegumine ka täitemenetluse ajal sissenõudja poolt kohtule esitatud hagi või avalduse alusel võlgniku vara või selle kindlakstegemise kohta toimuva kohtumenetluse ajaks. Kuna vaidlused vara üle (tagasivõitmine, ühisvara jagamine jms) võivad kesta aastaid, mistõttu ei ole täitemenetluses võimalik sissenõuet võlgniku varale pöörata, ning kui puudub ka muu vara, mille arvelt nõuet täita, siis võib selle aja jooksul nõude täitmine aeguda. Selline tagajärg motiveerib võlgnikku vara üle käivat vaidlust venitama, mis ei ole kooskõlas aegumise regulatsiooni eesmärgiga. Säte kaitseb sissenõudjat ja tagab, et võlgniku vara üle käiva vaidluse kestel nõude täitmine ei aeguks. Maakohus asus seisukohale, et

§ 160

lg 1 p 3 kohaldub regulatsiooni eesmärgist tulenevalt ka olukorras, kus täitemenetlust ei ole võimalik jätkata kuni TMS § 74 lg 8 alusel esitatud taotluse kohtu poolt lahendamiseni. Seadus ei näe hinna vaidlustamise puhul kohtutäiturile ette muud võimalust, kui taotleda uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramist kohtult. Nimetatud menetlust ei ole võimalik ära hoida ka sissenõudjal, samas olukorras, kus võlgnikul puudub muu vara, mille arvel täitmine oleks võimalik, ei ole täitemenetlusega jätkamine võimalik. Ka võlgniku poolt hinna vaidlustamise ning selles menetluses osalemise eesmärgiks võib olla venitamine, et täitmine aeguks, milliseks käitumiseks motivatsiooni kõrvaldamine on seaduse eesmärk. Sama kehtib ka muude täitemenetluse läbiviimisega seoses võlgniku poolt algatatud kohtumenetluste kohta. Seisukohale, et olukorras, kus võlgnik on esitanud TMS § 74 lg 7 alusel kaebuse ja kohtutäitur on sama sätte lg-st 8 tulenevalt pöördunud kohtu poole uue hindamise korraldamiseks eksperdi määramiseks, on algatatud kohtumenetlus võrdsustatav

§ 160

lg 2 p 3 kohase hagita menetlusega ning selle toimumise ajaks täitemenetlus peatub, on mh asutud Tallinna Ringkonnakohtu praktikas (18.09.2023 kohtumäärus tsiviilasjas 2-21-5315, p 34). 5.7. Maakohus leidis, et täitmise aegumine oli 06.01.2021–11.03.2022 peatunud. Tulenevalt

§ 168

lg 1 aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka.

§ 168

lg 2 kohaselt nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul. Käesolevas asjas menetletava avalduse esitas avaldaja kohtule 29.03.2022, st avalduse esitamise seisuga ei saanud täitmine olla aegunud. Analoogselt hinna vaidlustamise osas esitatud põhjendusega, on täitmise aegumine

§ 160

lg 2 p 3 alusel peatunud ka käesoleva menetluse ajaks, s.o alates 29.03.2022 kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Asjas on kohus mh esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse osaliselt peatanud, keelates võlgnikule kuuluva kinnistu kaasomandiosa müümise ning sissenõutud summade sissenõudjale ülekandmise, st sissenõudja nõuete rahuldamine täitemenetluses on seoses menetlusega ning temast sõltumata olnud võimatu. Täitmine ei ole seega aegunud ning avaldus tuleb jätta rahuldamata. 5.

1. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386 lg-le 4 tühistab kohus ka kohaldatud esialgse õiguskaitse. Täitemenetluse jätkamiseks tuleb puudutatud isikul pöörduda kohtutäituri poole. 5.
2. Menetluskulud jäid TsMS § 172 lg 1 järgi avaldaja kanda, kuivõrd avaldus ei olnud põhjendatud. 4 2-22-4589 Määruskaebus
3. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada, jätta esialgse õiguskaitse abinõu jõusse ja menetluskulud sissenõudja kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus leidnud ebaõigesti, et kohaldub

§ 160lg 2 p 3 ning et aegumine on peatunud vahemikus 06.01.2021–11.03.2022.

Maakohus pole arvesse võtnud seaduse eesmärki ning elulisi asjaolusid, sealjuures seda, et täitemenetluse peatas kohtutäitur, mitte kohus. Juhul kui kohus leiab, et

§ 160

lg 2 p 3 on siiski kohaldatav, palub avaldaja see jätta kohaldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Täitemenetlus on kestnud 16 aastat, mis on oluliselt pikem aeg kui seadusjärgne 10 aastat. Sellest hoolimata arestis sissenõudja võlgnikule kuuluva kinnisasja alles 08.12.2020 ehk 12 aastat pärast täitemenetluse algust. Sissenõudja ega kohtutäitur ei ole üles näidanud aktiivsust võla sissenõudmisel. Aegumine ei ole peatunud ka käesoleva menetluse ajaks. Menetlusosaliste seisukohad

1. Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu, palus selle jätta rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
4. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult jätnud avalduse rahuldamata ja ei ole seejuures rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega hinnatud selgelt ebaõigesti tõendeid. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
5. Avaldaja esitas maakohtule avalduse TMS § 2231 lg 1 alusel, mille esimese lause kohaselt võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud

§-s 157 sätestatud tähtaeg.

§ 157

lg 1 sätestab, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kümme aastat.

§ 157

lg 2 järgi algab nõude täitmise aegumistähtaeg kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist.

1. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluse täiteasja täitedokumendiks on Harju Maakohtu 10.08.2008 otsus tsiviilasjas nr 2-08-18263, mis esitati täitmiseks 27.10.
2. Maakohus leidis õigesti, et täiteasjas nr 035/2008/2289 esitatud nõuete täitmine sai aeguda kõige varasemalt 05.04.
3. Eeltoodu osas menetlusosalistel erimeelsusi ei ole. Küll aga on 5 2-22-4589 määruskaebemenetluses endiselt vaidluse all, kas aegumine oli peatunud 06.01.2021– 11.03.
4. 12.
5. Maakohus leidis, et ajavahemikul 06.01.2021–11.03.2022 oli aegumine peatunud, kuna võlgnik vaidlustas sundtäitmise esemeks olnud vara hinna, mille tõttu esitas kohtutäitur kohtule avalduse eksperdi määramiseks uue hindamise korraldamiseks (tsiviilasi nr 2-21-203) ja peatas 06.01.2021 otsusega täitemenetluse (dtl 123–126). Kohtutäitur uuendas täitemenetluse 11.03.2022 otsusega (dtl 128–129). Nagu maakohus korrektselt märkis, siis kohtutäituri poolt kohtule TMS § 74 lg 8 alusel esitatud taotlus eksperdi määramiseks ei ole sissenõudja esitatud hagi või avaldus seoses võlgniku varaga (

§ 157lg 6).

Samas on nii õiguskirjanduses kui ka kohtupraktikas leitud, et

§ 160

lg-t 1 ja lg 2 p 3 eesmärgipäraselt tõlgendades võiks võrdsustada täitmise aegumise mõttes need hagita menetlused, mille esemeks on täitedokumendist tulenev nõue (mh täitedokument ise) ja selle täitmine ning iseäranis siis, kui kohus peatab kohtumenetluse tõttu täitmise, st kui kohtumenetluse tõttu sissenõudja oma õigusi realiseerida ei saa (

komm

§ 160lg-t 1 ja lugeda täitmise aegumine peatunuks kohtulahendi alusel täitemenetluse peatamise lõppemiseni (Tln

RnKm 28.06.2024, 2-23-7309, p 35;

komm

§ 160lg 1 ja lg 2 p 3 alusel analoogia korras 06.01.2021–11.03.2022.

Sissenõudjal ei olnud võimalik mõjutada seda, kas võlgnik esitab kaebuse kohtutäituri määratud hinna peale, mille tõttu pidi kohtutäitur kohtu poole pöörduma ja täitemenetluse peatama. Kohtutäituri 06.01.2021 otsusest täitemenetluse peatamise kohta nähtub, et avaldaja ise taotles hinna vaidlustamisel kohtutäiturilt täitemenetluse peatamist kuni kaebuse lahendamiseni (dtl 123-124), mistõttu ei ole põhjendatud avaldaja etteheide, et täituril ei olnud takistatud täitemenetluse jätkamine ja täitur ise otsustas täitemenetluse peatada. Menetluse peatamine oli avaldaja enda soov. Olukorras, kus kohtutäitur peatab hinna vaidlustamise tõttu täitemenetluse, ei saa sissenõudja oma õigusi realiseerida. Näiteks ka

§ 167

ja § 162 kontekstis on Riigikohus nõude aegumistähtaja peatunuks lugemiseks pidanud samuti määravaks seda, kas täitemenetlus on peatatud või on kohtutäitur kokkuleppel hoidunud täitetoimingutest (RKTKm 11.05.2022, 2-21-10665, p 12.3 ja 12.4). 12.3. Avaldaja hinnangul on nõude täitmise aegumise peatunuks lugemine vastuolus hea usu põhimõttega, kuna sundtäitmine on kestnud 16 aastat ja kohtutäitur arestis avaldaja kinnisasja alles 12 aastat pärast täitemenetluse algust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sissenõudja ega kohtutäitur käitunud hea usu vastaselt. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises (RKTKo 22.12.2021, 2-20-331, p 13.1). Olukorras, kus nõude täitmise aegumine pikenes ja sundtäitmise periood faktiliselt pikenes avaldaja tegevuse tõttu (määratud hinna vaidlustamine), ei ole põhjust heita sissenõudjale ette täitemenetluse venitamist. Kuigi hinna vaidlustamine on mh võlgniku õigus ja ei ole võlgnikule iseenesest etteheidetav, oli sel ajal piiratud sissenõudja võimalus sundtäitmise läbi nõue täidetud saada. Enne 05.04.2011 kehtinud

§ 157

lg 1 järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Alates 05.04.2011 on see sama sätte järgi 10 aastat. Pikemalt aegumistähtajalt lühemale ülemineku rakendamist on reguleeritud VÕSRS § 9 lg-s

1. Riigikohus on selgitanud, et VÕSRS § 9 lg 4 teise lausega on üritatud reguleerida juhtumit, 6 2-22-4589 mil varem kehtinud 30-aastane aegumistähtaeg lõpeks lühemale tähtajale ülemineku tõttu võlausaldaja jaoks liiga vara ning sellega on püütud uut aegumistähtaega osal juhtudel pikendada (RKTKo 17.10.2013, 3-2-1-116-13, p 12). Seega ei ole iseenesest välistatud pikem aegumistähtaeg kui 10 aastat. Samuti ei ole põhjust pidada hea usu vastaseks käitumiseks seda, et avaldajale kuuluva kinnisasja kaasomandi osa enampakkumist alustati alles
2. aastal, s.o 12 aastat peale sundtäitmise algust. 12 aasta jooksul, mil avaldaja koduks olevat kinnisasja osa ei müüdud, oli avaldajale tagatud võimalus võlga ise tasuda, et müüki vältida. Asjaolust, et avaldajale kuuluvale kaasomandi osale ei olnud pika aja jooksul sissenõuet pööratud, ei tekkinud avaldajale õigustatud ootust, et kaasomandi osale sisenõuet ei pööratagi.
3. Seega leiab ringkonnakohus, et täitedokumendist tuleneva nõude aegumine peatus poolte õiguste tasakaalustamiseks. Pole alust arvata, et seadusandja oleks soovinud sissenõudja õigusi täitemenetluse peatamise võimalusega kahjustada ja lasta tema nõude täitmise sel ajal aeguda.

§ 168

lg 1 järgi aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Ringkonnakohus on eelnevalt välja toonud, et 10-aastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 05.04.

1. Aegumine oli 06.01.2021–11.03.2022 peatunud 429 päeva, mistõttu oleks aegumistähtaeg lõppenud 08.06.
2. Kuivõrd täitemenetlus on avaldajale kuuluva kaasomandiosa (kinnistust asukohaga XXX, registriosa nr XXXXXXXX) puudutavas osas ja sissenõutud summade üleandmise osas uuesti peatatud Harju Maakohtu 06.04.2022 määrusega käesolevas asjas, on aegumine peatunud alates 06.04.
3. Seega ei ole nõude täitmine käesoleval hetkel aegunud ja avaldust ei saa TMS § 2231 alusel rahuldada.
4. Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole põhjust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Avaldaja ei ole määruskaebuses esitanud väiteid, et maakohus oleks menetluskulud jaotanud valesti hoolimata sellest, et lahend tehti avaldaja kahjuks (TsMS § 172 lg 1 teine lause).
5. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebemenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda.
6. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi jõustumist.
7. Ringkonnakohus märgib, et avaldaja tasus määruskaebuse esitamisel riigilõivu 70 eurot. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-te 101 ja 15 järgi tuli määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 30 eurot. Seega on avaldaja tasunud ettenähtust 40 eurot rohkem. Kolleegium selgitab, et enam tasutud riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 kohaselt üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb mh märkida andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist.
8. TsMS § 696 lg 3 ja TMS § 2231 lg 4 võimaldavad esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7 2-22-4589 8