Obsah (6)

§ 53§ 62§ 63§ 631§ 32§ 36

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand Määruse tegemise aeg ja koht 11. märts 2025, Tartu Tsiviilasja number 2-25-1435 Tsiviilasi Tallinna

) § 53 lg-st 1, §-st 62 ja

1. peatüki
2. osa
3. peatükis sätestatust ning kohtupraktikast tulenevalt välistatud. Seadusest ja kohtupraktikast ei tulene, et märkust poolelioleva kohtuvaidluse kohta oleks võimalik kanda hageja enda kinnisasja kohta avatud registriossa. Pealegi kantakse kinnistusraamatusse vastavalt

§ 53

lg-le 1 ainult seaduses ettenähtud andmed.

§ 62

järgi kantakse kinnistusraamatusse asjaõigused ja märked.

1. peatüki
2. osa
3. peatükis sätestatud valdus ei ole asjaõigus, st seadus ei näe ette valduse kohta kinnistusraamatusse kande tegemist, seega ei ole võimalik kanda kinnistusraamatusse ka valduse üleandmist tagavat märkust. Praegusel juhul ei ole hagi tagamise määrusel materiaalõiguslikku tagajärge, sest selle alusel ei saa teha kannet kinnistusraamatusse. MÄÄRUSKAEBUS JA EDASINE MENETLUS
4. Kaebaja esitas
5. jaanuaril 2025 määruskaebuse, milles palub tühistada registripidaja määruse ja kohustada registripidajat kandma taotletud märkus kinnistusraamatusse. Tallinna Linnakantselei teenistuja Helena Koorts esitas kandeavalduse enda nimel ekslikult. Harju Maakohtu menetluses on kaebaja hagi Alenders OÜ vastu kaebaja kinnisasja valduse vabastamiseks ja üürivõla tasumiseks, tsiviilasi nr 2-24-
6. Olukorras, kus kaebaja on kinnisasja omanik ja hageja ning kandeavaldusele lisati tema antud volikiri, on üheselt mõistetav, et kandeavaldus esitati kaebaja nimel.

§ 63

lg 1 p 4 järgi võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus). Riigikohtu hinnangul võib TsMS § 378 lg 1 p 10 kohaselt olla üheks kohtu poolt vajalikuks peetud muuks hagi tagamise abinõuks märkuse kandmine kinnistusraamatusse selle kohta, et kohtus 2 on pooleli kinnisasja puudutav kohtuvaidlus; muu hagi tagamise abinõu kohaldamine on kohtu diskretsiooniõigus, mille sisustamisel tuleb mh lähtuda välja kujunenud kohtupraktikast (RKTKm

1. märts 2018 nr 2-17-8524/32, p 11). Kohtupraktika kohaselt saab kanda kinnisturaamatusse märkuse kohtuvaidluse kohta ka enda kinnisasjale. Nt Harju Maakohtu
2. detsembri 2021 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-20-16312 kanti kaebajale kuuluvatele kinnisasjadele märkus kaebaja esitatud valduse üleandmise nõude kohta. Sellise märkuse võimalus tuleneb ka tsiviilõigussuhetes kehtivast dispositiivsuse põhimõttest. Kinnistusraamatusse märkuse kandmisel ei ole oluline kohtuvaidluse sisu, vaid üksnes vaidluse fakt ja see, kas märkus on kinnisasja omaniku õiguste ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik. Registripidaja tõlgendas

§ 62

valesti, sellest ei tulene, et kinnisturaamatusse kantakse vaid asjaõigused ja sellega seotud märked (märkused). Märkus ei pea olema seotud asjaõigusliku vaidlusega, vaid märkuse eesmärk on kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavaks tegemine. Ka Riigikohtu lahendis hõlmas hageja nõue valduse üleandmist. Märkus on kaebaja õiguste ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik. TsMS § 460 lg 1 ja 2 arvestades aitab see tagada kohtuotsuse kehtivust õigusjärglase suhtes juhul, kui kostja annab valduse üle – sellisel juhul ei saa kolmas isik tugineda heausksusele.

1. Kohtunikuabi jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle Tartu Maakohtu kohtunikule. Maakohtu kohtunik jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Arvestades kaebaja selgitusi avalduse esitaja kohta ja kinnistamisavaldusele lisatud volikirja, peab ringkonnakohus võimalikuks lugeda kaebaja ühtlasi ka avaldajaks. Seega saab pidada kaebajat ka TsMS § 599 lg 1 esimese lause alusel määruskaebust esitama õigustatud isikuks.
3. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel registripidaja määruse muutmata ja kaebaja määruskaebuse rahuldamata.
4. Ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde määruskaebusele lisatud uusi tõendeid, Harju Maakohtu
5. detsembri 2021 määrust tsiviilasjas nr 2-20-16312 ja kahte kinnistusraamatu väljavõtet (dtl 99–116), sest nendel ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust (TsMS § 238 lg 1 esimene lause).
6. Ringkonnakohus leiab, et registripidaja määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse esitaja väited ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6, § 659).
7. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kinnistusraamatuseaduse § 46 lg 1 p 2 kohaselt selgitab kinnistamisavalduse läbivaatamisel kinnistamiseks pädev isik välja, kas kinnistusraamatusse kantud või märkega tagatud õigustest või seadusest tulenevalt ei ole kinnistamine välistatud.

§ 53

lg 1 järgi kantakse kinnistusraamatusse ainult seaduses ettenähtud andmed.

§ 63

lg 1 p 4 alusel võib kinnistusraamatusse kanda märke muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavakstegemiseks (märkus).

§ 631lg 7 alusel kantakse märkus kinnistusraamatusse seaduses sätestatud juhul. Ts

MS § 378 lg 1 p 10 kohaselt on hagi tagamise abinõu kohtu poolt vajalikuks peetud muu abinõu. Riigikohtu hinnangul saab TsMS § 378 lg 1 p 10 lugeda seaduseks

§ 631

lg 7 tähenduses, mis võimaldab kinnistusraamatus

§ 63

lg 1 p 4 kohase märkuse abil 3 nähtavaks teha, et kohtus on pooleli kinnistusraamatusse kantud kinnisasja puudutav kohtuvaidlus (RKTKm

1. märts 2018 nr 2-17-8524/32, p 11). See ei tähenda siiski, et registripidaja peaks kandma kinnistusraamatusse hagi tagamise määruses ettenähtud mis tahes märkuse. TsMS § 378 lg 1 p 10 võimaldab kohtule diskretsiooniõiguse hagi tagamise abinõu valikul, kuid diskretsiooniõiguse sisustamisel on kohtud seotud mh hagi tagamise instituudi üldise olemusega ning piirangutega, mis on välja kujunenud kohtupraktikas. Samuti peaks TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel kohaldatud hagi tagamise abinõul olema vähemalt üldjuhul üldine seos lg 1 p-des 1−9 sätestatud abinõudega (RKTKm
2. november 2014 nr 3-2-1-101-14, p 13). Märkusel kinnisasja puudutava kohtuvaidluse kohta on iseenesest üldine seos TsMS § 378 lg 1 p-s 2, samuti

§ 63

1 lg-te 2 ja 5 esimestes lausetes nimetatud abinõudega, vastavalt keelumärke, eelmärke ja vastuväite sissekandmisega (RKTKm 28. märts 2018 nr 2-17-8524/32, p 11). Sellest ja hagi tagamise olemusest ei tulene aga võimalust kanda hagi tagamiseks kinnistusraamatusse märkust hageja enda kinnisasjale ega kinnisasja puudutava ükskõik millise sisuga kohtuvaidluse kohta. Kaebaja taotletaval märkusel ei oleks õiguslikke tagajärgi erinevalt nt üürilepingu kohta märke tegemisest võlaõigusseaduse § 324 lg 2 kohaselt ning taotletav märkus ei välistaks tingimata valduse omandaja heausksust. Valdus on tegelik võim asja üle (

§ 32) ning selle üleandmine ja teostamine ei sõltu kinnistusraamatu kandest.

Valduse üleandmine toimub üldjuhul reaalaktiga, mis ei ole tehing võlaõiguslikus mõttes ega saa olla tühine ega kehtetu. Valduse üleandmisel ilma reaalaktita

§ 36lg 2 alusel on heauskne omandamine välistatud (Asjaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt, Tallinn 2014, § 36 komm 3.4). Kohtuotsuse kehtivust uue valdaja suhtes reguleerib TsMS § 460 lg 1, mille kohaselt kehtib otsus ka vaidlusaluse asja otsese valdaja suhtes, kes sai valduse selliselt, et üks pooltest või tema õigusjärglane on saanud asja kaudseks valdajaks. Eelnevat peetakse kohalduvaks ka juhul, kui otsese valduse saamise alusena ei õnnestu tuvastada mõnd õigussuhet (Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt, Tallinn 2017, § 460 komm 3.3.3.4). Kaebaja viide TsMS § 460 lg-le 2 ei ole praegusel juhul asjakohane, sest see reguleerib vaidlusaluse eseme omandamist (selle omanikuks saamist), mis ei ole võimalik ilma, et hageja ise omandi üle annaks. Kaebaja toodud ühte näidet maakohtu ja registripidaja praktikas hageja kinnisasjale kohtuvaidluse kohta märkuse kandmise kohta ei saa pidada väljakujunenud kohtupraktikaks. Kaebaja viidatud Riigikohtu 28. märtsi 2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-8524 oli vaidluse esemeks lisaks valduse üleandmisele eelkõige omandi küsimus ning märkus oli vajalik juhuks, kui kostja peaks kinnisasja võõrandama või koormama. 11. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kaebaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 4