← Eesti

2-17-6713/183

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 5. jaanuar 2024, Tallinn Kohtuasja

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 3.5.

  1. Mõista I. R.-lt C.R. kasuks kuni C.R. täisealiseks saamiseni (
  2. jaanuarini 2031) välja igakuine elatis 73,75 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures) - 13,02 eurot (15% vähendatud määr), mis muutub iga aasta
  3. aprillil (esimest korda
  4. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 3.5.

  1. Menetluskulud jätta G.R., M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu T.K. kanda ja I.R. menetluskulud tema enda kanda ning G.R. ja M.R. hagis T.K. vastu poolte endi kanda.
  2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus mõistis T.K.-lt G.R. kasuks välja elatise alates
  3. septembrist 2022 (maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 10).
  4. Rahuldada I.R. apellatsioonkaebus osaliselt.
  5. Rahuldada G.R. ja M.R. apellatsioonkaebus osaliselt.
  6. Jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
  7. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt: 2 8.
  8. Jätta G.R., M.R. ja C.R. hagi I.R. vastu alates
  9. aprillist 2018 elatise saamiseks rahuldamata, kuid M.R. ja C.R. puhul määrata alates
  10. jaanuarist 2024 ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. 8.
  11. Rahuldada G.R. ja M.R. hagi T.K. vastu elatise saamiseks osaliselt. 8.
  12. Mõista T.K.-lt G.R. kasuks välja
  13. detsembri 2019 kuni
  14. septembri 2022 eest elatis 8847,10 eurot. 8.
  15. Mõista T.K.-lt M.R. kasuks välja
  16. detsembri 2019 kuni
  17. novembri 2020 eest elatis 3395,59 eurot. 8.
  18. Mõista T.K.-lt G.R. kasuks alates
  19. septembrist 2022 kuni G.R. täisealiseks saamiseni (
  20. detsember 2026) välja igakuine elatis 225,64 eurot (209,20 eurot (baassumma) + 46,44 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta
  21. aprillil (esimest korda
  22. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 8.

  1. Määrata alates
  2. jaanuarist 2024 ette kindlaks M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu elatissumma suuruse arvutamise alused, arvestades kummagi lapse puhul elatise ettemaksuga 2081,73 eurot: 8.6.
  3. Mõista I.R. C.R. kasuks kuni M.R. täisealiseks saamiseni (
  4. oktoobrini 2028) välja igakuine elatis 86,77 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures), mis muutub iga aasta
  5. aprillil (esimest korda
  6. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 8.6.

  1. Mõista I. R. C.R. kasuks kuni C.R. täisealiseks saamiseni (
  2. jaanuarini 2031) välja igakuine elatis 73,75 eurot (249,78 eurot (baassumma) + 50,55 eurot (3% Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) - 173,56 eurot (s.o 10 päeva kuus isa juures), - 13,02 eurot (15% vähendatud määr), mis muutub iga aasta
  3. aprillil (esimest korda
  4. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 8.6.

  1. I.R.-il tuleb pärast käesoleva resolutsiooni punktis 8.6 nimetatud ettemaksu ammendumist elatis tasuda T.K. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks kuupäevaks. 8.6.
  2. T.K.-l tuleb elatis tasuda I.R. arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX iga kuu esimeseks kuupäevaks.
  3. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud G.R., M.R. ja C.R. hagis I.R. vastu T.K. kanda ja I.R. menetluskulud tema enda kanda ning G.R. ja M.R. hagis T.K. vastu poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused 3 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi I aluseks olevad asjaolud ning G.R., M.R. ja C.R. nõue I.R. vastu
  4. G.R. (hageja I hagis I, laps I), M.R. (hageja II hagis I, laps II) ja C.R. (hageja III hagis I, laps III) (koos hagejad või lapsed) esitasid
  5. aprillil 2017 Harju Maakohtule I.R. (kostja hagis I, isa) vastu hagi elatise välja mõistmiseks. Menetluskulud palusid hagejad jätta isa kanda. 1.
  6. Hagiavalduse kohaselt elavad lapsed alates
  7. a märtsi keskpaigast oma ema juures. Isa ei ole ülalpidamiskohustust laste suhtes kohaselt täitnud. Hagejate hinnangul tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda tsiviilasjas nr 2-17-7190 kehtestatud suhtluskorra regulatsioonist. Nimelt tegi Harju Maakohus
  8. juunil 2018 määruse, millega määras kindlaks isa ja laste suhtluskorra. Viidatud määrus jõustus
  9. jaanuaril
  10. Samas asjas tehtud maakohtu
  11. jaanuari
  12. a määrusega peatas kohus menetluse ajaks isa suhtlusõiguse laste suhtes. Seejuures ei muutnud viidatud määruse vaidlustamine seda kehtetuks ning
  13. jaanuarist 2020 kuni
  14. maini 2020 tuleb lähtuda asjaolust, et laste isal ei olnud suhtlusõigust lastega. Tallinna Ringkonnakohtu
  15. veebruari
  16. a määruse kohaselt peaksid lapsed ühes kuus keskmiselt veetma ema juures 21 päeva ja isa juures kümme päeva, erinev kord on suvel, mil veedetakse ühe vanema juures 14 päeva. Viidatud ringkonnakohtu määrus jõustus küll
  17. septembril 2022, kuid selles määratud suhtluskord rakendub alles seejärel, kui Tallinna Perekeskuses on kokkusaamiste korraldamine ammendunud (määruse p 13.7.2). Kuna kohtumised ei ole ammendunud, siis tuli isal alates
  18. aprillist 2017 (s.o hagi esitamisest) kuni
  19. septembrini 2022 (s.o ringkonnakohtu määruse jõustumiseni) tasuda lastele miinimumelatist. Seejuures ei ole lastel vahelduvat elukohta. 1.
  20. Kuna lapsed on isa vastu esitanud miinimumelatise nõude, ei pea laste igakuiseid ülalpidamiskulusid tõendama. Isa võlgnevus laste ees on
  21. oktoobri
  22. a seisuga 24 799,36 eurot (51 776,36 eurot, millest tuleb maha lahutada hagi tagamise määruse alusel tasutud elatis 26 977 eurot). 1.
  23. Isa ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et ta ei ole suuteline tasuma miinimumelatist. Vastupidi, isa majanduslik seis on tunduvalt parem kui laste ema oma. Samuti ei ole isa tõendanud, et laste vajadused on tegelikult väiksemad kui miinimumelatis. Laste ema ei saa alates
  24. septembrist 2022 enam lasterikka pere toetust ega lapsetoetust lapse I osas. 1.
  25. Laps I palus isalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest kuni
  26. detsembrini 2021 kokku 15 159,33 eurot, alates
  27. jaanuarist 2022 kuni
  28. märtsini 2022 kokku 640,32 eurot 4 ning alates
  29. aprillist 2022 kuni
  30. septembrini 2022 kokku 1669,83 eurot. Laps II palus isalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest kuni
  31. detsembrini 2021 kokku 15 159,33 eurot, alates
  32. jaanuarist 2022 kuni
  33. märtsini 2022 kokku 640,32 eurot ning alates
  34. aprillist 2022 kuni lapse II täisealiseks saamiseni 225,64 eurot kuus. Laps III palus isalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest kuni
  35. detsembrini 2021 kokku 15 159,33 eurot, alates
  36. jaanuarist 2022 kuni
  37. märtsini 2022 kokku 640,32 eurot ning alates
  38. aprillist 2022 kuni lapse III täisealiseks saamiseni 225,64 eurot kuus. I.R. vastuväited
  39. I.R. (isa) palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate ema kanda. 2.
  40. Isa ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, mistõttu puudub alus elatise väljamõistmiseks. Vanemad leppisid
  41. juulil 2014 kokku, et lapsed viibivad 7-päevaste ajavahemike kaupa kordamööda ema ja isaga ning vanemad kannavad lastega seotud kulutused võrdselt. Vastavalt
  42. juuni
  43. a määrusele viibivad lapsed keskmiselt 42% aastast isaga, mil ta annab neile ülalpidamist vahetult. Seejuures on isa täitnud ülalpidamiskohustust ka vabatahtlikult. Laps I elab isaga alates
  44. detsembrist
  45. 2.
  46. Isa on
  47. maist 2017 kuni
  48. maini 2017 kandnud lastega seotud kulusid kokku 898,52 eurot. Alates
  49. maist 2017 kannab isa igakuiselt laste ülalpidamisega seonduvaid kulutusi 1073,52 eurot, koos hagi tagamise määruse alusel väljamõistetud elatisega kokku 1778,52 eurot. Isa hinnangul ei saa laste põhjendatud vajadused ületada ühes kuus 270 eurot. Seejuures tuleb arvestada laste emale makstavaid peretoetusi ja ka mastaabisäästu. Ka ei ole laste kulude kohta esitatud ühtegi tõendit. Kuna lapsed elasid kuni
  50. detsembrini 2019 vanemate juures vaheldumisi, mil isa andis lastele ülalpidamist vabatahtlikult, saab isa tasutud elatist kogusummas 26 977 eurot arvestada osaliselt ettemaksuna tulevaste perioodide katteks. Hagi II aluseks olevad asjaolud ning G.R. ja M.R. nõue T.K. vastu
  51. G.R. (hageja I hagis II, laps I) ja M.R. (hageja II hagis II, laps II) esitasid
  52. detsembril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T.K. (kostja hagis II, ema) vastu 540 euro elatise saamiseks. Seoses kostja ema vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Lapsed I ja II esitasid
  53. veebruaril 2020 (täpsustatud
  54. märtsil 2020) ema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. Harju Maakohus võttis
  55. aprilli
  56. a määrusega tsiviilasjas nr 219-139515 hagi menetlusse ja liitis tsiviilasjad nr 2-17-6713 ja nr 2-19-139515 ühte menetlusse ning luges tsiviilasja numbriks 2-17-
  57. 3.
  58. Hagiavalduse kohaselt elas laps II
  59. detsembrist 2019 kuni
  60. novembrini 2020 isa juures. Ema lapsele II elatist ei tasunud. Laps I elab alates
  61. detsembrist 2019 isa juures, kuid ema lapsele I elatist ei tasu. 3.
  62. Lapsed I ja II nõuavad elatise tasumist miinimummääras. Arvestades, et
  63. detsembrist 2019 kuni
  64. novembrini 2020 elasid mõlemad lapsed isaga, saab nimetatud ajavahemiku puhul lapse I elatisnõude väljamõistmisel arvestada mastaabisäästuga 15% ulatuses. Arvestades, et lapsed I ja II elasid isaga juba
  65. a detsembrikuus, on laste isa
  66. novembril 2019 tasunud mõlema lapse eest alusetult 270 eurot. 3.
  67. Laps I palub emalt välja mõista elatisvõlgnevuse
  68. detsembri 2019 kuni
  69. oktoobri 2022 eest kokku 9734,81 eurot ning alates
  70. novembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks 5 saamiseni elatise 285,64 eurot kuus. Laps II palub emalt välja mõista elatisvõlgnevuse
  71. detsembri 2019 kuni
  72. novembri 2020 eest kokku 3714,10 eurot. T.K. vastuväited
  73. T.K. (ema) palus jätta hagi rahuldamata. 4.
  74. Kuna hagi esitamise ajaks tuleb lugeda maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aeg
  75. detsember 2019, on hagi esitatud ennatlikult. Lapsel I puudus hagi esitamise õigus ema vastu kuni tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lõpplahendi jõustumiseni
  76. septembril 2022, kuna isal puudus lapse I suhtes viibimiskoha ainuotsustusõigus. Küll aga tuleb arvestada tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud suhtluskorra määrust, mille kohaselt viibib laps I enamus ajast ema juures. Asjaolu, et laste isa kindlaksmääratud suhtluskorda jätkuvalt rikub, ei anna talle alust elatise nõude esitamiseks. Isal puudub õigus nõuda ka lapse II eest elatise tasumist, kuna ta on ka lapse II osas rikkunud suhtluskorda. 4.
  77. Lapse I elatise nõude osas tuleb arvestada lapsetoetust. Alates
  78. septembrist 2022 ei saa ema enam lasterikka pere toetust ja lapse I lapsetoetus laekub isale. Seejuures ei vaja laste isa üleüldse elatise saamist, sest ta on heal majanduslikul järjel. Maakohtu otsus ja põhjendused
  79. Harju Maakohus rahuldas
  80. mai
  81. a otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt laste I–III hagi kostja isa vastu. Maakohus mõistis isalt lapse I kasuks välja elatise 7673,54 eurot ajavahemiku
  82. märts 2020 kuni
  83. september 2022 eest. Maakohus mõistis isalt lapse II kasuks välja elatise 5583,96 eurot ajavahemiku
  84. juuli 2020 kuni
  85. september 2022 eest ning alates
  86. septembrist 2022 igakuise elatise 225,64 eurot, kuid mitte alla perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 sätestatud määra, kuni lapse II täisealiseks saamiseni. Maakohus mõistis isalt lapse III kasuks välja elatise 5441,69 eurot ajavahemiku
  87. juuli 2020 kuni
  88. september 2022 eest ning alates
  89. septembrist 2022 igakuise elatise 191,79 eurot, kuid mitte alla PKS §-s 101 sätestatud määra, kuni lapse III täisealiseks saamiseni. Maakohus rahuldas osaliselt ka lapse I hagi ema vastu ning mõistis emalt lapse I kasuks välja igakuise elatise alates
  90. septembrist 2022 summas 225,64 eurot, kuid mitte alla PKS §-s 101 sätestatud määra, kuni lapse I täisealiseks saamiseni. Maakohus jättis lapse II hagi ema vastu rahuldamata. Maakohus määras, et elatist indekseeritakse iga aasta
  91. aprillil. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. 5.
  92. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et lapse III elukoht on ema juures, lapse II elukoht on käesoleval ajal samuti ema juures, kuid laps II elas
  93. detsembrist 2019 kuni
  94. novembrini 2020 isa juures ning laps I elas kuni
  95. detsember 2019 ema juures ning alates
  96. detsembrist 2019 isa juures. Maakohus märkis, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas elatise väljamõistmisel tuleks lähtuda tsiviilasjas nr 2-17-7190 kindlaksmääratud suhtluskorrast või laste tegelikust viibimiskohast. 5.
  97. Maakohus asus seisukohale, et elatise väljamõistmisel tuleb võtta aluseks tsiviilasjas nr 217-7190 tehtud lahendid, sh esialgse õiguskaitse korras (EÕK) määratud ajutise suhtluskorra lahendid, mis kuulusid viivitamatule täitmisele. Maakohus märkis, et kohus ei saa lähtuda elatise väljamõistmisel faktilisest olukorrast ja nõustuda kohtulahendite mittetäitmisega, vaid peab lähtuma õiguslikust olukorrast. Maakohus tuvastas, et
  98. jaanuarist 2019 kuni
  99. jaanuarini 2020 oli laste osas antud ainuhooldusõigus viibimiskoha määramise osas emale ning kohaldus Harju Maakohtu
  100. juuni
  101. a määrusega kindlaksmääratud suhtluskord, 6 mille kohaselt veedavad lapsed isaga aasta lõikes keskmiselt kümme päeva, s.o 33%.
  102. jaanuarist 2020 kuni
  103. märtsini 2020 viibisid lapsed Harju Maakohtu
  104. jaanuari
  105. a määruse alusel ema juures ning suhtlust isaga ei toimunud.
  106. märtsist 2020 kuni
  107. märtsini 2021 rakendus uuesti Harju Maakohtu
  108. juuni
  109. a määrusega kindlaksmääratud kord ning laste ainuhooldusõigus viibimiskoha määramise osas kuulus emale ja suhtluskorra alusel viibisid lapsed isaga keskmiselt kümme päeva kuus.
  110. märtsist 2021 kuni
  111. septembrini 2022 oli laste elukoht jätkuvalt ema juures ning rakendus
  112. märtsi
  113. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusega kindlaksmääratud suhtluskord, mille kohaselt toimusid laste kohtumised vanematega Tallinna Perekeskuses. Kuna kohtumiste sagedus ei olnud kindlaks määratud, tuleb lähtuda Harju Maakohtu
  114. juuni
  115. a määrusest, mille alusel oli laste elukoht ema juures ja suhtlust isaga Tallinna Perekeskuses ei saa elatise väljamõistmisel nimetatud perioodil arvestada. Alates
  116. septembrist 2022 tuleb lähtuda Tallinna Ringkonnakohtu
  117. veebruari
  118. a määrusest, mis jõustus
  119. septembril 2022 ning mille alusel laps I elab isa juures ning lapsed II ja III elavad ema juures. 5.
  120. Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud on isalt välja mõista igakuine elatis lapse I kasuks
  121. aprillist 2018 kuni
  122. septembrini 2022 ning laste II ja III kasuks alates
  123. aprillist 2018 kuni laste II ja III täisealiseks saamiseni. Emalt on põhjendatud välja mõista igakuine elatis lapse I kasuks alates
  124. septembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks saamiseni. Esile ei ole toodud asjaolusid, et vanemad ei suuda anda lastele elatist miinimummääras ega teenida täiendavat sissetulekut. Samuti ei tugine kumbki vanem asjaolule, et tal oleks lisaks hagejatele ülalpidamisel teisi alaealisi lapsi. Ka ei olnud lastel vahelduvat elukohta, mis annaks aluse elatise vähendamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ka elatise vähendamine alla miinimummäära vahetu ülalpidamise või vabatahtliku elatise tasumise tõttu lahuselava vanema poolt. 5.
  125. Maakohus tuvastas, et
  126. jaanuarist 2022 kuni
  127. septembrini 2022 sai laste vajadused rahuldada lapsetoetuse ning lasterikka pere toetuse arvel, mida tuleb arvestada elatise isalt väljamõistmisel. Alates
  128. septembrist 2022 ei saanud kumbki vanem enam lasterikka pere toetust ning elatise väljamõistmisel isalt laste II ja III kasuks ning emalt lapse I kasuks saab arvestada vaid lapsetoetust. Samuti saab alates
  129. jaanuarist 2022 kehtiva miinimumelatise süsteemi alusel arvestada mastaabisäästu, mistõttu tuleb elatise väljamõistmisel perioodidel, mil lapsed elasid koos, vähendada teise ja kolmanda lapse puhul elatise summat 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes. Maakohus pidas põhjendatuks laste elatise hagis isa vastu arvestada mastaabisäästu ka varasema perioodi osas. Kuna väljamõistetav elatis ei ületa seadusest tulenevat miinimummäära, ei andnud maakohus hinnangut vanemate majanduslikule olukorrale. 5.
  130. Ema vastu esitatud tagasiulatuva elatise nõude osas märkis maakohus, et elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda kindlaksmääratud suhtluskorrast, mistõttu ei ole tagasiulatuva elatise nõude rahuldamine põhjendatud. Lapsed I ja II elasid Harju Maakohtu
  131. juuni
  132. a määruse alusel hagi esitamisele eelnenud perioodil ema juures. 5.
  133. Maakohus märkis, et isa lastele elatise tasumise kohustusest tuleb maha arvestada juba tasutud elatis. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kohtumenetluse ajal on isa tasunud hagejatele kokku elatist 26 977 eurot. Kuna
  134. aprillist 2017 kuni
  135. märtsini 2018 osas on menetlus lõpetatud, kuid konto väljavõttest nähtuvalt on isa poolt tasutud elatisest kogusummas 26 977 eurot viidatud perioodil tasutud 8205 eurot, tuleb arvestada ettemaksuna isa tasutud elatiseks 18 772 eurot. 7 Kostja I.R. apellatsioonkaebus
  136. Isa esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi tema vastu rahuldas, ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus isa jätta laste ema kanda. Alternatiivselt palus isa saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. 6.
  137. Maakohus on vääralt leidnud, et
  138. juuni
  139. a määruse kohaselt ei olnud lastel vahelduvat elukohta. Viidatud määruse järgi on keskmine aeg, mil lapsed viibivad isaga, aasta lõikes 42%. Maakohus ei arvestanud aja hindamisel koolivaheaegasid, sünnipäevi ega isadepäeva. Seejuures on maakohus ise nõustunud, et vähemalt 40% ajast viibisid lapsed isaga. Seega puudub igasugune alus alates
  140. a ja ka hiljem pärast
  141. juuni
  142. a määrust isalt elatise välja mõistmiseks. Kuna isa ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud, ei ole hagi rahuldamise eeldused täidetud. 6.
  143. Maakohus on põhjendamatult jätnud laste vajadused hindamata. Isa leiab, et maakohus oleks pidanud laste põhjendatud ja vajalike kulutuste hindamisel lähtuma Tartu Ülikooli Sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) uuringust. Ka on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et ema on menetluses esitanud laste kulude all enda isiklikke arveid ning ajal, mil lapsed on elanud isaga, kasutanud lapsetoetusi enda kulude kandmiseks. 6.
  144. Maakohus on jätnud arvestamata, et isegi siis, kui vahelduv elukoht puudub, tuleb elatise väljamõistmisel arvestada vahetut ülalpidamist. Nii on maakohus mõistnud isalt välja elatise sama aja eest, kus isa pidi nii faktiliselt kui ka suhtluskorra määruse kohaselt andma lastele ülalpidamist vahetult. Samuti eksis maakohus, kui leidis, et isa on võtnud omaks nii elatise suuruse kui kohustuse tasuda elatist rahas. 6.
  145. Isa hinnangul on maakohus alusetult mõistnud temalt välja lapse I osas elatise alates
  146. detsembrist 2019 ning lapse II osas elatise
  147. detsembri 2019 kuni
  148. novembri 2020 eest. Pooled ei vaidle selle üle, et alates
  149. detsembrist 2019 elab laps I isa juures. PKS § 120 lg 4 mõttest tuleneb, et elatise üle peetavas vaidluses esindab last ainult see vanem, kes last kasvatab ehk temaga igapäevaselt koos elab. Seega tulnuks maakohtul jätta lapse I nimel esitatud hagi läbi vaatamata. Ka on maakohus jätnud arvestamata, et
  150. detsembrist 2019 kuni
  151. novembrini 2020 elas laps II isaga. Maakohus on vääralt leidnud, et tulenevalt kohtupraktikast ei saa tegelikku olukorda ülalpidamiskohustuse täitmisel arvestada. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus vaatamata suhtluskorda reguleerivatest kohtulahenditest, on lapsed soovinud elada isa juures. Maakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile, millest tuleneks, et lapsed viibisid isa juures õigusvastaselt. Hagejate G.R. ja M.R. apellatsioonkaebus
  152. Lapsed I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis osaliselt rahuldamata laste I ja II hagi ema vastu, ning teha uus otsus, millega mõista emalt lapse I kasuks välja elatisvõlgnevus 9366,27 eurot
  153. detsembri 2019 kuni
  154. septembri 2022 eest ja lapse II kasuks elatisvõlgnevus 3714,10 eurot
  155. detsembri 2019 kuni
  156. novembri 2020 eest, ning jätta menetluskulud ema kanda. 8 7.
  157. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses viidanud ühelegi tõendile, mis tõendaks, et lapsed I ja II viibisid isa juures õigusvastaselt. Kuigi maakohus viitab vaidlustatud otsuses korduvalt tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrustele, ei tulene Harju Maakohtu
  158. aprilli
  159. a määrusest ega ka Tallinna Ringkonnakohtu
  160. septembri
  161. a määrusest, et lapsed I ja II viibisid isa juures õigusvastaselt või nagu oleks isa õigusvastaselt suhtluskorra määrusi rikkunud. Seevastu viidatud ringkonnakohtu määrus tõendab, et lapsed keeldusid ema juurde minemast põhjusel, et ema on vägivaldne. 7.
  162. Ka on maakohus vääralt leidnud, et tulenevalt kohtupraktikast (RKTKo 12.05.2021, 2-186491/96) ei saa tegelikku olukorda ülalpidamiskohustuse täitmisel arvestada. Riigikohus on leidnud, et olemasolev suhtluskorra lahend ei pruugi alati välistada elatise välja mõistmist. Praegusel juhul ongi lapsed I ja II hoolimata kindlaksmääratud suhtluskorrast põgenenud ema juurest isa juurde. Seejuures tuleb elatise suurus kindlaks määrata iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtudes, mistõttu ei saa ainult suhtluskorra määrus olla aluseks otsustamaks, kas ja mis ulatuses peab vanem elatist tasuma. 7.
  163. Maakohus on rikkunud laste huvide kaitse põhimõtet. Vaidlustatud otsusest tulenevalt ei pea laste ema lastele I ja II elatist tasuma aja eest, mil nad tegelikult elasid isa juures. Samuti sai laste ema jätta endale peretoetused, mis on mõeldud lastele. Selline olukord on vastuolus hea usu põhimõttega. 7.
  164. Ka on maakohus vaidlustatud otsuses tuginenud erinevatele tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud määrustele, mida asja materjalide hulgas ei ole. Seejuures ei ole maakohus teinud määrust, mille kohaselt tuleks kogu tsiviilasja nr 2-17-7190 toimik võtta praeguse tsiviilasja juurde. Poolte seisukohad
  165. Hagejad paluvad jätta isa apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.
  166. Ema palub jätta laste I ja II apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud isa kanda. Hagejate G.R., M.R. ja C.R. vastuapellatsioonkaebus
  167. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, ning teha uus otsus, millega jätta menetluskulud isa kanda. Samuti vaidlustab laste ema maakohtu põhjenduse tema vastu esitatud hagi ennatlikkuse osas. 10.
  168. Maakohus leidis vääralt, et ema vastu esitatud hagi ei olnud esitatud ennatlikult. Maakohus viitas vaidlustatud otsuses Riigikohtu lahendile, mis on tehtud 1,5 aastat pärast hagi menetlusse võtmist. Seega oleks maakohus pidanud ema vastu esitatud hagi jätma menetlusse võtmata. 9 10.
  169. Ka oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud TsMS § 164 lg 1 2 alusel isa kanda, sest isa on oma tegevusega kohtuvaidlused põhjustanud. Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, sest vaidlustatud otsusest ei nähtu maakohtu põhjendusi menetluskulude jaotuse kohta. Kuna kohtute õiguseks on seaduse tõlgendus, tuleks ringkonnakohtul tõlgendada, mis on seadusandja tahe ja millist tõlgendust tuleb omistada TsMS § 164 lg 12 mõttele. Kui tegemist on sisutu ja tühja menetlusliku regulatsiooni andmisega, siis ei ole selline õigusnorm põhiseadusega kooskõlas ning alustada tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Vastustaja seisukoht
  170. Isa vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palub isa jätta ema. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  171. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas laste hagi isa vastu elatise saamiseks ning jättis rahuldamata lapse I hagi ema vastu
  172. detsembri 2019 kuni
  173. septembri 2022 eest elatise saamiseks ja lapse II hagi ema vastu
  174. detsembri 2019 kuni
  175. novembri 2020 eest elatise saamiseks, samuti osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega: jätab laste hagi isa vastu elatise saamiseks rahuldamata, kuid lapse II ja lapse III puhul määrab alates
  176. jaanuarist 2024 ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused; rahuldab lapse I ja lapse II hagi ema vastu elatise saamiseks osaliselt. Maakohtus kantud menetluskulud jäävad laste hagis isa vastu kummagi vanema kanda, ülejäänud osas poolte endi kanda. Isa apellatsioonkaebus ning lapse I ja lapse II apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, laste vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  177. Ema esindaja saatis
  178. detsembril 2023 kohtule e-kirja koos Pärnu Maakohtu
  179. detsembri
  180. a määrusega tsiviilasjas nr 2-23-
  181. Ema arvates on ebaõiglane, absurdne ja vasturääkiv, et isa saab lapse I nimel esitada ema vastu elatise nõude olukorras, kus isa suhtes menetletakse täielikult hooldusõiguse äravõtmist. Ema arvates oleks õiglane jätta lapse I hagi ema vastu läbi vaatamata või menetlus peatada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks uue asjaolu ja tõendi osas vastaspoolelt seisukoha küsimist. Ülalpidamiskohustust ei mõjuta muudatused hooldusõiguses (PKS § 96 lg 1 teine lause). Ringkonnakohus jätab asjaoluga arvestamata ja tõendi asja juurde võtmata (TsMS § 238 lg 1). Asja materjalidest nähtuvalt panevad mõlemad vanemad oma õigusi laste suhtes kohtu kaudu maksma (hooldusõigus ja suhtluskord), kuid tuleb arvestada, et vanemal on lapse suhtes ka kohustused, sh kohustus anda ülalpidamist. Praegusel juhul on vanemad seadnud oma õigused ja huvid laste omadest ettepoole. Lapse I hagis ema vastu menetluse peatamise ega hagi läbi vaatamata jätmise aluseid ei esine.
  182. Praeguses asjas on ühte menetlusse liidetud kaks hagi: lapse I, lapse II ja lapse III hagi isa vastu elatise saamiseks ning lapse I ja lapse II hagi ema vastu elatise saamiseks. Maakohtu otsuse on vaidlustanud isa tema vastu esitatud laste hagis kui ka lapsed I ja II ema vastu esitatud hagis. Ema ei ole maakohtu otsust elatise väljamõistmise osas vaidlustanud, mistõttu ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas lapse I hagi ema vastu PKS §-s 101 sätestatud määras elatise saamiseks alates
  183. 10 septembrist 2022 kuni lapse I täisealiseks saamiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni p 10). Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
  184. Asjas ei vaielda selle üle, et vanematel on kolm ühist alaealist last. Laps II ja laps III elasid maakohtu otsuse tegemise ajal emaga ning laps I isaga. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et laps II elas
  185. detsembrist 2019 kuni
  186. novembrini 2020 isaga ning laps I elas emaga kuni
  187. detsembrini 2019 ning pärast seda asus elama isaga. Selline elukorraldus ei olnud kooskõlas tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahenditega, mille kohaselt pidid lapsed elama emaga ning suhtluskord oli määratud isaga. See muutus
  188. veebruaril 2022 tehtud kohtulahendiga, mis jõustus
  189. septembril
  190. Apellatsioonkaebuste kohaselt vaieldakse praeguses asjas eelkõige selle üle, kas ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast või tuleb juhinduda ennekõike sellest, kumma vanema juures laps tegelikult elab. Maakohus leidis, et lähtuda tuleb Riigikohtu praktikas väljendatud põhimõttest (12.05.2021, 2-18-6491/96, p 14.1), ning võttis elatise väljamõistmisel aluseks tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahendid, sh EÕK määrused.
  191. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga osaliselt. Üldise põhimõtte kohaselt tuleb ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, samas ei saa arvestamata jätta iga üksikjuhtumi asjaolusid. Ka ei ole maakohus olnud tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud lahenditega arvestades järjepidev. Seetõttu tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha asjas uus otsus. 16.
  192. Kolleegium ei pea põhjendatuks praeguse vaidluse asjaolusid arvestades kohaldada põhimõtet, et ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast. Riigikohus põhjendas oma seisukohta sellega, et tegelikust olukorrast juhindumine raskendab laste ülalpidamisega seotud vaidluste lahendamist, luues täiendava tõendamiskoormise, teisalt pisendab see kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust (vt viidatud RKTKo 2-186491/96, p 14.1). 16.
  193. Kolleegiumi hinnangul ei olnud praegusel juhul tegemist suhtluskorrast kõrvale kaldumisega, vaid laps I ja laps II asusid elama teise vanema juurde, suhtluskorda neil emaga määratud ei olnud, samuti puudub vaidlus, et sellel perioodil laps I ja laps II emaga ei suhelnud. Seetõttu langes lapse I ja lapse II ülalpidamise põhiraskus sel ajal isale. Sellises olukorras on ebamõistlik lähtuda kindlaksmääratud suhtluskorrast, mis ei vasta tegelikule olukorrale, suunates vanemaid pidama uut kohtuvaidlust teise vanema vastu võimaliku tagasinõudeõiguse maksmapanekuks (vt viidatud RKTKo 2-18-6491/96, p 14.2). Kõnealuse põhimõtte kohaldamine praeguses asjas kahjustaks oluliselt ülalpidamist saama õigustatud lapse huve, sest kohustaks vanemat, kes peab last vahetult ülal ajal, mil laps tema juures elab, maksma elatist teisele vanemale. Harju Maakohtu
  194. juuni
  195. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-7190 lõpetati vanemate ühine hooldusõigus osaliselt ning emale anti üle ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas, samuti määrati kindlaks laste suhtlemiskord lahuselava isaga (kd IV, tl-d 154–158). Määrus jõustus muutmata kujul
  196. jaanuaril 2019 (kd II, tl-d 33–39; kd IV, tl 124). Kõnealust määrust vanemad täitma ei asunud, laps I ja laps II muutsid ka elukohta, mille tõttu esitas ema
  197. detsembril 2019 ja
  198. jaanuaril 2020 EÕK taotlused, mis maakohtu poolt
  199. jaanuari
  200. a määrusega rahuldati, kohustades isa last I ja last II emale välja andma (kd IV, tl-d 160–161). Maakohus lähtus sellest, et kuigi esimese astme kohtu EÕK kohaldamise määrused ringkonnakohtu poolt hiljem tühistati, siis kuulusid need viivitamatule täitmisele 11 ning nende määruskaebe korras vaidlustamine ei peatanud nende täitmist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, selgitades järgmist. 16.
  201. Tallinna Ringkonnakohtu
  202. märtsi
  203. a määrusega tühistati maakohtu
  204. jaanuari
  205. a määrus osas, milles maakohus kohustas isa last I ja last II emale välja andma, peatas laste ja isa suhtlusõiguse ja andis kohtutäiturile sunniraha ja jõu kasutamise õiguse (kd IV, tl-d 87–90). Ringkonnakohus tuvastas, et isa ei ole teinud takistusi laste emale üleandmiseks, kuid lapsed ei ole ema juurde läinud, samuti, et kohtul ei tekkinud kahtlust, et isa juures on tagatud laste elamiseks vajalik ja sobilik elukorraldus. Nii asus ringkonnakohus seisukohale, et juhtumi asjaolusid arvestades ei ole EÕK kohaldamine laste huvides. Lisaks nähtub laste ärakuulamise protokollist, et nad on valinud isa juures elamise ning nad ei soovi oma elukorralduses muudatusi (kd VI, tl 61). Siinjuures tuleb kolleegiumi hinnangul arvestada vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138). Isa ei ole suhtluskorda rikkunud hea usu põhimõtte vastaselt, sest laps I ja laps II, kes olid sellel ajal piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega, otsustasid elada isa juures. Eelnevaga on ümber lükatud ema väide, et isa käitus eesmärgiga hoida lapsi õigusvastaselt enda juures, sooviga nad monopoliseerida. 16.
  206. Isa esitas apellatsioonkaebuses väite, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et viitas otsuses kohtulahenditele, mida ei ole asja juurde võetud. Apellatsioonkaebuse p-s 33 on isa esile toonud, milliseid kohtulahendid tema arvates toimikus ei ole. Kolleegiumi hinnangul on isa etteheide osaliselt põhjendamatu. Näiteks on isa poolt viidatud
  207. jaanuari
  208. a määrus toimikus (kd IV, tl-d 160–161). Kohtulahendid, mida toimikus ei ole, ei oma kolleegiumi hinnangul asja lahendamisel tähtsust või nende sisu on tuvastatav läbi kõrgema astme kohtulahendi (Harju Maakohtu
  209. mai
  210. a,
  211. märtsi
  212. a ja
  213. aprilli
  214. a määrused). Isa ei ole taotlenud menetlusõiguse normi rikkumisele tuginedes mõne kohtulahendi asja juurde võtmist (vt ringkonnakohtu
  215. detsembri
  216. a protokoll; ajamärk 00:16:43). Ka ei ole põhjendatud võtta asja juurde tsiviilasja nr 2-17-7190 toimikut, sest see ei ole kooskõlas TsMS § 236 lg-s 1 sätestatud tõendi esitamise ja kogumise korraga. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus rikkus TsMS § 5 lg-t 2 ja § 436 lg-t 2, viidates kohtuotsuse põhjendustes tõenditele, mida asjas esitatud ei olnud, siis see menetluslik minetus ei toonud kaasa ebaõiget lahendit.
  217. Maakohus on asja lahendades võtnud õigesti arvesse, et
  218. jaanuaril 2022 jõusutnud perekonnaseaduse muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Nii saab kohus PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista
  219. detsembrini 2021 elatise välja enne
  220. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates
  221. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates
  222. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. 17.
  223. Enne
  224. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (edaspidi PKS v.r). Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole ning PKS § 101 alusel arvutatud miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Praeguses asjas on vaidluse all elatis alates
  225. aprillist 2018 (kd II, tl-d 24–25). 17.
  226. Vaatamata sellele, et maakohus on õigesti arvestanud perekonnaseaduse muudatusega, on maakohus enne
  227. jaanuarit 2022 väljamõistetava elatise puhul valesti leidnud, et kuna tegemist on miinimummääras elatise nõudmisega, siis ei pea laste vajaduste suurust tõendama. Riigikohus on selgitanud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase 12 miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurust (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1165-13, p 15). Ringkonnakohus juhtis sellele tähelepanu, kuid täiendavaid tõendeid ei esitatud (kd VI, tl 157). 17.
  228. Isa tugineb RAKE uuringule, leides, et elatist tuleb PKS v.r § 102 lg 2 alusel vähendada alla miinimummäära, sest laste vajadused on väiksemad. Ringkonnakohus ei nõustu isa seisukohaga, et elatise suuruse määramisel on maakohus jätnud RAKE uuringu laste põhjendatud vajaduste kohta tähelepanuta. Riigikohtu praktikas on RAKE uuringut peetud vajalikuks kohaldada ennekõike seetõttu, et enne
  229. jaanuarit 2022 kehtinud alaealisele lapsele elatise arvutamise kord ei võtnud arvesse mastaabisäästu (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 20.2; 07.02.2018, 2-15-15909/124, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud RAKE uuringust lähtuda juhul, kui tuleb arvestada kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu. Seda on maakohus ka teinud (vt maakohtu otsuse lk 21). Mis puudutab riiklike peretoetuste arvesse võtmisega enne
  230. jaanuarit 2022 elatise arvutamisel, siis nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et praeguses asjas ei anna riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada (vt maakohtu otsuse lk 20). Riigikohtu praktika järgi saab kohus PKS v.r § 102 lg 2 alusel miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista ning arvestada asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, üksnes mõjuval põhjusel koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga, ning vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugines ja seda oli pooltega arutatud (RKTKo 28.03.2018, 2-16-11905/66, p 23). Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis koostoimes peretoetustega annaksid alust toetuste võrra elatist vähendada. Lisaks märgib kolleegiumi, et selline täiendav mahaarvamine (lisaks mastaabisäästule) kahjustaks oluliselt laste huve. Küll aga tuleb otsuse põhjendustest välja jätta maakohtu seisukoht, et isa on möönnud laste vajadusi kahekordses elatise miinimummääras. 17.
  231. Maakohus leidis, et isa on möönnud laste vajadusi kahekordses elatise miinimummääras ning kuna isa tasus enne
  232. jaanuarit 2019 lastele elatist, on ta ühtlasi möönnud, et laste elukoht oli ema juures. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eeltoodud asjaolud lugenud ebaõigesti tuvastatuks. Isa ei võtnud neid asjaolusid TsMS § 231 lg 2 järgi omaks. Kuna hagi oli
  233. mai
  234. a määrusega tagatud, siis sõltumata laste elukohast või vahetult ülalpidamisest, pidi isa tasuma lastele elatist 235 eurot lapse kohta kuus (kd I, tl-d 27–28). Hagi tagamine tühistati
  235. juuni
  236. a määrusega, mis jõustus
  237. juulil 2020 (kd V, tl-d 1– 3).
  238. Maakohus tuvastas, et hagi tagamise korras on isa täitnud ülalpidamiskohustust
  239. mai 2017 kuni
  240. juuni 2020 eest 26 977 eurot järgmiselt:
  241. aprilli 2017 kuni
  242. aprilli 2019 eest 17 515 eurot ning
  243. aprilli 2019 kuni
  244. juuli 2020 eest 8900 eurot, millele lisandub täitemenetluses saadud 562 eurot. Pooled maakohtu tuvastatut apellatsiooniastmes ei vaidlusta ja ringkonnakohus saab võtta selle asja lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ka apellatsioonimenetluse jooksul ei ole olukord muutunud ning isa alates hagi tagamise määruse tühistamist lastele elatist ei ole tasunud. Isa on seisukohal, et kuna lapse II ja lapse III suhtes kehtib suhtluskord selliselt, et neil on vahelduv elukoht, siis soovib isa anda ülalpidamist vahetult (vt ringkonnakohtu
  245. detsembri
  246. a istungi protokoll; ajamärk 00:30:06).
  247. Eelnevast tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus arvestas elatise ülalpidamiskohustuse täitmisel tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahendeid olukorras, kus laps II elas
  248. detsembrist 2019 kuni
  249. novembrini 2020 isaga ning laps I elas 13 emaga kuni
  250. detsembrini 2019 ning pärast seda asus elama isaga. Kui lapsed elasid emaga, tuleb lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, kuid arvesse tuleb võtta isa poolset vahetut ülalpidamist.
  251. Maakohus on isalt laste kasuks miinimummääras elatise (lapse II ja lapse III puhul on arvestatud mastaabisäästu 15%) välja mõistnud alates
  252. aprillist
  253. Pooled ei vaidlusta maakohtu tuvastatut, et selleks ajaks oli ema lastega ühisest kodust lahkunud. Esmalt hindab ringkonnakohus perioodi
  254. aprillist 2018 kuni
  255. jaanuarini 2019, s.o ajani, mil jõustus tsiviilasjas nr 2-17-7190 määratud suhtluskord (suhtluskord I). Maakohus on TsMS § 550 lg 3 kohaselt õigesti lähtunud hooldusõigust ja suhtlemist korraldava määruse jõustumisest (TsMS § 562¹ lg 3, mille kohaselt kuulub lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus täitmisele alates teatavaks tegemisest, jõustus
  256. septembril 2022). 20.
  257. Maakohtu hinnangul ei täitnud isa laste ülalpidamise kohustust, v.a hagi tagamise korras tasutud elatis. Isa maakohtuga ei nõustu, leides, et ta on enne
  258. jaanuarit 2019 oma ülalpidamiskohustust täitnud, andes lastele vahetult ülalpidamist, samuti tasudes hagi tagamise korras elatist. Maakohus tuvastas, et elatise vähendamise eeldused puuduvad, v.a mastaabisääst. PKS v.r § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
  259. aastal oli miinimumelatise määr 250 eurot ja
  260. aastal 270 eurot kuus. PKS v.r § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla miinimummäära. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS v.r § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt nt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 28). Mõjuvad põhjused on PKS v.r § 102 lg 2 neljandas lauses toodud näidisloeteluna. Kohus saab hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus PKS v.r § 101 alusel arvutatud summast väiksema elatise väljamõistmiseks iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades (vt nt RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 15.3). 20.
  261. Isa tugineb vanemate vahel
  262. juulil 2014 sõlmitud kokkuleppele, mille kohaselt pidid lapsed viibima vahelduvalt nädala kaupa kummagi vanema juures ning vanemad pidid lastega seotud kulud tasuma võrdselt (kd I, tl 44). Ema (lapsi esindades) hinnangul ei saa isa sellele vanemate kokkuleppele tugineda, sest olukord oli muutunud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et kuni kohtu poolt suhtluskorra I kindlaksmääramiseni elasid lapsed ema juures ning isa ei täitnud laste ülalpidamiskohustust. Ainuüksi asjaolu, et vanemate kokkuleppe sõlmimise ajal elas pere veel koos ning isalt nõutakse elatist alates
  263. aprillist 2018, ei tähenda, et
  264. juuli
  265. a kokkulepe vanemate vahel enam ei kehtinud. Seda, et nimetatud kokkulepe kehtis, kinnitab lastekaitsetöötaja
  266. mai
  267. a e-kiri (kd I, tl 45), s.o pärast seda, kui ema koos lastega ühisest kodust lahkus, reguleerides laste suhtlemist kummagi vanemaga
  268. a maikuus. Ka maakohtu
  269. juuni
  270. a määruse põhjenduste kohaselt, elavad lapsed võrdses mahus kummagi vanema juures (vt lk 7; kd IV, tl 73). Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole isa asjaolu, et laste põhielukoht oli ema juures, TsMS § 231 lg 2 järgi omaks võtnud, kuna isa pidi tasuma lastele 14 elatist 235 eurot lapse kohta kuus hagi tagamise tõttu. 20.
  271. PKS v.r § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Olukorras, mil laps viibib vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht, peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused (RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 13.1). Kuna vanem peab PKS v.r § 100 lg 2 kohaselt täitma ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises, ei pea ta elatist tasuma proportsionaalselt aja eest, mil laps tema juures viibib. 20.
  272. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (vt RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 23.3 ja 28.3). Isa on tõendanud, et vastavalt vanemate kokkuleppele oli kindlaks määratud kord, et lapsed elavad pool ajast tema juures ning ta kandis selle aja eest lastega seotud kulutusi vähemalt 1000 eurot kuus. Seega pidi ema (lapsi esindades) kulude vahetu kandmise eelduse ümber lükkama ja tõendama, et ajal, mil lapsed viibisid isa juures, pidi ka tema laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulusid tegema. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ema seda eeldust ümber lükanud. Kuigi menetluses on elatise nõue alates
  273. aprillist 2018, on mõlemad vanemad eelneva perioodi osas kandnud lastega seotud kulutusi (vt isa
  274. juuni
  275. a menetlusdokument ja sellele lisatud arvelduskonto väljavõtted; ema
  276. septembri
  277. a menetlusdokument ja sellele lisatud kuludokumendid). Nende tõendite põhjal teeb ringkonnakohus järelduse, et laste jooksvate vajaduste katmine jagunes vanemate vahel enam-vähem võrdselt. Ema ei ole tõendanud, et laste ülalpidamise põhiraskus oli üksnes temal. Lähtudes eeltoodust muudab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et isal tuleb tasuda lastele elatist
  278. aprilli 2018 kuni
  279. jaanuari 2019 eest. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et sellel perioodil ei ole isa laste ülalpidamiskohustust rikkunud ning ta ei pidanud vastavalt oma kohustuse ulatusele maksma lisaks elatist.
  280. Järgnevalt hindab ringkonnakohus perioodi
  281. jaanuarist 2019 kuni
  282. detsembrini
  284. aastal oli miinimumelatise määr 270 eurot kuus,
  285. aastal ja
  286. aastal oli määr 292 eurot kuus. Elatis kuni
  287. detsembrini 2021 tuleb välja mõista kindla summana, mitte muutuva suurusena (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160/42, p 17.2). 21.
  288. Isa ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et kohtu poolt määratud suhtluskorra I järgi olid lapsed isaga keskmiselt 10 päeva kuus (33% aastas). Isa arvutuse kohaselt on lapsed isaga 153 päeva (41,91%) ja emaga 212 päeva (58,08%) aastas, ema arvutuse kohaselt saab see olla 31– 32% aastas (kd VI, tl-d 172–173 pöördel). Kolleegium ei nõustu kummagi vanema arvutusega. Võttes aluseks ema (lapsi esindades) esitatud arvutuse, sest see põhineb kalendrist tehtud väljavõttel, tuleb sellele juurde lisada maksimaalselt 20 päeva aastas. Üldreegli kohaselt määrati kindlaks, et lapsed on lahuselava isa juures iga paaris nädala neljapäevast kuni esmaspäeva hommikuni. Kolleegium ei nõustu emaga, et sellise arvestuse järgi on lapsed isa juures kolm ööpäeva. Kuna periood neljapäevast esmaspäevani hõlmab endas neli ööd, siis on kohane arvestada isa juures viibivate päevade arvuks neli ööpäeva, s.o 8 ööpäeva kuus, millele lisanduvad kaks koolivaheaega ja neli nädalat suvel. Samas ei ole õige ka isa arvutus, sest selles ei võeta arvesse, et kooli- ja suvevaheaeg sisaldab endas vähemalt kahel korral ühte tavapärast nädalalõpu suhtluskorda. Eelneva põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et 15 lapsed olid lahuselava isa juures 10 ööpäeva kuus (33% aastas), mis jäi alla 40% aastas. Kolleegiumi hinnangul ei olnud lastel suhtluskorra I järgi vahelduvat elukohta. Samuti ei ole isa tõendanud, et vaatamata sellele, et isast lahus elavad lapsed olid suhtluskorra I järgi temaga vähem kui 40%, jagunes laste jooksvate vajaduste katmine vanemate vahel enamvähem võrdselt. 21.
  289. Vaidlusaluse perioodi osas tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada, et laps I ja laps II läksid isa juurde elama ning neil ei olnud emaga kindlaks määratud suhtluskorda. Eeltoodu põhjal saab järeldada, et sellega muutus ka laste jooksvate vajaduste katmiseks kulude tegemise jaotus. Nagu kohtupraktikas on leitud, tuleb arvestada iga üksikjuhtumi asjaolusid, tuvastamaks, kas lapse vahetu ülalpidamine, tema eest vahetu hoolitsemine, igapäevaelu tegevuste ja toimingute korraldamine ning muude jooksvate vajaduste katmine jaguneb vanemate vahel enam-vähem võrdselt või on niisuguse ülalpidamise põhiraskus siiski ühel vanematest (vt eespool viidatud RKTKo 2-18-6491/96, p 13.2). Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et sellises olukorras, vaatamata suhtluskorrale I, sai isa (last I ja last II esindades) esitada ema vastu elatishagi. Lähtudes eeltoodust muudab ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis isalt lapse II kasuks välja elatise
  290. detsembri 2019 kuni
  291. novembri 2020 eest ning lapse I kasuks
  292. detsembri 2019 kuni
  293. septembri 2022 eest, ning selles osas jätab uue otsusega isalt elatise välja mõistmata.
  294. Harju Maakohtu
  295. jaanuari
  296. a määruse kohaselt olid mõlemad vanemad esitanud avaldused lepitusmenetluse algatamiseks (kd IV, tl-d 76–78). Isa esitas avalduse
  297. septembril 2019 ja ema
  298. detsembril 2019 (kd V, tl 32). Maakohus leidis
  299. märtsi 2021 kuni
  300. septembri 2022 osas, et kuna EÕK korras oli kindlaks määratud suhtluskord, mille kohaselt toimusid laste kohtumised vanematega Tallinna Perekeskuses, siis ei saanud isa laste ülalpidamiskohustust täita vahetult. Kolleegium selle maakohtu seisuga ei nõustu osas, mis ei arvesta vaidlusalusel perioodil lapse I tegelikku elukohta. Lapse II ja lapse III osas, kes elasid sel ajal emaga, kolleegium maakohtuga nõustub. 22.
  301. Perioodi osas, mil vanemate vahel oli käimas lepitusmenetlus, tuleb arvestada lapse I ja lapse II tegeliku elukohaga. Sealjuures arvestab kolleegium põhimõttega, et vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud ja eluasemekulud (RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p 23.4). Elatise suurus tuleb määrata selle järgi, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 13). 22.
  302. Kolleegium leiab, et ülalpidamiskohustuse rikkumisel tuleb arvestada lepitusmenetluse ajal
  303. märtsil 2021 kohaldatud EÕK määrust, mille kohaselt toimuvad laste kohtumised vanematega Tallinna Perekeskuses vastavalt
  304. märtsil 2021 toimunud ümarlaual kokkulepitule. Kõnealuse määruse asjaolud nähtuvad Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud
  305. veebruari
  306. a määruse p-st 11 (kd V, tl 32). Nimetatud määrusega muudeti Harju Maakohtu
  307. juuni
  308. a määrusega määratud vanemate ja laste suhtlemise korda selliselt, et tavapärane suhtluskord taastub siis, kui Tallinna Perekeskuses on kokkusaamised ammendunud (suhtluskord II)(vt määruse resolutsiooni p 13.7.2; kd V, tl-d 29–39 pöördel). Määrus jõustus
  309. septembril
  310. 16 22.
  311. Maakohus ei ole isa ülalpidamiskohustuse suuruse kindlaksmääramisel suhtluskorraga II arvestanud. Sellega ei ole maakohus arvestanud ka emalt lapse I kasuks alates
  312. septembrist 2022 välja mõistatava elatise puhul (kuid erinevalt isast, ei ole ema maakohtu otsust selles osas vaidlustanud). Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et suhtluskorra II kohaldamise eeldus on täidetud. Tallinna Perekeskuse
  313. juuni
  314. a teate kohaselt on sellest kuupäevast teenuse osutamine lõpetatud (kd IV, tl 81). Seega tuleb alates
  315. juunist 2023 lähtuda suhtluskorrast II. Ringkonnakohus selgitab, et asjaolu, kas vanemad hakkavad suhtluskorda täitma, ei anna käesoleval hetkel alust sellega mitte arvestada. Lastel on õigus uues elatishagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui on oluliselt muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (TsMS § 459 lg 1 p-d 1–2). Kuna suhtluskord II järgib suhtluskorda I, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lapsel II ja lapsel III ei ole vahelduvat elukohta, sest nad ei ela olulise osa ajast isa juures. Samuti ei ole isa tõendanud, et vaatamata sellele, et laps II ja laps III ei ela tema juures olulise osa ajast, jaguneb jooksvate vajaduste katmine vanemate vahel enam-vähem võrdselt.
  316. Eeltoodud asjaolusid arvestades muudab ringkonnakohus maakohtu otsust isalt laste kasuks väljamõistetud elatise osas järgmiselt. 23.
  317. Isal tekkis laste ülalpidamiskohustus alates suhtluskorda I kehtestava määruse jõustumisest, s.o
  318. jaanuarist
  319. Maakohus on isalt laste kasuks välja mõistnud miinimumelatise, arvestades lapse II ja lapse III puhul 15% mastaabisäästu. Samas ei ole maakohus arvestanud, et kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega (RKTKo 08.01.2014, 3-2-1-165-13, p 15). Ringkonnakohus juhtis poolte tähelepanu sellele, selgitades, et kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (kd VI, tl 157).
  320. juuni
  321. a menetlusdokumendis toodud asjaolude kohaselt on laste vajadused miinimumist suuremad (kd II, tl-d 57–157). Samas on tegemist ema (lapsi esindades) omakäeliselt koostatud arvestusega, mis ei ole tõend TsMS § 229 lg 2 mõttes ning üksnes osade kulutuste kohta on esitatud dokumentaalsed tõendid. Isa on kulude arvestusele vastu vaielnud, mistõttu ei saa ka eeldada asjaolu kohta esitatud väite omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 alusel. Samas oli laste ülalpidamise põhiraskus suhtluskorra I järgi emal ning isa ei ole tõendanud, et ta kandis lastega seotud püsikulusid, nagu sidekulud või kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, treeningutele, huvialaringidele, sest need kulud ei sõltu sellest, kumma vanema juures laps on. Kolleegium märgib, et selles asjas ei ole täpse mahaarvamise protsendi määramine realistlik, samuti ei ole vanemad (lapsi esindades) esitanud kohtule arvutuste tegemiseks nii täpseid andmeid. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada miinimumelatist 33% võrra, arvestades suhtluskorra I kohast laste vahetut ülalpidamist. 23.
  322. Isal tuleb lapsele I anda ülalpidamist alates
  323. jaanuarist 2019 kuni
  324. detsembrini 2019 2036,59 eurot (= (209,03 + 10 x 270 + 130,65) x 0,67). Lapse I nõue isa vastu alates
  325. detsembrist 2019 elatise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata, sest PKS v.r § 100 lg-s 2 sätestatud elatise maksmise eeldus on täitmata – laps I elab koos isaga. 23.
  326. Lapse II puhul on maakohus arvestanud mastaabisäästu 15%. Kuna ringkonnakohus 17 arvestab lapse I ja lapse II tegeliku elukohaga, saab lapse II puhul mastaabisäästu arvestada üksnes siis, kui laps I ja laps II elasid mõlemad koos emaga. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada miinimumelatist kuni
  327. detsembrini 2019 48% võrra, pärast seda 33% võrra ning EÕK rakendamisest mahaarvamisi ei toimu. Isal tuleb lapsele II anda ülalpidamist järgmiselt: -
  328. jaanuarist 2019 kuni
  329. detsembrini 2019 1517,22 eurot (= (209,03 + 10 x 270 + 8,7) x 0,52);
  330. novembrist 2020 kuni
  331. märtsini 2021 783,19 eurot (= (29,20 + 3 x 292 + 263,74) x 0,67);
  332. märtsist 2021 kuni
  333. detsembrini 2021 2656,26 eurot (= 28,26 + 9 x 292). 23.
  334. Elatisenõudele alates
  335. jaanuarist 2022 kohalduvad alates
  336. jaanuarist 2022 kehtivad perekonnaseaduse sätted. Maakohus on arvestanud mastaabisäästu 15%, kuigi laps I elas sel ajal juba isaga. Seetõttu ei saa PKS § 101 lg-st 7 tulenevat mahaarvamist teha. Selles osas teeb ringkonnakohus ümberarvestuse. Isal tuleb lapsele II tasuda
  337. jaanuari 2022 kuni
  338. märtsi 2022 eest elatist 479,27 eurot ja
  339. aprilli 2022 kuni
  340. septembri 2022 eest 921,41 eurot. 23.
  341. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust edasise perioodi osas. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 80 eurot (rakendatakse tagasiulatuvalt alates
  342. jaanuarist 2023). Isal tuleb lapsele II anda ülalpidamist järgmiselt: -
  343. septembrist 2022 kuni
  344. detsembrini 2022 767,18 eurot (90,26 + 3 x 225,64);
  345. jaanuarist 2023 kuni
  346. märtsini 2023 646,92 eurot (3 x 215,64): baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest);
  347. aprillist 2023 kuni
  348. juunini 2023 624,79 eurot (2 x 260,33 + 104,13): baassumma 249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest). Edasise perioodi osas tuleb arvestada suhtluskorraga II. Selle kohaselt viibib laps II isa juures umbes 126 ööpäeva aastas, s.o keskmiselt vähemalt 10 ööpäeva kuus (126 ÷ 12), s.o 66,67% igakuisest kohustatud ajast. Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda PKS § 101 lg-s 6 toodust ning elatise kindlaksmääramisel tuleb arvestada lapse II poolt isaga koos veedetud ajaga. Seega tuleb eeldada, et isa täidab sellel ajal lapse II ülalpidamiskohustust vahetult. Kui isa on sisuliselt kohustatud lapsele II ülalpidamist andma 15 päeva ulatuses igal kuul, siis ülejäänud viie päeva eest tuleb isal täita ülalpidamiskohustus elatise maksmise teel. 23.
  349. Kolleegium leiab, et kui kohus mõistab elatise välja kindla summana kuni
  350. detsembrini 2023, on lahend selge ja täidetav. Alates
  351. jaanuarist 2024 mõistab ringkonnakohus elatise PKS § 101 lg 2 kohaselt välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Isalt tuleb alates
  352. juunist 2023 mõista välja lapse II kasuks igakuine elatis 86,77 eurot: baassumma 249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) – 173,56 eurot (66,67% kohustatud ajast, s.o 10 ööpäeva isa juures).
  353. juuni 2023 kuni
  354. detsembri 2023 eest on elatis kindla summana 572,68 eurot (52,06 + 6 x 86,77). Alates
  355. jaanuarist 2024 tuleb isalt lapse II kasuks kuni lapse II täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 86,77 eurot, mis muutub iga aasta
  356. aprillil (esimest korda
  357. aprillil 2024, 18 lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 23.
  358. Lapse III puhul on maakohus arvestanud mastaabisäästu 15%. Kuna ringkonnakohus arvestab lapse II tegeliku elukohaga, saab lapse III puhul mastaabisäästu arvestada üksnes siis, kui laps II ja laps III elasid mõlemad koos emaga. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks vähendada miinimumelatist kuni
  359. detsembrini 2019 48% võrra, pärast seda 33% võrra ning EÕK rakendamisest 15%. Isal tuleb lapsele III anda ülalpidamist järgmiselt: -
  360. jaanuarist 2019 kuni
  361. detsembrini 2019 1517,22 eurot (= (209,03 + 10 x 270 + 8,7) x 0,52);
  362. detsembrist 2019 kuni
  363. detsembrini 2019 175,06 eurot (= 261,29 x 0,67);
  364. jaanuarist 2020 kuni
  365. novembrini 2020 2132,48 eurot (= 10 x 292 + 262,80) x 0,67);
  366. novembrist 2020 kuni
  367. märtsini 2021 2429,93 eurot (= (29,20 + 15 x 292 + 263,74) x 0,52);
  368. märtsist 2021 kuni
  369. detsembrini 2021 2257,82 eurot (= (28,26 + 9 x 292) x 0,85). 23.
  370. Elatisenõudele alates
  371. jaanuarist 2022 kohalduvad alates
  372. jaanuarist 2022 kehtivad perekonnaseaduse sätted. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus isalt elatise väljamõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme. Kuni
  373. juunini 2023 ei saanud arvestada suhtluskorraga II, sest selle rakendamise eelduseks oli kokkusaamiste korraldamise ammendumine Tallinna Perekeskuses. Apellatsioonimenetluses ei ole isa arvutusveale tuginenud. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et isal tuleb lapsele III tasuda
  374. jaanuari 2022 kuni
  375. märtsi 2022 eest elatist 365,76 eurot ja
  376. aprilli 2022 kuni
  377. septembri 2022 eest 709,96 eurot. 23.
  378. Nii nagu lapse II puhul, täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi edasise perioodi osas. Isal tuleb lapsele III anda ülalpidamist järgmiselt: -
  379. septembrist 2022 kuni
  380. detsembrini 2022 652,12 eurot (76,75 + 3 x 191,79);
  381. jaanuarist 2023 kuni
  382. märtsini 2023 549,87 eurot (3 x 183,29): baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) x 0,85 (15% vähendatud määr); -
  383. aprillist 2023 kuni
  384. juunini 2023 531,07 eurot (2 x 221,28 + 88,51): baassumma 249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) x 0,85 (15% vähendatud määr). Edasise perioodi osas tuleb arvestada suhtluskorraga II. Isalt tuleb alates
  385. juunist 2023 mõista välja lapse III kasuks igakuine elatis 73,75 eurot: baassumma 249,78 eurot, lisandub 50,55 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest) – 173,56 eurot (66,67% kohustatud ajast, s.o 10 ööpäeva isa juures) x 0,85 (15% vähendatud määr).
  386. juuni 2023 kuni
  387. detsembri 2023 eest on elatis kindla summana 486,75 eurot (44,25 + 6 x 73,75). Alates
  388. jaanuarist 2024 tuleb isalt lapse III kasuks kuni lapse III täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 73,75 eurot, mis muutub iga aasta
  389. aprillil (esimest korda
  390. aprillil 2024), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva PHS § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 19
  391. Maakohus jättis lapse I hagi ema vastu elatise saamiseks rahuldamata osaliselt, s.o
  392. detsembri 2019 kuni
  393. septembri 2022 eest, ning lapse II hagi täies ulatuses, s.o
  394. detsembri 2019 kuni
  395. novembri 2020 eest. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti PKS § 100 lg-t 2, sest olukorras, kus laps I ja laps II elasid isaga, tuli kontrollida, kas ema täidab laste ülalpidamise kohustust. Selles osas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega rahuldab lapse I ja lapse II hagi ema vastu osaliselt. 24.
  396. Laps I ja laps II nõuavad emalt miinimumelatist. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt ei esine eeldust, et lapsed elasid osa aega ema juures. Seega ei olnud lapse I ja lapse II kulutuste tõendamine vajalik (vt RKTKo 09.07.2017, 3-2-1-35-17, p 27). Asja materjalidest nähtuvalt võimaldab ema majanduslik olukord tasuda lapsele I ja lapsele II miinimumelatist. Ema vastuväidete kohaselt kandis ta lapse I ja lapse II kulutusi vahetult. Ema esitatud väidete kohaselt kandis ta kulusid vähemalt 676,06 euro ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on tõendatud, et ema kandis lapse I ja lapse II mobiilsideteenuste kulusid (kd IV, tld 122–132 pöördel). Esitatud tõendite põhjal saab arvestada mõlema lapse osas kuluga 6 eurot kuus, sest arve sisaldab ka ema mobiilsideteenuse kulu. Kuigi ema on esitanud kuludokumendid paari kuu osas, saab eeldada, et kuna tegemist on püsikulutusega, ei piirdunud need paari kuuga. Isa ei ole väitnud, et vaidlusalusel perioodil kandis tema lapse I ja lapse II kulu mobiilsideteenuse eest. Koduse teleteenuse kulu arvestamist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest lastel ei olnud sellel ajal vahelduvat elukohta (kd IV, tl-d 133–139). Ema on tõendanud, et ta kandis vaidlusalusel perioodil lapse I huvikooli kulusid kokku 153 eurot (kd IV, tl-d 140–145) ning lapse II kulusid kokku 25 eurot (kd IV, tl-d 146– 147). Ringkonnakohus ei arvesta ühekordseid kulusid, mis on tehtud väljaspool vaidlusalust perioodi, sest selles osas on isalt laste kasuks elatis välja mõistetud. Samuti jääb merisigade toiduga seotud kulutused arvestamata, sest asja materjalide põhjal pole võimalik tuvastada, kas tegemist oli lapse I ja lapse II lemmikloomadega, et arvestada nendega seotud kulud vanema ülalpidamiskohustuse hulka (kd IV, tl-d 150–151). 24.
  397. Emal tuleb lapsele I anda ülalpidamist järgmiselt: -
  398. detsembrist 2019 kuni
  399. detsembrini 2019 139,35 eurot;
  400. jaanuarist 2020 kuni
  401. detsembrini 2021 eurot 7008 eurot (24 x 292). Sellest summast tuleb maha arvestada ema kantud kulutustest pool, s.o 25 kuu eest mobiilsideteenuse kulu 75 eurot (150 ÷ 2) ja huvikooli kulu 76,50 eurot (153 ÷ 2), mis teeb 6995,85 eurot. Elatisenõudele alates
  402. jaanuarist 2022 kohalduvad alates
  403. jaanuarist 2022 kehtivad perekonnaseaduse sätted. Emal tuleb lapsele I anda ülalpidamist järgmiselt: -
  404. jaanuarist 2022 kuni
  405. märtsini 2022 640,32 eurot (3 x 213,44): baassumma 200 eurot, millele lisandub 43,44 (3% keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest); -
  406. aprillist 2022 kuni
  407. septembrini 2022 1210,93 eurot (5 x 225,64 + 82,73): baassumma 209,20 eurot, millele lisandub 46,44 eurot (3% keskmisest brutokuupalgast) – 30 eurot (50% lapsetoetusest). Seega tuleb emalt lapse I kasuks
  408. detsembri 2019 kuni
  409. septembri 2022 eest välja mõista elatis 8847,10 eurot. 20 24.
  410. Emal tuleb lapsele II anda ülalpidamist järgmiselt: -
  411. detsembrist 2019 kuni
  412. detsembrini 2019 eurot 261,29 eurot;
  413. jaanuarist 2020 kuni
  414. novembrini 2020 eurot 3182,80 eurot (10 x 292 + 262,80). Sellest summast tuleb maha arvestada ema kantud kulutustest pool, s.o 12 kuu eest mobiilsideteenuse kulu 36 eurot (72 ÷ 2) ja muud kulud 12,50 eurot (25 ÷ 2), mis teeb 3395,59 eurot. Seega tuleb emalt lapse II kasuks
  415. detsembri 2019 kuni
  416. novembri 2020 eest välja mõista elatis 3395,59 eurot. Kolleegium märgib, et väljamõistetavale elatisele ei saa juurde arvestada enamtasutud 270 eurot. Kui isa leiab, et ta on lapsele II andnud elatist suuremas ulatuses, võib isal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu (vt RKTKo 12.05.2021, 2-18-6491/96, p 14.2).
  417. Pooled ei vaidle selle üle, et isa on vaidlusalusel perioodil tasunud elatist 26 977 eurot. Maakohus on
  418. aprilli 2017 kuni
  419. märtsi 2018 eest arvestanud eeltoodud summast 8205 eurot ülalpidamiskohustuse katteks. Isa maakohtuga ei nõustu (vt isa apellatsioonkaebuse p 24). Kolleegium leiab, et maakohus on ebaõigesti arvestanud 8205 eurot
  420. aprilli 2017 kuni
  421. märtsi 2018 eest tasutud elatise katteks. 25.
  422. Isa on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et ta täitis laste ülalpidamiskohustust vahetult, sest lastel oli vahelduv elukoht. Nii tuvastas ka ringkonnakohus, et kuni suhtluskorra I kehtima hakkamiseni jagunes laste jooksvate vajaduste katmine vanemate vahel enamvähem võrdselt. Maakohtu
  423. aprilli
  424. a määruse põhjendustes ei ole märgitud, et kohus arvestab
  425. aprilli 2017 kuni
  426. märtsi 2018 katteks hagi tagamise korras makstud elatisega. Seetõttu ei saanud isa enne esimese astme kohtu otsust maakohtu sellesisulist seisukohta vaidlustada. 25.
  427. Eelnevast tulenevalt saab 26 977 eurot arvestada alates
  428. aprillist 2018 elatise ettemaksuna. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on jaatatud elatise ettemaksu võimalikkust. Näiteks on tsiviilasjas nr 2-16-13484 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  429. juuni
  430. a otsuse p-s 28 leitud, et kostja poolt hagejale üleantud 3000 euro osas on maakohus õigesti leidnud, et tegemist oli elatise ettemaksuga. 25.
  431. Maakohus on jaganud ettemaksu kolme lapse vahel võrdselt. Ringkonnakohus on seisuga
  432. detsember 2023 teinud elatise osas ümberarvestused, mille kohaselt pidi isa tasuma elatist järgmiselt: lapsele I 2036,59 eurot, lapsele II 8968,92 eurot ja lapsele III 11 808,04 eurot. Isa on kuni
  433. detsembrini 2023 välja arvutatud elatise puhul tasunud 4163,45 euro võrra rohkem elatist (= 26 977 - 22 813,55). Seega tuleb lapse II ja lapse III hagi isa vastu elatise saamiseks jätta rahuldamata. Vaatamata sellele, et isal on elatise osas ettemaks, peab ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidades vajalikuks alates
  434. jaanuarist 2024 määrata lapse II ja lapse III osas ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused, arvestades kummagi lapse ettemaksu suuruseks 2081,73 eurot. Arvestades vanematevahelist erimeelsust ülalpidamiskohustuse täitmise üle, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud, et laps II ja laps III peaksid lähiajal esitama isa vastu uue elatishagi. Sellise järelduse, et laps II ja laps III peavad lähitulevikus esitama isa vastu elatishagi, teeb ringkonnakohus isa avaldatust, mille kohaselt on lapsel II ja lapsel III suhtluskorra II järgi vahelduv elukoht ning isa täidab ülalpidamiskohustust vahetult. Need asjaolud ei ole asjas tuvastamist leidnud, mistõttu saab eeldada, et isa elatise maksmise kohustust tulevikus ei täida (TsMS § 369). 21
  435. Lapsed esitasid isa apellatsioonkaebusele vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad jätta menetluskulud isa kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole eeldused, et menetluskulud jätta TsMS § 164 lg 1² alusel isa kanda, täidetud. Ringkonnakohus tuvastas, et isa ei ole rikkunud laste ülalpidamise kohustust, samuti kuulub lapse I ja lapse II hagi ema vastu osaliselt rahuldamisele. Menetluskulude jaotus
  436. TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sellest üldreeglist on TsMS § 164 lg-s 1² sätestatud erand olukorraks, kus vanem, kes lapse nimel hagi esitab, kasutab oma menetlusõigusi elatisnõude esitamisel või menetluse vältel pahatahtlikult, ja hagi jäetakse rahuldamata. Sellises olukorras on kohtul võimalik jätta kulud menetlusõigusi pahatahtlikult kasutanud vanema kanda. Mõlemad vanemad (lapsi esindades) leiavad, et menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda erandist ning menetluskulud tuleb jätta vanema kanda, kas laste nimel hagi esitas. Ema (lapsi esindades) seisukoha kohaselt on isa käitumine äärmiselt pahatahtlik ja kiuslik, jättes täitmata hooldusõigust ja suhtluskorda reguleerivad kohtulahendid. Samuti viitab ema, et asjas tuleb lähtuda Riigikohtu praktikast (RKTKo 2-18-6491/96). Kolleegium, arvestas praeguse üksikujuhtumi asjaolusid, leiab, et olukorras, kus laps I ja laps II tegelikult ema juures ei elanud, oli emal (lapsi esindades) põhjendamatu esitada isa vastu elatisnõue. Sellises olukorras oli ema poolt õiguste maksmapanek lapse I ja lapse II nimel vastuolus laste huvidega. See annab põhjuse jätta menetluskulud ema, kes laste nimel hagi esitas, kanda, isa menetluskulud jäävad tema enda kanda. Elatishagi ema vastu rahuldatakse osaliselt, mistõttu kohaldub TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreegel ja kulud jäävad poolte endi kanda. Sama menetluskulude jaotamise põhimõte kohaldub ka apellatsiooniastmes kantud kulude osas. Menetluskulude üksnes ema või laste kanda jätmine ei ole üksikjuhtumi asjaolusid arvestades õiglane ning see kahjustaks ülemääraselt ema ja laste olulisi vajadusi. Mõlemad vanemad on selles vaidluses kandnud märkimisväärseid menetluskulusid, mida nad oleksid saanud kasutada laste huve arvestades elatise maksmiseks. Eelnevast tulenevalt jäävad maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud laste hagis isa vastu kummagi vanema enda kanda ning lapse I ja lapse II hagis ema vastu poolte endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
  437. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 31.03.2025 otsusega RESOLUTSIOON 22
  438. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  439. jaanuari
  440. a otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
  441. mai
  442. a otsuse osas, milles maakohus rahuldas M.R. elatisenõude I.R. vastu ajavahemiku
  443. novembrist 2020 kuni
  444. märtsini 2025 eest 8561 euro 85 sendi ulatuses ning alates
  445. aprillist 2025 igakuise elatisenõude 100 eurot 58 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi)]. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas C.R. elatisenõude I.R. vastu ajavahemiku
  446. juulist 2020 kuni
  447. märtsini 2025 eest 8180 euro 66 sendi ulatuses ning alates
  448. aprillist 2025 igakuise elatisenõude 85 eurot 49 senti [(282 eurot 31 eurot (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi) × 85% (PKS § 101 lg 7 järgi)]. C.R. elatise suuruse arvutamisel tuleb lõpetada kordaja 85% kasutamine, kui lõppeb I.R. kohustus tasuda M.R-le elatist. Jätta tühistatud osas jõusse maakohtu otsus. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
  449. Jätta kassatsioonkaebused läbi vaatamata osas, milles kassaatorid vaidlustasid T.K-lt nende kasuks elatise väljamõistmise.
  450. M.R. ja C.R. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. G.R. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  451. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: 4.
  452. Jätta rahuldamata G.R. elatisehagi I.R. vastu. 4.
  453. Rahuldada osaliselt M.R. ja C.R. elatisehagi I.R. vastu. 4.
  454. Mõista I.R-lt M.R. kasuks välja ajavahemiku
  455. novembrist 2020 kuni
  456. märtsini 2025 eest elatis 8561 eurot 85 senti ning alates
  457. aprillist 2025 kuni M.R. täisealiseks saamiseni igakuine elatis 100 eurot 58 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi)], mis muutub iga aasta
  458. aprillil (esimest korda
  459. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 4.

  1. Mõista I.R-lt C.R. kasuks välja elatis ajavahemiku
  2. juulist 2020 kuni
  3. märtsini 2025 eest 8180 eurot 66 senti ning alates
  4. aprillist 2025 kuni C.R. täisealiseks saamiseni igakuine elatis 85 eurot 49 senti [(282 eurot 31 senti (baassumma) + 59 eurot 43 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 40 eurot (50% lapsetoetusest) × ⅓ (PKS § 101 lg 6 järgi) × 85% (PKS § 101 lg 7 järgi)], mis muutub iga aasta
  5. aprillil (esimest korda
  6. aprillil 2026), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. C.R. elatise suuruse arvutamisel tuleb lõpetada kordaja 85% kasutamine, kui lõppeb I.R. kohustus tasuda M.R-le elatist. 4.

  1. Rahuldada osaliselt G.R. ja M.R. elatisehagi T.K. vastu. 23 4.
  2. Mõista T.K-lt G.R. kasuks välja ajavahemiku
  3. detsembrist 2019 kuni
  4. septembrini 2022 eest elatis 8847 eurot 10 senti. 4.
  5. Mõista T.K-lt M.R. kasuks välja ajavahemiku
  6. detsembrist 2019 kuni
  7. novembrini 2020 eest elatis 3395 eurot 59 senti. 4.
  8. Mõista T.K-lt G.R. kasuks alates
  9. septembrist 2022 kuni G.R. täisealiseks saamiseni (
  10. detsember 2026) välja igakuine elatis 225 eurot 64 senti (209 eurot 20 senti (baassumma) + 46 eurot 44 senti (kolm protsenti Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast) - 30 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta
  11. aprillil (esimest korda
  12. aprillil 2023), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest perekonnaseaduse § 101 lg-te 3 ja 4 kohaselt ning lapsetoetuse (

§ 17

lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. 4.

  1. I.R-l tuleb igakuine elatis tasuda T.K. arvelduskontole iga kuu esimeseks kuupäevaks. 4.
  2. T.K-l tuleb igakuine elatis tasuda I.R. arvelduskontole iga kuu esimeseks kuupäevaks.
  3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda. 24

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.