← Eesti

4-23-3709/10

Obsah (4)§ 66§ 57§ 16§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 3. jaanuar 2024. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-23-3709 Kohtunik Rutt Teeveer Väärteoasi C.P kaebus Politsei-

§ 66

lg 2 alusel võimaldada C.P-l tasuda rahatrahv 125 (ükssada kakskümmend viis) trahviühikut s.o 500 (viissada) eurot osadena kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates 10 (kümne) kuu jooksul, tasudes iga kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 50 (viiskümmend) eurot kuni rahatrahvi täieliku tasumiseni.

  1. Rahatrahv tuleb tasuda Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 24.10.
  2. a otsuses nr 2780,23,010456 märgitud arvelduskontole ja viitenumbriga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluse käik 29.09.
  3. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullpolitseinik Deily Freitak väärteoprotokolli selle kohta, et C.P juhtis 29.09.
  4. a kella 15.01 paiku Tartu linnas Turu tänaval liikudes Sepa tänava suunas mootorsõidukit Iveco Daily registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,27 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,32 mg/l +/- 0,05 mg/l. Sellega rikkus C.P liiklusseaduse (LS) § 69 lg 3 nõuet ning pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo. Menetlusalune isik vastulauset ei esitanud. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 24.10.
  5. a otsusega väärteoasjas nr 2780,23,010456 karistati C.P liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut ehk 800 eurot. 08.11.
  6. a esitas C.P nimetatud otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule, milles palub uuesti läbi vaadata põhjendamatult julma karistuse ebaselge juhtumi eest, mille süüdlased ei ole täiesti selged. Isegi kui C.P oletab oma süüd, võis juhtum juhtuda täiesti juhuslikult, mitte tahtlikult, mis ei tähenda karistust tema ühe kuu sissetuleku eest. C.P arvab, et trahv on tarbetu. 14.11.
  7. a määrusega jäeti C.P kaebus käiguta ning talle määrati tähtaeg kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. 29.11.
  8. a kõrvaldas menetlusalune isik määruses nimetatud puudused. C.P palub kaebuses määrata trahvi, mis vastab tema süüle ja igakuisele sissetulekule. C.P kinnipidamise põhjustas tema tuttava kõne politseisse, kes kostitas teda Tšehhi õllega. Järgmiseks plaanis ta lõunat. C.P hinnangul ei ole politseil absoluutselt mingeid pretensioone tema sõidule ega ka käitumisele. C.P viimane alkoholijoobes sõiduki juhtimine oli üle 20 aasta tagasi. Need asjaolud väärivad otsuse tegemisel arvessevõtmist ja C.P väärib enda hinnangul pigem minimaalset trahvi. Menetlusalune isik soovib kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja palus kirjalikus seisukohas jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusaluse isiku süü suur. C.P väljahingatavas õhus alkoholisisaldus jääb liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo mõõtevahemiku alumise piiri lähedale, kuivõrd mõõtevahemik on alates 0,25 mg/l kohta kuni 0,74 mg/l kohta. On tõendatud, et C.P väljahingatavas õhus oli alkoholisisalduse lõplik näit 0,27 mg/l kohta. Selline üleastumine mootorsõiduki juhi poolt on sanktsioneeritav rahatrahviga kuni 300 (kuni 1200 eurot) trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Seega loetleb LS § 224 lg 2 kolm karistusliiki, millest kohtuväline menetleja on otsustanud määrata menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahvi 800 eurot (2/3 sanktsiooni määrast). Kohtuväline menetleja ei tuvastanud karistuse määramisel menetlusaluse isiku käitumises kergendavaid asjaolusid, C.P ei ole tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Menetlusaluse isiku kaebuses toodud väited, mille kohaselt oli tema viimane alkoholijoobes juhtimine üle 20 aasta tagasi ning korralik käitumine sündmuskohal, ei ole karistust kergendavad asjaolud

§ 57lg 2 mõttes.

Menetlusalusel isikul on karistusregistri väljavõtte kohaselt üks kehtiv karistus LS § 223 lg 1 alusel, mille eest on määratud 23.10.

  1. a rahatrahv 480 eurot. 2/7 Kohtuväline menetleja arvestas otsuse tegemisel asjaoludega, et sõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga - selles seisundis seab juht reaalsesse ohtu nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Kuigi kohtuvälisele menetlejale on inimlikult mõistetav, et rahatrahv keskmisest kõrgemas määras võib menetlusaluse isiku igapäevast elukorraldust raskendada, siis karistus peabki olema süüdlasele koormav, et täita karistuse eripreventiivset eesmärki. Õigusrikkumist toime pannes pidanuks menetlusalune isik arvestama asjaoluga, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratav karistus ongi temale kui rikkujale koormav. Kohtuväline menetleja nõustub asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VTMS § 120 lõikest 1 tulenevalt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kuivõrd nii menetlusalune isik C.P kui ka kohtuväline menetleja on nõus kirjaliku menetlusega, lahendab kohus VTMS § 120 lg 1 alusel väärteoasja kirjalikus menetluse pooli kohtusse kutsumata. Kohtuotsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 mõtte kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, võttes arvesse menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja seisukohti, olles vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja oma siseveendumuse kohaselt kõiki tõendeid nende kogumis hinnanud, leiab alljärgnevat. LS § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 224 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Menetlusaluse isiku hinnangul määras kohtuväline menetleja temale trahvi ebaselge juhtumi eest, mille süüdlased ei ole täiesti selged. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. Seda, et C.P juhtis mootorsõidukit, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, on tõendatud nii tunnistaja ütlustega, tõendusliku alkomeetri näidu väljatrüki kui ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Tunnistaja I. S. andis ütlusi võimaliku joobes juhi kohta saadud väljakutsest, asukoha kohta, kus sõiduk peatati, mis sõidukiga oli tegemist, kes osutus juhiks ning milline joove juhil tuvastati. Tunnistaja I. S. ütluste kohaselt oli ta 29.09.
  2. a patrullis koos abipolitseinik E. L. ja A. S. ning nad said kell 14.55 juhtimiskeskuselt väljakutse Turu tänavale, kus võis sõitu alustada joobes juht sõidukiga Iveco registreerimismärgiga XXX. Kell 15.00 peatasid nad sõiduki Sepa 21 maja juures. Sõiduki juhiks osutus C.P . Juhi joovet mõõdeti 3/7 indikaatorvahendiga Alcoquant, mille näit oli 0,41 mg/l. Kohapeal koostati indikaatorvahendi mõõte protokoll ja juht anti üle menetlemiseks ekipaažile
  3. Patrullpolitseinik Deily Freitak mõõtis lõplikuks joobeks 0,27 mg/l. Tunnistaja I. S. ütlused on kooskõlas ning riimuvad indikaatorvahendi kasutamise protokolliga ja tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükiga. Nagu nähtus tunnistaja I. S. ütlustest, kontrolliti C.P joovet esmalt indikaatorvahendiga Alcoquant 6020, mille kasutamise protokolli kohaselt oli indikaatorvahendi näit 29.09.
  4. a kell 15.01 Tartus Sepa 21 C.P kontrollides 0,41 mg/l kohta. Seejärel kontrolliti menetlusaluse isiku joovet tõendusliku alkomeetriga. Tõendusliku alkomeetri väljatrükk tõendab C.P-l 29.09.
  5. a esinenud joovet. Väljatrükist nähtub, et 29.09.
  6. a kella 15.21-15.26 vahel Tartu linnas Sepa 21 tegi Lõuna prefektuuri patrullpolitseinik Deily Freitak alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0021 kindlaks, et C.P ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,32 mg alkoholi. Arvestades seda, et nimetatud alkomeetri puhul on mõõtemääramatuseks 0,05 mg/l, on tõendatud, et C.P väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 0,27 mg/l kohta, mis on enam kui LS § 69 lg-s 3 sätestatud piirmäär. Väärteoprotokollis on menetlusalune isik kirja pannud, et kahjuks ta ei jõudnud osta alkomeetrit enne seda, kui jõi õlut. Samas väitis, et alkomeeter ei näidanud midagi. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et PPA Lõuna prefektuuri patrullpolitseinik Deily Freitak otsustas 29.09.
  7. a kell 15.01 kõrvaldada C.P sõiduki Iveco Daily registreerimismärgiga XXX juhtimiselt LS § 91 lg 2 punkti 2 alusel, kuna oli alust arvata, et tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Mõõteseaduse § 5 lõikest 1 tulenevalt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. 07.09.
  8. a teatis kinnitab, et PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullpolitseinik Deily Freitak on läbinud 15.10.
  9. a Mõõtealase koolituse (tõenduslik alkomeeter, narko) ning Metrosert taatlustunnistus kinnitab tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 7110 EST ARAF-0021 ehk mõõtevahendi kordustaatluse läbimist ja nõuetele vastamist. Seega mõõdeti joovet vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt ning mõõtevahend oli taadeldud. Eeltoodust tulenevalt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud. Kohtul puudub igasugune alus kahelda selles, et C.P oli isik, kes juhtis
  10. septembril
  11. a Tartu linnas Turu tänaval sõidukit Iveco Daily registreerimismärgiga XXX. Tunnistaja I. S. ütlustest selgus, et juhtimiskeskusest edastati politseinikele väljakutse selle kohta, et sõitu võis alustada joobes juht sõidukiga Iveco registreerimismärgiga XXX. Selle sõiduki peatamisel oli roolis menetlusalune isik C.P . Kohtule esitatud kaebuses möönis C.P , et politsei pidas teda kinni seetõttu, et tema tuttav tegi kõne politseisse, kes menetlusalust isikut eelnevalt Tšehhi õllega kostitas. Ka väärteoprotokollis tunnistas C.P , et ta tarvitas õlut. Seega on vastupidiselt C.P seisukohale praeguse väärteoasja asjaolud selged ning puudub kahtlus selles, et menetlusalune isik tarvitas enne mootorsõiduki juhtimis alkoholi ning tema oli isik, kes sõiduki Iveco Daily juhtimiselt alkoholi tarvitanuna tabati. 4/7 Lähtudes eeltoodust loeb kohus tõendatuks, et C.P juhtis 29.09.
  12. a kella 15.01 paiku Tartu linnas Turu tänaval liikudes Sepa tänava suunas mootorsõidukit Iveco Daily registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,32 mg/l kohta. Kuivõrd laiendmääramatuseks on 0,05 mg/l kohta, siis loeti lõplikuks tulemiks alkoholisisaldus 0,27 mg/l kohta. Järelikult on C.P tegevuses tõendamist leidnud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteokoosseisu objektiivse külje tunnused, s.o mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 milligrammi. Kohtul tuleb tuvastada ka väärteokoosseisu subjektiivse külje tunnused.

§ 16lg 1 kohaselt on tahtlus kavatsetus ning otsene ja kaudne tahtlus.

Seejuures

§ 16

lg 4 kohaselt on kaudse tahtlusega tegu siis, kui isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Menetlusalune isik avaldas kaebuses, et isegi, kui ta oletab oma süüd, võis juhtum juhtuda täiesti juhuslikult, mitte tahtlikult. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et politseid teavitanud isik oli teadlik C.P joobeseisundist ning ta pidas vajalikuks politseile välja kutsuda, et potentsiaalselt ohtlik C.P liiklusest kõrvaldataks. Seega kõrvaltvaataja hinnangul oli C.P seisund selline, mis ei võimaldanud tal sõidukit adekvaatselt juhtida. Samas on joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollis märgitud, et C.P silmad punetasid, kuid tema kõne oli selge, aja-, isiku- ja kohataju oli samuti selge, koordinatsioon oli häireteta ning käitumine normaalne. Alkoholijoobe kontrollimise hetkel mõõdeti C.P alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 0,27 mg/l kohta. Alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus ületas LS § 224 lõikes 1 sätestatud ülemmäära, jäädes LS § 224 lõike 2 alammäära lähedale. Sellises joobes isik peab aru saama, et ta on alkoholijoobes ning ta ei tohi sõidukit juhtida. Menetlusalune isik ei ole eitanud, et ta enne sõiduki juhtima asumist alkoholi tarvitas. Seega pidas C.P võimalikuks, et tal esineb alkoholijoove ja möönis seda. Sellest hoolimata asus ta sõidukit juhtima, pannes järelikult subjektiivsest küljest rikkumise toime kaudse tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ja leiab, et menetlusalust isikut C.P tuleb toimepandu eest karistada. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 224 lg 2 sätestatu kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühikut ehk 800 eurot. Kohus peab väärteoasjas lahendama ka küsimuse, kas kohtuvälise menetleja tehtud väärteootsus on määratud karistuse osas seaduslik ja põhjendatud.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Väljakujunenud Riigikohtu praktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida korrigeeritakse vastavalt süü suurusele. C.P süü suurust hinnates arvestab kohus sellega, et ta pani rikkumise toime Tartu linnas Turu tänaval, mis on Tartu linna üks suurema liiklustihedusega tänavaid. Kohusetundliku 5/7 kodaniku häirekeskusesse tehtud kõne tõttu sai C.P liikluses osaleda vaid lühikest aega. Väärteo toimepanemise vormidest on kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Kohus tuvastas, et menetlusalune isik pani väärteo toime kaudse tahtlusega. Samas tuleb arvestada ka sellega, et menetlusaluse isiku sõidustiil ei paistnud väliselt silma kui ebakindel või hooletu, C.P ei rikkunud muid liiklusnõudeid, ta ei ületanud kiirust, ei põhjustanud liiklusohtlikku olukorda ning rikkumisega ei kaasnenud isikulist ega varalist kahju. Kohus võtab arvesse ka seda, et menetlusaluse isiku joove oli 0,27 mg/l kohta, mis on LS § 224 lg-s 2 ette nähtud alammäära lähedal. Kõiki eelnevaid asjaolusid kogumis arvesse võttes saab kohtu hinnangul C.P süüd pidada väiksemapoolseks. C.P tegevuses

§-s 57 sätestatud karistust kergendavaid ega

§-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Menetlusalune isik tehtut kahetsenud ei ole ning oma teost vastavaid järeldusi samuti teinud ei ole. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et C.P-l on üks kehtiv väärteokaristus. Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.10.

  1. a otsusega karistati C.P LS § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 480 eurot. Tartu Maakohtu menetluses on C.P 08.11.
  2. a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.10.
  3. a otsusele. Seega on karistusregistris ekslikult kirjas, et tegemist on jõustunud kohtuvälise menetleja otsusega, seetõttu ei saa kohus karistuse mõistmisel selle otsusega arvestada ning kohus lähtub sellest, et C.P-l puuduvad kehtivad väärteokaristused. Kohus peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivset eesmärki. Juhtimisõigust omav ning mootorsõidukit liikluses kasutav isik peab teadvustama, et liiklusnõuded on kehtestatud nii juhi enda kui ka kaasliiklejate huvides. Kohtu hinnangul on mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades enamohtlik rikkumine ning see ei ole ühiskonnas aktsepteeritav tegevus. Juhtides mootorsõidukit seisundis, kus inimese organismis on alkoholi üle lubatud piirmäära, ei ole juht võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ega oma käitumist vastavalt suunama. Alkoholi tarvitanud mootorsõiduki juhi tegevus liikluses kujutab endast väga suurt ohtu nii sõidukijuhi enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Arvestades väärteo toimepanemise ja C.P isikust tulenevaid asjaolusid, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, täidab tema karistamisel eesmärke rahatrahvi kohaldamine sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus 200 trahviühikut üle sanktsiooni keskmise määra ei vasta ei teo raskusele ega ole põhjendatud ka isikust tulenevatest asjaoludest.

§ 56lg 1 mõtte kohaselt on põhjendatud C.P karistada rahatrahviga 125 trahviühikut.

Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et C.P kaebus tuleb rahuldada ning menetlusalusele isikule tuleb liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi toimepandud väärteo eest mõista karistuseks rahatrahv 125 trahviühikut, s.o 500 eurot. C.P viitab kaebuses, justkui oleks kohtuväline menetleja talle määranud rahatrahvi (800 eurot) ühe tema kuu sissetuleku ulatuses ning kaebuse esitas ta seetõttu, et kohus määraks talle trahvi, mis vastab tema süüle ja igakuisele sissetulekule. Kuigi C.P ei ole kohtule esitanud enda sissetulekut või majanduslikku olukorda kinnitavaid tõendeid, käib kohtu arvates 500 euro suuruse trahvi tasumine menetlusalusele isikule ühekordse maksena üle jõu. Seetõttu peab kohus põhjendatuks anda menetlusalusele isikule

§ 66

lg 2-st tuleneva võimaluse 6/7 tasuda trahvi ositi kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates 10 kuu jooksul, tasudes iga kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 50 eurot kuni rahatrahvi täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Rutt Teeveer Kohtunik 7/7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.