KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. veebruar 2025 2-24-4601 Tsiviilasja n

§ 459lg 1 ja § 497 alusel.

Maakohus leidis, et hagejate nõue on õigustatud arvestades elukalliduse tõusu ja sellest tulenevat kulude suurenemist. Kohtuotsus, millega määrati igale hagejale elatiseks 80 eurot, on tehtud seitse aastat tagasi, mistõttu on eluliselt usutav, et hagejate igakuised kulud on selle aja jooksul märkimisväärselt suurenenud. Elukalliduse tõus, mis hõlmab kulusid toidule, eluasemele, haridusele, transpordile, mõjutab otseselt hagejate võimet katta oma põhivajadusi. Seetõttu on oluline, et kohus arvestaks muutusi, sh inflatsiooni mõju elutingimustele, tagamaks hagejate õiglane ja piisav ülalpidamine. Seaduses sätestatud miinimumelatise suurus on aastate jooksul muutunud. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud asjaolu, et hagejate igakuised kulud vastavad vähemalt kahekordsele miinimumelatisele. Maakohus märkis, et hagejate poolt taotletud elatise suurus on esitatud kooskõlas elatiskalkulaatori arvutustega ja see vastab PKS § 101 miinimumelatise määrale. Sõltumata sellest, kas tegemist on elatise suuruse muutmise või esmakordse nõudega, ei ole miinimumsummas elatise nõudmisel vaja laste enda igakuiste kulutuste suurust tõendada. Maakohus leidis, et kuigi PKS § 105 lg 3 kohaselt võivad vanemad vastavalt oma sissetuleku ja varalise seisu erinevustele kanda ülalpidamiskohustust erinevas ulatuses, ei anna see konkreetne olukord alust vähendada kostjalt nõutavat miinimumelatist. Ka kostja väide, et hagejate seadusliku esindaja pangakontol on märkimisväärne summa, ei anna alust elatise vähendamiseks. Hagejate seaduslik esindaja selgitas, et kontol olev vara on saadud pärandina ja on suunatud kinnisvara parendamiseks, mis omakorda aitab parandada hagejate elukvaliteeti. Seega ei ole õigustatud lugeda pärandvara hagejate igapäevase ülalpidamise vahendiks, vaid eraldiseisvaks investeeringuks, mille eesmärk on kõigi pereliikmete pikaajaline heaolu. Kostja järjepidev elatise maksmata jätmine on tinginud olukorra, kus laste igapäevase ülalpidamise põhikoormus langeb täielikult hagejate seaduslikule esindajale. Seetõttu võib eeldada, et seaduslik esindaja panustab laste ülalpidamisse oluliselt enam kui seaduses nõutud miinimumsummas. Sellises olukorras on põhjendatud, et kohus määrab kostja kohustuseks miinimumelatise maksmise, et kanda vähemalt osa laste igapäevakuludest. Kui hagejate seaduslik esindaja taotleb miinimumelatist, ei ole tal kohustust täpselt tõendada, kui suur on tema panus laste ülalpidamisse. Miinimumelatise määramine on seadusega tagatud ja selle vähendamine oleks õigustatud üksnes erandlike asjaolude korral. Kohus saab vähendada elatist alla seadusega kehtestatud miinimummäära seaduses sätestatud eelduste, s.o mõjuva põhjuse esinemisel (PKS § 102 lg 2). Mõjuv põhjus võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral elatise miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja on avaldanud, et tal on lisaks hagejatele kaks last Egiptuses, kellest üks on alaealine ja teine on õppiv täisealine, kuid mõlemal on väidetavalt õigus ülalpidamisele. Kostja ei maksa kokkuleppel laste emaga oma Egiptuses elavatele lastele elatist ning elatise maksmine toimub ainult siis, kui kostja majanduslik olukord paraneb. Kostja ei ole tõendanud elatise maksmise 5 kohustuse olemasolu ja selle täitmist. Kahe riigi elatusstandardid on eelduslikult erinevad. Kohus peab toetuma faktidele ja tõenditele, mis on menetluses esitatud. Kostja on avaldanud, et tema sissetulekud on ajas kahanenud ning tema töötasu ei ole olnud suurem seadusejärgsest töötasu alammäärast. Maksu- ja Tolliameti andmetel töötab kostja töölepingu alusel alates

1. veebruarist 2024 XXXXXX OÜ-s, mh nähtuvad töötamise kanded juba alates
2. juulist 2014, kus kostja on töötanud erinevates äriühingutes, seega on kostja puhul tegemist töövõimelise isikuga. Kostja esitas kohtule terviseseisundi kohta infot, milles on toodud tema diagnoosid – radikulopaatia, südamekahjustusega hüpertooniatõbi ja meniski rebend. Neist viimase põhjuseks on kukkumine, mille tagajärjel on ta olnud töövõimetuslehel perioodil
3. mai 2024 kuni
4. juuli
5. Seoses haigusseisundiga vajab kostja enda sõnul ka igapäevast medikamentoosset ravi. Maakohus leidis, et kostja diagnoosid ja ajutine töövõimetus ei tõenda tema pikaajalist ja püsivat töövõimetust. Kui puudub tõend, mis kinnitaks isiku täielikku ja kestvat töövõimetust, lähtutakse seadusest tulenevast eeldusest, et isik on töövõimeline, st võimeline tegema täistööajaga oma terviseseisundile vastavat tööd. Kuivõrd kostjale anti selge juhis esitada kõikide pangakontode väljavõtted perioodil
6. jaanuar 2024 kuni
7. september 2024 ning tõendid majandusliku ja varalise seisundi kohta (sealhulgas sissetulekute ja kohustuste kohta), kuid kostja pole seda nõuet täitnud, on alust nõustuda hagejatega, et kostja võib soovida varjata oma tegelikku elustandardit. Kostjal oli võimalus oma väiteid dokumentaalselt tõendada ja kuna kostjal on lepinguline esindaja, pidi ta mõistma, et kohus ootab pangakonto väljavõtteid täies mahus ja filtreerimata kujul. Seega on tõendamata kostja väide, et ta jääb hagejate kasuks elatise väljamõistmisel olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kostja on möönnud, et on võimeline teenima töötasu seadusega sätestatud alammääras, seega võib kostja käituda hea usu põhimõtte vastaselt ning soovida eemale hoida alaealistele hagejatele elatise maksmise kohustustest. Käesoleval aastal on töötasu alammäär 820 eurot. Arvestades sellest summast maha Statistikaameti arvutatud
8. aasta arvestusliku kostjale mõeldud elatusmiinimumi 338 eurot 20 senti, jääb järele 481 eurot 80 senti. Seega jaguneks ülejäänud summa kolme lapse vahel selliselt, et igale lapsele jääks 160 eurot 60 senti, mis on kaks korda rohkem hagejatele hetkel kohtuotsusega määratud elatisest. Maakohus tuvastas kohtute infosüsteemist, et Harju Maakohus lõpetas tsiviilasjas nr 2-22-14934 kostja pankrotimenetluse raugemise tõttu ja kostja suhtes on algatatud kohustustest vabastamise menetlus. Kohustustest vabastamise menetluse kestel peab võlgniku sissetulekutest kinnipidamiste tegemisel arvestama seaduses sätestatud piirangutega. Kuigi arvestades füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 47 lg-tes 4 ja 5 ning täitemenetluse seadustiku § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ei teeni võlgnik käesolevalt väidetavalt sellist sissetulekut, millest oleks kohustustest vabastamise menetluse kestel võimalik kinnipidamisi teha, siis on maakohtu hinnangul kostja väide, justkui kohustustest vabastamise menetlus oleks takistuseks elatise maksmiseks, alusetu. Kohustustest vabastamise menetluses on kostjal õigus jätta oma käsutusse 1844 eurot ja see summa arvestab elatise maksmise kohustust. Ka FIMS 47 lg 1 kohaselt tuleb võlgnikul tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda aktiivselt otsida. Kohus tuvastas kostja esitatud aruandest, et kostja töötasu ei ole
9. märtsist 2023 kuni
10. novembrini 2023 olnud piisav, et teha võlausaldajatele väljamakseid. Võlgniku kohustustest vabastamisega ei lõpe FIMS § 50 lg 2 kohaselt lapsele elatise maksmise kohustus. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud ükski mõjuv põhjus elatise vähendamiseks, seega ei ole põhjendatud ka kostja väide, et ta on suuteline üksnes alampalka teenima. Hagejad on õigesti märkinud, et kui kostja iseenda tööandjana ei suuda maksta töötasu, mis kataks ära ka hagejate ülalpidamiskulud, tuleb kostjal leida tasuvam töö. 6 Eelnevat arvates oli maakohtu hinnangul põhjendatud Tartu Ringkonnakohtu
11. novembri
12. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-18603 väljamõistetud elatise muutmine ja hagejate elatiste suurendamine kuni seaduses sätestatud miinimummäärani.

§ 164

lg 1 sätestab, et alaealise lapse ülalpidamisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hagejate seadusliku esindaja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, kuna on olulisi asjaolusid ebaõigesti ja ebapiisavalt tuvastanud. Maakohus on kohaldanud valesti ka materiaalõigust. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks mõista kostjalt iga hageja kasuks välja elatise 80 eurot kuus, mis oli sel ajal kehtinud miinimumelatisest ligikaudu kolm korda (2,94 korda) väiksem. Hetkel kehtiva perekonnaseaduse redaktsiooni kohaselt on miinimumelatis hagejatele 250 eurot 22 senti (hageja I), 212 eurot 69 senti (hageja II) ja 204 eurot 20 senti (hageja III). Seega ei ole seadusejärgne miinimumelatis hagejate osas ajas suurenenud, vaid on kokku pigem vähenenud või jäänud sisuliselt samaks, seega ei ole põhjendatud tugineda elukalliduse tõusule. Miinimumelatise suurus seoti alampalgast lahti seetõttu, kuna muidu oleks miinimumelatise suurus põhjendamatult kõrgeks tõusnud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga PKS § 105 lg 3 kohta. Elatise vähendamisel vanemate varalist seisu arvestades ei ole kohtupraktika kohaselt vahet, kas tegemist on miinimumelatise või sellest suurema elatisega. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei anna alust elatise vähendamiseks kostja väide, et hagejate seadusliku esindaja pangakontol on märkimisväärne summa. Hagejate seaduslik esindaja on üksnes paljasõnaliselt selgitanud, et tegemist on pärandina saadud vahenditega, mis on suunatud kinnisvara parendamiseks. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab hagejate seaduslik esindaja oma vajadusi piirama ning kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (RKTKo 3-2-1-118-12). Laste ülalpidamise põhikoormus ei lange täielikult hagejate seaduslikule esindajale, kuivõrd lapsed saavad lisaks kostjalt välja mõistetud elatisele ka peretoetusi, s.o lapsetoetust ja lasterikka pere toetust, mis on igakuiselt kokku 690 eurot (3x80+450). Lisaks maksab riik hagejatele elatisabi, mis tuleb kostjal riigile tagasi maksta. Maakohus ei ole põhjendamatult arvestanud kostja poolt välja toodud erandlike asjaoludega, mis annavad alust elatise vähendamiseks, s.o kostja tervislik seisund, töövõimetus, äärmiselt halb majanduslik olukord, pankrot ning hagejate seadusliku esindaja oluliselt parem majanduslik olukord. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Kostja on maakohtule avaldanud, et ta kavatseb esitada töötukassale avalduse töövõime hindamiseks ja töövõimetuse otsuse saamiseks, et tõendada oma töövõimetust. Kostja esitas Eesti Töötukassale töövõime hindamise taotluse, mille kohta ei olnud apellatsioonkaebuse esitamise ajaks veel otsust tehtud. Kostja on esitanud maakohtule kõik oma pangakonto väljavõtted filtreerimata kujul perioodil
2. jaanuar 2024 kuni
3. september 2024 ning tõendid majandusliku ja varalise seisundi kohta 7 (sealhulgas sissetulekute ja kohustuste kohta). Maakohtu seisukoht, mille kohaselt on alust nõustuda hagejate väitega, et kostja võib soovida varjata oma tegelikku elustandardit, on oletuslik ja tõendamata. Kostja on tõendanud oma majanduslikku seisu ja esitanud ka tsiviilasja nr 2-22-14934 raames koostatud ja kohtule esitatud usaldusisiku ja pankrotimenetluse lõpparuande. Esitatud tõenditest nähtub kostja majanduslik ja varaline seis, maakohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Pankroti ja kohustustest vabastamise menetluse käigus on üksikasjalikult ja täielikult uuritud kostja majanduslikku seisu. Maakohtul oli seadusest tulenev võimalus koguda ise tõendeid ja teha selleks päringud kostja sissetulekute ja varade väljaselgitamiseks. See, et kostja on ise möönnud, et on võimeline teenima töötasu, mis on seadusega sätestatud alammääras, ei tähenda, et kostja võib käituda hea usu põhimõtte vastaselt ning soovida eemale hoida alaealistele hagejatele elatise maksmise kohustustest. Maakohus on oma otsuses ekslikult leidnud, et arvestades töötasu alammäärast maha Statistikaameti arvutatud
4. aasta arvestusliku kostjale mõeldud elatusmiinimumi 338 eurot 20 senti, jääb järele 481 eurot 80 senti, mis jaguneb kolme lapse vahel selliselt, et igale lapsele jääb 160 eurot 60 senti, mis on kaks korda rohkem hagejatele hetkel kohtuotsusega määratud elatisest. Praegusel juhul ei ole kostjal mitte ainult kolm alaealist last, vaid kostjal on lisaks Eestis elavatele lastele veel kaks Egiptuses elavat last, s.o üks alaealine ja üks täisealine laps, kellele kostjal on Egiptuse seaduste kohaselt elatise maksmise kohustus. Kostjale jäävad arusaamatuks maakohtu seisukohad seoses tema kohustustest vabastamise menetlusega. Kostja ei ole väitnud, et kohustustest vabastamise menetlus oleks takistuseks elatise maksmisel. Kostja on tuginenud füüsilise isiku maksejõuetuse menetlusele ja esitanud vastavasisulisi tõendeid üksnes selleks, et tõendada oma äärmiselt kehva majanduslikku olukorda ja võimetust seda parandada. Kostja esitas
5. detsembril 2024 Eesti Töötukassa otsuse, mille kohaselt tema töövõime ei ole vähenenud. Kostja teatas, et ei nõustu otsusega ja kavatseb selle vaidlustada.
6. Hagejad paluvad jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejad ei nõustu, et 80 eurot peaks olema piisav hagejate vajaduste rahuldamiseks. On üldtuntud asjaolu, et seitsme aastaga elukallidus tõuseb ja sellega seoses kasvavad laste vajadused. Elatise miinimummäär on oluliselt suurenenud. Riigikohus on selgitanud, et lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võivad elatise suuruse muutmise aluseks olla ka õiguslikud muudatused, sh miinimumelatise muutumine. Elatise suurendamiseks miinimumini ei ole üldjuhul vaja asjaolude muutumist tõendada (RKTKo 3-2-1-124-15, p-d 1213). Seega saaks kohus jätta elatise miinimummäärani suurendamata ainult olukorras, kus kostja on tõendanud, et esinevad asjaolud elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Kostja ei ole tõendanud vastavate asjaolude esinemist. Ainuüksi hagejate seadusliku esindaja parem majanduslik olukord ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Hagejate seadusliku esindaja kontol olev raha ei anna alust jätta elatist suurendamata. Hagejate seaduslik esindaja esitas
7. septembril 2024 pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et hagejate seadusliku esindaja töötasu on keskmiselt 900 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejate seaduslik esindaja on
8. juulil 2024 tasunud OÜ PUURVESI arve 4506 eurot. Eelneva põhjal sai kohus teha järelduse, et kontol olevad rahalised vahendid on mõeldud kasutamiseks sihtotstarbelisena eluaseme parendamiseks. Nõustuda ei saa sellega, et hagejate seaduslik esindaja peaks oma vajadusi piirama. Kostja jätab tähelepanuta, et PKS § 101 lg 5 kohaselt loetakse laste vajadused rahuldatuks poole lasterikka pere toetuse, s.o 225 euro arvelt. Riigikohus on kinnitanud, et lapse vajaduste 8 rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo 2-15-15909, p 12). Maakohus on õigesti tuvastanud ja kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hagejate vajadused vastavad vähemalt kahekordsele miinimumelatisele. Hagejate vajadused ühes kuus on kokku vähemalt 1130 eurot 2 senti, hageja I vajadused 500 eurot 44 senti (250,22 x 2), hageja II vajadused 425 eurot 38 senti (212,69 x 2) ja hageja III vajadused 408 eurot 40 senti (204,20 x 2). Sellest kostja panus on hetkel 240 eurot (80 x 3), mida tasub elatisabi raames riik. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja diagnoosid ja ajutine töövõimetus (viibimine haiguslehel) ei tõenda tema pikaajalist ja püsivat töövõimetust ega anna alust elatise vähendamiseks. Maakohus ei pidanud vähendama elatist alla miinimummäära seetõttu, et esines hüpoteetiline võimalus, et kostjale määratakse tulevikus puuduv töövõime. Maakohtul ei olnud kohustust määrata omal algatusel kostjale täiendavat tähtaega puuduvat töövõimet tõendavate dokumente esitamiseks. Kostja poolt ringkonnakohtule esitatud töövõime hindamise otsus kinnitab, et kostja on täielikult töövõimeline. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja võib soovida oma elustandardit varjata. Kostja
9. oktoobril 2024 esitatud konto väljavõttest nähtub, et kostjal on ainult sissetulekud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja suhtes toimuv kohustustest vabastamise menetlus ei anna alust elatise vähendamiseks. Kostja
10. oktoobri
11. a menetlusdokumendist nähtub, et kostja ei tegele mõistlikult tulutoova tegevusega. Ebaõige on kostja etteheide, et kohus oleks pidanud ise tõendeid koguma. Maakohus on seda ka teinud, kohustades pooli esitama oma konto väljavõtted. Samuti kogus maakohus andmeid, tehes kostja kohta päringu töötamise registris. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja võib käituda hea usu põhimõtte vastaselt ning soovida eemale hoida alaealistele hagejatele elatise maksmise kohustustest. Maakohus asus õigesti seisukohale, et teiste laste olemasolu ei anna alust elatise vähendamiseks. Kostja ei tõendanud, et tal on kohustus oma täisealist last üleval pidada ning millises ulatuses on tal kohustus oma Egiptuses elavat alaealist last üleval pidada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt kostjalt väljamõistetud elatise suuruse osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi elatise suurendamiseks osaliselt ning mõistab kostjalt iga hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud elatise perioodi eest alates
13. märtsist 2024 kuni
14. veebruarini 2025 summas 1816 eurot 77 senti ja alates
15. märtsist 2025 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuise elatise 160 eurot. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda.
16. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega tõendina Eesti Töötukassa
17. novembri
18. a teate kostja töövõime hindamise taotluse läbivaatamise tähtaja pikendamise kohta, ning
19. detsembril 2024 Eesti Töötukassa
20. detsembri
21. a töövõime hindamise otsuse. Arvestades et kostja esitatud tõendeid sai esitada alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus, on tegemist apellatsioonimenetluses lubatavate tõenditega (

§ 652lg 3 p 2).

Ringkonnakohus võtab tõendid asja materjalide juurde.

1. Kostjalt on Tartu Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-18603 (dtl-d 8–13) mõistetud iga hageja kasuks välja elatis 80 eurot kuus. Ringkonnakohus võttis 9 selles menetluses otsuse tegemisel arvesse, et kostja sissetulek on keskmiselt 623 eurot kuus ja tal on lisaks hagejatele veel kaks alaealist last, keda ta on ülal pidanud. Ringkonnakohus arvestas ka, et 80 eurot oli ligilähedane sellele summale, mida kostja ise oli nõus tasuma. Ringkonnakohus leidis, et kui mõlemad vanemad panustavad hagejate ülalpidamiseks võrdses mahus ning lisandub riiklik peretoetus (
4. juulist 2017 kolme lapse puhul 500 eurot), siis on iga hageja vajadusteks kasutada ca 326 eurot, mis ringkonnakohtu hinnangul vastas hagejate vajadustele. Vaidlust ei ole selles ja asja materjalidest nähtub, et kostja ei ole hagejatele elatist tasunud ja hagejad on saanud riigilt elatisabi (dtl 69).
5. Hagejad palusid suurendada elatist kehtiva PKS § 101 alusel arvutatud summani (s.o kehtiva miinimummäärani), mis on hetkel 250 eurot 22 senti (hageja I), 212 eurot 69 senti (hageja II) ja 204 eurot 19 senti (hageja III).

§ 459

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi saab jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Üldjuhul peab kohus elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (RKTKo 28.10.2015, 3-2-1-124-15, p 11). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et võrreldes

1. novembri
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-18603 on asjaolud muutunud selliselt, et esineb alus elatise suurendamiseks. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguse menetluse asjaolud muutunud sellisel määral, et kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist oleks põhjust suurendada kehtiva miinimummäärani.
3. Maakohus on otsuse p-s 22 iseenesest õigesti märkinud, et seaduses sätestatud miinimumelatise suurus on aastate jooksul muutunud, sh on see lahti seotud alampalgast. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei ole miinimumelatise suuruse muutumine aga selliseks asjaoluks, mis annaks alust elatise suurust muuta. Eelmise kohtulahendi tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei tohtinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a määruse nr 139 kohaselt oli töötasu alammäär 470 eurot ja miinimumelatise suurus seega 235 eurot. Seega on üksnes hageja I puhul miinimumelatis varasemaga võrreldes suurenenud, hagejate II ja III puhul oli eelmise kohtulahendi tegemise ajal kehtinud elatise miinimummäär hetkel kehtivast suurem. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt elukalliduse tõusule tuginemine oleks põhjendatud vaid olukorras, kus miinimumelatise suurus oleks oluliselt suurenenud.
6. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuse p-s 22 õigesti leidnud, et elatise suurendamine on praegusel juhul õigustatud, arvestades elukalliduse tõusu ja sellest tulenevat kulude suurenemist. Hagejad on toonud hagiavalduses õigesti välja, et tarbijahinnaindeks on võrreldes elatise nõudes hagi esitamise ajaga, s.o
7. ja
8. aasta võrdluses suurenenud 48,6 protsenti. Kostja ei vaielnud vastu sellele ning on üldtuntud asjaolu, et elukallidus on viimase seitsme aastaga märkimisväärselt tõusnud. Üldist elukalliduse tõusu peegeldab ka töötasu alammäära tõus. Vabariigi Valitsuse
9. detsembri
10. a määruse nr 113 kohaselt oli töötasu alammäär 10
11. aastal 820 eurot kuus ning Vabariigi Valitsuse
12. detsembri
13. a määruse kohaselt alates
14. jaanuarist 2025 on töötasu alammäär 886 eurot kuus. Seega on töötasu alammäär suurenenud
15. ja
16. aasta võrdluses ca 1,74 korda ning
17. ja
18. aasta võrdluses ca 1,89 korda.
19. Asja materjalidest nähtuvalt on väidetavalt muutunud ka eelmise kohtulahendiga tuvastatud asjaolu, et kostjal on lisaks hagejatele veel kaks alaealist last, keda ta on ülal pidanud. Vaidlust ei ole selles, et kostjal on lisaks hagejatele veel kaks Egiptuses elavat last, kellest üks on alaealine ning teine on saanud pärast eelmist kohtulahendit täisealiseks. Kostja väitel täisealine tütar õpib ja tal on Egiptuse õiguse kohaselt mõlema lapse ülalpidamiskohustus. Maakohus palus
20. septembri
21. a määrusega kostjal selgitada, kuidas kostja on andnud ülalpidamist Egiptuses elavatele lastele ja esitada selle kohta tõendid. Kostja selgituste kohaselt ei ole ta saanud ülalpidamiskohustust täita alates
22. a juunist ning tal on laste emaga kokkulepe, et laste ema dokumenteerib laste kulud ning kostja hüvitab kulutused nõutud ulatuses tulevikus, siis kui kostja tervislik ja majanduslik seisund paraneb. Kui ülalpidamist õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis PKS § 98 lg 1 järgi tuleb eelistada alaealist last täisealisele lapsele. Seega ei ole hagejatele elatise väljamõistmisel põhjendatud enam arvestada kostja väidetavat kohustust anda ülalpidamist tema nüüdseks täisealiseks saanud tütrele. Ringkonnakohus tuvastas
23. a-l elatist välja mõistes kostja esitatud pangakonto väljavõtte põhjal, et kostja on oma Egiptuses elavaid lapsi üleval pidanud. Asja materjalidest nähtuvalt on ka see asjaolu praeguseks muutunud. Kostja väitel ei ole ta saanud ülalpidamiskohustust täita alates
24. a juunist. Kostja ei ole selgitanud ega esitanud tõendeid ka selle kohta, kuidas ta on enne
25. a juunit lastele ülalpidamist andnud. Samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit laste emaga sõlmitud kokkuleppe kohta. Kostja ei ole toonud ka esile mistahes andmeid ega esitanud tõendeid oma Egiptuses elava alaealise lapse ülalpidamiskohustuse suuruse kohta. Eeltoodut arvestades ei ole kohtul võimalik arvestada elatise suurendamisel kostja kohustusega oma Egiptuses elavat alaealist last üleval pidada.
26. Ringkonnakohus võttis
27. aastal elatist välja mõistes arvesse, et kostja sissetulek oli keskmiselt 623 eurot kuus. Kostja tugineb sellele, et tema majanduslik seis on varasemaga võrreldes halvenenud – kostja töötasu ei ole olnud suurem kui seadusjärgne töötasu alammäär ning on olnud perioode, kus kostjal puudus sissetulek täielikult;
28. aastal on välja kuulutatud kostja pankrot ja algatatud tema kohustustest vabastamise menetlus. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt nt RKTKo 13.02.2018, 2-16-2343, p 13). Arvestades et kostjal puudub stabiilne sissetulek, tuleb seega hinnata seda, kuidas on muutunud kostja võimalus sissetulekut saada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole menetluses toodud esile ega tõendatud asjaolusid, millest saaks teha järelduse, et kostja võimalused sissetulekut saada oleksid oluliselt muutunud. Kostja töötasu
29. aastal oli küll sel ajal kehtinud miinimumtöötasust (470 eurot) suurem, kuid ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda sellest, et kostja on võimeline teenima töötasu vähemalt töötasu alammäära ulatuses. Ringkonnakohus märgib vastusena hagejatele, et kostja ei ole ka
30. aastal saanud keskmist töötasu. Maakohus on otsuse p-s 29 põhjendatult leidnud, et kostja diagnoosid ja ajutine töövõimetus ei anna alust asuda seisukohale, et kostja ei ole võimeline täistööajaga töötama. Eesti 11 Töötukassa
31. detsembri
32. a otsusega on tuvastatud, et kostja töövõime ei ole vähenenud (dtl 197198). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka kostja nahavärv, etniline ja kultuuriline päritolu, haridustase ega keeleoskus alust asuda seisukohale, et kostja ei oleks võimeline teenima töötasu vähemalt töötasu alammäära ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 30, mille kohaselt saab üksnes asjaolust, et kostja esitatud pangakonto väljavõttelt ei nähtu tema väljaminekuid, vaid nähtuvad üksnes sissetulekud, teha järeldust selle kohta, et kostja varjab oma tegelikku elustandardit. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest selliseid asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik asuda seisukohale, et kostja tegelik elustandard võimaldab hagejaid miinimummääras üleval pidada.
33. Ringkonnakohus võttis
34. aastal elatist välja mõistes arvesse ka seda, et laste vajadused on kaetud peretoetustega summas 500 eurot. Kostja seadusliku esindaja pangakonto väljavõttest nähtub, et kontole laekuvad peretoetused kokku 710 eurot. Peretoetused koosnevad lapsetoetustest kokku 260 eurot (PHS § 17 lg 3) ja lasterikka pere toetusest 450 eurot (PHS § 21 lg 2). Seega on peretoetused küll suurenenud, kuid arvestada tuleb seda, et PKS § 101 lg 5 teise lause kohaselt loetakse, et lapse vajadused saab rahuldada kogu lapsetoetuse arvel ja poole lasterikka pere toetuse arvel, mis on jagatud võrdselt toetust saava pere kõigi lase vahel. Seega saab lugeda laste vajadused kaetuks peretoetustega 485 euro ulatuses.
35. Maakohus on otsuse p-s 25 õigesti leidnud, et kuigi PKS § 105 lg 3 kohaselt võivad vanemad vastavalt oma sissetuleku ja varalise seisu erinevustele kanda ülalpidamiskohustust erinevas ulatuses, aga see ei anna alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Ringkonnakohus leiab, hageja seadusliku esindaja pangakontol olev raha ei anna alust jätta kostjalt väljamõistetud elatist suurendamata.
36. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnevalt toodud asjaolude muutumist arvestades põhjendatud suurendada iga hageja elatist 160 euroni kuus. See on piisav selleks, et katta elukalliduse tõusuga kaasnenud kulude suurenemine, kuid jätab ka kostjale minimaalsed vahendid selleks, et tagada enda toimetulek (arvestades sh, et kostja väitel ei maksa ta ise oma eluaseme kulusid, dtl 75). Seda eeldusel, et kostja saab sissetulekut vähemalt töötasu alammäära ulatuses.
37. Ringkonnakohus mõistab otsuse selguse ja täidetavuse huvides otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud elatise (s.o elatise perioodi eest alates
38. märtsist 2024 kuni
39. veebruar 2025) välja kindla summana. Ringkonnakohus mõistab iga hageja kasuks välja elatise perioodi eest alates
40. märtsist 2024 kuni
41. veebruarini 2025 summas 1816 eurot 77 senti (160:31x11+160x11) ja alates
42. märtsist 2025 kuni hagejate täisealiseks saamiseni igakuise elatise 160 eurot. Maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis märkinud, et kohtuotsuse täitmisel arvestatakse sissenõutavaks muutunud elatise summadest maha kohtumenetluse ajal hagejatele elatisena tasutud summad. Ringkonnakohus ei pea eelneva märkimist vajalikuks, arvestades et kostja on kinnitanud, et ei ole käesoleva menetluse kestel hagejatele mistahes ulatuses elatist maksnud (dtl 117).
43. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 12 13