Obsah (11)

§ 162§ 637§ 2§ 176§ 218§ 180§ 181§ 639§ 168§ 150§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Neve Uudelt, Maris Kuurberg Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2025. a, Tallinn Kohtuasja number 2-22-218 Kohtuasi A.J-i ha

) § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda. 2.

1. Kostjatele osutatu õigusabiteenust tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks), mis oli arvestades lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja õigusteenuse turuhinda, samuti asja vähest keerukust arvestades, põhjendatud. Kostjatele osutati õigusabi kokku 6,7 tunni ulatuses. Kohus luges kõik kostjate esindaja tehtud toimingud ja nende ajakulu põhjendatuks. Kulud lepingulisele esindajale olid 20% käibemaksumäära ajal kokku 705,60 eurot (4,2 tundi x 140 eurot + 20% km) ning 22% käibemaksumäära ajal kokku 427 eurot (2,5 tundi x 140 eurot + 22%). Kohus mõistis hagejalt välja kostjate menetluskulu 1132,60 eurot (sh käibemaks). 4 2-22-218 Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse. 3.
3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusnorme ning tegi vastuolulise ja kallutatud otsuse. Maakohus venitas põhjendamatult asja menetlemisega ega teinud õigetel aegadel erinevaid menetlustoiminguid. Sellega rikuti hageja põhiõigusi ausale ja võimalikult kiirele menetlusele. Lisaks jäeti põhjendamatult rahuldamata hageja korduvad taotlused ja avaldused ning arutamata hageja edastatud kompromissleping. 3.
4. Lisaks ei arvestanud kohus hageja olukorraga, vaid ainult kostjatega. Praegune elatisevõlgnevuse sundtäitmine kannab endas pigem kostjate perekonna majandusliku olukorra parandamise eesmärki. Kuna kostjate vajadused on kaetud perioodilise elatise maksmisega, ei ole nn elatise võlgnevuse sissenõudmine mõistlik. Hageja pakkus esitatud kompromissis välja tingimused, millega ta oleks nõus. Kuna hageja perre on lähiajal sündimas laps, siis hageja äärmiselt raske majanduslik olukord ei ole kellegi huvides. 3.
5. Kuna hageja pöördus kohtusse põhjusel, et oma äärmiselt rasket majanduslikku olukorda leevendada, oli vastuoluline kohtu otsustus jätta kostjate menetluskulud hageja kanda. Hageja viitas

§ 162lg-le 4.

Kuna hageja sissetulek on üksnes 410 eurot, siis ka see asjaolu kinnitab menetluskulude jaotuse ebamõistlikust. 3.

1. Kui kostjad soovivad, et hagejal tuleb kostjate kasuks otsusega välja mõistetud menetluskulu kanda nende ema kontole, siis peaks kostjate ema ka tõendama, et tema on kostjate lepingulisele esindajale sellise summad ka üle kandnud. Ka menetluskulude kostjate ema kontole kandmine tekitab küsimusi. Menetluse edasine käik
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.11.2024 määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja määras hagejale tähtaja apellatsioonkaebuse järgmiste puuduste kõrvaldamiseks: täpsustada, mis ulatuses on maakohtu otsust vaidlustatud; täpsustada, missugust ringkonnakohtu lahendit hageja taotleb; tasuda apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõiv 840 eurot või esitada füüsilise isiku menetlusabi taotlus ja selgelt märkida, milliste maakohtu tuvastatud asjaolude, järelduste ja õiguslike põhjendustega apellant ei nõustu.
3. Hageja esitas 08.12.2024 taotlused menetlusabi ja riigi õigusabi saamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

§ 637lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik 5 2-22-218 perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

1. Hageja apellatsioonkaebuse väited ei annaks alust apellatsioonkaebust rahuldada. 8.
2. Hageja väidab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja korduvad taotlused ja avaldused, kuid hageja ei ole kaebuses esile toonud, millised hageja taotlused ja avalduse maakohus jättis rahuldamata, mh, kuidas see võis mõjutada tsiviilasja lahendamist. 8.
3. Kui hageja eesmärk on kohtusse pöördumisega oma äärmiselt rasket majanduslikku olukorda leevendada, mis on seotud täiteasjades täitemenetluste läbiviimisega, siis on hageja õige õiguskaitsevahend TMS § 45 järgse avalduse kohtule esitamine, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. Kolleegium selgitab, et siinses menetluses oli läbivaatamisel hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. TMS § 221 lg 1 järgse hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine. 8.
4. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 2

sätestab tsiviilkohtumenetluse kolm põhieesmärki: asja õige lahendamine, mõistlik menetlusaeg ja võimalikult väikesed kulud. Hageja väide, et maakohus menetles asja liialt pikalt, ei ole aluseks maakohtu lahendi muutmiseks. Samuti ei ole asjakohane hageja väide, et kuna kostjate vajadused on kaetud perioodilise elatise maksmisega, ei ole nn elatise võlgnevuse sissenõudmine mõistlik. Maakohus tuvastas, et vanemate vahelisel kokkuleppel on hageja maksnud elatist vabatahtlikult ka muul viisil, kuid see ei anna käesoleval juhul alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest teistsugusel viisil elatise maksmise kohustuse täitmist on juba täitmisele esitatud võlgnevuse arvestamisel arvesse võetud. Samuti on elatise võlgnevuse puhul arvesse võetud seda, et hageja on perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 vahetult kostjaid ülal pidanud. 8.4. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis hagi täieliku rahuldamata jätmise tõttu õigesti menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Hageja on apellatsioonkaebuses viidanud

§ 162lg-le 4.

Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard - menetluskulude väljamõistmine peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

§ 162

lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (vt nt RKTKm 27.11.2019, 2-17-18531/37, p 20). Kolleegium on seisukohal, et üksnes selle tõttu, et hagejal on raske majanduslik olukord ja suur elatise võlgnevus, ei ole põhjendatud kohaldada

§ 162lõiget 4.

8.5. Hageja on avaldanud kahtlust, kas kostjad (kostjate seaduslik esindaja) on tegelikult hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud. Kolleegium selgitab, et

§ 176

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

§ 176

lg 6 lause 2 sätestab, et kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Riigikohus on selgitanud, et kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on

§ 218

lg 1 p 1 järgi (vande)advokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma

§ 176lg 6 esimest lauset kohaldamata (RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11).

Kuna siinses asjas on kostjate lepinguline esindaja

§ 218

lg 1 p 1 järgi advokaat, kelle kulude 6 2-22-218 hüvitamist kostjad menetluskulude nimekirja esitamisega taotlesid, ei tekkinud ringkonnakohtul kahtlust, kas kostjatel on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda. Lisaks ei ole lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 18). 9.

§ 180

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu maksmisest, või määrata, et isik võib tasuda riigilõivu osamaksetena kohtu määratud tähtaja jooksul. Taotlejale antakse

§ 181

lg 1 järgi menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Kolleegium on seisukohal, et kuna esitatud apellatsioonkaebus on selles toodud asjaoludel õiguslikult perspektiivitu, ei ole täidetud

§ 181

lg 1 p 2 eeldus hagejale menetlusabi andmiseks ja hageja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata. 10.

§ 180

lg 1 p 3 näeb ette, et menetlusabina võib kohus isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seejuures ei anta riigi õigusabi mh juhul, kui esitatud apellatsioonkaebus on ilmselgelt edulootuseta (RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5). Kuna kolleegium leidis eelnevalt, et apellatsioonkaebus on selles toodud asjaoludel õiguslikult edulootuseta, siis välistavad RÕS § 7 lg 1 p-d 2 ja 5 hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks. Hageja riigi õigusabi saamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. 11.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle kostjatele vastamiseks edastamist, siis ei saanud kostjatel apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 12. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist. 13. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

14.

§ 638lg-st 9 ja § 191 lg 1 lausest 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 7 2-22-218 8