4-20-2660/17

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Väärteoasi nr 4-20-2660 17.augustil 2020 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Raul Annuka ja Kaebuse esitanud isiku J.F Isikukood: XXX Elukoht: xxxx Töökoht xxxx Kaitsja Indrek Sirk Vaatas 25.06.2020, 10.08.2020,12.02.2020 avalikul kohtuistungil läbi J.F kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 22.05.2020 otsuse väärteoasjas nr 2317,20,002824 tühistamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 22.05.2020 otsuse väärteoasjas nr 2317,20,002824 kohaselt J.F 11.04.2020 kell 08.34 Pärnu mnt Nõmme linnaosas Tallinnas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 81+-5 km/h, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, ületades suurimat lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Rikkus liiklusseaduse § 15 lg 1 p2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. J.F-ile määrati karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi rahatrahv 70 trahviühikut s.o 280 eurot. J.F vaidlustas 22.05.2020 otsuse väärteoasjas nr 2317,20,002824 paludes otsuse tühistada, kuna rikkumine ei ole tõendatud ja tema ei ole kiirust ületanud. J.F jäi kohtuistungil esitatud kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu. Kohtuistungil andsid ütlusi kaebuse esitanud isik J.F ning tunnistajad A A, S K ja K-G T. Kohus uuris järgmisi dokumente: - väärteoprotokoll (lk 1); - kiirusmõõturi kasutamise protokoll (lk 4); - karistusregistri väljatrükk (lk 5); - mõõtja pädevuse tõend (lk 6); - ettekanne (lk 11); - otsus väärteoasjas (lk 13-14); - kaebus lisadega (kohtutoimik lk 1-13); - taatlustunnistus (kohtutoimik lk 33). - pildid (23-32,47). Kohus vaatas videosalvestist ja käis sündmuskohal, kus kontrollis ja tajus vahetult süüdistuses etteheidetud teo võimalikke tehiolusid. Kaebuse esitaja vaidlustas väärteoasja tervikuna. Leiab, et ei ole temale etteheidetud tegu toime pannud. Kaebuse esitaja esindaja asus kohtuistungil seisukohale, et J.F-i poolt kiiruse ületamine ei ole tõendatud, kuivõrd esineb kahtlus, millise sõiduki kiirus fikseeriti. Samal ajal ja kohas sõitis sõiduauto ka paremal sõidurajal ning ei ole välistatud, et tegemist oli hoopis paremal sõidurajal liikunud sõiduki kiirusega. Doppleri signaal oli välja lülitatud ning paremal sõidurajal sõitnud sõiduk võis anda tugevama signaali, olenemata sellest, et J.F-i sõiduk oli politseisõidukile lähemal. Kaitsja leidis, et kuivõrd ei ole kahtluseta võimalik öelda, et tegemist oli kindlasti J.F-i sõidukiirusega ja kiirust ei mõõdetud protokollis märgitud kohas, tuleb väärteomenetlus lõpetada. Kohtuväline menetleja ei nõustu väärteoasja lõpetamisega J.F-i suhtes. On seisukohal, et isik on rikkumise toime pannud ja rikkumine tõendatud, alused otsuse tühistamiseks puuduvad. Kiirusemõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlustunnistust ja kiirust mõõtis pädev politseiametnik. 25.06.2020.a on menetlusalune isik andnud vastuolulisi ütlusi ning menetlusaluse isiku ütlused kiiruse osas ei ole usutavad. Tunnistajad (S.K ja K.-G. T) andsid põhjalikud ütlused, mis haakuvad videosalvestisega ja puudub alus kahelda nimetatud tunnistajate ütlustes. Kui tunnistajad ei oleks mõõdetud kiiruses kindlad, siis ei oleks väärteomenetlust järgnenud. Seoses rikkumise kohaga, mis väärteoprotokollis oli märgitud Lõikuse ja Saagi tn vahel, tuvastati istungil, et tegelik rikkumine pandi toime mõnisada meetrit Pärnu pool. Ka sellel teelõigul oli lubatud suurim kiirus 50 km/h, seega ei raskenda ebatäpsus väärteoprotokollis isiku olukorda ning Riigikohtu praktika kohaselt saab sellise ebatäpsuse kohus menetluse käigus kõrvaldada. Kokkuvõttes leiab, et J.F-i rikkumine on tõendatud ja jääb otsuses toodud seisukohtadele ning palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud dokumente, vaadanud videosalvestist, käinud sündmuskohal, kuulanud ära tunnistajad, kaebuse esitanud isiku ütlused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele: VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Lähtuvalt VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse patrullpolitseinik S K koostas väärteoprotokolli nr AB1605863 väärteoasjas nr 2317,20,002824, mille kohaselt J.F 11.04.2020.a kell 08.34 Lõikuse/Saagi vahelisel teelõigul, Pärnu suunas, juhtis mootorsõidukit kiirusega 81+-5 km/h, teel, kus suurim lubatud sõidukiirus on 50 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Rikkus liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Täpselt samal moel on süüksarvatavat väärtegu kirjeldatud ka kohtuvälise menetleja 22.05.2020.a otsuses väärteoasjas nr 2317,20,

1. 2 Vaidlust ei ole asjaolus, et J.F juhtis 11.04.2020.a kell 08.34 Tallinnas Pärnu mnt suunaga Pärnu poole mootorsõidukit xxxx (reg-nr xxxx). Nimetatu nähtub nii videosalvestiselt, kiirusmõõturi kasutamise protokollist kui ka tunnistajate ütlustest. Ka kaebuse esitaja kinnitas kohtuistungil, et videosalvestisel on tema juhitud sõiduk. Ebakõla on tuvastatud väärteoprotokolli märgitud rikkumise koha osas. Vastavalt väärteoprotokollile, on teo toimepanemise kohaks Lõikuse ja Saagi tänavate vaheline teelõik. Videosalvestise ja https://www.google.com/maps rakenduse uurimisel ja asukohtade võrdlemisel tuvastas kohus tegeliku rikkumise kohana teelõigu Saagi tänavast umbes sada- kakssada meetrit Pärnu poole. Kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja olid ühel arvamusel, et politseiametniku poolt mõõdeti kiirus 81 km/h Pärnu mnt suunaga Pärnu poole liikunud sõidukil peale Saagi tänava ristmikku. Riigikohus on lahendi 4-17-3969 punktis 7.2 selgitanud, et: „Kuriteo toimepanemise koha kirjelduse täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Süüteo toimepanemise koht peab olema kindlaks määratud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse“ Sama lahendi punktis 8.1 on kohus leidnud, et otsustades, kas tegemist on ebatäpsusega, mida on võimalik kohtumenetluse kõrvaldada, tuleb toimida järgmiselt. Esiteks peab kohus kindlaks tegema, mil määral erineb tuvastatud aeg või koht teokirjelduses märgitust ja seejärel kontrollima, kas vastav muudatus mõjutab konkreetses asjas karistusseaduse ajalist ja ruumilist kehtivust ning toimepandud teo koosseisupärasust või takistab kaitseõiguse teostamist. Muu hulgas on välistatud sellise aja või koha tuvastamine, mis muudaks teo karistatavaks, kui väärteoprotokollis esitatud asjaoludel oleks süüteokoosseis välistatud või Eestil puuduks teo üle jurisdiktsioon (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-16-09, pd 9–11). Samuti ei tohi täpsustus olla menetlusaluse isiku jaoks üllatusliku iseloomuga ja tal peab olema võimalik esitada sellekohaseid vastuväiteid. Kohtu hinnangul ei erine kohtuistungil tuvastatud teo toimepanemise koht oluliselt väärteoprotokollis märgitust. Samuti ei mõjuta muudatus konkreetses asjas karistusseaduse ajalist ja ruumilist kehtivust ning toimepandud teo koosseisupärasust ega takista kaitseõiguse teostamist. Ka ei ole täpsustus menetlusaluse isiku jaoks üllatav, kuivõrd teo toimepanemise koha osas on saanud sõna nii menetlusalune isik kui tema kaitsja. Vaidlust ei ole faktis, et politseiametnike poolt mõõdeti kiiruse näit 81 km/h kohas, mis jääb Saagi tänavast umbes sada- kakssada meetrit Pärnu poole. Pole kahtlust, et menetlusalune isik saab aru, millises kohas ja millist tegu talle ette heidetakse. Isikule oli algusest peale selge, et teda süüdistatakse kiiruse ületamises, mis leidis aset pärast seda kui ta tuli Hesburgerist söömast ja enne seda kui ta tegi vasakpöörde Saku poole. Isikule oli ka teada, et kogu selle teelõigu ulatuses oli lubatud kiirus 50 km/h. On ilmselge, et videosalvestise ja kaardirakenduse võrdlemisel võis politseiametnik videosalvestise põhjal hinnata mõõtmise täpset kohta s.t Pärnu maanteega ristuvaid tänavaid veidi ekslikult. Videosalvestise ja kaardirakenduse võrdlemise tulemusena tuvastas kohus, et kiirus 81 km/h mõõdeti Pärnu mnt suunaga Pärnu poole liikunud autol 100-200 meetrit peale Lõikuse ristmikku vahemikus, mis jäi Circle K tanklasse sissesõidu ja väljasõidu tee vahele. Selle seisukohaga nõustusid ka menetlusosalised kohtuistungil. Väärteotoimepanemise koha sellise minimaalse täpsustuse puhul ei ole tegemist sellise suure ebatäpsusega ning väärteoasja menetlemisel tehtud sellise rikkumisega, mis toob kindlasti kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise ja menetluse lõpetamise. Vaidlus on tõusetunud eelkõige selles, kas kahtluseta saab väita, et politseiametnike poolt mõõdetud kiirus kuulub J.F-i juhitud sõidukile. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et käis Hesburgeris ning peale seda suundus Pärnu mnt-le. Keeras vasakpoolsele sõidurajale, kuna oli plaan suunduda Jälgimäe teele. Sõitis kiirusega 50 km/h 3 Jälgis spidomeetrit. Nägi politseid Laagri Hesburgeri juures ja hiljem Circle K juurest välja keeramas. Kaitsja küsimustele vastas, et paremal sõidurajal sõitnud sõiduk xxxx jõudis talle järgi ning möödus temast, seejärel keeras Selveri parklasse. Politsei pidas kinni, kuid kohapeal protokolli ei vormistatud. Samal päeval politseisse ei läinud, kuna oli tegemist. Tunnistaja A A ütluste kohaselt käisid J.F-iga Hesburgeris söömas, nägid politseid möödumas Pärnu mnt-l. Pärast söömist pidid sõitma Saku suunas, keerasid Pärnu mnt-le vasakpoolsele sõidurajale. Arvab, et sõitsid lubatud kiirusega, kuna sõidukulg oli rahulik. Kiire ei olnud. Politsei pidas kinni, dokumente ei vormistanud. Mäletab, et politsei pidi teada andma, kas oli tegemist J.F-iga , kui on andmed ära vaadanud. Kui oli Sakus siis helistati J.F-ile, kes ei võtnud telefoni vastu. Hiljem kui J.F oli ta koju toonud tuli kõne või sõnum, et J.F peab politseisse minema. Tunnistaja S K sõnul pöörasid välja Pärnu mnt Circle K-st, kui tagant lähenes kaks sõidukit, üks oli ühel ja teine teisel rajal. Stalker Duali lülitas ümber tagumisele antennile ja samale suunale ning mõõtis kiiruse 81 km/h. Kiiremini ja politseisõidukile lähemal sõitis sõiduk vasakpoolsel ehk teisel rajal. Esimesel sõidurajal olevale sõidukile keeras ette suur veoauto ning kiiruse näidu, 81 km/h, vajutas lukku vahetult enne veoauto ette keeramist. Pidasid sõiduki kinni ning juhiks osutus J.F . Kohapeal protokolli ei vormistanud, sest oli eriolukord ning täitsid korraldust kontakte vältida. Isik kiiruse ületamisega ei nõustunud ning väitis, et tal on kiire, mistõttu lepiti kokku, et ta tuleb jaoskonda, kuid sinna isik ei ilmunud ja kõnedele ei vastanud. Mõõtmise ajal vaatas, mis taga toimub. Istus kõrvalistuja kohal ja vaatas taha külgpeeglist ja tahavaatepeeglist, mis oli üleval. Pidi ennast kallutama, et näeks tahavaatepeeglit. Kuna tegeles mõõtmisega oli vaja näha ja kasutas kõiki vajalikke võimalusi. Taha vaadates on väga raske hinnata, milliste tänavate vahel oli mõõdetud sõiduk täpselt mõõdetud kiiruse näidu fikseerimisel, kuid seal oli lubatud kiirus püsivalt 50 km/h. Tunnistaja K-G Te sõnul oli patrullis koos S.Kga. Mõõtsid kiirust Pärnu mnt-l (liikusid Tallinnast välja Pärnu poole) ning tuvastasid ühe sõiduki kiiruseks 81 km/h, alas, kus on lubatud 50 km/h. Tagant liikus nende suunas sõiduk, mille nad kinni peatasid ja mida juhtis J.F . Peatasid sõiduki, tunnistaja K.-G. T läks esimesena sõiduki juurde ning näitas fotot fikseeritud kiirusest. Oli eriolukord ning täitsid neile antud korraldust. Isik ei olnud nõus kiiruse ületamisega, pakkusid võimalust jaoskonnas video üle vaadata ning lepiti kokku, et J.F tuleb jaoskonda. Sinna isik ei tulnud ja kõnedele ei vastanud. S.K saatis kutse. Sõiduk, mille kinni pidasid, oli see sama mis tunnistaja tajumise kohaselt sõitis kiiremini. Nii tundus just esitulede järgi ja selle auto profiili järgi, mida tahavaatepeeglist nägi. Auto, mis tundus lähenevat kiiremini, oli sama auto, mis liikus kuni Saku ärakeeramiseni. Eristas xxxx iseloomulike esitulede ja sõiduki profiili järgi. Teine auto võis olla maastur. Ei mäleta, mida S peeglitega tegi, kuid mäletab, et ka tema nägi tagumisi sõidukeid. S ütles, et tema näeb ka kahte tagant lähenevat sõidukit. Kaks sõidukit lähenesid Circle K sissepääsu juures, sõitsid mööda just. Kiiruse mõõtmise hetkel olid Circle K sissesõidu ja väljasõidu vahepeal umbes. Kuigi kaebuse esitaja ei tunnista kiiruse ületamist ja tunnistaja A. A kinnitab, et tema meelest oli sõidukulg rahulik, siis sellised ütlused ei kinnita ega lükka ümber kiiruse ületamise fakti. Antud asjas ei oma tähtsust asjaolu, kas foorid olid seadistatud „rohelisele lainele“ või mitte, sest nimetatud fooriseadistus ega teadmine sellest, ei välista kiiruse ületamise võimalust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada 4 süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri
6. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350). Kaebuse esitanud isiku ja politseiametnike ütluste vahel esineb ebakõlasid, mistõttu tuleb kohtul hinnata nii kaebuse esitanud isiku kui tunnistajate S.K ja K.-G. Tamme ütluste usaldusväärsust. Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Et ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele, on enda praktikas kestvalt märkinud ka kriminaalkolleegium (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai 2014 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-131-13, p 11 jj). J.F on andnud kohtuistungil erinevaid ja vastuolulisi ütlusi politseisõiduki märkamise aja ja koha kohta. Kohtu küsimustele vastates ütles menetlusalune isik, et märkas politseisõidukit, asudes ise vahetult enne Circle K tanklat ning politsei asus linna piiri märgist veidi edasi. Kaitsja küsimustele vastates, märkas politseisõidukit Circle K parklast välja keeramas. Seega, on kaebuse esitanud isik andnud kohtuistungil erinevaid ütlusi politseisõiduki märkamise aja ja koha kohta. Lisaks väitis J.F istungil, et parempoolsel sõidurajal olnud sõiduk möödus temast. Videosalvestiselt nähtub, et kuni veoauto ettekeeramiseni parempoolsel sõidurajal olev sõiduk kaebuse esitaja sõidukist ei möödunud. Seega, kiiruse mõõtmise hetkeni parempoolsel sõidurajal olev sõiduk kindlasti J.F-ist ei möödunud. Selle seisukohaga on nõustunud ka isiku kaitsja. J.F eitab, et kohapeal oleks politseiametnikud öelnud, et peab tunni aja pärast jaoskonda minema. Samas nähtub kõigi tunnistajate ütlustest, et kaebuse esitanud isik ei vastanud politseiametnike kõnedele. Tunnistaja A A sõnul sai ta aru, et politsei helistab J.F-ile , kuid viimane kõnele ei vastanud. Samuti sai ta aru, et J.F pidi tunni jooksul minema jaoskonda, ei mäleta, kas helistati või tuli sõnum. Seega, nähtub tunnistaja A. A ütlustest, et kuigi J.F kõnele ei vastanud, teadis tunnistaja, et J.F pidi tunni jooksul minema jaoskonda. Selliste ütluste pinnalt on selge, et J.F pidi jaoskonda minemise info siiski eelnevalt juba politseiametnikelt saama, vastupidisel juhul ei oleks tunnistaja Aro seda teadnud. Kuna J.F kõnedele ei vastanud, saab eluliselt usutavaks pidada varianti, mida on kinnitanud ka politseiametnikud, et J.F-ile siiski öeldi juba kohapeal, et ta peab minema hiljem jaoskonda. Ühtlasi märgib kohus, et isik, kes ei ole midagi valesti teinud, ei peaks politsei kõnedele vastamist vältima. Eelnevast johtuvalt on kohus seisukohal, et J.F on asunud tõde moonutama ning tema ütlusi, mis on osaliselt vastuolus tunnistajate S K ja K-G Te ütluste ning videosalvestisega, ei saa kohus selles osas lugeda usaldusväärseks. J.F-i ütluste kohaselt oli tal sel päeval tegemist, seepärast ei saanud politseijaoskonda kohe minna. Samas nähtub tunnistaja Aro ütlustest, et nad olid mingi aeg koos Aro juures kodus ja siis läks J.F oma koju. Seega ei nähtu tunnistaja ütlustest, et J.F oleks olnud sedavõrd hõivatud, et ei oleks saanud politseijaoskonda minna. Politseijaoskonda minemise edasilükkamine, viitab sellele, et J.F tahtis eelnevalt kellegagi nõu pidada (kohtuotsuse kuulutamisel, kui kohus selgitas suuliselt lühidalt motiive, möönis J.F , et tahtis enne isaga rääkida). Kaebuse esitaja esindaja esitas kohtuistungil kaitseversiooni, mille kohaselt politseiametnikud lasid menetlusalusel isikul algselt minna, sest polnud kindlad, kelle kiirust mõõdeti. Kaitsja hinnangul pole tavapärane sellisel viisil protokolli hiljem vormistada. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas kohtuistungil, et juhtudel, kui isik väidab, et tal on kiire, ei ole väärteoprotokolli hilisem vormistamine ebatavaline praktika. Teisalt märgib kohus ja nagu on viidanud ka tunnistajad S.K ja K.-G- T, et aprillikuus kehtis haiguspuhangust tingitud eriolukord ja kõigi inimeste tervise huvides viidi tol perioodil võimalikud lähikontaktid miinimumini. 5 Videosalvestiselt on kuulda, et juba J.F-i autole järgi sõites leppisid politseiametnikud omavahel kokku, et kiirmenetluse teevad kohapeale ära („kiire teeme ise“) aga muud mitte. Kohus peab usutavaks, et politseiametnikud vältisid isiku kutsumist politseisõidukisse (väikesesse piiratud ruumi) protokolli vormistamiseks ajal, mil kogu riigis kehtis korraldus vältida lähikontakte. Olukorras, kus protokolli hilisem vormistamine on kokku lepitud mh isikute tervise kaitseks, on kohtu hinnangul kohatu rääkida sellest, et tavaliselt nii ei tehta. Tunnistajate S K ja K-G Te ütlused olid kohtuistungil omavahel haakuvad. Nimetatud tunnistajate ütlused on loogilised ja eluliselt usutavad. Ühtlasi haakuvad ütlused nii videosalvestise kui väärteoasjas kogutud dokumentaalsete tõenditega, mistõttu loeb kohus nimetatud tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Kaitsja tõstatas küsimuse, kuidas oli kõrvalistujal S.Kl võimalik näha tahavaatepeeglist taga liikuvaid sõidukeid. Tunnistaja kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tegeledes mõõtmisega kõrvalistuja kohal, vaatas ta taha külgpeeglist ja tahavaatepeeglist, mis oli üleval. Tunnistajal jäi kohtuistungil lisamata, et politseiautodes on kaks tahavaatepeeglit. Paikvaatlusel kinnitas tunnistaja, et tal ei tulnud kohtuistungil meelde, et autos on kaks tahavaatepeeglit. Paikvaatluse käigus demonstreeris tunnistaja samas politseiautos, millega kõnealusel juhtumil kiirust mõõdeti, kuidas ta peeglist taha vaatas. Kohus veendus, et politseiautos oli statsionaarne lisa tahavaatepeegel (mis on teadaolevalt kõigis patrullautodes), mille asendi reguleerimisel on kõrvalistujal võimalik taha vaadata. Arvestades, et tunnistaja jaoks oli tavapärane, et autos on kaks tahavaatepeeglit, on eluliselt usutav, et tunnistajal ei tulnud kohtuistungil pähe, seda lihtsat tõsiasja mainida. Nimetatud fakt ei muuda tunnistaja Kangilaski ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistaja T ütlused kinnitavad, et nad olid mõlemad veendunud, millise auto kiirust mõõdeti. Seda fakti kinnitab ka videosalvestisel kostuv tunnistajate omavaheline vestlus, millest ei kuuldu kordagi, et politseiametnikel oleks olnud kahtlust, millise sõiduki kiirust mõõdeti ja milline oli mõõdetud kiirus. Tunnistajate S K ja K-G Te ütluste, kiirusmõõturi kasutamise protokolli, mõõtja pädevuse tõendi ning videosalvestisega on tõendatud ka mõõtetulemuse jälgitavus. Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 1 p 1, 2 kohaselt mõõtetulemuse jälgitavus on tõendatud kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja: 1) mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või 2) mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. MõõteS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on taatlemine protseduur, mille käigus pädev taatluslabor kontrollib mõõtevahendi nõuetele vastavust. LS § 199 lg 7 kohaselt nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ §-le 3 lg 1 peab kiirusmõõturiga sõidukiirust mõõtev ametnik olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe ning nimetatud määruse teine peatükk sätestab kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll kinnitab, et 11.04.2020.a kell 08.34 mõõtis patrullpolitseinik S K Pärnu mnt-l suunaga Pärnu, teelõigul, kus suurimaks lubatud kiiruseks on 50km/h, J.F-i poolt juhitud mootorsõiduki xxxx (reg-nr xxxx) kiiruseks 81 km/h, laiendmääramatusega +/- 5 km/h, lõplik mõõtetulemus 76 km/h. Kiirusmõõtur oli paigaldatud statsionaarselt. Mõõtmise tehiolud mõõtmise hetkel olid head – valge aeg ja sademeteta. Valitud mõõterežiimiks oli „samas suunas liikuva objekti kiiruse mõõtmine liikuvast sõidukist“. Mõõdetav mootorsõiduk sõitis teisel sõidurajal pärisuunalisel teel ning lähenes mõõtvale sõidukile tagant. 6 Lisaks kinnitab nimetatud protokoll, et kasutatud mõõtevahendiks oli kiirusmõõtur Stalker Dual DC095743, s.o radarkiirusmõõtur Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 § 1 lg 3 mõttes. Väärteotoimikus on ka nimetatud kiirusmõõturi taatlustunnistus, millelt nähtub, et kiirusmõõtur Stalker DSR 2x on läbinud kordustaatluse 14.01.2020.a. Seega on kiirust mõõdetud taadeldud ja nõuetele vastava kiirusmõõturiga. Vaidlus puudub selles, et mõõtmist teostas patrullpolitseinik, kellel on pädevus mõõtmist teostada. Ka ei tuvastanud kohus vastava mõõtemetoodika rikkumist – muuhulgas ei mõõdetud sõidukiirust tunnelis ega peeglilt nagu keelab eelviidatud määruse § 8, samuti oli radarkiirusmõõturi kasutamisel valitud mõõtmiseks vastav mõõte- ja suunarežiim. Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene aga automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust. Menetlusaluse isiku kaitsja seisukoha kohaselt ei saa kahtluseta öelda, et mõõdetud sõidukiirus kuulus just J.F-i sõidukile. Seoses Doppleri helisignaaliga, märgib kohus, et hetkel kehtiva määruse (16.06.2011.a määrus nr 78 § 9 lg 2 p 3) sõnastusest nähtub, et Doppleri helisignaali kostumine kiirusmõõturi kasutamisel ei ole ilmtingimata vajalik ning politsei saab ise liiklusjärelevalvet teostades otsustada, kas Doppleri helisignaal sisse lülitada, see vaikseks reguleerida või sootuks välja lülitada. Seega on seadusandja ette näinud, et Doppleri helisignaali mittekostumine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks ning liiklusnõuete rikkuja tuvastamise seisukohast olulisi asjaolusid on võimalik välja selgitada teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Asjaolu, et kaitsja seadusandjaga ei nõustu, ei ole väärteokaebuse lahendamisel otsustatav vastuväide. Seoses radarkiirusmõõturi tööpõhimõttega (Doppleri efekt), ei ole menetlusosalistel vaidlust kiirusmõõturi tööpõhimõtte üle. Samuti ei ole vaidlust selles, et kasutatud kiirusmõõturil Stalker Dual, ei olnud sisse lülitatud fast-režiim, mis tähendab seda, et kiirusmõõtur ei olnud seadistatud mõõtma kõige kiiremini liikuvat sõidukit (kõige suurema Doppleri sagedusnihkega), vaid antud juhul mõõtis kiirusmõõtur kõige tugevama peegeldusega sõidukit. Nii liikluspolitseinikele, kohtuvälisele menetlejale, kaitsjale ja kohtule on üldteada olevaks asjaoluks, et peegeldus maapinnalt ja seisvatelt objektidelt tuntakse kiirusmõõturi poolt ära kui kõige tugevam peegeldunud laine. Valdavalt annab kõige tugevama peegelduse kiirusmõõturile kõige lähemal paiknev sõiduk, kuid nagu kaitsja on ka õigesti viidanud, ei pruugi see olla nii olukordades, kus sõidukeid on mitu. Küll on aga teada ja seda kinnitab Stalker Dual DSR kasutusjuhend (http://gis.minotnd.org/pdf/Gates/Recovered.1/f2613992_INSTRUCTION_BOOK.pdf), et selleks, et tagapool sõitvalt sõidukilt peegelduks tugevam laine, peab tagumine sõiduk olema oluliselt suurem (suhtega umbes 2:1). Klassikaline näide sellest oleks kõrvuti (või peaaegu kõrvuti) sõitev veoauto ja sõiduauto. Põhjus seisneb lihtsalt öelduna selles, et kiirusmõõturi sensori jaoks „nähtav pindala“ on veoauto puhul oluliselt suurem. Sellises olukorras peaks kiirusmõõtur kuvama kiireimat sõidukit fast-režiimis. Antud juhul kiirusmõõtur kiirust fast-režiimis ei kuvanud. Kuna J.F-i ütluste kohaselt oli teine auto sedaankerega Mercedes ja ka tunnistaja ütlustest nähtub, et tegemist on sõiduautoga, mida kinnitab ka videosalvestis, siis ilmselgelt ei olnud kõnealuse kahe auto suuruse vahe selline, mis massist tulenevalt oleks toonud kaasa taga pool esimeses reas liikunud sõiduki „nähtava pindala“ peegelduse. Samuti kinnitab videosalvestis, et parempoolsel sõidurajal olev sõiduk oli kogu mõõtmise vältel vähem nähtav, samal ajal kui J.F-i poolt juhitud sõiduk oli esmalt 5-6 sekundit üksi kaadris ja seejärel silmale nähtavalt esiplaanil kuni kiiruse mõõtmise hetkeni. Videosalvestiselt on selgelt näha, et esimeses reas liikunud sõiduk on J.F-i sõidukist silmnähtavalt taga pool. Mõõdetud kiirusenäidu fikseerimise hetkel oli J.F-i auto politseiauto suhtes juba sirgel, samas kõrval reas sõitnud sõiduk oli alles kurvis, mis vähendas selle auto „nähtavat pindala“ kiirusemõõteseadme jaoks. Kohus on veendunud, et J.F-i juhitud sõiduki „nähtav pindala“ oli ka kiirusmõõturi sensori jaoks suurem. Samuti mängib siinkohal rolli eluline aspekt. Kaebuse esitanud isik on ise kinnitanud, et parempoolsel sõidurajal liikunud sõiduk keeras ära paremale. Kohus ei pea usutavaks, et juht, kes teab, et ta peab ära pöörama üsnagi järsu nurga all, kiirendab vahetult enne ära pööramist ning seejärel pidurdab järsult, sest füüsikaseadused ei lubaks sealset parempööret 7 ligi 80 km/h kiirusega ohutult sooritada. Lisaks kinnitab videosalvestis, et parempoolsel sõidurajal liikunud sõidukile keeras sekund peale (7.34.54) kiiruse mõõtmise näidu fikseerimist (7.34.53) ette veoauto. Ei ole eluliselt usutav, et veoauto, mis kiirendab üldteada olevalt aeglasemalt kui sõiduauto, oleks keeranud ette sõidukile, mis liigub kõrval reas liikuvast sõidukist märgatavalt kiiremini. Eluliselt on usutav, et veoautojuht oli veendunud, et esimeses reas liikuv sõiduk soovib sooritada parempöörde parklasse ja oma manöövriga ei takista veoautojuht sõiduautojuhi liikumist. Veoautojuhi veendumine esimeses reas liikunud sõiduki soovist teha parempööret pidi toimuma vähemalt sekund enne mõõdetud kiiruse näidu fikseerimist, kuna veoautojuhi reageerimine ja otsustus parempöördeks võtab ka 1-2 sekundit. Seega pidi olema paremas reas liikunud sõiduk andnud märku oma soovist teha parempööret juba enne mõõdetud kiiruse näidu fikseerimist, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et kõnealuse autojuht vahetult enne parempööret sõitis kiirusega 81 km/h. Kõike eeltoodut arvestades on leidnud tõendamist, et politseiametnike poolt mõõdeti just J.F-i juhitud sõiduki kiirust ja on välistatud ning ei ole eluliselt usutav, et mõõdetud oleks kõrval reas liikunud sõiduki kiirust. Nii tunnistajate S K ja K-G Te ütlustele kui ka videosalvestisel ning kiirusmõõturi kasutamise protokollis ning kiirusmõõturi kasutusjuhendis kajastatule tuginedes, on kohtu hinnangul tõendatud ka mõõtetulemuse usaldusväärsus. Eeltoodust tulenevalt on osaliselt nii menetlusaluse isiku enda (sõitmise faktis) kui tunnistajate ütluste ja väärteoasjas kogutud tõenditega, sh videosalvestisega, tõendatud, et J.F juhtis 11.04.2020.a kell 08.34 Pärnu mnt Nõmme linnaosas Tallinnas, mootorsõidukit kiirusega 81+-5 km/h, kusjuures lubatud suurim sõidukiirus antud teelõigul on 50 km/h. J.F ületas seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Oma sellise tegevusega on J.F rikkunud liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 nõudeid, mille kohaselt on lubatud suurim sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on J.F täitnud LS § 227 lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 4 paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtu hinnangul pani J.F teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isik väitis kohtuistungil, et kindlasti vaatas spidomeetrit ja sõitis kiirusega 50 km/h. Kohtuistungil ei eitanud kaebuse esitaja, et sõitis alas, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 50 km/h. Kuna isiku tegelikuks kiiruseks mõõdeti 81 +/-5 km/h, siis järelikult ei jälginud ta sõiduautot juhtides sõiduki spidomeetrit hoolsalt ning selline kaebuse esitaja käitumine annab aluse uskuda, et ta pidi võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma seda. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. J.F on süüvõimeline ning KarS
8. ptk
9. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. LS § 227 lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40 kilomeetrit tunnis - karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 70 trahviühikut, s.o. 280 eurot. 8 Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad. Nähtuvalt karistusregistrist, on isikut väärteokorras samalaadse teo eest varem septembris 2019 karistatud, mis näitab, et kiiruse ületamine ei ole olnud juhuslik episood. Seega, on kohtu arvates kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel kohtuvälise menetleja poolt sanktsiooni keskmisest veidi kõrgemas määras määratud karistus, rahatrahv 70 trahviühikut s.o 280 eurot, põhjendatud ja vastab karistuse mõistmise põhimõtetele. Arvestades rahatrahvi suurust, mille korraga tasumine võib põhjustada isikule majanduslikult raske olukorra, peab kohus põhjendatuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 7 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt tuleb J.F-i kaebus rahuldada osaliselt ja kohtuvälise menetleja otsus tühistada karistuse tähtaja määramise osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. Arvestades, et kohus ei lõpeta J.F suhtes väärteomenetlust, puudub alus ka kaitsetasu hüvitamiseks, kuivõrd VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetluskulud üksnes väärteomenetluse lõpetamisel. Seega, jätab kohus kaitsja taotluse kaitsetasu väljamõistmiseks rahuldamata. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p-st 1, otsustab kohus väärteoasjas olev CD-plaat, mis asub väärteoasja materjalide juures, jätta väärteoasja materjalide juurde. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas
10. Rahuldada J.F kaebus osaliselt 2 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Raul Annuka 22.05.2020 otsus väärteoasjas nr 2317,20,002824 tühistada rahatrahvi tasumise tähtaja osas. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada J.F-i tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 7 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda igakuiselt vähemalt 40 eurot. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis või EE 701 7000 1700 1577 198 Luminor pangas. Märkida viitenumber
11. CD plaat jätta väärteoasja materjalide juurde Jätta rahuldamata õigusabikulude hüvitamise taotlus 9 Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 14.09.2020 10