Obsah (7)

§ 657§ 232§ 230§ 436§ 132§ 150§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2025, Tartu Tsiviilasja number

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Asjas ei ole vaidlust, et XXXXX kinnistu kuulub kostja ainuomandisse (ostetud
2. veebruaril 2007 ning jäetud kostja ainuomandisse kostja ja tema endise abikaasa
3. augusti 2007 ühisvara jagamise lepinguga). Ei vaielda ka selles, et poolte kooselu ajal ehitati aastatel 2007–2009 sellele kinnistule elamu. Elamu ehitamist korraldas hageja. Poolte kooselu lõppes
4. aastal. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli poolte rahaliselt hinnatavate panuste suurus kostja kinnistule elamu ehitamisse ning kas hageja saab nõuda ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel sõltumata sellest, kellele kuulub kinnistu.
5. Hageja esitas maakohtule alternatiivsed taotlused poolte väidetava seltsinguvara jagamiseks. Primaarse nõudena taotles hageja kostja kinnistu enampakkumisele panemist ja alternatiivselt kostjalt rahalise hüvitise välja mõistmist. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt ei muuda abieluväline kooselu iseenesest poolte omandisuhteid ja kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite 7 järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1109-14, p 17). Erinevalt abikaasade varaühisuse varasuhtest ning kaaspärijate vahelisest varasuhtest ei teki mitteabielulise kooselu korral seaduse jõul kinnistusraamatuväliselt kinnisasja ühisomandit (RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 13). Seetõttu on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude kostja kinnistu enampakkumisele panemiseks.
6. Alternatiivselt palub hageja jagada loodud hüve selliselt, et XXX kinnistu jääb kostja ainuomandisse ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitis 321 727,89 eurot ja hagejale kuuluv kasumi osa.
7. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et üksnes kooselu ega ühine majaehitus ei tõenda poolte tahet seltsingulepingu sõlmimiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 tähenduses. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (RKTKo 26.06.2024, 220-10878/52, p 12). Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel ei olnud sõlmitud seltsingulepingut.
8. Maakohus on õigesti välja toonud ka eeldused, mille korral on võimalik kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega eseme (nt kinnisasi) või muu ühiselt loodud olulise ja kestva tähendusega varaliselt hinnatava hüve (nt parendatud kinnisasjal asuvat elamut) jaotamisele: - mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused; - pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.
9. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et asjas ei ole täidetud eseme omandamiseks või parendamiseks poolte tehtud oluliste ja võrreldavate majanduslike panuste eeldus ehk et hageja nõude esimene eeldus ei ole täidetud. Maakohus tuvastas, et hageja korraldas kostja elamu ehitustöid ja et hagejal oli olemas ka piisav sissetulek panustamaks kostja elamu ehitusse hageja väidetud mahus (p 67), kuid ei pidanud hageja panust kolmanda isiku OÜ XX kaudu (p-d 44–53) ega ka isiklikult (p-d 54– 66) tõendatuks. Kostja olulise panusena tuvastas maakohus ainult kinnistu ostmise (p-d 68 ja 79), ehitustööde rahastamist maakohus tõendatuks ei lugenud (p-d 69–78). Maakohus selgitas, et kuigi pole kahtlust, et XXX elamu on ehitatud ja selle eest tasutud ning tõenäoliselt on selleks kulutusi teinud mõlemad pooled, ei ole poolte konkreetsed panused maja ehitusse siiski tõendatud (p 81). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet (

§ 232lg 1).

Nõustuda saab hagejaga, et maakohtu hinnang tõenditele panuste tegemise kohta on arusaamatu ja vastuoluline, millest võib teha järelduse, et elamu on kostja kinnistule poolte kooselu ajal tekkinud ilma poolte osaluseta, justkui tundmatu kolmanda osapoole panusena. 13. Ringkonnakohus selgitab kõigepealt tõendamiskoormise jaotust sellise nõude puhul. Hageja peab kooskõlas

§ 230

lg-ga 1 tõendama, et pooltevahelisele suhtele varaeseme suhtes kuuluvad kohaldamisele kooskõlas Riigikohtu praktikaga seltsingu likvideerimise sätted. Hageja peab ka tõendama oma panuse olulisuse ja võrreldavuse teise poole panusega. Panustena on käsitletavad varalise väärtusega sooritused, mis lähevad seltsingule üle või tulevad viimasele kasuks. Alles pärast hageja oluliste ja võrreldavate panuste tõendamist läheb tõendamiskoormis üle kostjale.

1. Tõendite hindamisel tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel arvestada, et selliste vaidluste lahendamisel võib panuste tegemisest olla möödunud aastakümneid ja panuste tegijatel kui eraisikutel ei olnud kohustust oma kulutusi dokumenteerida ka siis, kui kulutused 8 tehti, mistõttu on põhjendamatu ainult selliste kulutuste arvestamine, mille kohta on olemas täpsed kuludokumendid. Kohus peab hagi rahuldamiseks tuvastama panuste olulisuse (suurusjärgu) ja võrreldavuse, rahalise väärtuse ülitäpne arvestamine ei ole selle eelduse tuvastamiseks oluline. See põhimõte kohaldub mõlema poole panuse hindamisele. Ka tuleb kostja kui kinnisasja ainuomaniku panust oma kinnisasja väärtuse kasvu eeldada ja selle eelduse ümberlükkamise kohustus on hagejal. Kui poolte panuste suurust ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, kuid panuste tegemine on tuvastatud, tuleb VÕS § 581 lg 2 kohaselt eeldada poolte panuste võrdsust.
2. Seoses maakohtu seisukohtadega kostja panuse hindamisel märgib ringkonnakohus veel järgmist. Maakohus on kostja panuse hindamisel jätnud põhjendamatult arvestamata hageja seisukohaga. Hageja on hagiavalduses leidnud, et kostja panuse suuruseks saab hinnata kokku 114 395 eurot (kinnistu ostuhind 70 395 eurot ja ehituskulud 44 000 eurot). Samal seisukohal on hageja ka apellatsioonkaebuses. Kohus ei või poolte esiletoodud asjaolusid hinnata erinevalt mõlemast poolest, kui kohus ei ole sellele eelnevalt tähelepanu pööranud ja oma seisukohta põhjendanud (

§ 436lg 4).

Olukorras, kus kinnisasja omanik võtab laenu, mille otstarve on elamu ehitamine talle kuuluval kinnistul, tuleb eeldada, et seda laenu on selleks otstarbeks ka kasutatud. Kui hageja kostja poolt elamu ehitamiseks võetud laenu arvel tehtud panuse eeldust ümber ei lükka, siis tuleb laenusumma lugeda kostja panuseks. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostja peab lisaks laenu võtmisele tõendama selle sihtotstarbelist kasutamist (otsuse p 74). Ka kostja kantud ja tõendatud kommunaalkulusid ja liitumistasusid (p 76–78) saab lugeda kostja panuseks olukorras, kus nende tegija on teinud ühtlasi olulisi kulutusi eluaseme omandamiseks, säilitamiseks või parendamiseks (vt selles osas RKTKo 21.12.2016, 3-2-1129-16, p 23). Maakohus tuvastas eelnevalt, et kostja panustas vähemalt kinnisasja omandamise kaudu (p 68).

1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis tõendite hindamisel, kui luges ainult kostja endise abikaasa O.S. tunnistajana antud ütlustele tuginedes tõendatuks, et kostja eksabikaasa andis aastatel 2006–2008 kostjale sularahas üle kokku 350 000 eurot (p-d 70–73). Hageja on apellatsioonkaebuses välja toonud, et tunnistaja ütlused kostjale makstud summade kohta ei ole mõistlikud ega usutavad, sest notariaalselt tõestatud ühisvara jagamise lepingu kohaselt pidi kostja eksabikaasa kostjale kokku maksma ainult 1 500 000 krooni, s.o 95 867,47 eurot. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul poolte väiteid arvestades tunnistaja ütlusi koosmõjus teiste tõenditega uuesti hinnata.
2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega ka selles, et kolmanda isiku OÜ XX kulude lugemine hageja panuseks on välistatud, sest puudus selline võlausaldaja, kellele oleks kolmas isik saanud rahalise kohustuse hageja eest täita (otsuse p-d 46–51). Seltsingu likvideerimise sätteid kohaldataksegi olukorras, kus seltsing kui võlausaldaja puudub. Hageja panuse hindamisel tuleb hinnata, kas nende kulutuse tegemine oli hageja kontrolli all ja kas see tuli kasuks kostja vara väärtuse kasvule. Maakohtuga tuleb nõustuda, et kolmanda isiku kulutuste hageja panuseks lugemiseks peaks kuludokumentidest nähtuma piisav seos kostja kinnistule elamu ehitamisega, ainuüksi hageja väide, et tema kontrolli all olnud äriühing tegi kulutusi kostja varale, ei ole kostja panuse tõendamiseks piisav.
3. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab hageja olulise ja kostja panusega võrreldava rahaliselt hinnatava panuse kostjale kuuluva kinnistu soetamiseks ja sellel elamu ehitamiseks, tuleb uuesti hinnata ka nõude teise eelduse täidetust. Maakohus on vaidlustatud 9 otsuses kõigest napilt tõdenud, et poolte esitatud tõenditega pole tõendatud poolte ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks ning üksnes asjaolu, et pooled elasid koos ning ehitasid kostja kinnistule elamut, ei ole poolte ühise tahte tuvastamiseks piisav (p 80). Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi mehe ja naise püsiv ühise majapidamisega mitteabieluline kooselu ei ole seltsing VÕS § 580 lg 1 mõttes, kuid välistatud ei ole, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamisel võib ühiseks varaliseks väärtuseks olla ka elamu parendamine või korteri ostmine ja remontimine (RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine eeldab igal juhul muud majanduslikku eesmärki kui ühise kodu loomine (näiteks vara väljaüürimisega tulu teenimine). Ka kodu ehitamine saab olla investeering. Seetõttu ei saa ringkonnakohtu hinnangul ühise varalise väärtuse loomise eesmärgi olemasolu pooltel praeguses asjas välistada. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab poolte olulised ja võrreldavad rahalised panused kostjale kuuluva kinnistu soetamiseks ja elamu ehitamisel, peab maakohus uuesti hindama ka seda, kas elamu ehitamisel oli pooltel majanduslikult ühise varalise väärtuse kestva loomise ühine tahe. Asjaolu, et hageja oli kostja kinnistule elamu ehitamise ajal ja on jätkuvalt abielus M. A.J-iga, ei ole seejuures määrav, kuid kohtul tuleb seda asjaolu poolte ühise tahte tuvastamisel koosmõjus teiste tuvastatud asjaoludega hinnata.
4. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel arutama pooltega nende tõendamiskoormist ning vajadusel võimaldama pooltel esitada täiendavaid tõendeid. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab mõlemad hageja nõude rahuldamise eeldused, siis tuleb maakohtul ka seltsinguvara jagada. Seltsinguvara jagamisel tuleb maakohtul lähtuda asjakohasest Riigikohtu praktikast, sh hinnata vara väärtuse juurdekasvu (vt RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52, p-d 16.1.–16.5). Sellisel juhul tuleb maakohtul hinnata ka kostja tasaarvestuse nõude põhjendatust ja tõendatust. Asja uuel arutamisel saab maakohus võtta ka seisukoha apellatsioonkaebuse lisana 1 esitatud uue tõendi (S.L.
5. augusti 2024 e-kirja väljatrükk) tõendina vastuvõtmise osas.
6. Maakohus tagas hagi
7. augusti 2022 määrusega, mille tingimusi Tartu Ringkonnakohtu
8. septembri 2022 määrusega osaliselt muudeti. Kostja taotlusel tühistas ringkonnakohus
9. detsembri 2024 määrusega seni kehtinud hagi tagamise abinõud ja seadis hageja taotlusel kostja kinnistule kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummaga 215 000 eurot, määrates 215 000 eurot ka rahasumma suuruseks, mille maksmisel kohtulik hüpoteek hagi tagamise abinõuna tühistatakse. Ringkonnakohtu
10. detsembri 2024 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad kehtima, sest ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11. Hageja märkis hagiavalduses hagi hinnaks 321 727,89 eurot, lugedes selle võrdseks oma nõude suurusega. Hagiavalduse esitamisel maksis hageja riigilõivu 3780 eurot. Maakohus määras otsuses hagi hinnaks samuti 321 727,89 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tsiviilasja hinna valesti määranud.

§ 132

lg 4 p 5 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ühisvara jagamise nõue. Sellise nõude hagihind on

§ 132lg 11 kohaselt 3500 eurot.

Riigikohus on kohaldanud

§ 132

lg 4 p-i 5 ka olukorras, kus nõutakse eseme väärtuse juurdekasvu ehk ühiselt loodud majandusliku väärtuse jagamist VÕS § 600 lg 1 alusel (vt tsiviilasja hinda RKTKo 26.06.2024, 2-20-10878/52). Seega oleks hageja pidanud hagiavalduselt tasuma riigilõivu 420 eurot. Ettenähtust rohkem tasutud riigilõiv tagastatakse menetlusosalise avalduse alusel (

§ 150lg 1 p 1 ja lg 4).

10 22. Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt) 11