Obsah (8)

§ 113§ 30§ 29§ 421§ 42§ 402§ 4034§ 4033

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 5. veebruar 2025, xxx kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-10777 Tsiviilasi TF Ba

§ 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 990,64 eurolt alates 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni.

1. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.
2. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus
3. Menetluskulud jätta 91% ulatuses TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kanda ja 9% ulatuses Z.J K. kanda.
4. Kohus määrab menetluskulud kindlaks pärast käesoleva määruse jõustumist. Kaja esitamine Kostja võib esitada xxx Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi on kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Koos kajaga esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja kostja väidete kohta tõendid. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv, mis vastab poolele hagihinnale, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Riigilõiv tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS, nr EE221700017003510302 Luminor Bank AS või nr EE567700771003819792 LHV Pank. Maksekorralduse selgitusse märkida tsiviilasja number. Koos kajaga tuleb esitada andmed riigilõivu tasumise kohta. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse xxx Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD
5. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 28.07.2023 hagiavalduse Z.J K. (Z.J) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7329,09 eurot, kuni 28.07.2023 sissenõutavaks muutunud viivise 3707,42 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõudelt 6822,63 eurolt alates 29.07.2023 kuni põhinõude tasumiseni.
6. Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled 04.12.2020 võlatunnistuse nr 229382 ning võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud maksekokkuleppe, millega kostja tunnistas, et võlgneb hagejale 7520,09 eurot, millest põhisumma on 6936,71 eurot, viivis 45,92 eurot, kahjuhüvitis 40 eurot ja intress 497,46 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu 100 eurot.
7. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 16.11.2023 määrusega, andes kostjale 20 päeva hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressil ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus toimetas menetlusdokumendid kostjale kätte 2 kostja tööandja vahendusel. Kostja sai hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse kätte 24.01.2024 ning seega oli viimane päev hagile kirjaliku vastuse esitamiseks 13.02.
8. Kostja ei ole esitanud kohtule vastust ega muul viisil hagile reageerinud.
9. 08.04.2024 märkis hageja kohtunõudele vastates, et enne võlatunnistuse nr 229382 sõlmimist oli hageja ja kostja vahel 10.03.2015 sõlmitud tarbijakrediidileping nr 500106302, mille alusel sai kostja laenu summas 2000 eurot. 12.08.2015 sai kostja lisalaenu summas 339 eurot, 10.03.2016 600 eurot, 15.07.2016 500 eurot ning 27.12.2017 7000 eurot. Kokku sai kostja laenu 10 439 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. Kostjal jäi tasumata 10.08.2020, 10.09.2020, 10.10.2020 ja 10.11.2020 osamaksed. 08.11.2020 saatis hageja krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja kostjaga sõlmitud lepingu üles 23.11.
11. 10.12.2024 määrusega kaasas kohus menetlusse Rediem Capital AB iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. KOHTU SEISUKOHT
12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.
13. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.
14. Ringkonnakohus on selgitanud, et kui tagaseljaotsuse tegemise eeldused on täidetud, kuid kohtu hinnangul on hagi õiguslikult põhjendatud vaid osaliselt, on kohtul TsMS § 407 lg 1 järgi õigus rahuldada hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt ning jätta see ülejäänud osas TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 222-145432, p 23).
15. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik hagi rahuldada osaliselt tagaseljaotsusega, kuid ülejäänud osas võtta seisukoht n-ö sisulise otsusega.
16. Hageja ja kostja on 04.12.2020 sõlminud maksekokkuleppe/võlatunnistuse nr
17. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud maksekokkulepe on tehinguline deklaratiivne võlatunnistus, põhjendades seda järgnevalt.
18. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hageja on majandustegevuses tegutsev äriühing ja kostja on tarbija. Kõrgema kohtu seisukoha kohaselt tuleb nii võlakokkuleppe kui ka esialgse võlasuhte osas eeldada, et kostja kui tarbijaga oli sõlmitud tarbijakrediidilepingu tunnustele vastav leping (vt Tallinna Ringkonnakohtu määrus nr 2-22-150688, p 10.2). 3 Riigikohus on selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust. Seega on konstitutiivse võlatunnistusega tegemist siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

§ 29

). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu otsus nr 2-19-5601, p 16.2) Kui poolte ühist tegelikku tahet ega

§ 29

lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole võimalik tõendada, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (

§ 29lg 4).

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka

§ 29

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti

§ 29

lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et võlatunnistuse nr 229382 puhul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu, et pooltel oli soov luua abstraktne kokkulepe algse lepingu kõrvale. Kokkulepetest on võimalik saada aru, et eelnevalt on sõlmitud laenuleping, kuivõrd selle alusel on tekkinud mh intressivõlg, võlg ning poolte tahe on selle võla tasumiseks kokku leppida uues maksegraafikus ja sellega seotud tingimustes. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimist deklareeritakse vaid kokkulepete teisel leheküljel. Dokumendi sisust konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise soovi ei nähtu. Samuti leiab kohus, et tarbija ei pruugi üldse teadvustada, et ta allkirjastab (hageja väitel) konstitutiivse võlatunnistuse. Võlatunnistuse esimesel leheküljel ei ole sellekohast märget, on vaid viide maksekokkuleppe sõlmimisele. Võib ka eeldada, et enamik tarbijaid ei saa aru, mida termin „konstitutiivne võlatunnistus“ tähendab ja mis on selle õiguslikud tagajärjed. Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Võlatunnistuse tõlgendamisel saab arvestada, et poolte eesmärgid ühtivad osas, kus kostjal võimaldatakse võlgnevuse tasumist maksegraafiku alusel. Poolte ühiseks eesmärgiks ei saa lugeda tunnistatava võlgnevuse kõrvale uue iseseisva kohustuse tekitamist. Vaidlusaluse võlatunnistusega on võlausaldaja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis tuleneb algsest tarbijakrediidilepingust. Seega on kohtu hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tegemist ei olnud võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, vaid õiguslikult siduva võlatunnistusega. 12. Riigikohus on 24.11.2023 lahendis tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-s 27 selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel (vt sama määruse p 13). Kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena 4 võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr (vt sama määruse p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt sama määruse p-d 17-23). Kui võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa

§ 421

. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine ka

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised (Riigikohtu määrus 2-21-13098, p 28). Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (Riigikohtu määrus 221-13098, p 29). Hageja ja kostja vahel sõlmitud võlatunnistuse teisel leheküljel on sätestatud järgmine punkt: „Võlgnik kinnitab Võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega kaotab Võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem Võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada Võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid“. Kohus on seisukohal, et tüüptingimustel vormistatud deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav

§ 421teises lauses nimetatud kokkuleppena.

Kuivõrd võlatunnistustega on kostja kui tarbija loobunud õigusest esitada nõudele mistahes vastuväiteid, on võlatunnistus kohtu hinnangul tervikuna tühine. Seega tuleb hageja võlatunnistustest tulenev põhinõue ja sellega seonduvad kõrvalnõuded kostja vastu jätta rahuldamata.

1. Kohus andis hagejale 07.03.2024 määrusega ning täiendavalt 17.01.2025 määrusega võimaluse tuua esile ja tõendada, et on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Hageja 08.04.2024 esitatu põhjal on kostja sõlminud hagejaga 10.03.2015 laenulepingu nr 500106302, mille alusel sai kostja laenu summas 2000 eurot. 12.08.2015 sai kostja lisalaenu summas 339 eurot, 10.03.2016 600 eurot, 15.07.2016 500 eurot ning 27.12.2017 7000 eurot. Hageja taotleb alternatiivselt nõude rahuldamist aluslepingu alusel.
3. Viidatud laenulepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega

§ 402lg 1 mõttes.

Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034

). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

1. märtsi
2. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu
3. novembri
4. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja 5 krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. xxx krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. xxx krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 16. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud 08.04.2024 esitatud vastuses, et enne 10.03.2015 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 6000 eurot ja kohustused 700 eurot. Enne 12.08.2015 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 495 eurot ja kohustused 0 eurot. Peale laenutaotluse heakskiitmist saaksid isiku kohustused olema 311,87 eurot kalendrikuus ning sissetulekute ja kohustuste suhtarv on 63%. Enne 10.03.2016 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 6000 eurot ja kohustused 1000 eurot. Kohustused on kalendrikuus 344,47 eurot ja suhtarv 64,63%. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistrisse, mille kohaselt taotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Enne 15.07.2016 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 6000 eurot ja kohustused 1500 eurot. Enne 27.12.2017 lepingu sõlmimist esitas kostja laenutaotluse, milles märkis oma sissetulekud 7000 eurot ja kohustused 2000 eurot. Kohustused on kalendrikuus 460,69 eurot ja suhtarv 62,51%. Riigikohus on

1. novembri
2. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 6 tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingute sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. 17.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus selgitas hagejale, et hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Hageja esitas 03.02.2025 tagasimaksete arvestuse ning täpsustas nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõla 990,64 eurot ning viivise alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 intressimääraga võrdses määras 19,90%. Kostja pidi tasuma sõlmitud lepingute kohaselt kokku 10 439 eurot. Kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 9448,36 eurot. Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõla katteks. Kostjal on hagejale põhivõlast tasumata järelikult 990,64 eurot (10439-9448,36). Seega rahuldab kohus hageja põhinõude ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva põhivõla 990,64 eurot. Hageja on arvestanud nõude ümberarvestamisel intressimääraks 0%. Kohus lähtub hageja esiletoodust. 18. Hageja on esitanud hagiavalduses kostja vastu viivisenõude. 03.02.2025 esitatud seisukohas märgib hageja, et juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tasuda viivis alates lepingu 7 lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 intressimääraga võrdses määras 19,90% aastas. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on intressi alanemine seadusjärgse määrani. Hageja viivise nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on põhjendatud ja asjakohane mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses viivisemääras, s.o

§ 113lg 1 alusel.

Kohus mõistab hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt 990,64 eurolt alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

19. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi TF Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlmitud laenulepingute osas ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 990,64 eurot ja viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 990,64 eurolt alates 11.01.2025 kuni põhinõude tasumiseni.

1. Kohus tunnistab tagaseljaotsuse omal algatusel viivitamata täidetavaks TsMS § 468 lg 1 p-st 2 tulenevalt. Menetluskulude jaotus
2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 167 lg 1 sätestab, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule.
3. Hageja palus kostjalt välja mõista võlatunnistuse alusel põhivõlgnevuse 7329,09 eurot ja viivise 3707,42 eurot, kokku 11 036,51 eurot. Kohus mõistis käesoleva otsusega kostjalt välja 990,64 eurot. Hagi rahuldati ligi 9% ulatuses.
4. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 91% ulatuses hageja kanda ning 9% ulatuses kostja kanda. Seda menetluskulude jaotust tuleb TsMS § 167 lg 1 alusel arvestada ka kostjalt kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmisel.
5. 10.12.2024 määrusega kaasas kohus Rediem Capital AB menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Toimiku materjalide kohaselt osalesid hageja ja kolmas isik kohtumenetluses lepingulise esindaja kaudu. Kohtul puuduvad hageja ja kolmanda isiku menetluskulude nimekirjad ja ka kostja seisukoht eelnimetatud menetluskulude kohta. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast käesoleva otsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 8