3-24-397/7

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-24-397 Määruse kuupäev

1. november 2024 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi U.Y Miti (U.Y) kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses haldusasjas 3-19-1837 kohtuistungi korraldamata jätmise ja tunnistaja üle kuulamata jätmisega RESOLUTSIOON
2. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-
4. Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata riigivastutuse seaduse § 15 lõige 1 osas, milles kahju hüvitamise eelduseks on tingimus, et kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.
5. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused Määrus toimetatakse kaebajale kätte. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. U.Y esitas
7. septembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata Viru Vanglal kohaldada tema suhtes üksikvangistust. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-
8. Kaebaja leidis kaebuses, et tema kui psüühikahäirega kinnipeetava puhul peab üksikvangistus (sh kartserikaristuse kohaldamine) olema keelatud. Tal on diagnoositud raske depressioon ning üksikvangistuses viibides halveneb tema tervis iga päevaga. Viru Vangla hoiab teda pikalt üksikvangistuses ning selle aja jooksul ei hinnata üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja psüühilisele seisundile ega kaaluta üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ning eelkõige Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele. Tartu Halduskohus võttis kaebaja kaebuse
9. aprilli
10. a määrusega menetlusse. Kaebaja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil.
11. Tartu Halduskohus jättis
12. septembri
13. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil ja otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. Kohus põhjendas, et kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiksid asja läbivaatamise kohtuistungil ning ka kohtule ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mille üle tuleks vaielda kohtuistungil, ega tõendeid, mille uurimine kohtuistungil oleks vajalik. Kaebaja tugines vaidluses põhiliselt oma tervislikule seisundile ning viitas mitmetele dokumentidele, mis tema seisukohti seonduvalt üksikvangistusega toetavad. Kohus osutas, et kuna kaebaja tervislik 3-24-397 seisund on dokumenteeritud, selle kohta on asjas kogutud piisavalt tõendeid ning täiendavaid tõendeid on võimalik esitada ka veel pärast määruse tegemist, siis puudus vajadus kohtuistungi korraldamiseks. Kohus asus seisukohale, et kaebaja võime kohta kanda karistust üksikvangistuses oli võimalik võtta seisukoht kirjalikus menetluses, hinnates asjas kogutud dokumentaalseid tõendeid kogumis. Halduskohus märkis, et kui kohus leiab kirjalikus menetluses, et asja tuleb lahendada kohtuistungil, määrab ta kohtuistungi või korraldab istungi mõne asjas tähtsust omava küsimuse uurimiseks, piirdudes ülejäänud osas kirjalike seisukohtadega.
14. Tartu Halduskohus jättis
15. oktoobri
16. a otsusega asjas 3-19-1837 rahuldamata kaebaja kaebuse Viru Vangla keelamiseks kohaldada tema suhtes üksikvangistust. Kaebaja esitas
17. novembril 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu
18. oktoobri
19. a otsuse peale. Kaebaja taotles asja arutamist kohtuistungil, kuna ta soovis isiklikult osaleda kohtuistungil, sh esitada istungil enda argumente ja vaielda kohtu juuresolekul vastu vangla väidetele. Kaebaja pidi kohtuistungit muu hulgas vajalikuks, et tunnistajana üle kuulata Tartu Vangla psühhiaater Siim Kail. Tartu Ringkonnakohtu võttis
20. detsembri
21. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse.
22. Tartu Ringkonnakohus jättis
23. novembri
24. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ning asjas kohtuistungi korraldamiseks ja otsustas vaadata kaebaja apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu
25. oktoobri
26. a otsuse peale läbi kirjalikus menetluses. Kohus märkis, et kaebaja taotletud tunnistaja ülekuulamine selleks, et saada teada, millal ta ravipäeviku kanded tegi, ei ole vaidluse lahendamise seisukohast asjakohane tõend. Ringkonnakohus asus seisukohale, et antud juhtumi puhul olid asjaolud ja kaebaja nõuded selged ning puudus vajadus lisaandmete saamiseks, mis võimaldas asja lahendada kirjalikus menetluses märksa kiiremini ning väiksemate kuludega. Ringkonnakohtu hinnangul kaalus see üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Kohus selgitas, et vaidluse asjaoludest ja apellatsioonkaebuse põhjendustest ei tulenenud apellatsioonimenetluses kohtuistungi korraldamise vajadust ning kohtuasja lahendamiseks olulised asjaolud oli võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Ringkonnakohus selgitas, et kui kohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise käigus siiski leiab, et asja on vaja arutada istungil, võib ringkonnakohus kuni otsuse tegemiseni määrata asja läbivaatamiseks kohtuistungil.
27. Kaebaja esitas
28. detsembril 2022 Riigikohtule määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu
29. novembri
30. a määruse peale osas, millega jäeti rahuldamata menetluse kiirendamise taotlus (määruse resolutsiooni punkt 1) ning osas, millega jäeti rahuldamata taotlus tunnistaja ülekuulamiseks (määruse resolutsiooni punkt 2 osaliselt). Riigikohtu halduskolleegium jättis
31. detsembri
32. a määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebaja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu
33. novembri
34. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale menetlusse võtmata menetlusse ning resolutsiooni punktiga 2 tagastas määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu
35. novembri
36. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale. Riigikohus selgitas, et tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise osas ei näe halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ette määruskaebuse esitamise võimalust ning see ei takista ka asja edasist menetlust.
37. Tartu Ringkonnakohus jättis
38. jaanuari
39. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
40. oktoobri
41. a otsuse muutmata. 3-24-397
42. Kaebaja esitas
43. märtsil 2023 Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu
44. jaanuari
45. a otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kaebaja oli muu hulgas seisukohal, et ringkonnakohus põhjendamatult ei rahuldanud taotlust tunnistaja Siim Kaili ülekuulamiseks ja jättis seega põhjendamatult suulise istungi korraldamata. Riigikohtu halduskolleegium jättis
46. novembri
47. a määrusega kassatsioonkaebuse HKMS § 219 lõike 6 alusel menetlusse võtmata.
48. Kaebaja esitas
49. veebruaril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse haldusasja nr 3-191837 menetlemise käigus kohtunike tegevusega tekitatud 2000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks.
50. Tallinna Halduskohus edastas
51. märtsil 2024 enda
52. veebruari
53. a määruse alusel kaebaja kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule.
54. Kaebaja osutab, et kohtud otsustasid haldusasjas nr 3-19-1837 suulist kohtuistungit mitte korraldada ning keeldusid tunnistaja ülekuulamisest. Sellega kaasnes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõike 1 rikkumine. Kaebaja nõuab talle kohtute tegevusega põhjustatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist summas 2000 eurot. KOHTU SEISUKOHT
55. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
56. Kaebusest nähtub, et kaebaja taotleb õigusemõistmisega (täpsemalt haldusasja nr 3-191837 menetlemise käigus) talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (RVastS § 15 lõige 1). Kahjunõude aluseks on asjaolu, et halduskohus ja ringkonnakohus ei korraldanud asja arutamiseks istungit ning ringkonnakohus jättis rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse. Kaebaja peab seda EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumiseks. Nimetatud artikkel sätestab igaühe õiguse õiglasele kohtumenetlusele, sh õiguse olla oma asja arutamise juures.
57. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.
58. Kohtu hinnangul ei saa pidada intensiivseks kaebaja õiguste riivet, mis seisneb selles, et Tartu Halduskohus jättis
59. septembri
60. a määrusega haldusasjas 3-19-1837 kaebaja taotluse asjas kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohus jättis samas haldusasjas
61. novembri
62. a määrusega kaebaja taotluse asjas kohtuistungi korraldamiseks ning tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida haldusasjas tehtud kohtulahendite õiguspärasust. Sellel eesmärgil on HKMS-s sätestatud kohtulahendite peale edasikaebamise kord ning menetlusosaliste õigus esitada kohtu tegevusega mittenõustumisel vastuväiteid. Kaebajal oli kohtumenetluse ajal võimalus viidatud määrustega mittenõustumisel esitada nende peale vastuväiteid ning apellatsioon- ja kassatsioonastmes väljendada rahulolematust asjaolu suhtes, et kohtud ei korraldanud asja arutamiseks kohtuistungit ja ringkonnakohus jättis tunnistaja üle kuulamata. 3-24-397 Kohus selgitab, et kaebaja õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Istungi korraldamist ei õigusta kaebaja tahe esitada oma väiteid kohtu juuresolekul. Kohtule nähtub haldusasja 3-19-1837 materjalidest, et Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on selgelt ja põhjalikult vastavalt
63. septembri
64. a määruses ja
65. novembri
66. a määrustes põhjendanud vajaduse puudumist asjas kohtuistungi korraldamiseks. Ringkonnakohus on ühtlasi ka
67. novembri
68. a määruses sisuliselt põhjendanud, miks kaebaja poolt nõutud tunnistaja ülekuulamine vajalik ei olnud. Kohtu hinnangul õigustab see muu hulgas apellatsioonastmes kohtuistungi korraldamata jätmist. Kohus märgib, et haldusasjas 3-19-1837 tehtud lahenditega ei võetud kaebajalt õigust esitada kohtumenetluses oma seisukohti ja täiendavaid tõendeid. Kohtud andsid
69. septembri
70. a ja
71. novembri
72. a määrustega, millega otsustasid haldusasja läbi vaadata kirjalikus menetluses menetlusosalistele tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente (sh tõendeid, avaldusi, seisukohti). Kohtu hinnangul vaadati kaebaja haldusasi 3-19-1837 ka kirjalikus menetluses põhjalikult läbi ning kõrgemad astmed ei ole heitnud ette seda, et asjas istungit ei korraldatud.
73. Kohtu hinnangul on praegusel juhul täidetud ka kaebuse tagastamise teine eeldus, sest kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
74. Esmalt märgib kohus, et kuna RVastS § 15 lõige 1 võimaldab kohtumenetluse käigus, sh kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on õigusemõistmisel toime pannud kuriteo, mis on rangem eeldus, kui Euroopa Liidu õiguses on ette nähtud, tuleb RVastS § 15 lõige 1 vastavas osas jätta kohaldamata (Riigikohtu
75. mai
76. a otsus asjas 3-20-1684, p 16).
77. Eeltoodule vaatama on kaebaja nõue põhjendamatu, kuna kohtu hinnangul ei ole kaebajale Tartu Halduskohtu
78. septembri
79. a määrusega ja Tartu Ringkonnakohtu
80. novembri
81. a määrusega asjas 3-19-1837 kahju tekitatud.
82. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja on kaebuses lakooniliselt märkinud, et kohtute tegevus rikkus EIÕK artikkel 6 lõiget 1, kuid pole välja toonud, milles rikkumisega kaasnenud mittevaraline kahju seisneb ega seda põhjendanud. Kohus ei pea selles osas vajalikuks kaebust käiguta jätta, kuna kohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et asjas 3-19-1837 istungi(te) korraldamata jätmine, sh tunnistaja üle kuulamata jätmine oleks saanud kaebajale kaasa tuua riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju.
83. Kuna kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks kohtuasja 3-19-1837 menetlemisega kaasnenud mõni RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigushüve kahjustamine, siis on täitmata juba üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ning kaebusel ei ole eduväljavaateid.
84. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebaja kaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 2 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 3-24-397