← Eesti

4-24-3831/23

Obsah (7)§ 51§ 230§ 14§ 242§ 2§ 16§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2025 Võru kohtumaja Väärteoasja number 4-24-3831 Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Kohtuistungi sekretä

) § 230 lg 2 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. U. Paidre on karistatud selle eest, et ta 29.08.2024 kell 16.23 Põlva maakonnas Põlva vallas Põlva-Reola mnt 5,7 km-l juhtis mootorsõidukit, enne manöövri alustamist juht ei veendunud, et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba ja möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid. Juht alustas sõitvast sõidukist möödasõitu sõidurajalt välja sõites ja põhjustas liiklusohtliku olukorra, kus vastusõitva sõiduki juht pidi ohu vältimiseks järsult muutma liiklussuunda ja vähendama kiirust. Otsuse kohaselt rikkus U. Paidre

§ 51

lg 3 p-de 3, 4 nõudeid, pannes sellega toime

§ 230lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebaja nõue ja põhjendused U. Paidre on esitanud 19.11.2024 (20.11.2024 allkirjastatult) Tartu Maakohtu Võru kohtumajale kaebuse, milles palub PPA 1.11.2024 otsuse väärteoasjas nr 2610,24,003842 tühistamist. Kabeaja leiab, et ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud, sest ta ei ole väärteoprotokollis ja -otsuses märgitud ajal ja kohas vastassuunavööndi kaudu möödasõitu teinud ega üritanud teha ning ta pole liiklusohtlikku olukorda põhjustanud. Oma sõidukiga tee mõttelist telgjoont ta ei ületanud. Kaebaja soovis juhitud autoga tee telgjoonele lähenemise ja tulede vilgutamisega vastutulevale sõidukijuhile märku anda, et viimane oma sõidukil kaugtuled maha võtaks, kuid ta ei teinud seda. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kohtuistungil kaebusele vastu ning palus jätta kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja esindaja arvates on menetlusalusele isikule etteheidetav tegu tõendatud tunnistaja ütluste ja pardakaamera salvestisega. Möödasõit ei eelda alati, et kõik sõiduki neli ratast asuvad vastassuunavööndis. Menetlusaluse isiku sõiduk oli poole sõiduki ulatuses üle tee telgjoone. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused süüteo osas VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega tuleb kohtul võtta seisukoht kõigis VTMS §-s 108 nimetatud küsimustes. U. Paidrele on 3.10.2024 Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri (edaspidi PPA) poolt koostatud väärteoasjas nr 2610,24,003842 väärteoprotokoll selles, et ta 29.08.2024 kell 16.23 2

(9)Põlva maakonnas Põlva vallas Põlva-Reola mnt 5,7 km-l juhtis mootorsõidukit, enne manöövri alustamist juht ei veendunud, et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba ja möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid. Juht alustas sõitvast sõidukist möödasõitu sõidurajalt välja sõites ja põhjustas liiklusohtliku olukorra, kus vastu sõitva sõiduki juht pidi ohu vältimiseks järsult muutma liiklussuunda ja vähendama kiirust. U. Paidre rikkus

§ 51lg 3 p-de 3, 4 nõudeid.

U. Paidre toimepandu on kvalifitseeritud

§ 230lg 2 järgi.

Tõendid (tunnistaja B.E ütlused ühes pardakaamera videosalvestisega, menetlusaluse isiku ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokollis toodu) on kattuvad asjaoludes, et U. Paidre 29.08.2024 kella 16.23 ajal Põlva maakonnas Põlva vallas Põlva-Reola mnt 5,7 km-l juhtis mootorsõidukit. Süüteoteatest nähtuvalt B.E on 29.08.204 teavitanud võimalikust Mercedes-Benzi registreerimisnumbriga XXX XXX liiklusseaduse rikkumisest 29.08.2024 õhtupoolikul Põlva-Reola tee

  1. kilomeetril, s.o Taevaskoja ristis. Tunnistaja B.E kohtuistungil antud ütluste kohaselt 29.08.2024 peale kella 16.00 alustas ta sõidukiga Volkswagen Golf registreerimisnumbriga XXX XXX sõitu Põlvast Tartu poole. Kell 16.23 jõudis Taevakoja risti, kus temale vastusõitev Mercedes-Benz põhjustas ohtliku olukorra. Juhtunut salvestas tunnistaja juhitud sõiduki pardakaamera. Tunnistaja hiljem salvestiselt vaatas, et Mercedes-Benzi registreerimisnumber on XXX XXX Menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütluste kohaselt 29.08.2024 sõitis ta sõidukiga Mercedes-Benz registreerimisnumbriga XXX.XXX Tartust Põlvasse tööülesannet täitma. Taevaskoja ristis sõitis talle vastu tunnistaja juhitud sõiduk, kuid mingisugust liiklusohtlikku olukorda menetlusalune isik ei põhjustanud. Tunnistaja ülekuulamise protokolli juurde on lisatud pardakaamera videosalvestis (fail nimega „NO20240829-162105-001085.mp4“. Pardakaamera videosalvestisest nähtub, et kell 16.22 Põlva-Reola teel Taevaskojale viiva tee ristmiku lähedal ilmub pardakaamera vaatevälja kaks vastu liikuvat sõidukit (Tartu poolt Põlva poole) – eespool sõidab sinakas-hallikas Škoda, mille järel musta värvi Mercedes-Benz registreerimismärgiga nr XXX XXX (edaspidi Mercedes). Salvestisest on näha, et kell 16.23.02 mööduvad teineteisest pardkaameraga sõiduk (milleks tunnistaja ütlustest tulenevalt oli tema juhid sõiduk) ja sõiduauto MercedesBenz registreerimismärgiga nr XXX XXX (mida menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt juhtis tema). Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle lisaks olevalt skeemilt nähtuvalt on 11.09.2024 vaadeldud sündmuskohta, milleks on Põlva maakonnas Põlva vallas Põlva-Reola mnt 5,
  2. km. Sündmuskohta on vaadeldud seoses 29.08.2024 kell 16.23 Põlva-Reola mnt 5,
  3. km-l toimunud ohtliku liiklussituatsiooniga. Lisatud Maa-ameti kaardi väljavõte sündmuskohast (foto 1). Sündmuskoha vaatlusprotokollist tuleneb, et sündmuskohana on vaadeldud PõlvaReola tee ja Taevaskoja suunas viiva tee ristumiskohas olevat ala. Seega on tegemist sama alaga, mida on oma ütlustes kirjeldanud menetlusalune isik ja tunnistaja ning nähtub pardakaamera videosalvestisest. Asjaolus, kas menetlusalune isik põhjustas Põlva-Reola tee ja Taevaskojale viiva tee ristmikul talle etteheidetava liiklusohtliku olukorra või mitte, on menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused lahknevad. Tunnistaja S. K ütluste kohaselt põhjustas menetlusalune isik oma juhitud sõidukiga Taevaskoja ristis liiklusohtliku olukorra - Mercedes tegi möödasõidu viimase eessõitvast Škodast selliselt, et mingil hetkel olid nad kõik kolmekesi tee peal rivis. Tunnistaja oli sõidukiga oma sõiduraja paremas ääres, Mercedes oli tulnud üle tee mõttelise keskjoone, paiknedes tee keskel, ning Škoda oli oma lubatud sõidusunnas. Tunnistaja jõudis pidurdades 3

(9)hoo maha võtta ja auto paremale keerata. Kui ta poleks seda teinud, oleks ta Mercedesega kokku põrganud. Enne seda Mercedes vilgutas talle tuledega, andes mõista, et Mercedes oma sõidusuunda tagasi minna ei plaanigi, vaid teeb möödasõidu ära. Tunnistaja nägi oma silmaga, et Mercedes sõitis Škodast mööda ning viis sellega möödasõidu lõpule. Sündmuskohas oli tee pinnatud, teekattemärgistus puudus. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt tema Taevaskoja ristis mingisugust liiklusohtlikku olukorda ei põhjustanud. Eessõitvast Škodast ta möödasõitu ei teinud ning see polnud tal plaaniski. Tee mõttelisele telgjoonele lähenes selleks, et veelkord vilgutada temale vastutulevale autole selleks, et viimane oma kaugtuled maha võtaks, mida ta ei teinud. On vaieldav, kas Mercedese üks ratastest üldse tee mõttelist telgjoont puudutas või mitte. Sündmuskohas teekattemärgistus puudus. Vastutulevat autot paremale suundumas ta ei näinud. Selleks puudus ka vajadus, sest teel oli 4 m sõiduruumi. Sellises olukorras oleks võinud otse edasi sõita. Samas veidi hiljem on menetlusalune isik andnud ütlusi, et hoopis tunnistaja juhitud sõiduk oli üle tee telgjoone ning kui sõita tee keskel, tekivad alati liiklusohtlikud olukorrad. Nagu kohus juba eespool välja tõi, on lisaks tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütlustele asjas tõendiks tunnistaja juhitud sõiduki pardakaamera videosalvestis, mis jäädvustas vaidlusaluse sündmuse. Videosalvestiselt on näha, et kell 16.22 ilmub Põlva-Reola teel Taevaskoja ristmiku lähedal pardakaamera vaatevälja kaks Tartu poolt Põlva poole liikuvat sõidukit – eespool sõidab sinakas-hallikas Škoda, mille järel musta värvi Mercedes-Benz registreerimismärgiga nr XXX XXX . Kell 16.22.59–16.23.01 kaldub Mercedes senisest sõidutrajektoorist üha rohkem vasakule ja ilmub üha rohkem eessõitva Škoda tagant nähtavale. Mercedes paikneb sõiduteel selliselt, et teega paralleelselt kulgev musta värvi joon jääb Mercedese keskele, s.o pool autot on ühel pool musta värvi joont ja teine pool autot teisel pool. Samal ajal Mercedes vilgutab tulesid. Teekattemärgistus puudub. Nagu kohus juba eespool tuvastas, nähtub salvestiselt, et kell 16.23.02 mööduvad teineteisest tunnistaja ja menetlusaluse isiku juhitud sõidukid. Videosalvestiselt on näha, et vahetult enne teineteisest möödumist teeb tunnistaja sõidukiga järsu manöövri paremale. Selleks hetkeks ei ole Mercedes eessõitvast Škodast möödunud ega jõudnud ka Škoda kõrvale, kuid Mercedes on siiski eessõitva Škoda vahetus läheduses. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt Põlva-Reola mnt 5,7. km on lubatud sõidukiirus 90 km/h. Antud teelõigul on toimunud teekatte pindamistööd ja teekattemärgistus puudub. Pinnatud on suunavööndeid eraldi ja sellest on jäänud musta värvi jooned teekattele. Fotol 2 nooltega tähistatud kohtadest on mõõdetud teega ristisuunaliselt tee osade laiused. Mõõtmiste kohta on koostatud skeem, mis on lisatud antud protokollile. Põlva suunast mõõtmiskohale vaadates on vasakult esimene mõõt 2,4 m, mõõdetud on asfaltkatte äärest sõiduraja musta värvi äärejooneni. Tegemist on bussipeatuse ,,Taevaskoja tee“ teelaiendiga. Vasakult teine mõõt, musta värvijoonte vahe 4,3 m on Põlva suunas kulgev sõidurada. Vasakult kolmas mõõt, musta värvi joonte vahe 4,5 m on Reola suunas kulgev sõidurada. Vasakult neljas mõõt musta värvi joonest kuni asfaltkatte ääreni 0,7 m on teepeenra asfaltkatte osa. Sündmuskoht on fotografeeritud ka Reola suunast (fotod 3 ja 4). Fotodel on näha, et tee telgjoon on samal joonel sõiduradu eraldava musta joonega. Menetlusalune isik ei nõustu sündmuskoha vaatlusprotokolli märgituga nagu oleks fotodel 3 ja 4 näha, et tee telgjoon on samal joonel sõiduradu eraldava musta värvi joonega. Menetlusaluse isiku arvates nähtub fotodelt, et tee telgjoon on sõiduradu eraldava musta värvi joone kõrval. Kohtuistungil ka kohtuvälise menetleja esindaja möönis, et tee tegelik telgjoon on sõiduradu eraldava musta joone kõrval. Kohus leiab, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ja 4
(9)skeemiga on tõendatud, et sündmuskohal tee telgjoon asub musta värvi joonest 10 cm vasakul (vaadatuna Reola poolt). Kui Põlva suunas kulgev sõidurada on 4,3 m (teine mõõt) ja Reola suunas kulgev sõidurada on 4,5 m (kolmas mõõt), on tee telgjoon 4,4 m peal ((4,5+4,3)/2). Kuna Põlva suunas kulgev sõidurada on 10 cm kitsam (teine mõõt), asubki tee telgjoon 10 cm mustast joonest vasakul. Ent videosalvestisest nähtuvalt ei ületa Reola poolt sõitev Mercedes vasakpoolsete ratastega musta värvi joont mitte ainult 10 cm, vaid tunduvalt rohkem – isegi mõnikümmend cm. Kohus peab võimalikuks menetlusaluse isiku avaldatut, et pardakaamera videosalvestis võib mingil määral tegelikkust moonutada. Ent kohtu arvates ei moonuta videosalvestis kaamerast peaaegu samal kaugusel ja peaaegu samas vaatenurgas asuvaid objekte ja nende suurust teineteise suhtes. Kohtu arvates videosalvestiselt nähtuv Mercedes paiknemine teel, sh kus asuvad Mercedese rattad läheduses paikneva musta värvi joone suhtes, ei ole tegelikkusest oluliselt erinev. Kohus möönab, et eelevalt kirjeldatud viisil Mercedese paiknemine teel ning tulede vilgutamine võib vastutuleva auto juhile näida möödasõidu alustamisena. Ka kohtuväline menetleja heidab menetlusalusele isikule ette

§ 51

lg 3 p-de 3, 4 nõuete rikkumist.

§ 51

reguleerib möödasõitu.

§ 51

lg 3 sätestab, et enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid (p 3) ja sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba (p 4). Ent kohtu arvates ei ole lõpuleviidud möödasõit ega selle alustamine käesoleval juhul kahtlusteta tõendatud. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt liikus ta oma sõidukiga tee mõttelise telgjoone lähedale selleks, et tulede vilgutamisega tunnistajale märku anda viimase sõidukil põlevatest kaugtuledest. Möödasõitu ta eessõitvast Škodast ei teinud ega plaaninudki teha. Tunnistaja ütluste kohaselt tema juhitud sõidukil kindlasti kaugtuled ei põlenud, sest tema sõiduk on seadistatud selliselt, et päevasel ajal põlevad päevatuled ja pimedal ajal auto saab ise aru, kui on vaja kaugtuled põlema panna. Samuti ei põlenud sõiduki armatuurlaual mõnda hoiatavat tuld, mis oleks märku andnud tulede kontrollimise vajadusest. Tunnistaja on veendunud, et menetlusaluse isiku poolt tulede vilgutamise eesmärgiks oli anda mõista plaanist möödasõit lõpule viia, sest kiirust ta ei vähendanud ning oma sõidusuunda ta tagasi ei läinud. Kohus möönab, et vastutulevale sõidukile tulede vilgutamisel on liikluskultuuris erinevaid tähendusi ning juht, kellele tulesid vilgutatakse, ei pruugi alati mõista tulede vilgutamise põhjust või mõista seda sarnaselt tulede vilgutajaga. Samuti võib tulede vilgutaja ekslikult arvata nagu on vastutuleval sõidukil midagi viga, kuid tegelikult see nii ei ole (nt vastutuleva sõiduki tuled üksnes tunduvad lubatust eredamad). Kohtu arvates võis see nii olla ka käesoleval juhul – menetlusalune isik vilgutas tulesid, sest ta ekslikult arvas, et tunnistaja juhitud sõidukil põlevad kaugtuled ning tunnistaja ekslikult arvas, et vastutulev sõiduk plaanib teha ohtlikku möödasõitu. Tunnistaja S. K ütluste kohaselt nägi ta oma silmaga, kuidas Mercedes Škodast möödus. Kohus eespool tuvastas, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja sõidukite teineteisest möödumise hetkeks ei olnud Mercedes eessõitvast Škodast möödunud ega jõudnud ka Škoda kõrvale, kuid Mercedes on siiski eessõitva Škoda vahetus läheduses. Seega pidi tunnistaja Mercedese Škodast möödasõidu nägemiseks vaatama tahavaatepeeglisse või külgpeeglisse või hoopis seljataha, kuid selliseid tegevusi tunnistaja kirjeldanud ei ole. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi ja kohus on tuvastanud, et Mercedesega kokkupõrke vältimiseks tunnistaja võttis 5

(9)pidurdades hoo maha ja keeras rooli järsult paremale. Tunnistaja oli juhtunust šokis ja ehmatuses. Kohtu arvates olukorras, kus tunnistaja oli keskendunud ohu vältimisele ja enda ees toimuvale, ei saanud tunnistaja samal ajal enda seljataga toimuvat sama põhjalikult jälgida. Eelnev vähendab tunnistaja ütluste usaldusväärsust asjaolu osas, et ta kindlasti oma silmaga möödasõitu nägi. Peale tunnistaja ütluste võimaliku möödasõidu osas muud tõendid puuduvad - videosalvestiselt möödasõitu ei nähtu ning menetlusaluse isiku ütluste kohaselt möödasõitu ta ei teinud ja see polnud tal ka plaanis. Videosalvestiselt nähtuvalt Mercedesel suunatuli ei põlenud. Seega pole kohtu arvates menetlusaluse isiku poolt möödasõidu alustamine, veel vähem lõpuleviimine kahtlusteta tõendatud. Kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Eeltoodule tuginedes ei ole põhjendatud menetlusalusele isikule ette heita

§ 51

lg 3 p-de 3, 4 nõuete rikkumist ning tema poolt toimepandut ei saa kvalifitseerida

§ 230lg 2 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3.03.2015 otsuses asjas 3-1-1-5-15 on selgitatud (p-d 9, 10), et süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2-7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab. Menetlusaluse isiku teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi seega iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Nimelt on kolleegium märkinud, et kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-71-13, p 7 ja otsus asjas nr 3-1-1-75-03, p 7). Seega pole kohus seotud kohtuvälise menetleja õigusliku hinnanguga, küll aga väärteoprotokollis toodud süüteo faktiliste asjaoludega. Väärteoprotokollis on välja toodud asjaolud muu hulgas: juht sõitis sõidurajalt välja ja põhjustas liiklusohtliku olukorra, kus vastusõitva sõiduki juht pidi ohu vältimiseks järsult muutma liiklussuunda ja vähendama kiirust. Need asjaolud võimaldavad kohtu arvates U. Paidre teo ümberkvalifitseerimist. Juhul kui lugeda tõendatuks, et U. Paidre kaldus oma sõidurajalt välja vastassuunavööndisse ja põhjustas liiklusohtliku olukorra, saab kohtu arvates kaaluda, kas U. Paidre on rikkunud

§ 14lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 sätteid ning kas U.

Paidre käitumises esinevad

§ 242lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo koosseisu tunnused.

Kohtuistungil

§ 242lg 2 kohaldamist kohus pooltega ei arutanud.

Samas on Riigikohus märkinud, et menetlusalusel isikul peab väärteomenetluses, samamoodi nagu süüdistataval kriminaalmenetluses, olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei tohi olla menetlusalusele isikule üllatuslik. Normile tuginemine on üllatuslik eeskätt siis, kui selle kohaldamise võimalus ei olnud kohtumenetluse poolele aegsasti piisavalt äratuntav ja kui selle normi kohaldamisele on võimalik esitada mõni selline vastuväide, mis varasema õigusliku hinnangu raames polnuks asjakohane. Pidades vajalikuks kaaluda varasemas 6

(9)menetluses tähelepanuta jäänud normi kohaldamist, saab kohus vältida selle üllatuslikkust näiteks juhtides normi kohaldamise võimalusele menetlusaluse isiku ja kaitsja tähelepanu kirjalikult enne kohtuistungit kuulutades kaitseõiguse tagamiseks välja kohtuistungi vaheaja või uuendades kohtuliku arutamise VTMS §-st 2 ja KrMS § 307 lg 1 p-st 2 ning lg-st 2 tulenevas korras, küsimaks pooltelt arvamust normi kohaldamise kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 23). Nii on maakohus ka käesoleval juhul toiminud. 20.02.2025 määrusega kohus uuendas kohtuvaidluse ja tegi ettepaneku hiljemalt 27.02.2025 kell 13.00 vastata soovi korral kohtule kirjalikult järgmisele küsimusele: „Kas juhul, kui lugeda tõendatuks, et Urmas Paidre kaldus sõidurajalt välja ja põhjustas liiklusohtliku olukorra, võib tema tegu olla karistatav

§ 242

lg 2 järgi

§ 14

lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 sätete rikkumisena?“ Kohtuvälise menetleja esindaja oma 27.02.2025 kirjalikus seisukohas on jäänud kohtuistungil avaldatu juurde, mille kohaselt tuleb menetlusalune süüdi mõista

§ 230lg 2 järgi.

Alternatiivselt leiab kohtuväline menetleja, et kui kohus loeb tõendatuks, et menetlusaluse isiku tegevuses on

§ 14

lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 sätete rikkumised, on võimalik tema tegu ümber kvalifitseerida

§ 242lg 2 järgi.

Menetlusalune isik oma 27.02.2025 kirjalikus seisukohas on jäänud samuti kohtuistungil avaldatu juurde, et ta möödasõitu ei teinud ning tal puudus tahtlus telgjoont ületada. Ka ei ole ta rikkunud

§ 14lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 sätteid.

Väärteo protokoll viidatud sätete rikkumisi ei kirjelda. Kohus leiab, et tunnistaja ütluste, pardakaamera videosalvestise, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja skeemiga on kogumis tõendatud, et menetlusalune isik 29.08.2024 kell 16.23 Põlva-Reola mnt 5,7. km-l Reola-Põlva suunas juhtides mootorsõidukit Mercedes-Benz registreerimisnumbriga XXX XXX ületas tahtlikult sõiduki vasakpoolsete ratastega vähemalt mõnekümne cm ulatuses tee mõttelist telgjoont, s.o kaldus vastassuunavööndisse. Sellega U. Paidre põhjustas liiklusohtliku olukorra

§ 2p 31 tähenduses.

Tunnistaja S. K ütlused kogumis pardakaamera salvestisega tõendavad, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki vastassuunavööndisse kaldumise tõttu pidi B.E ohu (kokkupõrke) vältimiseks järsult muutma liiklussuunda ja vähendama kiirust. Videosalvestusest nähtuva põhjal leiab kohus, et selliselt oleks toiminud ka iga teine juht S. Kiige asemel. Menetlusaluse isiku esile toodud asjaolu, et antud kohas oli sõidukitel üksteisest ohutult möödumiseks piisavalt ruumi, ei muuda U. Paidre teole antavat õiguslikku hinnangut. Ka ei nõustu kohus menetlusaluse isiku avaldatud seisukohaga, et liiklusohu tekitas B.E , kes sõitis keset teed või oli isegi ületanud tee telgjoone.

§ 14

lg 2 kohaselt iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

§ 16

lg 1 kohaselt liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Vastassuunavööndisse kaldumine näitab, et U. Paidre ei olnud liikluses hoolikas ega arvestanud teise liikleja (vastutuleva sõiduki juhi) ohutusega.

§ 45

lg 7 kohaselt asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti. Vastassuunavööndisse kaldumisest tuleneb, et U. Paidre ei hoidunud sõidutee parema ääre lähedale. Eeltoodu alusel leiab kohus, et U. Paidre 29.08.2024 kell 16.23 Põlva maakonnas Põlva vallas 7

(9)Põlva-Reola mnt 5,7 km-l juhtides mootorsõidukit, kaldus oma sõidurajalt välja vastassuunavööndisse ja põhjustas liiklusohtliku olukorra, kus vastu sõitva sõiduki juht pidi ohu vältimiseks järsult muutma liiklussuunda ja vähendama kiirust. U. Paidre rikkus

§ 14lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 sätteid.

Kohtu hinnangul on U. Paidre

§ 14lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 sätteid rikkunud otsese tahtlusega.

Mootorsõiduki juhina pidi U. Paidre jälgima oma sõiduki asukohta teel. Seda vaatamata asjaolule, et teekattemärgistus antud kohas puudus. Paljudel teedel ei olegi mingit teekattemärgistust (näiteks kruusateed), kuid juht peab ikkagi suutma püsida oma sõidurajal. U. Paidre eemaldus tunduvalt tee paremast ääres ja suunas oma sõiduki tahtlikult vastassuunavööndisse, tekitades liiklusohu. U. Paidre süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Kohus kvalifitseerib U. Paidre toimepandu

§ 242lg 2 järgi. Otsuse põhjendused karistuse osas, muud otsustused Kar

S § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü ja arvestada tuleb karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu arvates võib U. Paidre süüd lugeda keskmiseks väiksemaks. U. Paidre juhitud sõiduk kaldus küll vastassuunavööndisse, kuid mitte väga palju. Ka võimaldasid teeolud vastutuleva sõiduki juhil U. Paidre tekitatud ohu suhteliselt kergesti maandada. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Asja juures puudub karistusregistri väljatrükk. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad. Menetlusalusele isikule on 2024. aastal määratud mõjutustrahv kõrvaliste tegevuste eest, trahv on tasutud. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et U. Paidre on väärteo- ja kriminaalkorras karistamata isik.

§ 242

lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo eest võib karistuseks määrata rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni.

§ 242

lg 3 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kuna U. Paidre on varem karistamata isik, on võimalik teda karistada kergemaliigilise karistuse, s.o rahatrahviga. Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava normi sanktsiooni keskmine määr. Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning karistuste puudumist, on põhjendatud karistada U. Paidret rahatrahviga sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Samadel põhjustel ei pea kohus vajalikuks lisakaristuse kohaldamist. Trahviühikuna tuleb arvestada vaidlusaluse süüteo toimepanemise ajal kehtinud trahviühikut s.o 4 eurot. VTMS § 2126 kohaselt karistusseadustiku § 47 lõikes 1 sätestatud rahatrahvi arvutamise aluseks olevat 8 euro suurust trahviühikut ei kohaldata enne 2025. aasta 1. jaanuari toimepandud väärteo suhtes. Eeltoodu ja VTMS § 132 p 2 alusel kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. 8

(9)Menetlusalune isik esitas kohtuistungil taotluse hüvitada talle valitud kaitsja tasu. Kaebuse on allkirjastanud menetlusalune isik, kuid U. Paidre kinnitusel on teda käesoleva väärteoasjaga seonduvalt nõustanud advokaat. Arvest nähtuvalt on OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid esitanud 30.11.2024 ettevõttele Hansekon OÜ arve nr 24259 summas 341,60 eurot (koos käibemaksuga) selgitusega „õigusteenuse osutamine“. Arvele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt on korduvaks suhtluseks ja kaebuse koostamiseks kulunud 2 tundi kokku summa 280 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtte kohaselt pole menetluskulude hüvitamisel tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale või esindajale maksis tasu kohtumenetluse pool ise või mõni menetlusväline isik tema huvides (RKKKm 3-1-1-78-14, p 30.2). Kohtule esitatud kaebusest ei nähtu, et selle oleks koostanud OÜ Advokaadibüroo Kuklase & Partnerid advokaat. Ka ei osalenud kaitsjat kohtumenetluses. Samas ei sea kohus kahtluse alla menetlusaluse isiku väidet, et õigusteenus on seotud olnud käesoleva asjaga. VTMS § 23 kohaselt valitud kaitsja tasu hüvitatakse üksnes väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1‒3 ja 5‒6 sätesatud alustel. Kuna kohus väärteomenetlust ei lõpeta, puudub alus valitud kaitsja tasu hüvitamiseks ning see tuleb jätta menetlusaluse isiku enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.