Obsah (10)

§ 120§ 25§ 64§ 68§ 418§ 65§ 275§ 2751§ 56§ 58

1-16-2592 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juulil 2016. a Tartu kohtumajas, Kalevi 1 Tartus Kriminaalasja number 1-16-2592 (14922500060) Kohtukooss

§ 120

lg 1 ja § 275 üldmenetluses lg 1 järgi Süüdistatav E.K isikukood: XXX; asukoht: Tartu Vangla, Turu 56, Tartu; kannab karistust Tartu Maakohtu 06.12.2005. a otsuse järgi Varasem karistatus: 2 kehtivat kriminaalkaristust: - 08.04.2005 Tartu Maakohtu otsusega

§ 25

lg 1, 2 - § 199 lg 2 p 4, § 25 lg 1, 2 - § 114 p 1, 5, § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi

§ 64

lg 1 alusel pärast

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuse karistusaja hulka arvamist liitkaristusega 13 aasta 11 kuu ja 28 päeva vangistust; - 06.12.2005 Tartu Maakohtu otsusega

§ 418

lg 1 järgi pärast

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuse karistusaja hulka arvamist 11 kuu ja 27 päeva vangistusega, mida suurendati

§ 65

lg 1 alusel osaliselt Tartu Maakohtu 08.04.2005 otsusega mõistetud karistuse arvelt ning kohtuotsuste kogumi eest mõisteti liitkaristuseks 13 aastat 1 kuu ja 27 päeva vangistust; karistuse kandmise aja algusega 06.12.2005. Kaitsja RESOLUTSIOON advokaat Valli Murde Juhindudes KrMS § 306 ja § 309 lg 3 1 Süüdi tunnistada E.K

§ 120lg 1 järgi ning mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

1 Süüdi tunnistada E.K

§ 275

lg 1 järgi ning mõista karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Tartu Maakohtu 06.12.2005.

a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 (kahe) aasta 6 (kuue) kuu ja 11 (üheteist) päeva võrra ja mõista E.K-le kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 3 (kolm) aastat 8 (kaheksa) kuud ja 11 (üksteist) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest 22.07.

1. a. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde asitõendid: 3 (kolm) kannatanutele adresseeritud kirja (pakendid 1 – 3). KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel välja mõista E.K-lt KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi sundraha 645 (kuussada nelikümmend viis) eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista E.K-lt 672 (kuussada seitsekümmend kaks) eurot riigituludesse muude menetluskulude katteks. Menetluskulud summas 1317 (üks tuhat kolmsada seitseteist) eurot tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile ühele järgmistest kontonumbritest: SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X) SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X) NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X); Tasumisel märkida viitenumber
2. Selgituseks märkida: „E.K , 1-16-2592, menetluskulud 22.07.
3. a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja otsuse alusel“. KrMS § 417 lg 2 järgi menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg on 1 (üks) kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus täitmata osas sundtäitmisele. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebe kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. juulist
5. a. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tervikuna tutvumiseks kättesaadav maakohtu kantseleis alates
6. augustist
7. a. Kohtuotsuse peale võib apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates
8. augustist
9. a. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi viieteistkümne päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest määruskaebuse esitamisega Tartu Maakohtule. 2 Süüdistus, mida kohus arutas. E.K-d süüdistatakse selles, et tema olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas kirjutas ja edastas posti teel järgmised kirjad: - juulis 2014 edastas K.P.le 07.07.2014 kuupäevaga kirja, milles muuhulgas ähvardab K.P.t tapmisega järgmiste sõnadega: „Mina sind sünnitasin, mina sind tapan“. Arvestades E.K varasemat käitumist, karistatust ning tema isikuomadusi tunnetas K.P. reaalset ohtu oma tervisele ning kartis ähvarduse täideviimist; - juulis 2014 edastas L.A.le 24.07.2014 kuupäevaga kirja, milles muu hulgas ähvardab L.A. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega järgmiste sõnadega: „Peatu ja tõsta oma pilk … üles. Vaata, kui ilus on maailm, mille nautimiseks sul aega ei jää“. Arvestades E.K varasemat käitumist, karistatust ning tema isikuomadusi, tunnetas L.A. reaalset ohtu oma tervisele ning kartis ähvarduse täideviimist; - novembris 2014 edastas K.P.le ja L.A.le 09.11.2014 kuupäevaga kirja, milles ähvardab K.P. ja L.A. tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega järgmiste sõnadega: „Mõned kuud on veel seda aastat jäänud ja loodan, et maharadža peab ennast korralikult üleval, see on vihje, kui kõik ei lähe normaalset rada, saadan järgmiseks tšetšeeni, kes nikub Teid ribadeks“. Arvestades E.K varasemat käitumist, karistatust ning tema isikuomadusi ning asjaolu, et E.K saatis
10. aasta novembrikuus, kindlaks tegemata kuupäeval, vanglast vabanenud india rahvusest B.C. K.P. ning tema ema L.A.i elukohta, et B.C. annaks neile üle E.K poolt kirjutatud kirja, tunnetasid kannatanud reaalset ohtu oma tervisele ning kartsid ähvarduse täideviimist. Seega pani E.K toime

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui kannatanutel oli alust karta ähvarduse täideviimist. E.K-d süüdistatakse ka selles, et tema olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, laimas ta Tartu Vangla vanemvalvurit A.S. seoses tema ametikohustuste täitmisega. Tartu vangla otsustas karistada E.K-d vanemvalvur A.S. poolt fikseeritud distsiplinaarsüüteo toimepanemise eest 5-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. E.K esitas 27.03.2015 Tartu vanglas (Tartus, Turu 56) Tartu Vangla IV üksuse inspektorkontaktisik I.P.le Tartu vangla direktori nimele adresseeritud vaide koos lisaga pealkirjaga „Märgukiri ettekande nr 1144 juurde“. E.K poolt 10.03.2015 allkirjastatud märgukirjas esitas E.K A.S.e kohta järgmisi valesid faktiväiteid: „Valvur A. S. tuli kambri nr XXX juurde 27.02 skp, olles eelnevalt bensiiniga „vabalt ümber käinud“ so. nuusutanud. Taskust ripnes välja 4 kasutatud kantossi ja suust kunstmunn (50cm pikk), lõug oli sitaga koos ja hammaste vahel olid persekarvad. Persses oli isevalmistatud nikkumisagregaat ja teine oli tagavaraks veel. Palun karistada teda kunstnikuagrekaadi äravõtmisega sest taoline käitumine paneb ohtu Tartu Vangla julgeoleku tööpäeva alguses. PS Eriti suur on vangla julgeoleku ohtu seadmine, salaja hoidmine isevalmistatud nikuaparaati persses“. Kuna ükski esitatud väidetest ei vasta tegelikkusele, laimab E.K selle märgukirjaga Tartu Vangla vanemvalvur A.S. 1 Sellega pani E.K toime

§ 275

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja laimamise seoses tema ametikohustuste täitmisega Kohtus tuvastatud asjaolud, tõendid ja kohtu järeldused Süüdistatav E.K ei tunnistanud ennast süüdi talle esitatud süüdistustes. 1. Süüdistus

§ 120lg 1 järgi 3 Kohus uuris suulisi ja dokumentaalseid tõendeid: kannatanute K.P.

ja L.A. poolt Tartu vanglale saadetud e-kirjad koos lisadega, milleks on E.K kirjad kannatanutele; asitõendite vaatlusprotokollid, milles on vaadeldud K.P.le ja L.A.le adresseeritud kirju; kinnipeetava/vahistatu E.K kirjavahetuse kaart; E.K karistatuse õiend; Tartu vangla iseloomustus E.K kohta; Tartu notari A.H. vastus teabenõudele; Tartu Maakohtu 17.04.

1. a määrus nr 1-04 235; K.P. kiri E.K-le ja erinevatel aegadel tehtud fotod E.K lähedastega. E.K kirjad K.P.le ja L.A.le on kriminaalasjas asitõenditeks. Suulised tõendid on kannatanute K.P. ja L.A.i, tunnistaja B.C.i ning süüdistatava E.K ütlused. Kõigepealt hindab kohus tõendite usaldusväärsust ja teeb järelduse, et dokumentaalsed tõendid on lubatavad ja usaldusväärsused tõendid. Vaidlust ei ole selles, et E.K kirjutas vanglast K.P.le ja L.A.le kirju. E.K kinnitab, et kirjutas K.P.le ja L.A.le ka
2. ja
3. juuli
4. a ning 09.11.
5. a kuupäevi kandvad kirjad. Kirjad on kriminaalasjas asitõenditeks. Asitõenditega seotud menetlustoimingud on tehtud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides. Süüdistatav seadis suulistest tõenditest kahtluse alla kannatanute ütlused nimetades neid mitteusaldusväärseteks. Kannatanu L.A. ütluste järgi nägi tütar K.P. oma isa E.K-d kümneaastasena, kui isa vanglast vabanes. E.K ütluste järgi on ta perega suhelnud kogu karistuse kandmise aja ja karistuste kandmise vahelistel perioodidel vabaduses. Selle kinnituseks esitas süüdistatav kohtule fotod (tl 132). Ühel fotol on lapsed (kaksikud K.P. ja tema vend) vanematega koos, kui K. oli 4-aastane. Süüdistatava ütluste kohaselt andis kannatanu L.A. valeütlusi ka abielu lahutamise aja kohta. Need faktilised asjaolud muudavad kannatanute ütlused mitteusaldusväärseteks, sest kannatanud on esitanud valeväiteid, mille tõttu ei saa nende ütlusi usaldada ka tõendamisesemes tähtsust omavates asjaoludes. Süüdistatav esitas kohtule tõendina 17.04.
6. a Tartu Maakohtu määruse (tl 133 – 134). Eelnimetatud kohtumäärusega on lahendatud E.K tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimust ja jäeti ta ennetähtaegselt vabastamata. Määruses on märgitud E.K varasemad, karistusregistrisse kandmata järgmised karistused: Jõgeva Rajooni Rahvakohtu 18.03.
7. a otsusega KrK § 88 lg 3 p 1 järgi 7-aastane vabadusekaotus, millest ta hiljem tingimisi koos kohustusliku tööle suunamisega vabastati; Narva Linna Rahvakohtu 25.10.
8. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 järgi 3-aastane vabadusekaotus, millega liideti eelmise kohtuotsuse järgi kandmata karistus, mõistes liitkaristuseks 6 aastat 2 kuud 23 päeva vangistust; Võru Maakohtu 26.05.
9. a otsusega KrK § 139 lg 3 p 1 järgi 3-aastane vabadusekaotus. Kannatanu L.A. ütluste järgi elas E.K tema vastasmajas. Nad kohtusid ja abiellusid
10. a. Enne abiellumist olid neli aastat tuttavad. Kannatanu oli E.K-ga ainult mõned kuud abielus ja neil sündisid kaksikud, neist üks K.P.. Nii kui lapsed sündisid viidi E.K vangi. Kannatanu käis teda vanglas külastamas. Kannatanu ei teadnud, et E.K-l on kuriteod, mille eest tal tuli karistust kandma minna. E.K ütles kannatanule, et läheb Tallinna male- või kabevõistlustele või bridživõistlustele. Hiljem sai kannatanu alles teada, et läks vangi. Teda ei võetud enne vahi alla kui kannatanu oli ära sünnitanud, sest muidu oleks võinud kannatanuga midagi juhtuda. Kannatanu mäletab, et E.K oli vanglas 7 aastat. Kui E.K vanglast vabanes, läks ta elama kannatanu vanemate korterisse, kus elasid peale kannatanu tema ema ja kaksikud. Nad ei olnud E.K-ga enam abielus. Abielu lahutati kannatanu palvel kohe, automaatselt. Vabanemisel tahtis E.K koos kannatanu ja lastega elada ning kannatanu pidas seda võimalikuks. Süüdistatava ütluste järgi käis L.A. esimese 10 aasta jooksul tal vanglas külas. 02.07.
11. a oli abielu registreerimine, vangi läks oktoobris ja vabanes
12. a.
13. a lahutati abielu automaatselt, sest seadus nägi ette, et kui üle 7 aasta vangistust, lahutatakse ära. 4 Ka suulistes tõendites ei ole kohtul põhjust kahelda ning seetõttu hindab kohus kõiki suulisi tõendeid usaldusväärseteks tõenditeks. Kannatanu K.P. ütluste järgi nägi ta isa esimest korda 10-aastasena. Kohtul ei ole põhjust kahelda kannatanu ütlustes. On tõenäoline, et laps ei mäleta oma esimeste eluaastate sündmusi. On eluliselt usutav, et ta mäletab isa ajast, kui viimane tuli vanglast ja K. oli siis 10-aastane. Ka sellest ajast on foto, mille süüdistatav kohtule esitas (tl 132). Foto neljaaastasest kannatanut koos vanematega ei muuda kannatanu ütlusi mitteusaldusväärseteks Süüdistatava ja kannatanu L.A. abielu sõlmiti ligi 40 aastat tagasi. Käesoleval juhul ei oma tähtsust abielu sõlmimise aeg, vaid asjaolu, et abikaasad said pärast abielu sõlmimist koos elada väga lühikest aega. Süüdistatava ja kannatanu ütlused on samasisulised selles, et abielu registreerimise järel läks E.K kolme kuu pärast vanglasse karistust kandma ja sellega lõppes nende abieluline kooselu. Seetõttu ei oma ka tähtsust, millal ja millistel asjaoludel abielu juriidiliselt lõppes. Süüdistatav nimetab kannatanute ütlusi ebausaldusväärseteks eksimuste tõttu faktides, mis ei oma puutumust süüdistuse tõendamiseseme asjaoludega. Seetõttu ei tekita süüdistatava väited kahtlusi kannatanute ütluste usaldusväärsuses tõendamisesemes tähtsust omavates asjaoludes. Kohus, uurinud tõendeid ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, on jõudnud järeldusele, et E.K-le

§ 120

lg 1 järgi esitaud süüdistus on tõendatud.

§ 120

lg 1 objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu, ähvardamine, mille sisuks on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning mis on veenev. Ähvardamine on võimalik üksnes tegevuse vormis.

§ 120objektiivsetest tunnustest esimene on ähvardamine.

Asitõendid ja asitõendite vaatlusprotokollid tõendavad E.K poolt kirjade kirjutamist K.P.le ja L.A.le. Süüdistatav kinnitab tema poolt kirjade kirjutamist ja saatmist kannatanutele. Asitõenditeks olevad kirjaümbrikud tõendavad kirjade saatmist Tartu vanglast. Ümbrikute tagaküljel on saatja vangla aadress ja nimi „E.K “. Kannatanute ütlused tõendavad E.K saadetud kirjade kättesaamist. Asitõend nr 3, E.K kiri K.P.le, mis kannab

1. juuli
2. a kuupäeva, sisaldab lauset: „Mina sind sünnitasin, mina sind tapan“. Asitõend nr
3. E.K kiri L.A.le, mis kannab
4. juuli
5. a kuupäeva, sisaldab lauset: „Peatu ja tõsta oma pilk...üles. Vaata kui ilus on maailm, mille nautimiseks sul aega ei jää“. Asitõend nr
6. E.K kiri K.P.le, mis kannab
7. novembri
8. a kuupäeva, sisaldab lauset: „Mõned kuud on veel seda aastat jäänud ja loodan et maharadža peab ennast korralikult üleval, see on vihje, kui kõik ei lähe normaalset rada saadan järgmisena tšetšeeni, kes nikub Teid ribadeks“. Kõik eelpool nimetatud kirjad sisaldavad viiteid rahale. 07.07.
9. a kiri algab pärast tervitust sõnadega „Raha ei ole veel kohale jõudnud!?“. 24.07.
10. a kirjas on alla joonitud tekst „saada, teed rahaülekande“. 09.11.
11. a kirjas on tekst „Igatahes on minul jõuludeks vaja üht-teist osta ja kirjutan nüüd järjekordselt oma SEB Panga koordinaadid“. Mõlemas viimati märgitud kirjas on arveldusarve number, viitenumber ja selgitus, mis viitab E.K-le kui raha saajale.
12. juuli kiri sisaldab otseselt tapmise ähvardust. Kuigi sellel järgnenud
13. juuli kiri ei sisalda otsest ähvardust tapmisega või kehavigastuse tekitamisega, on kirja sisu otseselt seotud eelmises kirjas esitatud tapmise ähvardusega. Kiri viitab eelmises kirjas tapmise ähvardusele ja selle täideviimise reaalsusele – enam ei jää aega eluks. Kirjade teel, kirjalikus vormis saadetud ähvardustega on E.K teadvustanud kannatanutele kahju tekitamise kavatsuse ning raskeima tagajärje saabumise võimalikkuse tapmise. Ka kolmas,
14. novembri kiri sisaldab ähvardust raske tagajärje saabumiseks, milleks saab kirja tekstist lähtudes järeldada vähemalt raskete tervisekahjustuste tekitamist. 5 Teiseks

§ 120lg 1 objektiivse koosseisu tunnuseks on kannatanus hirmutunde tekitamine.

Süüdistatava ja kannatanute ütlused tõendavad, et karistuse kandmise ajal saatis süüdistatav neile kirju. Kannatanute ütluste järgi kolisid nad

1. a Tartust Tallinnasse elama, et süüdistatav ei tuleks ähvardama. E.K sai kuskilt nende uue aadressi teada ja sinna hakkasid ka kirjad tulema. Kannatanu K.P. ütluste järgi ta kartis, et E.K tapab tema ja ta perekonna. Kannatanu kartis ka peksmist ja ei tea veel mida. Kartis ka seksuaalse sisuga ähvardusi. Hirm tugines E.K varasemal käitumisel, see mille eest istub vanglas, tapmiskatse. Tänu sellele kardabki kannatanu süüdistatavat. Kannatanu L.A. ütluste järgi oli pärast esimese karistuse kandmiselt vabanemist süüdistatava käitumine muutunud vägivaldseks. Süüdistatav oli kannatanu suhtes vägivaldne. Peksis jalgade ja kätega ja lükkas kannatanut taburetile pikali. Need asjad juhtusid kodus ja kodunt väljas. Lapsed nägid sündmusi pealt. Ta oli ka suulist vägivaldne. Ükskord ütles, et lööb hambad välja ja viskab hapet näkku ja et ei pea seda ise tegema võib lasta kellelgi teisel teha. Kõiksugu ähvardusi oli. Kui kannatanu süüdistatav minema ajas, tuli süüdistatav tagasi ja peksis jalaga ukse katki, tahtis sisse saada. Vahel kutsusid politsei. Kui vabanes, siis tuli jälle kiusama, kui oli vangis, siis oli rahulik. Viimase vangistuse ajal ei ole kannatanul süüdistatavaga kontakti olnud. Ainult süüdistatava poolsed kirjad on olnud.
2. a hakkas kirjutama. Kogu aega olid raha nõudmised, roppused ja joonistused, süüdistused, et talle liiga tehtud. Ridade vahelt lugedes on kannatanu tundnud ähvardust. Kannatu ise ei lugenud vahel neid kirju, tütar luges. Kõike seda, mida ta ütleb, seda võib ka teha. Süüdistatava ütlused kinnitavad kannatanu L.A. suhtes vägivalla toimumist. Süüdistatava ütluste järgi oli neil perekondlik kaklus. Kannatanu K.P. ütluste järgi nägi ta isa poolt ema peksmist pealt. K.P. ning L.A. puhul on tegemist identifitseeritud kannatanutega, sest kirjad on saadetud kannatanute nimele. Kannatanute ütlustest tuleneb, et kannatanud K.P. ja L.A. tundsid hirmu oma elu üle, lugedes E.K poolt saadetud kirju. Kuigi kirjas tekst „Mina sind sünnitasin, mina sind tapan“ on jutumärkides ja võib seetõttu viidata tsitaadile, ütles K.P. ristküsitlemisel, et ta ei tea, kas E.K kasutab kirjades teiste autorite väljendeid. Kannatanu teadvustas ähvardusi E.K sõnadena, sest need olid kirjutatud E.K poolt ja saadetud kannatanule. Kannatanu jaoks olid kirjas esitatud väljendid ähvardavad. K.P.le tekitasid kirjades sisalduvad ähvardused hirmu, sest ta on lapsepõlves näinud pealt, kuidas isa on ema peksnud ning asjaolu, et E.K istub vangis juba mitmendat korda erinevate vägivallategude eest, millest viimane oli mõrvakatse, annab K.P.le ka aluse karta ähvarduse täideviimist. Ka L.A. kinnitas ristküsitlemisel, et tal on E.K vastu hirm ning et ta võttis E.K poolt kirjutatud sõnu tõsiselt ning kardab, et need ähvardused ka päriselt täide viiakse. L.A. pidas ähvardusi tõsiseltvõetavateks, sest ta teab, et E.K on vägivaldne inimene, lisaks on E.K ka temale endale füüsilist valu põhjustanud. Kannatanute ütlused tõendavad, et kuigi süüdistatav on ka vangistuste vaheajal kannatanutega suhelnud, ei ole kannatanud enam pärast E.K viimast kuritegu soovinud temaga kontakte. Kannatanud vahetasid elukoha, kuid ka elukoha vahetamine ei olnud neid hoidnud eemale E.K-st. Süüdistatav väidab, et tema suhtlemine kannatanutega on vastastikuna ja tõendab seda dokumentaalsete tõenditega: K.P. kirjadega E.K-le Tartu vanglasse ja K-Raha Tartu Vangla väljavõttega E.K kontost (tl 68 - 73). K.P. ei eita kirjade saatmist. Ta tegi seda ajal, kui oli haiglas ja arstid diagnoosisid depressiooni. Samal ajal tegi ta rahaülekande. K.P. kirjad vanglasse on
3. a novembris ja detsembris. 20 euro ülekanne on tehtud 28.12.
4. a. Kannatanu kirjad süüdistatavale ja rahaülekanne tõendavad kannatanul hirmu olemasolu. Kannatanu hirm on ajendanud teda käituma süüdistatava tahte kohaselt temale 6 raha ülekandmisega. Süüdistuse sisuks olevates ähvarduskirjades nõudis süüdistatav kannatanutelt raha, asju ja ähvardas tapmisega. Kannatanute ütlustega on tõendatud E.K rahulolematus emalt järelejäänud pärandi jagamise üle. Pärandiga seonduv on tõendatud süüdistatava esitatud dokumentaalse tõendiga, Tartu notari A.H. vastusega teabenõudele (tl 79-80), mille andmetel ei ole süüdistatav tõendanud enda pärandist sundosa saamise õigust. Lisaks eeldab ähvardamise koosseis ka seda, et ähvardaja jätaks kannatanutele mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Seega on ähvardamisega tegu ka juhul, kui toimepanija ütleb või jätab muul viisil mulje, et ta suudab panna ka kolmanda isiku koosseisupärast kahju tekitama. Käesolevas juhtumis on E.K tekitanud kannatanutes veendumuse, et ähvarduse võib täide viia ka kolmas isik. Kannatanute ja tunnistaja B.C. ütlused tõendavad, et E.K saatis vanglast B.C. kaudu kannatanutele kirja ja tunnistaja viis selle kohale. Kannatanu L.A. ütluste järgi tõi üks tõmmu ja lühikest kasvu mees isiklikult kirja neile koju. Mees tundus olevat välismaalane. Ta ütles, et E.K saatis kirja ja sellest teadis kannatanu, et ta tuleb vanglast. Kannatanu K.P. ütluste järgi kui tuli võõras inimene kirjaga ukse taha ja ütles, et E.K saatis kirja, hakkas kannatanu kohe hirmu tundma. Tunnistaja B.C. ütluste järgi tuli talle E.K nimetatud aadressil uksele vastu kaks naist. Kannatanute ütluste järgi toimetati järjekordne E.K poolt kirjutatud kiri kannatanuteni B.C. poolt. Kirja sisu oli järgmine: „Kirja ja kõige paremad soovid toob minu India sõber! Olge tema vastu kenad, siis on ka tema Teie vastu lahke ja vastutuleline“. Sellise sisuga kiri jõudis kannatanuteni umbes nädal pärast kirja, mille E.K oli saatnud K.P.ni, kus ta oli ähvardanud, et kui kõik ei lähe normaalset rada, saadab ta järgmisena tšetšeeni, kes nikub kannatanuid ribadeks. Eeltoodud suulised tõendid tõendavad, et süüdistatav kasutas kirjades väljendatud ähvarduse tõsiseltvõetavuse kinnitamiseks kolmandat isikut, valis isiku, vanglast vabaneva B.C., kes kirja kannatanutele kohale viis. Kirja tooja võõrapärane välimus ja kirjas väljendatud teisest rahvusest järgmise mehe saatmise võimalus kinnitavad kannatanutes hirmu süvendamist, et E.K võib oma ähvardused ka päriselt täide viia ja saata kannatanuteni veel kolmanda isiku, kirjas nimetatud tšetšeeni, kes E.K korralduste kohaselt võib ka kirjades väljendatud ähvardustes lubatu täide viia. Kannatanutel kinnistus teadmine, et B.C. nöol oligi tegemist isikuga, kellest E.K oma eelmises kirjas rääkinud oli - maharadža (asitõend nr 2). Mõlemad kannatanud nägid ukse taha saadetud meest. Seda, mis asjaoludel toimetas B.C. pärast vanglast vabanemist ühe kirja kannatanuteni, tõendavad tunnistaja B.C. ütlused. Süüdistatav kasutas ära heauskse tunnistaja isikut, kes ei teadnud tegelikke asjaolusid. Kõik eeltoodud asjaolud - kirjad, tundmatu võõrapärane isik kirjaga ja kirjas sisalduv teave veel ühe võimaliku võõra saatmisest kannatanute elukohta – hoidis kannatanuid teadmises, et E.K-l on võimalik vangistusest oma ähvardusi täide viia teiste isikute kaudu. Kannatanutel oli alust tunda hirmu ning neile jäi ka mulje, et ähvarduste täideviimine sõltubki E.K tahtest. Põhiliseks hirmu tekitamise aluseks on asjaolu, et E.K suudab ka vangla müüride tagant kontrollida olukorda ning olla endiselt kannatanute jaoks ohtlik. Asjaolu, et India päritolu mees, keda E.K oma kirjas maharadžaks nimetas, oli E.K korralduste kohaselt saadetud kannatanutele kirja edastama, andis kannatanutele alust arvata, et kirjas nimetatud tšetšeen ka päriselt tulla võib, kui kõik ei lähe nii nagu E.K nõudnud on. Kannatanud põhjendanud, miks nad kartsid ähvarduse täideviimist. Seega ei ole kohtu jaoks kahtlust asjaolus, et kannatanud tajusid ohtu elule reaalsena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.10.
5. a otsuse nr 3-1-1-59-11 punktis 9 on Riigikohus lahendanud kassaatori tõstatanud küsimuse, kas selleks, et kvalifitseerida süüdistatava käitumine

§ 120

järgi, peab ähvarduse täideviimist kartma üksnes ähvarduse adressaat 7 või peaks samasugune kartus tekkima ka objektiivsel kõrvaltvaatajal. Vastuseks märgib kolleegium järgmist.

§ 120

järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette

§ 120objektiivse koosseisu realiseerimist.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 13). Lisaks märgib kolleegium, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. E.K väidab, et tema ei ole kedagi ähvardanud. Tema ütlused ähvardamise eitamises on vastuolulised. Süüdistatav väitis, et ähvardava sisuga laused on teiste autorite tsitaadid. Ta soovis nende sõnadega oma lähedasi õpetada. Samas rääkis ta kasutatud väljenditest kui rahvalikest ütlemistest. Arvestades E.K varasemaid karistusi ning asjaolu, et ta on L.A. suhtes olnud vägivaldne ning istub ka praegu vangis mõrvakatse eest, annab kohtu hinnangul piisavalt põhjust uskuda, et kannatanud kartsid ähvarduse täideviimist ning uskusid siiralt, et ähvardava sisuga sõnad on E.K enda sõnad. Seda, et E.K ei ole oma perekonnaga läbi saanud ning milline on tema elustiil, tõendab ka Tartu Vangla iseloomustus E.K kohta. Süüdistatava ütluste järgi on palju lugenud ja tema väljendid pärinevad kirjandusest. Kui ka need väited vastaksid tõele, ei muuda see kannatanute tunnetust hirmust. Kannatanu L.A. ütluste järgi E.K ei hoolinud lastest. Kannatanu K.P. ütluste järgi luges isa palju, kuid nad ei ole kunagi koos raamatud lugenud ega nende sisu üle arutlenud. Süüdistatava vastuolulised ütlused kirjandusest pärinevate tsitaatide kohta, mille sisu pidas kannatanu ähvarduseks, jätab kohus kõrvale. Kannatanutel puudus vastav kirjanduslik kogemus. Süüdistatav valis väljendeid ning esitas neid kirjades koos selgelt väljendatud nõudmistega raha ja asjade järele. Ähvarduste sisuks käesoleval juhul on tapmine. Seda ei pea sõnaselgelt välja ütlema, kuid isiku kirjalik sõnakasutus, väljendusviis ning muud asjaolud annavad kannatanutele aluse koosseisupärase kahju tekitamist uskuda. Hinnates asjaolusid nende kogumis, annab ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale kirjades väljendatud ähvardus aluse uskuda selle täideviimist. Tartu Maakohtu 05.09.2005. a otsuses kirjeldatud E.K kuritegude, mõrva katse ja röövimise asjaolud iseloomustavad süüdistatava käitumise julmust ja ükskõiksust teise inimese elu vastu. Süüdimõistmine röövimises kinnitab, et võõra raha saamiseks on süüdistatav valmis kasutama vägivalda. Süüdistatava käitumine kannatanute hirmu all hoidmiseks kolmandaid isikuid kasutades ja järjekindlus tegevuses annab küllaldaselt alust järeldada ähvarduse täideviimise usutavust. Eeltooduga on ähvardamise objektiivse koosseisu tunnused täidetud. Subjektiivsest küljest eeldab

§ 120koosseis tahtlust.

Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlik ähvardamine eeldab muu hulgas, et süüdlane teaks kindlasti või peaks võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. 8 E.K puhul on tegemist kavatsetusega. Kinnipeetava kirjavahetuse leht (tl 92-99) tõendab E.K poolt kirjade saatmist pikema perioodi jooksul kui süüdistuse märgitud. Kannatanu L.A. ütlused tõendavad ka varasemates kirjades ähvardavat sisu. Kuna kannatanud ei vastanud tema kirjadele, valis süüdistatav kirjade sisuks ähvardused ja tegi seda kavatsetult oma eesmärgi saavutamiseks – kallutada kannatanud enda tahtele. E.K sihilikult ähvardas oma last K.P. ja endist abikaasat L.A., et viimased talle raha ja asju saadaks. Tegemist on lõpule viidud ähvardamisega, mida kannatanud kartsid. Seega on tõendatud ka

§ 120lg 1 koosseisu subjektiivne külg.

2. Süüdistus

§ 2751 lg 1 järgi.

Kohus uuris suulisi ja dokumentaalseid tõendeid: A.S. koostatud akt eseme leidmise koht A730 (tl 89) ja ettekanne nr 1144 (tl 81); Tartu vangla 26.03.2015 käskkiri nr 6-2/366 (tl 85, 86) ja distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 87, 88); E.K poolt 27.03.2015 kirjutatud vaie ja 10.03.2015 märgukiri ettekande nr 1144 juurde (tl 82, 83) ning I.P. ettekanne (tl 84). Suulised tõendid on kannatanu A.S. ja tunnistaja I.P. ütlused ning süüdistatava E.K ütlused. Eelnimetatud suulised ja dokumentaalsed tõendid on usaldusväärsed ja lubatud tõendid.

§ 275

1 lg 1 objektiivse koosseisu moodustab võimuesindaja laimamine seoses tema ametiülesannete täitmisega. Kannatanu A.S. on Tartu Vangla vanemvalvur, seega on ta võimuesindaja, keda

§ 2751lg 1 koosseisuga kaitstakse.

Kannatanu ütlustega on tõendatud, et 27.02.2015 teostas kannatanu tööülesandeid täites kambris 1003 läbiotsimise. Nimetatud kambris elas kinnipeetav E.K . Kambrist XXX leiti läbiotsimise käigus keelatud esemeid ning selle peale koostas kannatanu ettekande nr

1. Kõiki eelnimetatud toiminguid tehes täitis kannatanu talle määratud ametikohustusi. Kannatanu ettekande alusel viidi läbi distsiplinaarmenetlus ning otsustati süüdistatavat karistada kartserisse paigutamisega. Kannatanu poolt kinnipeetava kambrist keelatud esemete leidmist ja selle kohta ettekande koostamist tõendavad dokumentaalsed tõendid: akt esemete leidmise kohta ja ettekanne. Dokumentaalsed tõendid, distsiplinaarmenetluse protokoll ja Tartu vangla 26.03.2015 käskkiri nr 6-2/366, tõendavad A.S. ettekande alusel E.K suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ja tema karistamist kartserisse paigutamisega viieks päevaks. Süüdistatava ütluste järgi oli A.S. 19.01.
2. a Postimehes artikkel, kus kirjas, et ta on leidnud aasta jooksul 200 korda keelatud esemeid. Järelikult igal kontrollimisel leidnud keelatud esemeid. Keelatud esemed on näiteks pastapliiats, tindipliiats, harilik pliiats, traat, niit, mida võrdsustatakse granaatide ja lõhkeainetega ning karistatakse kinnipeetavat. Isegi kui on omavalmistatud süüteaparaat, ei ole seda võimalik seal kasutada. Süüdistataval on diagnoositud reuma, liigesepõletik. Haigused muutunud kroonilisel. Teda hoiti pikemat ega kartseris väljamõeldud süüdistuste alusel. Märgukirja kirjutamist süüdistatav tunnistab ja väidab, et ta sai tänu sellele kartserist vabaks. Märgukirja laimavat sisu tõendab 10.03.2015 kuupäeva kandev märgukiri, mille süüdistatav esitas 27.03.2015 Tartu Vangla otsusele vaide lisana. Märgukiri tõendab, et E.K kirjutas märgukirjas A.S. kohta valesid faktiväiteid sõnastuses, mis on märgitud süüdistuses. Laimamine on

§ 2751tähenduses selliste andmete esitamine, mis ei vasta tõele.

Laimamine on sellise faktiväite (st mitte väärtushinnangu) esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis (nn välist au). Laimamine võib tuleneda ka kättemaksuihast. 9 Süüdistatava ütlused tõendavad, et tegelikult ta ei näinud A.S., sest kartseris oleku ajal rauduksest ei näe läbi. Süüdistatava ütluste järgi ta kirjutas absurdi ja musta huumorit, selleks et karistus ära lõppeks. Süüdistatava ütlused tõendavad asjaolu, et ta esitas tõele mittevastavaid fakte. Laimamist tõendavad kannatanu A.S. ütlused selle kohta, mil viisil on süüdistatav teda märgukirjas laimanud. Kannatanu ütluste järgi olid süüdistatava kirjutatud teksti esitatud väljendid solvavad ja laimavad tekitav, kuna kinnipeetav kirjutab kõike mis pähe tuleb. Kannatanu tundis ennast laimatuna, sest tema teeb oma tööülesandeid, kuid kinnipeetav kirjutab seda, mis pähe tuleb. Tunnistaja I.P. ütlused ja ettekanne tõendavad E.K poolt kirjaliku laimu esitamist kannatanu kohta. I.P. kinnitas ristküsitlusel, et kirja sisu oli laimav. Märgukirja läbilugemisel I.P. küsis süüdistatavalt üle, kas kõik oli ka tegelikkuses nii nagu märgukirjas kirjas oli ning sai vastuse, et kõik oligi nii ja las olla. Kohtul ei ole põhjust kahelda süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Süüdistatav jäi märgukirjas esitatud laimu juurde ka siis, kui seda temalt üle küsiti. Tähelepanu väärib asjaolu, et laimu sisaldav märgukiri ja vaie, millega koos laimav märgukiri on esitatud kannavad erinevaid kuupäevi. Märgukiri on kirjutatud 10. märtsil ja vaie 27. märtsil 2015. a. Erinevate dokumentide kirjutamise aja vahe on kaks nädalat, mille jooksul süüdistatav ei loobunud laimava kirja edasiandmisest. Laimamine on täide viidud ajendatuna kättemaksust kannatanule, kelle ametikohustuste täitmist on kiidetud ajakirjanduses ja kelle tegevuse tulemusena kandis süüdistatav distsiplinaarkaristust. Kohus teeb järelduse, et E.K tegutses kavatsetusega. Ta esitas teadvalt tõele mittevastavaid fakte, mille eesmärgiks oligi laimata vanemvalvur A.S. tema ametikohustuste täitmise pärast.

§ 2751lg 1 süüteokoosseis on täidetud.

Kohus ei ole tuvastanud süüdistatava tegevuses süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kummaski temale esitatud süüdistuses. Kohtu põhjendus karistuse osas Karistuse mõistmisel arvestab kohus

§ 56

lg 1 järgi süüdistatava karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistusregistri teatisest ja kohtulahenditest nähtuvalt on E.K-d kriminaalkorras korduvalt karistatud (sh aastatel 1997-2005 kuuel korral). Seega on E.K olnud kuritegelikult väga aktiivne. Samuti on ta korduvalt kandnud karistusena vangistust reaalselt. Tartu Maakohtu 06.12.2005.a otsusega tunnistati E.K süüdi

§ 418

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.

§ 65

lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele E.K-le Tartu Maakohtu 08.04.2005 otsusega mõistetud karistus ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 13 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust. Käesoleval ajal kannab E.K liitkaristust, mis on talle mõistetud muuhulgas kahe esimese astme kuriteo, s.o mõrva katse ja röövimise eest. Mõistetud karistused ei ole hoidnud E.K-d vanglas uute kuritegude toimepanemisest. See näitab, et varasem karistus ei ole avaldanud talle mingit mõju hoidumaks edaspidi kuritegudest. Riigikohus on mitmetes lahendites selgitanud karistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17.05.

1. a otsuse nr 3-1-1-52-13 punktis 19 selgitatakse järgmiselt: „Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11). 10 Kohus leiab, et arvestades korduvate kuritegude iseloomu ja ohtlikkust, on E.K karistusandmeid võimalik kasutada kui tema isikut iseloomustavaid andmeid, mis näitavad tema poolt väljakujunenud ühiskonnaohtlikku käitumismustrit, mis annab võimaluse prognoosida tema edasist käitumist ja hinnata tema isikust tulenevat ohtu. Seega on E.K puhul tegemist isikuga, kes vaatamata varasemale karistusele ei ole oma käitumist muutnud. Uute kuritegude toimepanemine näitab, et E.K ei ole võimeline oma käitumist kontrollima ega muutma ja tal puudub selleks soov. See viitab üheselt sellele, et E.K suhtub võimalikesse karistustesse ükskõikselt. Varasemad karistused ei ole teda mõjutanud hoidumast uutest kuritegudest. Ka karistuse kandmise ajal kahjustab ka vanglas viibides teiste isikute heaolu ning on vanglas viibides jätkuvalt ohtlik ka väljaspool vanglat viibivatele isikutele. Kui lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, siis saab õiguskorda kaitsta vaid juhul, kui sellisel moel õigusvastaselt käituvat isikut karistatakse jätkuvalt vangistusega ja ühiskonna liikmetelele pakutakse sellega mõningast kindlustunnet. E.K pani mõlemad kuriteod toime esimese astme kuritegude eest mõistetud karistuse kandmise ajal.

§ 120

koosseisuga kaitstav õigushüve on inimese tervis – peamiselt vaimne, aga ka kehaline heaolu.

§ 120lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

E.K ei ole mitte mingil viisil näidanud toimunud osas üles kahetsust, mida võiks arvestada karistust kergendava asjaoluna. Vastupidi, E.K ei ole ennast kohtulikul uurimisel süüdi tunnistanud ning on üritanud minimeerida enda panust. Ähvardamise teos puudub süüdistataval enesekriitika ning ta õigustab oma tegu igati. Ähvardamise puhul esinevad süüdistataval koosseisuvälised raskendavad asjaolud

§ 58

punktides 1 ja 4 järgi – kuriteo toimepanemine omakasu motiivil ning endiste pereliikmete suhtes. E.K-d ajendas ähvardusteks peamiselt asjaolu, et ta nõudis kannatanutelt raha, pidades tütart ja endist naist oma võlglasteks, kellel on tema ees kohustused. Uuritud tõendid ei anna alust järeldada kannatanute kohustusi süüdistatava ees. Ka kohustuste olemasolul ei ole süüdistataval õigust nõuda kohustuste täitmist ähvardamisega. Kohtu hinnangul tuleb E.K süüd ähvardamise kuriteos lugeda suureks, kuivõrd ta on aastaid, antud kriminaalasja puhul tõendatult terve 2014. aasta vältel hoidnud endist abikaasat ja tütart pideva hirmu all neid ähvardades, võimendades seda hirmu vanglas viibinud isiku saatmisega kannatanute juurde ähvarduskirjaga. E.K tegevus oli süstemaatiline, väljakujunenud käitumine. Ei saa ka jätta arvestamata, et vanemapoolne käitumine sellisel viisil, nagu E.K seda on teinud, toob oma olemuselt ka täiskasvanud inimesele kaasa hingelisi läbielamisi. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole süüdistatavat võimalik mõjutada hoiduma samasugustest tegudest karistusega sanktsiooni keskmises määras ega selle lähedal. Kohus mõistab karistuse süü suurust, E.K isikut ja eripreventiivset eesmärki, samuti karistust raskendavaid kossseisuväliseid asjaolusid arvestades

§ 120

lg 1 järgi sanktsiooni ülemmääras.

§ 2751

lg 1 koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on avalik võim, selle funktsioneerimise tõhusus ning muuhulgas ka inimese au ja väärikus.

§ 2751näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kaheaastase vangistuse.

Kannatanu kinnitas, et tundis end solvatuna ja laimatuna. Roppusi sisaldava kirja adresseerimisega kannatanu tööandjale soovis süüdistatav kahjustada kannatanu mainet. Hinnates süü suurust

§ 275

1 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisel, leiab kohus, et teo tehiolud annavad aluse seisukohale, et süü pole sedavõrd suur, mis tingiks karistuse mõistmise sanktsiooni keskmises määras. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus ka keskkonda, kus kuritegu toime pandi ja isikute ringi, kellele laimu levitati. E.K püüdis 11 võimuesindaja laimamise puhul jätta muljet endast kui kannatanust, kes pidi laimava kirja kirjutama vanglaametniku käitumise tõttu. Uuritud tõendid ei anna alust vanglaametnikule midagi ette heita tema ametikohustuste täitmisel. E.K pani kuriteo toime vanglas karistust kandes ja andis vanglaametniku kohta laimavat teavet vangla juhtkonnale. Seega, arvestades isiku süü suurust, teo tehiolusid ning karistuse mõistmise üld- ja eripreventiivseid eesmärke, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, jäädes keskmisest määrast oluliselt allapoole, kuid ei pea võimalikuks karistuse mõistmist alammääras või alammäära lähedasena. Eeltoodust lähtudes mõistab kohus E.K-le karistuseks

§ 120

lg 1 järgi 1 aasta vangistust ja

§ 2751

lg 1 järgi 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel tuleb mõista liitkaristus kuritegude kogumi eest.

Arvestades süüdistatava aktiivset kuritegelikku käitumist karistuse kandmise ajal mõistab kohus liitkaristuse üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõistes kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 1 aasta ja 2 kuud vangistust. E.K kuriteod on toime pandud pärast eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Seetõttu tuleb talle mõista

§ 65

lg 2 alusel liitkaristus ka kohtuotsuste kogumi eest, suurendades mõistetud karistust Tartu Maakohtu 06.12.

1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 aasta 6 kuu ja 11 päeva vangistuse võrra. Kohtuotsuste kogumi eest E.K-le mõistetav liitkaristus on 3 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistusaja algust arvestada alates kohtuotsuse kuulutamisest 22.07.
2. a. Asitõendid ja nende suhtes rakendatavad abinõud. Kriminaalasjas on asitõenditeks 3 kannatanutele adresseeritud kirja, mis asuvad kriminaalasja juures (pakendid 1-3). Asitõenditeks on dokumendid, mis tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde. Kriminaalasjas ei ole esitatud tsiviilhagi. Menetluskulud. Menetluskulud koosnevad järgmistest kuludest: KrMS § 175 lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast KrMS § 179 lg 1 p 2 järgi 645 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsjale kohtueelses ja kohtumenetluses makstud advokaaditasust kaitseülesande täitmise eest 672 eurot. Menetluskulude summa on 1317 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel jäävad menetluskulud süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatava kanda. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud makseinfot kasutades. KrMS § 417 lg 2 alusel on menetluskulude vabatahtliku tasumise tähtaeg üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kaitsja taotles KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude osalist riigi kanda jätmist ja süüdistatava kanda jäävate menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist. Taotluse põhjenduste kohaselt on süüdistataval rahaprobleemid ja halvad suhted kannatanutega. Süüdistataval ei ole raha vanuse ja tervise pärast ning vanglas ei ole võimalik töötada. Kohus leiab, et kaitsja taotlus ei ole põhjendatud. 12 KrMS § 180 lg 3 järgi menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohtule ei ole esitatud dokumente, mille alusel saab hinnata E.K varalist olukorda. Ainuüksi karistuse kandmine vanglas ei ole asjaolu, millest on küllaldaselt alust järeldada, et menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Dokumentaalne tõend (tl 73) näitab, et E.K-l on sissetulekuid. Talle on erinevad isikud teinud raha ülekandeid, mida süüdistatav kasutab. Süüdistatav andis ütlusi ka varade kohta, mida ta on käsutanud, nimetades hooneid ja kinnistut. Kohtule ei ole teada, kas need varad on ka praegu E.K valduses või omandis. E.K vanuse tõttu ei ole ta pensioniealine. Töövõimelisena on tal võimalik töötada ja teenida sissetulekut. Ei ole välistatud töötamine ka karistuse kandmise ajal vanglas. Suhted kannatanutega ei saa mõjutada süüdimõistetu maksevõimet. Nendel põhjustel ei ole alust järeldada, et varaline olukord ei võimalda E.K-l kriminaalmenetlusega kaasnevaid kulusid täies ulatuses tasuda. Menetluskulude riigi kanda jätmine ei ole põhjendatud. KrMS § 180 lg 3 järgi kohus võib määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ositi. Antud juhul ei näe kohus ositi hüvitamise määramiseks eesmärgipärast otstarvet. Süüdistatava rahaprobleemidest tuleneb asjaolu, et temal puudub tahe vabatahtlikult menetluskulusid hüvitada. KrMS § 417 lg 2 järgi kui menetluskulud jäävad vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul tasumata, pööratakse kohtuotsus selles osas sundtäitmisele ja saadetakse kohtutäiturile täitmiseks. Täitemenetluses selgitab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku sätetest juhindudes välja võlgniku varalise olukorra ja otsuse täitmise võimalused. Ene Muts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 13