← Eesti

1-16-7895/82

Obsah (7)§ 201§ 65§ 76§ 56§ 136§ 121§ 184

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Tartu Ringkonnakohus 3. juuli 2019

§ 201lg 1 § 4231 ; § 345 lg 1, § 1572, § 349 ja § 184 lg 2 p-de 1,2 järgi.

Teda karistati lühimenetluses karistusega 3 aastat vangistust ja rahalise karistusega 80 päevamäära, s.o 800 eurot.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 17.

augusti

  1. a otsusega J. Pikkojale mõistetud ärakandmata karistus 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Tema lõplikuks vangistuseks jäi seega 5 aastat 11 kuud ja 28 päeva alates
  2. aprillist
  3. J. Pikkoja karistuse kandmise lõpptähtaeg saabub
  4. märtsil
  6. Vangla ja prokuratuur ei toeta J. Pikkoja vabastamist tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmisest elektroonilise valvega.
  7. Viru Maakohtu
  8. mai
  9. a määrusega jäeti J. Pikkoja karistuse kandmiselt vabastamata, kuna täitmata on

§ 76lg-st 4 tulenevad vabastamise materiaalsed eeldused.

  1. Kohus tõi välja, et J. Pikkojat on kriminaalkorras karistatud 3 korda. Ta kannab esimest reaalset vangistust. Kuriteod pani J. Pikkoja toime katseajal. Tegemist ei ole juhusliku kuriteoga, vaid ta kannab karistust kuue erineva koosseisu järgi. Kohus järeldas J. Pikkoja käitumisest, et ta ei ole karistustest järeldusi teinud ega aru saanud katseaja tingimustest. J. Pikkoja katseaja läbimise tõenäosus oleks edaspidi taaskord negatiivne.
  2. Kuritegusid on J. Pikkoja toime pannud nii majandusliku kasu, teravate elamuste kui kaaslaste silmis oma positsiooni kindlustamiseks.
  3. Vanglas on J. Pikkoja end hästi üleval pidanud. Tal puuduvad distsiplinaarkaristused ning läbitud on kursus.
  4. Vabanemisjärgsete tingimuste osas märkis kohus, et J. Pikkojal on elukoht ning nõusolekud elukohta elama asumiseks. Ka enne vangistust elas J. Pikkoja abikaasa ja nelja lapsega XXX. Elukoht ja lähedaste toetus ei suuda aga uusi kuritegusid ära hoida.
  5. J. Pikkojal on tasumata nõudeid summas 20 000 eurot. Iseloomustusest nähtuvalt soodustab uute kuritegude toimepanemist majandusliku kasu saamine. Vabaduses töötas J. Pikkoja ametlikult, ent see ei välistanud kuritegude toimepanemist.
  6. Mõistes J. Pikkojale karistuseks 5 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust, arvestas maakohus süüdlase süü suurusega. Praeguses menetluses leidis kohus, et kinnipeetava karistuse eesmärgid ei ole täidetud natuke enam kui poole karistusaja ärakandmisel.
  7. Kokkuvõtlikult arvestas maakohus, et J. Pikkoja näol on tegemist korduvkaristatud isikuga, kes kannab liitkaristust ning viimast karistust kuue erineva koosseisu järgi. Üldpreventiivsed kaalutlused on tingimisi ennetähtaegse küsimuse lahendamisel samuti olulised ning nendega tuleb arvestada. J. Pikkoja uute kuritegude oht on jätkuvalt suur ning tema vabastamine tingimisi enne tähtaega ei ole põhjendatud. MÄÄRUSKAEBUSED
  8. Määruskaebustes palutakse maakohtu määrus tühistada ja J. Pikkoja tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valvega vabastada kas vastavalt vangla iseloomustusele 3kuulise elektroonilise valve kohaldamise või kohtu poolt määratud perioodiga. S. Sillari määruskaebus
  9. Maakohtu diskretsiooniviga seisneb selles, et määruses ei tehta lugejale mõistlikult selgeks, kuidas on võimalik jätta ennetähtaegselt esmakordselt vangis viibiv ja seal laitmatult käitunud isik.
  10. Kohus jättis küll ohuprotsendid välja, ent ei arvestanud, et just nende põhjal tegi vangla vabastamist mittetoetava otsuse. Sellele tugines ka prokurör. Kohus on hälbinud Riigikohtu praktikast (vt ka Riigikohtu määrus nr 3-1-1-12-17, p-d 20 ja 21).
  11. Kaitsja arvates näitavad kõik arvamused ja hinnangud, et J. Pikkoja on võimalik vabastada vanglast riigipoolse järelevalve alla. See viib miinimumini kohtu kartused, et J. Pikkoja hakkab vabaduses eirama kõige olulisemaid ühiselureegleid. 2

(7)M. Saareväli määruskaebus
  1. Süüdimõistetu on täitnud ITK. Tema iseloomustusest nähtub, et ta on läbinud ehitusviimistleja kursuse ja osalenud majandustöödel ning on alates
  2. jaanuarist 2018 XXX OÜ abitööline. Teda ei ole distsiplinaarkorras karistatud, mis näitab oskust alluda rutiinsetele käitumisreeglitele, vältida konflikte ning mitte sattuda probleemolukordadesse.
  3. Kohtu väide, et kinnipeetava vabastamise välistab mitmeepisoodilise kuriteo toimepanemine katseajal, ei ole kooskõlas Riigikohtu määruse 1-09-14104 p-s 20 väljendatud seisukohaga. See seisukoht kehtib ka juhul, kui süüdlasele on mõistetud liitkaristus. J. Pikkoja karistuste kogum on kujunenud selliselt, et 3 aastat vangistust mõisteti talle viimaste kuriteoepisoodide eest ning see liideti ärakandmata karistusega 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Seega on õige asuda seisukohale, et

§ 76

lg-s 2 sätestatud tähtaeg võtab arvesse ka varasemat ärakandmata karistust ning katseaja tingimuste rikkumist, s.o seadusandja ei ole soovinud välistada ennetähtaegse vabastamise võimalust nende isikute suhtes, kes on kuriteo toime pannud katseajal.

  1. Maakohus ei ole hinnanud konkreetseid kuriteo asjaolusid, mis vaatamata pikaajalise vangistuse ärakandmisele jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. Sellist analüüsi maakohtu määrus ei sisalda, taandudes peamiselt viimase kuriteo episoodide rohkusele, uue kuriteo toimepanemisele katseajal ning ühiskonna õiglustunde riivamisele.
  2. Süüdimõistetu on karistusest ära kandnud veidi üle poole. Retsidiivsusriski hindamisel ei ole maakohus kaalunud asjaolu, et süüdimõistetu jaoks on tegemist esimese vangistusega ning see mõjutab tema hoiakuid ja arusaamu rohkem kui näiteks korduvat vanglakaristust kandvate isikute puhul. J. Pikkoja ei suhtu vangistusse kergekäeliselt, mida näitab tema käitumine ja tegevus vanglas. Ta osaleb aktiivselt ja pikaajaliselt vangla tööhõives, on läbinud ja täitnud ITK väljundid ning ei oma distsiplinaarkaristusi. Ennetähtaegsel vabanemisel oleks tema üle kontroll, mis tagaks ühiskonnaadekvaatse elurütmi.
  3. Seega maandaks kriminaalhooldus uue kuriteo toimepanemise riske. Elektrooniline valve suurendaks kriminaalhoolduse kontrollivõimalust süüdimõistetu üle veelgi, sest võimaldab kontrollida tema liikumist ja päevaplaani. Kuna kontrollitud tingimustes on J. Pikkoja käitunud viisil, mis on omane kuritegelikku eluviisi mitteviljelevale isikule, siis isegi kui tema varasem elukäik jätaks mõningase kahtluse, aitaks uue kuriteo riski märkimisväärselt maandada kriminaalhooldus.
  4. Ilmselt ei ole retsidiivsusriski võimalik 100% välistada. Katseajal toime pandud kuriteo pinnalt (isegi kui see on korduv) ei saa isiku käitumismustrit üks-üheselt sedastada. Üle kolme aasta pikkune eraldatus perest ja eelkõige lastest, kellest süüdlane väga hoolib, võib pöördeliselt tema ellusuhtumist muuta (vähemasti on see

§ 56lg 1 kohaselt karistuse eesmärgiks).

Süüdimõistetu käitumine ei anna põhjust väiteks, et enam kui 3-aastane vangistus pole suunanud teda õiguskuulekama maailmavaate poole. 21. Maakohus on põhjendamatult negatiivse tähenduse andnud süüdlase vabastamise kasuks rääkivatele asjaoludele (pere, töö- ja elukoht). Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdlase probleemset käitumist võisid mõjutada kriminaalse taustaga tuttavad XXX. Peale vabastamist ta sinna elama ei asu ning elektroonilise valvega saab samuti piirata halbade kontaktide taastekkimist. 3

(7)
  1. Kaitsja nõustub iseenesest maakohtuga, et töökoha olemasolu iseenesest ei pruugi uute kuritegude toimepanemist välistada, ent töökoht pakub süüdlasele tegevust, sisustab tema aega ja vähendab seeläbi võimalust tegeleda kriminaalse tegevusega või luua ebasoodsaid kontakte.
  2. J. Pikkojal on küll võlad, ent need on osaliselt tekkinud vanglas viibimise ajal. Suurema osa moodustab elatise võlg. Võlgnevuse kustutamiseks suurema võimaluse loobki töötamine väljaspool kinnipidamisasutust. Vanglas võlgnevus ei kao, kuivõrd seal saadav töötasu ei kata kahe lapse igakuist elatisvõlga (vt K-Raha väljavõte).
  3. J. Pikkoja on ka ise olnud aktiivne, et välistada tulevikus liiklussüütegude toimepanemist. Ta taotles võimalust sooritada Maanteeametis juhtimisõiguse taastamiseks eksam, kuid vangla seda taotlust ei rahuldanud ning broneeris eksamiaja (vt lisad 2,3).
  4. Maakohus viitas veel ühiskonna õiglustundele, mis ei ole aga lubatav (vt Riigikohtu määrus asjas nr 1-09-14104), sest see küsimus lahendatakse juba karistuse mõistmise otsustamisel.
  5. Vangistuse jätkudes ei saa põhimõtteliselt välistada ka taasühiskonnastamise väljavaadete halvenemist. Vangla ITK täitmine näitab, et läbitu on olnud piisav, et saavutada kinnipeetava hoiakute muutus paremuse poole. Edasise vangistuse efekt võib olla negatiivne, sest sotsiaalse toeta kinnipeetav võib olla mõjutatav vanglakeskkonnast, sh seal tekkivatest suhetest ja sidemetest. Need võivad tulevikus tema elu mõjutama hakata. Ennetähtaegse vabastamise üheks eesmärgiks ongi vältida vanglakultuuri kultiveerimist ja kinnistumist kinnipeetavas ning vähendada kahjulike hoiakute ja sidemete tekkimist. J. Pikkoja edasiseks kinnipidamiseks vajadus puudub, sest 3-aastane vangistus on olnud piisavalt šokeeriv, et panna teda mõtlema tulevaste eluvalikute peale.
  6. J. Pikkoja puhul, kes ei ole varem kunagi vangistust kandnud, on vangistuse positiivne mõju praegu ning väär on hinnata tema retsidiivsusriski karistuse kandmise eelse aja seisuga.
  7. Kaitsja ei nõustu sellega, et J. Pikkoja retsidiivsusriski suurendavad asjaolud on praegu ülekaalus. Tema käitumine on olnud hea, ta on täiendanud oma tööoskusi, võtnud tõsiselt rahalisi kohustusi ning astunud samme võimalike kuriteoriskide maandamiseks. Seega on ta teadvustanud senise elukorralduse muutmise vajadust. Elamaasumine vanemate juurde võib aidata kaasa õigete majandusharjumuste kujunemisele. Ka süüdlase isa tervislik seisund ei ole hea, mistõttu oleks tema tugi majapidamises vajalik (vt lisa 4). J. Pikkoja käitumiskontroll võib olla ka pikem kui kriminaalhooldaja soovitatud 3 kuud. Ennetähtaegne vabastamine mõjuks positiivselt ka suhtlusel lastega, kellega J. Pikkoja ei ole suhelnud 3 aastat. Lapsed ootavad teda koju. Pikemaajaline lahusolek võib tekitada võõrdumust ka lastel, mis halvendab perekondlikku sidusust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  8. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui

§ 76lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi 4

(7)mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. aasta määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16)
  3. Ringkonnakohus taotlusi maakohtu määruse tühistamiseks ei rahulda ja seda järgmistel põhjustel.
  4. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-12-17 märkinud, et kriminaalmenetluse olulise rikkumisena tuleb käsitleda olukorda, kus vaatamata kinnipeetava kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. J. Pikkoja puhul ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rääkida rohketest positiivsetest asjaoludest. Tema puhul on ohtlikkust ja riski täheldatud mitmetes olulistes hinnatavates valdkondades (tööja majanduslik toimetulek, suhted ja elustiil, mõtlemine ja käitumine ning hoiakud). Mõnedele riskidele on maakohus ka tuginenud, ent mõnesid hindab ringkonnakohus silmas pidades määruskaebuse väiteid.
  5. Kaitsjate usk J. Pikkoja karistuse eesmärkide täidetusele rajaneb eelkõige tema vangistusaegsel käitumisel. Kassatsioonikohtu praktika kohaselt on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamiseks sisuliseks eelduseks isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Selle juures hinnatakse kahte aspekti: 1) kuidas isik on end karistuse kandmise ajal ülal pidanud; 2) kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. J. Pikkoja puhul on maakohus nende neid kahte aspekti hinnanud. Tõepoolest on olemasolev kassatsioonikohtu praktika läinud seda teed, et kinnipeetava edasist õiguskuulekat käitumist tuleks eelkõige hinnata selle järgi, kuidas ta end karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ning kuidas täitnud individuaalset täitmiskava. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tõsikindlat järeldust uute kuritegude toimepanemise osas antud süüdlase käitumisest vangistuse ajal teha. Nii nagu elus väljaspool vanglat, nii käitub ka kinnipidamisasutuses suurem osa isikuid igapäevaselt normikuulekalt, s.t et suurel osal ringkonnakohtu menetletavatest juhtudest ei ole kinnipeetavatel probleeme vanglakorra täitmisega. Küll aga näitab kohtupraktika, et ka vangistuses hästi käitunud ja ennetähtaegselt vabastatud isik ei pruugi hiljem seaduskuulekaks jääda, eriti kui aktualiseeruvad probleemid, millega isik oli kimpus ka enne kinnipidamisasutusse sattumist.
  6. Teiseks rajaneb kaitsjate usk J. Pikkoja muutumisse sellel, et tegemist on esimest vanglakaristust kandva isikuga, mistõttu vangistuse mõju talle peaks olema suurem, kui korduvvangistuse kandjatel. Kohtukolleegium möönab siiski, et J. Pikkoja kokkupuuted kinnipidamisasutusega ei piirdu vaid käesoleva vangistusega, sest ka varem on ta väärteokaristusena aresti kandnud ning viibinud eelvangistuses seoses eelmise kriminaalasjaga. Seega ei ole lühiajalisel kinnipidamisasutuses viibimisel J. Pikkoja jaoks hoiatavat mõju olnud, sellist mõju ei ole evinud ka tingimisi karistuse mõistmine.
  7. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Maakohtu kaalutlustest nähtub, et ka seda on kohus hinnanud: J. Pikkojal on kindel elu- ja töökoht ning lähedased. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et need asjaolud ei kaalu üles isikut negatiivseid asjaolusid ja seda mh järgmistel põhjustel. Nagu I astme kohus ka välja tõi, on J. Pikkojal suured võlanõuded. Ehkki kaitsja märkis, et suurema osa moodustab elatise võlg, nähtub kinnipeetava iseloomustusest, et vaatamata ametlikule töötamisele tekkisid J. Pikkojal suured võlad (KoTo tl 3), st et isikul olid võlad juba varem. Seega ei pruugi töökoht ära 5
(7)hoida uusi kuritegusid, kui isiku käitumismustrit (süüdlane kannab mh karistust teise isiku nimel välja antud ID kaardiga laenude võtmise eest) arvestada. Alahindamata J. Pikkoja suhteid lähedastega, tuleb siiski esile seegi, et süüdistatava ühe osa liitkaristusest moodustab endiselt elukaaslaselt vabaduse võtmine (

§ 136

lg 1) ning kehaline väärkohtlemine (

§ 121lg 2 p 2).

Seega ei ole välistatud, et konfliktiolukorras võib J. Pikkoja olla lähedaste vastu vägivaldne. Lisaks majandusliku kasu saamise eesmärgil toime pandud kuritegudele on vangla välja toonud, et kuritegusid paneb J. Pikkoja toime ka teravate elamuste saamiseks ja oma positsiooni tõestamiseks kaaslaste silmis (KoTo tl 2). Üldiselt peab ringkonnakohus positiivseks lubadusi, et J. Pikkoja soovib sellised sidemed katkestada ja Paidest ära kolida asudes elama vanemate juurde. Küll aga tuleb möönda sedagi, et kuritegelike sidemete taastekkimise oht on korduvkaristatute puhul suur, eriti kui isiku puhul on hoiakutes täheldatud riskialdist käitumist ning soovi vabandada oma käitumist teiste isikute survega (iseloomustus, KoTo tl 4). Siiski ei ole J. Pikkoja puhul oodatavad vaid grupiviisilised teod, sest kuritegusid on ta toime pannud ka üksi. Ajal, mil J. Pikkoja mõisteti süüdi kehalises väärkohtlemises, vabaduse võtmises ja narkootilise aine suures koguses käitlemises, on tema elukohana märgitud sama elukoht, kuhu ta asuks vabanemise korral praegu. Seetõttu ei saaks ringkonnakohtu hinnangul arvata, et ainuüksi mittenaasmine Paidesse hoiaks ära uusi kuritegusid.

  1. Edasi tuleb kohtul hinnata, kas isiku saab siiski vabastada, või annavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos siiski küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kuriteo toimepanemise asjaolude all tuleb mõista vangistuse mõistmise aluseks olnud kuriteo raskust, ründeobjekti ja tehiolusid. Süüdimõistetu isiku raames peab kohus arvestama süüdlase süü suurust, isikuomadusi jms. Varasema elukäigu all tuleb mõista süüdlase varasemat karistatust, üldist suhtumist õiguskorda jne. (P. Pikamäe, J. Sootak. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne 2015, lk 249).
  2. Vabadusekaotuslikku karistust kannab J. Pikkoja tõepoolest esimest korda. Kriminaalkorras on teda siiski karistatud mitmendat korda. Juba see asjaolu näitab, et usk J. Pikkoja muutumisse ei saa olla ülemäära suur. Isiku tingimisi ennetähtaegse vabastamise prognoos kujuneb kohtu jaoks mh kohtupraktikat arvestades. Riigikohus on möönnud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Sellelaadseteks kuritegudeks on näiteks narkokuriteod ja varavastased kuriteod. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-103-06, p 15). J. Pikkoja kannab liitkaristust kahe kohtuotsuse alusel. Viru Maakohtu
  3. augusti
  4. a otsusega mõisteti J. Pikkojale rahvatervisevastase kuriteo eest (

§ 184lg 1) karistus, ent juba 1.

aprillil 2016 pani ta grupis toime uue narkootikumidega seotud kuriteo (

§ 184lg 2 p-d 1,2).

Seega on J. Pikkoja kahtlemata isikuks, kelle puhul ka kohtupraktikat arvestades võib jätkuvalt oodata uute kuritegude toimepanemist. Isiku viimased kuriteod ei ole seotud vägivallaga, ent karistatus eriliigilistes kuritegudes kinnitab vangla arvamust, mille kohaselt eelistab J. Pikkoja kiiret ja impulsiivset tegutsemist (KoTo tl 4). Ka vangla iseloomustuses märgitu, mille kohaselt esitas süüdlane ka vanglale teadlikult valeandmeid, võltsides elukaaslase tõendamiseks üürilepingu (KoTo tl 4), näitab et J. Pikkoja ei ole karistusest (mida ta muuhulgas kannab võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamise eest) järeldusi teinud ning võib endiselt oma tahtmise saamiseks tegutseda tagajärgedele mõtlemata. Kohtukolleegium arvestab sedagi, et vangla ja prokuratuur on J. Pikkoja vabastamise vastu. 6

(7)
  1. Elektrooniline valve ka väga rangete liikumispiirangutega ei võimaldaks välistada ohtu uute. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemine ei ole välistatud ka piiratud liikumistingimustes.
  2. Ringkonnakohus leiab, et määrav ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel on

§ 76lg-s 4 nimetatud asjaolude kaalumine kogumis.

Kui kohtul ei teki veendumust, et isik jätkaks oma elu seaduskuulekalt, siis on tal õigus jätta selline süüdlane tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Maakohtul ei tekkinud veendumust, et J. Pikkoja tuleks vaatamata teda iseloomustavatele positiivsetele asjaoludele vabastada. Sellist veendumust ei tekkinud ka ringkonnakohtul. Seetõttu ei rahulda kohtukolleegium J. Pikkoja kaitsjate taotlusi ja jätab juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 I astme lahendi muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Tiit Lõhmus 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.