1-21-977 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-21-977 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, lii

§ 78

p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.t alates 30.03.

1. a. Mõisteti S.L-ilt välja riigituludesse KrMS § 180 lg 1 ja § 179 lg 1 p 2 alusel teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 876 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 709,20 eurot (64,80+28,80+615,60), s.o kokku 1585,20 eurot. KrMS § 180 lg 3 ls 4 alusel määrati, et S.L võib välja mõistetud menetluskulud tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul igakuiste maksetena. 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo
2. S.L on kohtu alla antud süüdistuses KarS § 423 toimepanemises. Süüdistuse kohaselt S.L , olles juhtinud tahtlikult 27.08.2019 kella 00.38 ajal Tehnika tn 27, Tallinn juures ja 19.04.2020 kella 21.59 ajal Ehitajate tee 58, Tallinn juures suunaga E. Vilde teele, mootorsõidukit Smart Fortwo Coupe registreerimismärgiga NNNNNN, juhtis uuesti, s.o süstemaatiliselt ja tahtlikult 11.08.2020 kella 08:27 ajal Tallinnas Telliskivi ja Ristiku tn ristmikul Paldiski mnt suunal mootorsõidukit Citroen Xsara registreerimismärgiga OOOOOO omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega rikkus S.L süstemaatiliselt LS § 90 lg 1 p 1 ning § 94 lg 1 nõudeid ning pani toime süstemaatiliselt mootorsõiduki juhtimise isikuna, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, see on KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava kuriteo. SÜÜDISTATAVA APELLATSIOON
3. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes ei nõustu maakohtu leituga, et ta oli varasemalt juhtimiselt kõrvaldatud ja pidi teadma, et tema Kanada juhiluba Eesti Vabariigis ei kehti, kuna ta oli juba varasemalt juhtumisõiguse puudumise eest väärteokorras karistada saanud. Süüdistatav sedastab, et see järeldus ei vasta tõele, kuna vastav väärteootsus tühistati. Kuna tema oli teadlik, et vastav väärteootsus oli tühistatud ja trahvi ta ei maksnud, siis teadis apellant, et tema Kanada juhiloaga on kõik korras ja ta võib seda Eestis edasi kasutada. Seetõttu ei nõustu süüdistatav maakohtu otsusega, et ta oli teadlikult ja tahtlikult juhtinud Eestis mootorsõidukit tunnustamata juhiloaga. Süüdistatav palub ta talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatav esitas ka määruskaebuse, milles ei nõustu temalt väljamõistetud menetluskulude aasta jooksul kindlaksmääratud osade kaupa tasumisega. Süüdistatav märgib, et tal puudub kindel sissetulek, perre on sündimas kolmas laps, seega peab ta ise saama otsustada, kui palju ja millal võiks ta menetluskulusid riigile tasuda. PROKURATUURI VASTUS SÜÜDISTATAVA APELLATSIOONILE
4. Põhja Ringkonnaprokuratuur taotleb jätta S.L-i apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Kriminaaltoimiku materjalidest ning süüdistusaktist nähtub, et tõendina on esitatud 09.09.2018 koostatud mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mis tõendab, et S.L kõrvaldati 09.09.2018 sõiduki Mitsubishi registreerimismärgiga HHHHHH juhtimiselt, kuna S.L-il puudus vastava kategooria juhtimisõigus. S.L-ile Kanadas väljastatud juhiloale on väljastamiskuupäevaks märgitud 21.03.
5. Seega tõendab 09.09.2018 koostatud mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus asjaolu, et S.L oli teadlik juhtimisõiguse puudumisest juba alates 09.09.
6. Käesoleva kriminaalasja esimeses juhtimisepisoodis s.o 27.08.2019 politseiametnik FH tõepoolest ei trahvinud S.L-i juhtimisõiguse puudumise eest, vaid fikseeris lühimenetluse otsuses üksnes tehnilise ülevaatuse puudumise. Samas nähtub FH tunnistajana ülekuulamisel antud ütlustest, et tal tekkisid kahtlused 2

§ 4231

sisalduva koosseisutunnuse – süstemaatilisus – tõlgendamisel tuleb lähtuda analoogia korras süstemaatilise varguse kohta kujunenud praktikast. Sellisele seisukohale on Riigikohus varsemalt asunud asjas nr 3-1-1-75-15, kui sedastas, et põhjalikumalt on süstemaatilisusega seotud küsimusi vaetud

1. aprilli
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-87-
3. Viidatud lahendis vaadeldi süstemaatilisust süstemaatilise varguse (KarS § 199 lg 2 p 9) kontekstis (viidatud otsuse p-d 10-12), kuid kolleegiumi hinnangul on selles väljendatud seisukohad mutatis mutandis ülekantavad ka süstemaatilisele juhtimisele (KarS § 4231). 3

§-s 4231 ette nähtud kuriteo puhul on kolm eraldiseisvat sõidukorda üksnes esmane eeldus, mille tuvastamise järel tuleb anda teo süstemaatilisuse kohta tervikhinnang ehk lahendada küsimus, kas tegemist on liiklusseaduse sarnase ja pideva rikkumisega. Isikule süüksarvatava teo sisemist seost eelmiste asjassepuutuvate tegudega tuleb hinnata terviklikult, võttes arvesse tegude tehiolusid (vrd viidatud otsus asjas nr 3-1-1-66-13, p 9). Seejuures on menetluslikust aspektist oluline, et kõik faktilised asjaolud, millest prokuratuuri arvates järeldub juhtimisõiguseta juhtimise süstemaatilisus, peavad olema karistusõigusliku vastutuse eeldustena süüdistuse tekstis kajastatud. Süstemaatilisuse tuvastamisel samas ei ole oluline, kas tegemist on faktilise või õigusliku retsidiiviga. S.L-i puhul tegemist on faktilise retsidiiviga, kuna süstemaatilisust moodustatavate episoodide eest (27.08.2019, 19.04.2020 ja 11.08.2020) temale eelnevalt väärteokorras karistusi ei määratud. Kohtuvälise menetleja 14.05.2020 tehtud ning S.L-i enda vaidlustatud otsus väärteoasjas LS § 201 lg 1 ja LS § 207 lg 1 järgi oli maakohtu poolt 07.10.2020 tühistatud seoses S.L-i teos kuriteo tunnuste ilmnemisega, kuna ta pani vahepeal toime kolmanda juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise episoodi 11.08.2020 (tlk 24-25). Kohtuvälise menetleja trahvi määramise otsuse tühistamisel viitas maakohus asjakohaselt kehtivale kohtupraktikale, et olukorras, kus isikut ei ole enne süstemaatilisuse tunnust täitvat vähemalt kolmandat juhtimisõiguseta juhtimist (kuritegu) jõustunud otsusega väärtegudes süüdi tunnistatud, neelduvad LS §-le 201 vastavad väärteod KarS § 4231 järgi menetletavas kuriteokoosseisus ning nende väärtegude teoebaõigus ammendub süstemaatilises juhtimisõiguseta juhtimises kui põhiteos (vt RKKK nr 4-19-4337, p 9; nr 3-1-1-82-15, p 13). Sellest tulenevalt on alusetu apellandi väide sellest, et oma teo keelatusest ei saanud ta aru ka siis, kui maakohus on väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse tühistanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et ühe aasta jooksul ilma juhtimisõiguseta isiku poolt kolm mootorsõiduki juhtimise episoodi moodustavad liiklusseaduse pideva rikkumise süsteemi.

1. Menetletavas kriminaalasjas on maakohus õigesti tuvastatud, et kogu õiguslik vaidlus taandub objektiivse kuriteokoosseisu realiseerimise osas sellele, et kas S.L-ile 21.03.2016 Kanadas väljastatud load olid 27.08.2019, 19.04.2020 ja 11.08.2020 Eesti Vabariigis kehtivad, st kas süüdistataval oli nende alusel Eestis juhtimisõigus või mitte. Maakohus leidis õigesti, et Liiklusseaduse regulatsioonist nähtuvalt ei kehti Kanadas väljastatud juhiload Eestis piiranguteta, st võrdsetel alustel Eestis väljastatud juhilubadega. Maakohtu põhjendused selles osas on ammendavad ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks puudub selle kohta ka vaidlus. Maakohus tuvastas veatult ka süüdistatava poolt Eestisse alaliselt elama asumise aja, milleks on 19.05.
2. Seda asjaolu süüdistatav esitatud apellatsioonis ka ei vaidlusta. Nimelt on töötamise registrist nähtuvalt 19.05.2017 registreeritud S.L-i töösuhte algus X OÜ-ga. Samuti nähtub rahvastikuregistri väljavõttest, et alates 18.05.2017 on tema uueks elukohaks rahvastikuregistri järgi XXX, Eesti (tl 46). Kohus luges õigesti nende kahe tõendi alusel kogumis tõendatuks selle, et isegi, kui S.L elas juhilubade väljastamise ajal alaliselt Kanadas, siis hiljemalt 19.05.2017 pöördus ta tagasi Eestisse alaliselt elama. See omakorda tähendab, et hiljemalt 19.05.2018 pidi süüdistatav Kanadas väljastatud juhiload Eesti alalise elanikuna Eesti Vabariigi juhilubade vastu vahetama.
3. Kriminaalasjas uuritud tõenditega on üheselt ümber lükatud süüdistatava apellatsioonis esitatud põhiväide sellest, et kuna tema suhtes tehtud väärteootsus on tühistatud, siis järeldaski tema, et tema Kanada juhiloaga on kõik korras. Maakohus tuvastas õigesti, et esmakordselt oli süüdistatav Eestisse naasmise järgselt mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud 09.09.2018 LS § 91 lg 2 p 3 alusel, s.o juhtimisõiguse puudumise tõttu (tl 15). Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kuigi seda episoodi ei ole S.L-ile ette heidetud, siis subjektiivse koosseisu tuvastamise mõttes on see oluline tõend. See tõend tähendab, et sellest ajast peale tekkis süüdistataval arusaam, 4

§ 39

kohaselt isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kui eksimus on teo toimepanijale välditav, võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut. Menetletavas kriminaalasjas on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistatava eksimus teo keelatuses oli temale välditav. Kohtukolleegiumi veendumusel oli süüdistatavale temal tekkinud võimalik eksimus teo keelatuses välditav. Algpunktiks, millest alates süüdistataval oleks olnud alust oma teo võimalikku ebaõigussisu tajuda oli 09.09.2018, kui tema oli mootorsõiduki juhtimiselt esmakordselt kõrvaldatud LS § 91 lg 2 p 3 alusel juhtimisõiguse puudumise tõttu. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt tuleneb kohustus tunda huvi teo võimaliku keelatuse vastu teadmisest, et tegutsetakse valdkonnas, kus kehtib eriregulatsioon ning seega kohustus seda tunda; vastavate sätete mitteteadmine on alati välditav nende selgekstegemisega (RKKK nr 3-1-1-44-02; 3-1-1-14-03, p 13; 3-1-1-29-11, p 14). Selliseks eriregulatsiooniga tegevusvaldkonnaks on liikluses osalemine mootorsõiduki juhina. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava tegevuses subjektiivse koosseisu tuvastamisel ning süüdistatava õiguskorda suhtumise iseloomustamisel on maakohus asjakohaselt juhtinud tähelepanu asjaolule, et olles 27.08.2019 juhtinud sõidukit, millel puudus kehtiv tehnoülevaatus ja saades sellest teada, siis jätkas ta sama sõidukiga sõitmist ka 19.04.2020 ja ikka ilma kehtiva tehnoülevaatuseta. Mõlema rikkumise korral esitas ta politseile vastulause (tl 9 ja 28), kus põhimõtteliselt õigustas oma rikkumist sellega, et oli sõitmas lähimasse tehnoülevaatuse punkti, mis LS § 73 lg 74 kontekstis oleks kehtiva ülevaatuseta sõitmise korral süüd välistav asjaolu. Ringkonnakohtu veendumusel toimis süüdistatav sarnaselt tehnoülevaatustega kirjeldatud olukorraga ka mootorsõiduki juhtimisel oma Kanada juhiloaga, väites, et talle on üllatuseks, et see on Eesti Vabariigi territooriumil oma kehtivuse kaotanud. 9. Süüdistatav ei nõustu ka temalt väljamõistetud menetluskulude aasta jooksul kindlaksmääratud osade kaupa tasumisega. Ta märgib, et tal puudub kindel sissetulek, perre on sündimas kolmas laps, seega peab ta ise saama otsustada millal ja kui palju võiks ta menetluskulusid riigile tasuda. Kohtukolleegium süüdistatava argumentatsiooniga menetluskulude osas ei nõustu ning vastuseks sellele märgib sissejuhatavalt, et KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid välja mõistes süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Süüdistatav ei ole maa- ega ringkonnakohtult menetluskulude osalist riigi kanda jätmist taotlenud. Sellele vaatamata märgib ringkonnakohus, et S.L on tööealine ja töövõimeline meesterahvas, mistõttu on tal võimalik teenida sissetulekut menetluskulude tasumiseks. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Niisuguse alusena ei ole käsitletav kaebaja väide, et tema perre on sündimas kolmas laps. Samas aga märgib ringkonnakohus, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, st võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. S.L ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et süüdistatava varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Rahuldamisele ei kuulu ka süüdistatava taotlus maksta menetluskulusid talle sobivamal ajal. Sisuliselt on maakohus menetluskulude väljamõistmisel juba arvestanud, et väljamõistetud 5