Obsah (4)

§ 657§ 654§ 651§ 456

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 10.03.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-13030 Kohtuasi B.I a

§ 657

lg 1 p 2 1 alusel tuleb muuta maakohtu määruse õiguslikku põhjendust menetluskulude jaotuse osas, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei rahuldata. TsMS §

§ 654

lg 6 kohaselt nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega ülejäänud osas ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 25. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS §

§ 651lg 1).

Puudutatud isik III vaidlustab maakohtu määrust osas, milles tuvastati, et puudutatud isik I põlvneb isast F. Q.Bst. Ülejäänud osas on maakohtu määrus TsMS §

§ 456lg 4 ls 2 alusel edasi kaebamata jõustunud.

1. Ringkonnakohus ei nõustu esiteks kaebuse väitega justkui oleks maakohus omaalgatuslikult muutnud avaldaja avaldust. Avaldaja esitas 14.09.2023 Harju Maakohtule avalduse põlvnemise tuvastamiseks 31.08.2023 surnud F. Q.B-st, s.o avaldaja palus tuvastada tema põlvnemise F. Q.B-st (dtl 2–7). Harju Maakohus jättis 21.09.2023 määrusega avalduse käiguta ning selgitas avaldajale, et avaldajal tuleks lisaks esitada nõue, milles avaldaja palub tunnistada sünniaktis isa kohta tehtud kande ebaõigeks ja kande tühistada. Maakohus selgitas seda seetõttu, et avaldusest nähtuvalt oli avaldaja sünniaktis isana märgitud F. Q.B (isikukoodita) ning see nähtus ka rahvastikuregistrist (dtl 15–16). 27.09.2023 täiendas avaldaja vastavalt maakohtu selgitustele oma avaldust (dtl 18). Maakohus selgitas 17.04.2024 kohtuistungil menetluse asjaolusid ning märkis, et kohus palus küll täpsustada avaldust ebaõige isakande muutmiseks, aga kuna isakannet pole, siis jätab kohus selles osas avalduse läbi vaatamata (dtl 167, ajamärge 00:00:52). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud, kuivõrd avaldaja on ise esitanud esmalt avalduse põlvnemise tuvastamiseks, kuid lähtuvalt maakohtu 21.09.2023 määrusest avaldust täiendanud sünniakti 5 2-23-13030 kande vaidlustamise taotlusega. Seega ei ole maakohus omaalgatuslikult avaldaja avaldust muutnud ning menetlusosalised olid teadlikud, et käesolevas asjas on esitatud nii nõue sünniakti kande muutmiseks ja tühistamiseks kui ka põlvnemise tuvastamiseks.
2. Teiseks ei nõustu kolleegium kaebuse väitega, et eksperdiarvamus on käesoleval juhul sobimatu tõend ning et avaldaja esitatud pildid ja vestluste väljavõtted ei tõenda isadust. Perekonnaseaduse (PKS) § 94 lg 2 kohaselt tuvastab kohus põlvnemise isast asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab kolleegiumi hinnangul tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest (RKTKo 06.11.2013, 3-2-1-119-13, p 15). Sealhulgas on Riigikohus asunud seiskohale, et kuigi molekulaargeneetiline uuring võimaldab selgitada suhteliselt täpselt, kui suure tõenäosusega võib mees olla lapse isa, tuleb kohtul teha otsus kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ning asjaolusid tuleb selgitada seni, kuni kohtul on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa (RKTKo 06.11.2013, 3-2-1-119-13, p 17). Maakohus määras käesolevas asjas DNA-ekspertiisi avaldaja põlvnemise tuvastamiseks surnud isikust F. Q.B-st. Ekspertiisiaktist nähtub, et Q.B saab 99,9% tõenäosusega olla B.I bioloogiline vanaisa (dtl 73). Maakohus uuris täiendavalt eksperdilt, kas ekspertiisi põhjal on välistatud, et avaldaja võiks põlvneda Q.B-st, millele ekspert vastas jaatavalt (dtl 120). Praegu tuleb arvestada, ekspert on välistanud Q.B isaduse avaldaja suhtes ning suhtarv, mis võrdleb kahte eksperdi püstitatud hüpoteesi on 99,9%, mis võimaldab järeldada, et F. Q.B on avaldaja isa äärmiselt suure tõenäosusega. Maakohus leidis asjas kogutud dokumentaalsete tõendite (perepildid ja pildid perekonna üritustest, väljavõtted sõnumitest), puudutatud isiku II 17.04.2024 ärakuulamisel antud selgituste ja eksperdiarvamuse alusel õigesti, et F. Q.B on avaldaja bioloogiline isa. Puudutatud isik I on selgitanud, et avaldaja eostamise perioodil ei olnud tal intiimsuhteid ühegi teise mehega ning F. Q.B viis puudutatud isiku I ka haiglasse sünnitama (dtl 9, dtl 167 ajamärge 00:13:53). Arvestades asjas kogutud tõendeid ei anna kolleegiumi hinnangul määruskaebuse väited alust asuda seisukohale, et avaldaja ei põlvne isast F. Q.B-st, vaid puudutatud isiku II mõnest teisest pojast või et F. Q.B võttis üle pelgalt isa rolli.
3. Ringkonnakohus selgitab, et PKS § 94 kohaselt ei ole isaduse kohtulikuks tuvastamiseks seaduses ette nähtud tähtaega, mille jooksul tuleb isadus tuvastada. Tähtaeg on seaduses määratud isaduse vaidlustamiseks (PKS § 93). Ringkonnakohus on täiendavalt tuvastanud, et rahvastikuregistris puudub kanne avaldaja isa kohta. Avalduses esile toodud asjaoludest nähtuvalt ei ole ühtegi meest PKS § 84 lg 1 p 1 või 2 või § 86 kohaselt avaldaja isana kindlaks tehtud. Avalduses on üksnes välja toodud, et avaldaja ema sõnade kohaselt oli sünniakti märgitud isana ilma isikukoodi ja sünniajata F. Q.B, kes ei ole reaalselt eksisteeriv isik (dtl 5). Ringkonnakohus märgib, et avaldaja sünni ajal, s.o
4. aastal kehtis Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeks, mis võimaldas teatud juhtudel isa kandeid teha lapse ema ütluste alusel. Koodeksi § 60 sätestas, et kui emal, kes ei ole abielus, sünnib laps ning kui ei ole vanemate ühist avaldust või kohtuotsust isaduse tuvastamise kohta, tehakse kanne lapse isa kohta sünniaktide raamatusse ema perekonnanime järgi; lapse isa ees- ja isanimi kantakse sisse ema ütluste kohaselt. Seega võidi arvestades avaldaja ema selgitusi avaldaja sünniakti F. Q.B 6 2-23-13030 nimeline isik kanda sel ajal kehtinud Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 60 alusel (eesnimi F viitab isa õigele eesnimele ning perekonnanimi F.O on avaldaja ema perekonnanime järgi). Seda, et selliseid fiktiivseid kandeid isa kohta tehti, kinnitab ka kehtiva perekonnaseaduse aluseks olev seletuskiri, kus on selgitatud, et seadusest on ära jäetud fiktiivsete isikute isana tuvastamise võimalus (isa kande tegemine ema ütluse alusel) (vt perekonnaseaduse 543 SE seletuskirjas viidatud perekonnaseaduse 55 SE seletuskiri, lk-d 28– 29). Seega isegi, kui avaldaja sünniakti oleks tema isana kantud fiktiivne isik F. Q.B, siis ei oleks avaldajal vaja ega ka võimalik esitada avaldust tema isaduse vaidlustamiseks, milleks on PKS §-s 93 ette nähtud tähtaeg. Kolleegium lisab, et kuna isakannet sünniaktis ei olnud, siis jättis maakohus õigesti avalduse selles osas läbi vaatamata.
5. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et avaldaja põlvneb isast F. Q.B-st (Q.B, isikukood XXXXXXXXXXX, surnud 31.08.2023). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 kohaselt menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 172 lg 3 võimaldab menetluskulud jätta sättes nimetatud olukordades täielikult või osaliselt riigi kanda, mistõttu on maakohus viidanud menetluskulude jaotamisel ebaõigele menetlusnormile. Arvestades, et menetluskulude jaotust ei ole eraldiseisvalt vaidlustatud, on põhjendatud jätta maakohtus tekkinud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ls 2 alusel menetlusosaliste endi kanda.
7. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi puudutatud isiku III kanda.
8. Ringkonnakohus määrab menetlusosaliste menetluskulu alljärgnevalt kindlaks. Puudutatud isikud I ja II on teatanud kohtule, et neil ei ole määruskaebemenetlusega seoses menetluskulusid tekkinud. Avaldaja lepinguline esindaja esitas 28.05.2024 menetluskulude nimekirja. Sellest nähtuvalt on avaldajale osutatud õigusabi kogusummas 322 eurot, tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Avaldaja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Menetlusosalised pole avaldaja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus loeb avaldaja lepingulise esindaja kulu täies ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks ja määrab avaldajale hüvitamisele kuuluva menetluskulu suuruseks 392,84 eurot (käibemaksuga).
9. Avaldaja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) 7