KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2024, Tartu Tsiviilasja number 2-21-14384 H.Y avaldu

§ 293lg 1, § 477 lg-d 5 ja 7).

Ekspertiisi teeb riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või muu asjatundja, registreeritud eraekspert või kohtu määratud muu eriteadmistega isik. Eksperdiks võib kohus määrata isiku, kellel on arvamuse andmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Eksperdi määramisel arvestab kohus poolte arvamusi (

§ 294lg 1).

Maakohus määras asjas ekspertiisi ja eksperdiks K. Talviste. Kohtuasja materjalide kohaselt käis perekond enne kohtuliku ekspertiisi määramist K. Talviste juures teraapias/nõustamisel. Seetõttu soovis maakohus K. Talviste arvamust ja edastas talle

1. jaanuaril 2023 kirjalikult vastamiseks 32 menetlusosaliste esitatud küsimust (II kd lk 181 - 182). K. Talviste vastas kohtule, et küsimustele vastamise eelduseks on väga põhjalik ekspertiis ja analüüs, mille teostamise aega ja tasu on tal hetkel keeruline öelda, see selgub siis, kui ekspertiis on tehtud (II kd lk 183). Maakohus määraski
2. veebruari 2023 määrusega K. Talviste eksperdiks ja esitas talle vastamiseks needsamad 32 küsimust. Määruse põhjenduste kohaselt on K. Talviste kohtu andmetel gestaltpsühhoterapeut ja pädev asjatundja, kes saab anda arvamuse võimaliku vanemast võõrandamisega seonduva osas ekspertiisi vormis. Küsimused, mille kohta eksperdi arvamust soovitakse, määrab kohus (

§ 298lg 1).

Ringkonnakohus märgib, et küsimuste nr 1- 9 sisuks oli K. Talviste poolt pere nõustamisega seotud asjaolud perioodil märts – august 2022, sh andis K. Talviste ülevaate eraviisilise nõustamise tulemustest ja enda tähelepanekutest selles osas (küsimused nr 8 ja 9). K. Talviste pidi hindama laste psühholoogilist seisundit ja kiindumussuhet vanematega (küsimus nr 11), vanematevahelise konflikti mõju laste arengule ja vaimsele tervisele (küsimus nr 12), lastel lojaalsuskonflikti olemasolu (küsimus nr 15), laste valmisolekut isaga suhtlemiseks (küsimused nr 16, 17-19). K. Talviste vastas ka küsimustele laste võõrandamise kohta (küsimused nr 24-32) ja tuvastas laste isa käitumises võõrandavale vanemale omased tunnused.

1. K. Talviste nimetas ekspertarvamuses läbiviidud ekspertiisi kohtupsühholoogia ekspertiisiks, millist ekspertiisi maakohus ei olnud määranud. Ekspertarvamuses märgib K. Talviste, et ta on kliiniline gestaltpsühhoterapeut, tal on magistrikraad (MA) sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse valdkonnas spetsialiseerumisega perevägivallale (sh perevägivalla spetsiifiline vorm vanemast võõrandamine). Laste isa esitas koos määruskaebusega kohtule kliinilise psühholoogi, Tartu Ülikooli õppejõu, Eesti Psühholoogide Liidu asepresidendi PhD Kariina Laasi arvamuse K. Talviste koostatud kohtupsühholoogia ekspertiis aktile (III kd lk 92). Arvamuse kohaselt ei ole K. Talviste kutsega psühholoog ja on selgelt ületanud oma pädevuse piires, kuna ta annab psühholoogilisi hinnanguid, kuigi ei tohiks seda teha. Ekspertiisis ei tooda teaduslikult põhjendatult välja, milliste tunnuste alusel konkreetselt laste võõrandumise taset hinnati ja kuidas hinnati tunnuseid ajaloolisarengulises perspektiivis. Eesti Psühholoogide Liidu president K. Konstabel avaldas kirjas vanematele, et psühholoogia ekspertiisi tegemiseks on vajalik psühholoogia alane pädevus, st vähemalt psühholoogia magistrikraad (III kd lk 150). Ringkonnakohtu istungil selgitas K. Talviste, et tal puudub teaduskraad psühholoogias või psühhiaatrias, ta on õppinud gestaltpsühhoterapeudiks kursustel Taanis. Oma ekspertarvamuse nimetamist psühholoogiaekspertiisiks peab ta enda eksimuseks, mida ta tunnistab. Samuti nõustus K. Talviste, et ta oleks saanud kohtu poolt soovitud arvamuse anda ka asjatundjana ning temalt vastuste saamiseks ei pidanud kohus määrama asjas ekspertiisi (IV kd lk 55). 2
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis asjas välja selgitamata, milliste asjas tähtsate ning eriteadmisi vajavate asjaolude välja selgitamiseks ta K. Talviste eksperdiks määras ning kas eksperdiks määratud isikul on arvestades ekspertiisi eesmärki ka eksperdile vajalikud eriteadmised. Saamaks ülevaadet teraapia käigus toimunust piisanuks K. Talviste ülekuulamisest tunnistajana (

§ 293

lg 2 esimene lause) või eriteadmistega isiku kirjalikust arvamusest (

§ 293lg 2 teine lause).

Ekspert peab keelduma ekspertarvamuse andmisest, kui ekspertiisimääruses esitatud ekspertiisiülesanded on väljaspool tema eriteadmisi või kui küsimustele vastamine ei eelda eksperdiuuringuid ja eriteadmistele tuginevate järelduste tegemist. Ekspert peab kontrollima viivitamata, kas ekspertülesanne puudutab tema eriala või eriteadmisi ja kas ülesande lahendamine on võimalik täiendavate ekspertide kaasamiseta ning peab oma kahtlustest kohtule viivitamata teatama (

§ 302lg 4).

Asja materjalide kohaselt ei ole K. Talviste ekspertiisi käigus läbi viinud mitte ühtegi eksperdiuuringut. Psühholoogiliste hinnangute saamiseks tulnuks maakohtul määrata psühholoogia kutsega ekspert. 25. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei või määrata kohtumenetluses eksperdiks isikut, kellel on arutatava asjaga või menetlusosalistega varasem kokkupuude.

§ 296

lg 2 järgi ei või eksperdiks määrata isikut, kes on osalenud asjas eelneva lahendi tegemisel, muu hulgas vahekohtus või kohtueelses menetluses, välja arvatud juhul, kui ta osales menetluses eksperdi või tunnistajana. Kohtul tuleb eksperdi määramisel arvestada ka eksperdi taandamise alustega, mis on sätestatud

§-s 31 (viitega kohtuniku taandamise alustele

§-s 23). Õiguskirjanduses on märgitud, et asjaga juba kursis olevad isikud ei sobi eksperdiks seetõttu, et asjas arvamust andes on neile eelduslikult teatavaks saanud asjaolud, mida teadusliku uuringu allikmaterjalina kasutada ei saa, kuid mis eksperdile teda olles võiksid hakata tema järeldusi mõjutama, samuti ei saa oodata, et ekspert sellises olukorras ekspertiisi n-ö puhtalt lehelt saaks alustada (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 296, lk 1553). Asjas ei ole vaidlust, et K. Talviste nõustas enne ekspertiisi määramist menetlusosalisi ja ekspertarvamuse koostamisel on ta lähtunud tasulise nõustamise käigus saadud vanemate ja laste ütlustest perioodil

1. märts -
2. august 2022, samuti tuginenud nende kohtumiste vaatlusele ja ülestähendustele. Ringkonnakohtule avaldas K. Talviste, et ta oli oma seisukoha laste isa peamiselt huvitanud küsimuses (et ta ei ole ema poolt laste võõrandamise märke tuvastanud) kujundanud hiljemalt teraapia lõpus, st enne tema eksperdiks määramist kohtu poolt. Teraapia eest tasus K. Talvistele laste isa, seejuures avaldas K. Talviste ringkonnakohtu istungil, et laste isa jäi tasu maksmisega viivitusse (V kd lk 55 pöördel). Seega määras maakohus K. Talviste eksperdiks olukorras, kus K. Talviste oli oma järeldused talle kohtu poolt esitatud küsimustes avaldanud menetlusosalistele enne tema eksperdiks määramist, samuti oli tal laste isaga vaidlus tasu maksmiseks. Ringkonnakohus märgib, et ekspertiisi eesmärgiks ei saa olla varasemate nõustamistulemuste vormistamine kohtulikuks ekspertarvamuseks, mille eest tasutakse riigi arvel. Ringkonnakohus kirjeldas eespool, et ettepaneku määrata K. Talviste asjas eksperdiks ei teinud mitte maakohus K. Talvistele, vaid K. Talviste maakohtule, misjärel maakohus esitas määrusega K. Talvistele samad küsimused, millele K. Talviste ekspertiisi määramata vastama ei soostunud. Eeltoodut arvestades ei võinud maakohus määrata K. Talvistet

§ 296

lg 2 alusel eksperdiks ka siis, kui temal ekspertiisi läbiviimiseks vajalikud eriteadmised oleksid olnud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu vastupidise seisukohaga (määruse p 15). Maakohus asus ekslikult seisukohale, et K. Talviste on kõigile talle esitatud küsimustele vastamiseks kvalifitseeritud spetsialist, samuti jättis maakohus tähelepanuta tema tegutsemise eksperdina huvide konflikti olukorras. 26. Laste ema vastusest määruskaebusele nähtub, et laste ema esindaja on tutvustanud määruskaebuse materjale, sh psühholoog K. Laasi arvamust ka K. Talvistele, kes on asunud enda 3 määramist eksperdiks õigustama ja K. Laasi kompetentse võõrandamise, lähisuhtevägivalla ja lastekaitse küsimustes kahtluse alla seadma (IV kd lk 107jj). Ringkonnakohus märgib, et K. Talviste ei ole mõistnud eksperdi õigusi ja kohustusi menetluses. Kuivõrd eksperdi määrab kohus (

§ 294), siis suhtleb ekspert menetlusosalistega üksnes kohtu kaudu.

Kohus määrab, kas ekspert võib võtta ühendust menetlusosalistega (

§ 297lg 4).

Sama põhimõte kohaldub eksperdi käitumisele ka pärast ekspertiisiakti kohtule esitamist, samuti järgnevates kohtuastmetes. Asudes hindama ühe menetlusosalise soovil teise menetlusosalise poolt ringkonnakohtule esitatud tõendit, rikkus K. Talviste eksperdi kohustusi ja eksperdi erapooletuse nõuet. Eksperdi täiendava arvamuse saamiseks on menetlusosalistel võimalus taotleda kohtult eksperdi küsitlemist kohtuistungil (

§ 303lg 2).

27. Laste isa taotles K. Talviste arvamust laste isast tahtliku võõrandamise tuvastamiseks. K. Talviste käsitleb võõrandamist lapse vaimse väärkohtlemise alaliigina ja perevägivalla vormina (inglise keeles parental alienation (PA)) ja on kirjutanud sellel teemal magistritöö. K. Talviste on seisukohal, et tegemist ei ole tervishoiualase mõistega (kliinilise diagnoosiga), vaid eelkõige osaga lastekaitsetööst (III kd lk 108p). Ringkonnakohus on seisukohal, et mõistel „lapse võõrandamine“ puudub Eesti õiguskorras selge sisu ja tähendus ning võõrandamist ei saa tuvastada ka ekspertarvamusega. Laste isa on esitanud võõrandamisteooria kohta Londoni Perekondade Taasühinemise Kliiniku juhi psühhoterapeut Karen Woodalli vastused laste isa küsimustele (IV kd lk 6-32). K. Woodalli enda poolt avaldatu kohaselt on ta rahvusvaheline koolitaja tõrjutud laste temaatikas, sh Inglismaa ja Walesi kohtusüsteemis. Tal on 11 aastat kogemust laste ja perede taasühinemise töös. K. Wodall märgib, et psühholoogias on erinevaid vanemate võõrandamise definitsioone. Kaasaegse nähtuse kirjeldus on tekkinud Garneri

§ 293

lg 1), ning ringkonnakohus ongi määranud käesolevas asjas nii vanematele kui ka lastele kohtupsühhiaatriapsühholoogia kompleskekspertiisi pereliikmete vaimse seisundi ja suhtlusprobleemide põhjuste välja selgitamiseks. Ekspertiisi tegemise metoodika ning vajalikud uuringud valib ekspert (

§ 301

). Eksperdiarvamus on asjas üks tõenditest, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega (

§ 232lg-d 1 ja 2).

1. Eestis puudub vanemast võõrandumise sündroomi osas arvestatav siseriiklik kohtupraktika, ka on tegemist rahvusvaheliselt väga diskuteeritava küsimusega. Näiteks on Saksa Föderaalne Konstitutsioonikohus leidnud, et vanemast võõrandumise sündroom on teaduslikult ümber lükatud ja sellest lähtumine ei ole piisav ja kindel alus lapse parimatest huvidest lähtuva otsuse tegemiseks (BvR 1076/23,
2. november 2023). Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalkuks lähtuda laste isa ja laste suhtlusprobleemide hindamisel ainuüksi eelkirjeldatud võõrandamisteooriast, nagu laste isa seda soovib. 4 Ringkonnakohus märgib, et asjaoludele, mida laste isa käsitleb laste võõrandamisena (st laste huvide vastase käitumisena laste ema poolt) annab hinnangu kohus (

§ 478lg 1, § 463 lg 2 ja § 442 lg 8 koosmõjus).

Ringkonnakohtu käsutuses puudub asjakohane teadmine, mis võimaldaks käesolevas asjas laste soovimatust oma isaga suhelda käsitleda laste ema tahtliku laste huvide vastase tegevuse tulemusena. Kohus peab kõik lapsi puudutavad otsused tegema eelkõige laste huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lg 1). Ringkonnakohus lähtubki asja otsustamisel sellest põhimõttest, hindab kõiki asja materjale ning tõendeid ja võtab seisukoha ka küsimuses ega vanemad ei kuritarvita oma õigusi ja tegutsevad kooskõlas laste huvidega. (allkirjastatud digitaalselt) 5