Obsah (7)

§ 7§ 90§ 98§ 2§ 6§ 16§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar 28. jaanuar 2025, Tartu 3-23-2940 Haldusa

) § 90 lg 1 p-s 2 toodud alust kaebaja koondamiseks.

1. novembri
2. a otsusega kinnitatud Tapa Vallavalitsuse struktuuris haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja justkui puudub, samas vajadus ja ametikoht faktiliselt eksisteerib, sest alates
3. detsembrist 2023 on haridus- ja sotsiaalosakonna juhatajaks määratud teine isik. Formaalselt anti ametikoht palgalise vallavalitsuse liikme pädevusse, kuid sisuliselt on siiski tegemist ametikohaga

§ 7lg-te 2 ja 3 tähenduses.

Seega on kaebaja teenistusest vabastamine vastuolus ka

§ 90lg-ga 3 ning seetõttu lubamatu.

Vastustaja oleks pidanud pakkuma kaebajale struktuuris loodud haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja ametikohta, st kaebaja oleks pidanud viidama

§ 98

lg 1 p 1 alusel üle abivallavanema ametikohalt haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja ametikohale. Vastustaja seda ei teinud, seega on kaebaja teenistusest vabastamine lubamatu

§ 90lg 4 alusel.

3. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et Tapa Vallavolikogu muutis vallavalitsuse juhtimist selliselt, et nimetas ametisse vallavalitsuse palgalised liikmed, kes juhivad valdkondi vastavalt neile vallavanema poolt määratud haldusalale. Sellest tulenevalt arvati vallavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna struktuuriüksusest välja abivallavanema (osakonna juhataja) ametikoht. Tegemist oli suurema ümberkorraldusega vallavalitsuse juhtimises, mis ei tulenenud konkreetseid teenistuskohti täitvatest isikutest. Käskkirja andmise alus on volikogu otsus, mis on jõustunud ja mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Volikogul on õigusaktidest lähtuvalt õigus otsustada, kuidas toimub vallavalitsuse juhtimine. Haridus- ja sotsiaalvaldkonna juhtimise üleandmine palgalise valitsuse liikme juhtimisele ei tähenda ülesannete üleandmist teisele struktuuriüksusele. Tegemist ei ole ametikohaga

§ 7

lg 2 ja 3 tähenduses, sest valitsuse liige ei ole ametnik avaliku teenistuse seaduse mõttes. 2 Kui vallavalitsuse teenistujate koosseisus oleks vastav ametikoht (haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja) olnud olemas ka pärast struktuurimuudatust, siis ei oleks kaebaja teenistusest vabastamiseks olnud alust. Volikogu

1. novembri
2. a otsusega nr 102 kinnitatud teenistuskohtade koosseisus ei ole alates
3. detsembrist 2023 haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja ametikohta, millest tulenevalt ei olnud kaebaja üleviimine võimalik. Vastavalt KOKS § 22 lg 1 p-le 17 kuulub valitsuse liikmete kinnitamine ja nende vabastamine valitsuse liikmete kohustustest ning palgaliste valitsusliikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine volikogu ainupädevusse ning vastava ettepaneku esitab volikogule vallavanem (valla põhimääruse § 36 lg 2 p 1 ja § 42 lg 3). HALDUSKOHTU OTSUS
5. mai
6. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
7. Halduskohus sedastas, et oma õiguste kaitseks ei olnud kaebajal vaja vaidlustada Tapa Vallavolikogu
8. novembri
9. a otsust nr 102, millega kinnitati Tapa Vallavalitsuse kui ametiasutuse struktuur ja teenistujate koosseis. Sellise otsuse adressaatideks ei ole konkreetseid ametikohti täitvad üksikisikud. Kohtupraktika kohaselt on sellised otsused halduse siseaktid ja nende õiguspärasust saab kohus hinnata teenistussuhte lõpetamise õiguspärasuse hindamise raames. Volikogu otsuse eelnõu seletuskirja (dtl 109-110) kohaselt jääb struktuuri ümberkorraldamisega koosseisust välja senine haridus- ja sotsiaalosakonda juhtinud abivallavanema ametikoht. Siiani osakonna alluvuses olnud kultuuri ja spordi valdkond ning noorsootöö ja huviharidus jääb uue osakonna haldusalasse.
10. Tapa Vallavolikogu
11. novembri
12. a erakorralise istungi protokollist nr 31 (dtl 31-36) nähtub, et eelnõud tutvustas vallavanem. Muudatused struktuuris on järgmised: infotehnoloogiaspetsialist oli 1,5 kohta, eelnõu kohaselt jääb 1,0 kohta; koosseisus oli ettevõtlusspetsialist, eelnõus on nimetus muudetud arendusspetsialistiks, kuna spetsialisti põhiülesandeks saab olema arendusprojektide algatamine ja neile rahastuse taotlemine; finantsosakonnas on plaan tööülesanded raamatupidajate vahel ümber jagada nii, et üks raamatupidaja koht jääb vähemaks; haridus- ja sotsiaalosakonnas kaob ära üks sotsiaalhoolekandespetsialisti ametikoht; seni oli kolm lastekaitsespetsialisti, ühel neist muutub ametinimetus laste ja perede heaolu spetsialistiks. Kokku on teenistuskohti struktuuris
13. Eelnõu kohaselt moodustatakse struktuuris senise nelja osakonna asemel kuus: arenguosakond, finantsosakond, haldusosakond, haridus- ja sotsiaalosakond, kultuuriosakond ja kantselei. Kuigi protokolli põhjendused on napid, ei nähtu protokollist, et kaebajast püüti vabaneda ning ametikoha kaotamisel olid subjektiivsed põhjused. Struktuurimuudatusega plaaniti teenistuskohtade arvu vähendada 10 võrra. Vastustaja ei ole välja toonud, milline oli rahaline võit 10 teenistuskoha vähendamisel. Siiski tuleneb seletuskirjast, et vallavalitsuse struktuurimuudatus oli palju laiahaardelisem kui vaid kaebaja ametikoha kaotamine. Struktuuri muudeti terviklikult, mitte ühe (kaebaja) ametikoha kaupa.
14. Puuduvad tõendid subjektiivsel eesmärgil kaebaja teenistusest vabastamise kohta. Järeldust ei väära artikkel ajalehes „Sõnumed“. Artikli (lk 8, dtl 74) teemaks on
15. a novembri volikogu istungitel toimunu, kus uue võimukoalitsiooni liikmed said erinevad ametipositsioonid. Autor viitab mh sellele, et muudatusi tehti vallavalitsuse struktuuris, märkides, et seejuures toimus sel korral kõik volikogu saalis ja avatult.
17. novembri
18. a koondamisteates selgitati, et senise nelja osakonna asemele moodustati kuus. Seni haridus- ja sotsiaalosakonna alluvuses olnud valdkonnad kultuur, noorsootöö ja huviharidus viidi eraldi kultuuriosakonna haldusalasse. Struktuuri muutmisega 3 koos muudeti ametiasutuse juhtimist selliselt, et haridus- ja sotsiaalosakonnal, kultuuriosakonnal ja arenguosakonnal puudub ametnikust osakonnajuhtaja või valdkonna abivallavanem. Valdkondi hakkavad juhtima palgalised valitsuse liikmed vastavalt neile määratud haldusalale ja osakonnale. Sellest lähtuvalt arvati koosseisust välja haridus- ja sotsiaalosakonna abivallavanema ametikoht. Kaebajale pakuti kultuurija noorsootööspetsialisti töökohta (töölepingu seaduse alusel). Vaidlust ei ole, et kaebaja ei võtnud pakutud ametikohta vastu. 9.

§ 90

lg 3 kohaselt ei ole koondamine lubatud, kui ametikoha ülesanded antakse üle teisele struktuuriüksusele samas ametiasutuses või teisele ametiasutusele. Kaebaja selgitab, et tema ametikoha nimetuseks oli küll abivallavanem, kuid sisuliselt täitis ta haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja ülesandeid. Uues, s.o

1. novembri
2. a otsusega kinnitatud Tapa Vallavalitsuse struktuuris, haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja justkui puudub, samas vajadus ja ametikoht faktiliselt eksisteerib, sest et alates
3. detsembrist 2023 on haridus- ja sotsiaalosakonna juhatajaks määratud palgaline vallavalitsuse liige. Tapa Vallavalitsuse
4. novembri
5. a käskkirjast nr 14-2/23/10 nähtub, et vallavanem andis palgalisele valitsusliikmele volitused täita vallavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja ülesandeid (dtl 112-113). Seejuures on tema vastutusalas töö korraldamine järgmistes valdkondades: 1) haridus, lastekaitse, sotsiaalhoolekanne, mitte-eestlaste integratsioon, terviseedendus, tervishoid ja koolitransport; 2) vallavalitsuse hallatavad asutused Jäneda Kool, Lehtse Kool, Tamsalu Gümnaasium, Tapa Gümnaasium, lasteaiad Krõll, Pisipõnn ja Vikerkaar ning Tapa Hooldekodu. Ei saa eitada, et palgalisele vallavalitsuse liikmele antud kohustused ja õigused olid suures osas samad kui kaebajale abivallavanema ametijuhendiga pandud teenistusülesanded. Siiski on erisusi töö korraldamise valdkondades. Kaebaja ametijuhendist ega muudest kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et tema ülesandeks oleks olnud töö korraldamine vallavalitsuse hallatavates asutustes. Samuti on vastutusala valdkonnad erinevad. Kui kattuvad hariduse, lastekaitse ja sotsiaalhoolekande valdkonnad, siis erinevused on mitte-eestlaste integratsiooni, terviseedenduse, tervishoiu ja koolitranspordi valdkondades. Seega ei ole rikutud ka

§ 90lg-s 3 sätestatud keeldu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on jätnud kontrollimata ja tuvastamata, kas ja millised objektiivsed põhjused esinesid kaebaja ametikoha ametiasutuse koosseisust kaotamiseks. Pelgalt struktuuri ümbertegemine pole piisav, et õigustada

§ 90lg 1 p 2 alusel isiku teenistusest vabastamist koondamise tõttu.

Kohus on lähtunud lubamatult lihtsustatud käsitlusest, mille kohaselt kuna struktuuri muudeti terviklikult, ei ole näha, et kaebajast taheti subjektiivselt lahti saada. See, et kohus ei tuvastanud vastavast dokumendist subjektiivseid põhjuseid, ei tähenda, et kaebaja ametikoha kaotamiseks eksisteerisid objektiivsed asjaolud.

1. novembri
2. a volikogu otsusega nr 103 määrati alates
3. detsembrist 2023 haridus- ja sotsiaalosakonna juhatajaks palgaline vallavalitsuse liige. Järelikult on ilmne, et vajadus haridusja sotsiaalosakonna juhataja järele ei kadunud ära. Sellest järeldub, et tegelikkuses jäi haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja ametikoht (sh ülesanded) alles ning alust kaebaja koondamiseks ei esinenud. Vastustaja ei väitnud, et kaebaja ja palgalise vallavalitsuse liikme ülesanded ja vastutusvaldkonnad oleksid erinenud, vaid selgitas, et pärast muudatuste tegemist polnud tegemist ametikohaga

§ 7lg 2 ja lg 3 tähenduses.

Kuna halduskohus on ülesandeid omavahel 4 võrrelnud, on ilmselge, et kohus on haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja kohta siiski käsitlenud ametikohana

§ 7lg 2 ja lg 3 tähenduses.

Ülesandeid võrreldes jõudis kohus ka sisuliselt valele järeldusele, et ülesanded osaliselt erinesid. Tegelikkuses ei ole poolte vahel sisulist vaidlust olnud selles, et palgaline vallavalitsuse liige asus täitma samu ülesandeid nagu varem täitis kaebaja. Halduskohus jättis analüüsimata kaebaja väite, et koondamine oli ka

§ 90lg 4 alusel keelatud.

Kaebaja taotleb võtta täiendavate tõenditena asja juurde väljavõtte Tapa valla kodulehelt alushariduse kohta ja hooldekodu kohta ning

1. novembri
2. a Tapa Vallavolikogu istungi helisalvestise.
3. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitab, et kaebaja ametikoht ja palgalise valitsuse liikme ametikoht ei ole sarnased ametikohad

§ 7lg 2 ja 3 tähenduses.

Valitsuse liige ei ole ametnik avaliku teenistuse seaduse mõttes ja talle avaliku teenistuse seadust ei kohaldata, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (

§ 2lg 3 p 10).

Kui volikogu otsusega kinnitatud ametiasutuse teenistuskohtade hulgas ametikohta enam ei ole ja sellel ametikohal olnud isikule ei ole pakkuda teist kohta või ta ei võta pakutavat kohta vastu, siis ei ole vallavalitsuse juhil õigust jätta isik ametisse ning mitte vabastada ametnikku teenistusest. Kaebajale ei saanud pakkuda vallavalitsuse palgalise liikme kohta, sest tegemist ei ole ametikohaga avaliku teenistuse mõistes. Ametiasutuse struktuuri muudatuse puhul oli tegemist volikogu seaduspärase poliitilise otsustusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 13. Vaidlust ei ole, et kaebaja vabastati Tapa Vallavalitsuse abivallavanema ametikohalt

§ 90lg 1 p 2 alusel koondamise tõttu, kuna Tapa Vallavolikogu 15.

novembri 2023. a otsusega nr 102 kaotati ametiasutuse koosseisus haridus- ja sotsiaalosakonna abivallavanema ametikoht. Vallavolikogu otsusega nr 102 koostoimes samal päeval vastu võetud volikogu otsusega nr 103 muudeti vallavalitsuse kui ametiasutuse juhtimise korraldust selliselt, et teiste muudatuste hulgas viidi haridus- ja sotsiaalosakonna juhtimine vallavalituse

alusel teenistusse määratud ametniku alluvusest vallavalitsuse palgalise liikme alluvusse. Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt eri meelt selles, kas kirjeldatud muudatuse tegemine oli lubatav ja objektiivselt põhjendatud, samuti kas koondamine oli lubamatu, kuna ametikoht anti tegelikult üle teisele struktuuriüksusele (

§ 90

lg 3) ja/või vaatamata tehtud muudatustele olid kaebaja haridus, töökogemus, teadmised ja oskused sobivad ametikohal jätkamiseks (

§ 90lg 4).

14. Esmalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja õiguste kaitseks oli piisav teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamine. Teenistusest vabastamise käskkirja õiguspärasuse hindamisel saab kohus anda hinnangu ka sellele, kas esinesid alused koondamiseks, s.h kas ametiasutuse struktuuri muutmine oli õiguspärane. Praeguses asjas ongi vaidluse all eelkõige see, kas kaebaja ametikoha kaotamine vallavalitsuse struktuuris oli õiguspärane ja seega, kas sellest tulenevalt teenistussuhte lõpetamisel tugines vastustaja õiguspärasele siseaktile.

§ 90

lg 1 p 2 järgi võib ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametikoht ametiasutuse koosseisust. Ringkonnakohus on jätkuvalt

1. juuni
2. a otsuses asjas nr 3-21-1390 (p 15) väljendatud seisukohal, et ametikoha kaotamine ei ole lubatud meelevaldselt ega subjektiivsel eesmärgil, nt konkreetsest ametnikust vabanemiseks. 5
3. Halduskohus analüüsis kaebaja ametikoha kaotamise asjaolusid otsuse punktides 22 kuni
4. Kokkuvõtvalt tuvastas halduskohus, et Tapa Vallavalitsuse struktuuri ja teenistuskohtade koosseisu muudeti laialdasemalt kui üksnes kaebaja ametikoha kaotamine struktuurist. Asutuse struktuuris moodustati senise nelja osakonna asemel kuus osakonda, pandi kaebaja juhitud haridus- ja sotsiaalosakonna ülesannetest väheoluline osa teiste osakondade täita. Struktuurimuudatusega plaaniti teenistuskohtade arvu vähendada 10 võrra. Tapa Vallavolikogu
5. novembri
6. a erakorralise istungi protokoll, Tapa Vallavolikogu otsus nr 102, selle otsuse eelnõu seletuskiri ega muu tõend ei kinnita, et volikogu otsuse eesmärgiks oli vabaneda kaebajast subjektiivsetel põhjustel. Apellatsioonkaebuses ei vaidle kaebaja sellele järeldusele vastu. Samas leiab kaebaja, et halduskohtu seisukohast ei saa järeldada, et struktuurimuudatus oli õiguspärane. Nimelt ei ole halduskohus põhjendanud ega isegi tuvastanud, et kaebaja ametikoha kaotamine asutuse struktuuris oli põhjendatud. Selle asjaolu tuvastamine on aga nõutav, et kontrollida, kas esinesid koondamise õigusliku aluse (

§ 90

lg 1 p 2) kohaselt nõutavad eeldused sättes nimetatud õigusliku tagajärje rakendamiseks. Kaebaja hinnangul ei ole ametikoha kaotamist põhjendatud koondamisteates, Tapa Vallavolikogu otsuses nr 102,

1. novembri
2. a volikogu erakorralise istungi protokollis ega ka teenistusest vabastamise käskkirjas.
3. Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebaja ametikoha kaotamine asutuse struktuuris siiski lubatav ja õiguspärane. Kaebajale esitatud koondamisteates märkis vastustaja, et volikogu otsusega nr 102 muudeti Tapa Vallavalitsuse ametiasutuse struktuuri ja teenistujate koosseisu. Senise nelja osakonna asemele moodustati kuus. Seni haridus- ja sotsiaalosakonna alluvuses olnud valdkonnad kultuur, noorsootöö ja huviharidus viid eraldi kultuuriosakonna haldusalasse. Struktuuri muutmisega koos muudeti ametiasutuse juhtimist selliselt, et haridus- ja sotsiaalosakonnal, kultuuriosakonnal ja arenguosakonnal puudub ametnikust osakonnajuhtaja või valdkonna abivallavanem. Valdkondi hakkavad juhtima palgalised valitsuse liikmed vastavalt neile määratud haldusalale ja osakonnale. Sellest lähtuvalt arvati koosseisust välja haridus- ja sotsiaalosakonna abivallavanema ametikoht. Seega põhjendas vastustaja kaebaja ametikoha koondamist asutuse töö ümberkorraldamisega selliselt, et seni

-i alusel teenistusse määratud ametniku asemel asub vallavalitsuse osakonna tööd juhtima KOKS-i alusel kohale määratud palgaline vallavalitsuse liige. Teisisõnu viidi muudatusega haridus- ja sotsiaalosakonna juhtimine üle poliitilisele tasandile. Ilmselt oli see kaebajale teada juba varem, kuna muudatuste ajendiks oli Tapa Vallavolikogus senise võimuliidu asemel uue koalitsiooni moodustamine ja poliitilise kokkuleppe alusel muu hulgas ka täiendavate palgaliste vallavalitsuse liikmete ametisse määramine. Tapa Vallavolikogu

1. novembri
2. a istungi protokollist nähtub, et kaebaja osales istungil kutsutud isikuna, samuti, et päevakorra
3. punktina arutati ja otsustati vallavalitsuse palgaliste liikmete ametisse nimetamine ning neile töötasu ja hüvitise määramine. Otsus vormistati volikogu otsusena nr 103, millega teiste hulgas nimetati vallavalitsuse palgalise liikmena ametisse Y.Y., kelle ülesandeks sai haridus- ja sotsiaalosakonna juhtimine.
4. Kaebaja nimetati Tapa Vallavalitsuse abivallavanema (haridus- ja sotsiaalosakond) ametikohale vallavanema
5. märtsi
6. a käskkirjaga. Ametisse nimetamise õigusliku alusena viidati seejuures

§ § 22 lg-le 1, § 23 lg-le 1 ja § 26 lg-le 1, s.o

1. peatüki
2. jao sätetele, mis reguleerivad ametniku teenistusse võtmist. Kaebaja oli seega teenistuses Tapa Vallavalitsuses, kui ametiasutuses (

§ 6

lg 3 p 3), mitte Tapa Vallavalitsuses, kui kohaliku omavalitsusüksuse täitevorganis (KOKS § 4 p 2). Seda ei muuda asjaolu, et kaebaja ametinimetuseks oli abivallavanem. Ametinimetusel ei ole õiguslikku tähendust ametikoha liigitamisel ametiasutuse või kohaliku omavalitsuse täitevorgani ametikohaks. Samuti ei muudaks asja lahendamist see, kui kaebaja oleks samaaegselt olnud nimetatud ka Tapa Vallavalitsuse liikmeks vallavolikogu poolt. Vallavalitsuse, kui ametiasutuse, teenistuja võib olla nimetatud ka vallavalitsuse liikmeks. 6

1. Vallavolikogu pädevuses on vallavalitsuse, kui ametiasutuse, samuti vallavalitsuse, kui kohaliku omavalitsusüksuse täitevorgani, struktuuri ja koosseisu määramine (KOKS § 22 lg 1 p-d 16 ja 36). Seeläbi on volikogul õigus ja kohustus otsustada ka ülesannete jaotus ametiasutuse ja täitevorgani vahel ning vastavalt ka ülesannete jaotuse muutmine. KOKS ega muu seadus ei sätesta täpsemalt, milliseid (juhtimis-)ülesandeid või milliste asjaolude esinemisel võib vallavolikogu otsustada anda vahetult vallavalitsuse, kui kohaliku omavalitsusüksuse täitevorgani, täita. Üldise põhimõttena näeb KOKS § 2 lg 1 ette, et kohaliku omavalitsuse organitel on õigus, võime ja kohustus korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Ringkonnakohus mõistab KOKS regulatsiooni koostoimes selliselt, et volikogul on avar otsustusõigus määratlemaks, millised funktsioone peab täitma vallavalitsus kohaliku omavalitsusüksuse täitevorganina ja milline on vallavalitsuse koosseis. Kohtulik kontroll sellise otsuse õiguspärasuse üle on piiratud. Vallavolikogu peab ülesannete jaotuse otsustamisel lähtuma vallaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestama valla arengu iseärasusi. Ülesannete jaotuse küsimus taandub aga suurest hinnangule sellest, kas ühte või teist ülesannet on otstarbekam täita täitevorganil või ametiasutusel. Kohus ei saa kontrollida otsuse otstarbekust (§ 158 lg 3 ls 2). Seega saaks kohus tuvastada otsuse õigusvastasuse üksnes juhul, kui vallavolikogu otsustus ilmselgelt oleks vastuolus KOKS § 2 lg-s 1 või muus normis sätestatud kohaliku omavalitsusüksuse enesekorralduseõiguse põhimõttega ja see vastuolu rikuks kaebaja subjektiivset õigust.
2. Praegusel juhul see nii ei ole. Asja materjalidest ei saa järeldada, et poliitilise võimu teostamiseks vallavalitsuse palgaliste liikmete arvu suurendamine ja osa seni vallavalitsuse, kui ametiasutuse, ülesannete andmine vallavalitsuse, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgani, pädevusse oleks ilmses vastuolus kohaliku omavalitsuse isekorraldusõiguse põhimõtetega või ületaks isekorraldusõiguse piire. Vallaelanike pöördumisest Tapa Vallavalitsuse ja vallavolikogu poole (dtl 44-45) ning ajalehes Virumaa Teataja ilmunud artiklist (dtl 50-51) nähtub, et vähemalt osa vallaelanikke peab ebaotstarbekaks vallavolikogu otsust korraldada ümber vallavalitsuse juhtimine, mis tõi kaasa kaebaja koondamise. Vallaelanike seisukoht aga ei muuda õigusvastaseks vallavolikogu otsuseid nr 102 ega nr
3. Nende otsuste eest kannavad volikogu liikmed eelkõige poliitilist vastutust, kuna vallaelanike poolt ebaotstarbekaks peetavate juhtimisotsuste poolt hääletades riskivad volikogu liikmed sellega, et volikogu teised liikmed ei ole valmis kandma nendega ühiselt valla valitsemise vastutust ja/ või nad ei saa volikogu liikme mandaati järgmistel kohalike omavalitusüksuste volikogude valimistel.
4. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et Tapa Vallavolikogu
5. novembri
6. a otsus nr 102 on õiguspärane. Vallavolikogu oli õigustatud korraldama ümber vallavalitsuse tegevuse, andma osa juhtimisülesandeid vahetult vallavalitsuse liikmetele ning vastavalt kaotama vallavalitsuse, kui asutuse, koosseisust seni sama juhtimisfunktsiooni täitnud ametikohad. Otsust ei muuda õigusvastaseks see, et muudatuse ajendiks oli poliitiline kokkulepe, mis tagas vallavanema ja vallavalitsuse liikmete ametisse nimetamiseks vajaliku häälteenamuse volikogu liikmete hulgas. Vallavolikogu liikmete enamuse poliitilise tahte nähtavaks tegemine ja elluviimine vallavalitsuse palgaliste liikmete arvu suurendamise kaudu on KOKS-ga kooskõlas. KOKS § 49 lg 41 näeb vallavalitsuse liikme ülesannetena ette vallavanema antud volituse piires koordineerida valla- või linnavalitsuse tegevusvaldkondi, korraldada struktuuriüksuste valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi ning täita. Seega tuleneb vahetult seadusest õigustus juhtimisülesannete palgalise vallavalitsuse liikme kohustuseks panemine. Kui seejärel puudub vajadus sama juhtimisfunktsiooni säilitamiseks asutuse ametnike tasandil, siis on põhjendatud seda funktsiooni täitnud ametniku ametikoha kaotamine asutuse koosseisust. Vastavalt täidab vallavolikogu otsus nr 102 kaebaja ametikoha kaotamise osas

§ 90lg 1 p-s 2 sätestatud „põhjendatud juhul“ kriteeriumi.

Seetõttu oli 7 vastustaja õigustatud tuginema volikogu otsusele vallavalitsuse struktuuri muutmise kohta ning lõpetama kaebaja teenistussuhte ametikoha koondamise tõttu olukorras, kus kaebaja ei võtnud vastu talle pakutud teist ametikohta.

1. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide nagu oleks ametikoha kaotamine täielikult põhjendamata. Vallavolikogu liikmete baasil senise koalitsiooni lagunemine ja uue moodustamine ning uue koalitsiooni toimimiseks valla juhtimises muudatuste tegemine oli kaebajale ilmselt teada. Kui see siiski ei olnud kaebajale teada varem, pidi see selguma hiljemalt Tapa Vallavolikogu
2. novembri
3. a istungil, mil volikogu arutas ja otsustas muudatused valla juhtimises. Muudatuse ja seega ka kaebaja ametikoha kaotamise põhjusi selgitas vastustaja kaebajale ka koondamisteates. Vastavalt olid kaebajale koondamisteate ja vaidlustatud käskkirjade koosmõjus teada nii tema teenistusest vabastamise õiguslik ja faktiline alus kui ka põhjused, mis viisid ametikoha kaotamiseni asutuse koosseisust.
4. Kaebaja ei väida, et vastustaja
5. novembri
6. a käskkiri nr 13-1/23/78 ühes
7. detsembri
8. a käskkirjaga nr 13-1/23/93 tehtud muudatustega oleks muul põhjusel õigusvastane. Ka ringkonnakohtule ei ole teada asjaolusid, mis tingiks käskkirjade õigusvastasuse muul põhjusel.

§ 90

lg 1 p 2 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Sättes kasutatud mõiste „võib“ näeb asutusele tavapäraselt ette kaalutlusõiguse normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohaldamisel. Koondamissituatsioonis oli vastustaja võimalus valida teenistusest vabastamisest erineva õigusliku tagajärje kohaldamine seotud eelkõige

-s sätestatud kohustusega pakkuda kaebaja teist ametikohta.

§ 90

lg 1 p-i 2 ei saa aga mõista selliselt, et vastustajal oli võimalik otsustada jätta kaebaja teenistusest vabastamata ka juhul, kui kaebaja ametikohta kaotati asutuse koosseisust ja kaebaja teist ametikohta vastu ei võtnud. On ilmne, et kaebaja ei saanud jätkata teenistust ametikohal, mida asutuse koosseisus enam ei olnud. Seetõttu on vastustaja põhjendatult leidnud, et tal ei olnud muud võimalust, kui kaebaja teenistusest vabastada. 23. Kaebaja väidab siiski, et koondamine ei olnud lubatud, sest see toimus vastuolus

§ 90lg-tes 3 ja 4 sätestatud keeldudega.

Vastavalt

§ 90

lg-le 3 ei ole koondamine lubatud, kui ametikoha ülesanded antakse üle teisele struktuuriüksusele samas ametiasutuses või teisele ametiasutusele. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei ole koondamine lubatud, kui ametikoha ülesandeid muudetakse nii, et ametniku haridus, töökogemus, teadmised ja oskused sobivad ametikoha muudetud ülesannete täitmiseks või kui ametniku vahetu või kõrgemalseisev juht peab võimalikuks teda mõistliku aja jooksul ametiasutuse kulul ametialasel koolitusel ette valmistada neid täitma ning ametnik on nõus muudetud ülesandeid täitma. Praegusel juhul ei ole kumbki keeldu ette nägev säte asjakohane ega takistanud kaebaja teenistusest vabastamist.

§ 90

lg-d 3 ja 4 keelavad ametniku koondamise olukorras, kus ametikoht jääb samade või muudetud ülesannetega alles samas või teises struktuuriüksuses.

§ 2

lg 3 p 10 järgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ei kohaldata

-i vallavalitsuse liikmele. Seega ei ole vallavalitsuse liige ametnik ega ole teenistuses ametikohal

-i tähenduses. Sama ilmneb ka kui võrrelda näiteks

regulatsiooni ametniku teenistusse võtmise ja teenistusest vabastamise ning KOKS regulatsiooni vallavalitsuse liikme ametisse nimetamise ja volituste lõppemise osas. Selgelt erinevad nii ametisse nimetamise korraldus (

§ 16

vs KOKS § 28), ametisse nimetamiseks pädev organ (

§ 22

vs KOKS § 22 lg 1 p 17), kui ka ametist vabastamise alused ja garantiid (

11. peatükk vs KOKS § 29 lg 2 ja § 46 lg-d 4 ja 5). Vastavalt ei moodusta vallavanema poolt palgalisele vallavalitsuse liikmele määratud juhtimisvõi muude ülesannete kogum ametikohta

mõttes. Seega kaotati kaebaja ametikoht asutuse koosseisust ega viidud seda teise asutuse koosseisu. Samuti ei ole saa järeldada, nagu oleks kaebaja ametikoht muudetud ülesannetega vallavalitsuse koosseisus alles jäänud. Kaebaja 8 ametikoht kaotati selliselt, et selle asemel ei tekkinud sarnast ametikohta asutuse koosseisus ega mujal. See, et

§ 90

lg-d 3 ja 4 ei ole kohaldatavad praegusel juhul, nähtub juba sellestki, et kaebaja ametisse nimetamise õigust omav isik (vallavanem) ei ole pädev viima kaebajat üle palgalise vallavalitsuse liikme ametikohale ega saaks seega otsustada kaebaja jätkamist teenistuses

§ 90lg-ga 3 ja 4 kehtestatud keelu rikkumise vältimiseks.

1. Kaebaja taotleb täiendavate tõendite asja juurde võtmist tõendamaks, et kaebaja ametikoha ülesanded suuresti kattuvad
2. detsembril 2023 ametisse nimetatud palgalise vallavalitsuse liikme ülesannetega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendite vastuvõtmine põhjendatud, kuna kaebaja väidetud asjaolust ei sõltu asja lahendamine (HKMS § 62 lg 2) – kaebaja koondamine oli õiguspärane sõltumata selles, kas palgaline vallavalitsuse liige võttis valdavalt üle kaebaja ametikoha ülesanded või mitte. Tõendid tuleb kaebajale tagastada.
3. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustega.
4. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu ringkonnakohus ei mõista vastustaja kasuks kaebajalt välja menetluskulusid (HKMS § 109 lg 1 ls 4). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9