Obsah (11)

§ 429§ 428§ 162§ 150§ 656§ 657§ 232§ 405§ 173§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2025, Tartu Tsiviilasja number

§ 429

lg 1 alusel, sest see ei riku avalikku huvi ning lõpetas selles osas menetluse (

§ 428lg 1 p 3).

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta ja tahte vastaselt. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Kostja esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja laadis ise alla kaughaldusprogrammid, mille abil said kolmandad isikud kontrolli kostja arvuti üle. Sellise tegevusega ei ole kostja näidanud üles kohast hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist, siis tuleb Riigikohtu praktikat arvestades eeldada, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud (RKTKo 16.12.2019, nr 2-16-124450, p-d 22– 23). Maakohus leidis, et praegusel juhul ei sõltu tsiviilasja lahendus kriminaalasjast nr XXXXXXXXXXXX. Kriminaalmenetlus on KrMS § 2001 lg 1 alusel kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu lõpetatud. See tähendab, et menetluse käigus pole kindlaks tehtud, kas toime on pandud kuritegu ja kes selle eest vastutab. Eeltoodule tuginedes luges maakohus tuvastatuks, et kostja on sõlminud tarbijakrediidilepingu ja talle on võimaldatud krediiti 3000 eurot. Kostja on hagejale tagastanud 1239,89 eurot, tasumata on 1760,11 eurot, selle summa mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja. Menetluskulud jättis maakohus

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja makstud riigilõivust (420 eurot) 367,50 eurot. Maakohus leidis, et kuna pärast nõude vähendamist oli hageja nõudele (1760,11 eurot) vastav riigilõiv 315 eurot, tuleb kostjalt välja mõista nii see summa kui ka see osa ülejäänud riigilõivust (52,50 eurot), mida hageja ei saa tagasi taotleda

§ 150lg 2 p 2 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas
2. septembril 2024 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 367 eurot 50 senti koos viivisega (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2–5). Kostja palub saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule ja jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi

§ 656

lg 1 p 1 tähenduses sellega, et märkis alles otsuses, et menetles asja lihtmenetluse reeglite järgi ega andnud luba edasikaebamiseks. Menetlusosaline ei peaks alles lõpplahendist teada saama, milliste reeglite järgi kohus asja menetles. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Selline järeldus on ekslik. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX läbi viidud menetlustoimingutega on tuvastatud, et kindlaks tegemata jäänud isikud said ebaseaduslikul teel kontrolli kostja arvuti üle ning võtsid tema nimel mitmeid laene erinevatelt laenupakkujatelt. Eelkirjeldatud olukord ei ole samastatav Riigikohtu lahendis nr 2-16-124450 kirjeldatud tehioludega, millele maakohus viitas. 3 Hageja selgitustest ega ka ühestki teisest tõendist ei nähtu, et kostja oleks andnud oma isikut tõendava dokumendi või PIN-koodid kõrvalistele isikutele või rikkunud muul viisil hoolsuskohustust. Kuna kostja tahteavaldus krediidiandjaga lepingu sõlmimiseks puudub, siis ei ole lepingut sõlmitud. Kostja tahteavalduse olemasolu tõendamise kohustus oli hagejal ja hageja ei ole lepingu sõlmimist tõendanud.

1. Hageja vaidles vastu nii apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisele kui ka kaebusele, paludes jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus ei andnud luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Üksnes juhul kui kohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, võib esitada apellatsioonkaebuse. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ei ole rikkunud menetlusõiguse normi ega ebaõigesti hinnanud tõendeid, seetõttu puudus alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Kostja esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kostja laadis ise alla kaughaldusprogrammid, mille abil said kolmandad isikut kontrolli kostja arvuti üle. Sellise tegevusega ei ole kostja näidanud üles kohast hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hoolsuskohustuse täitmist, siis tuleb viidatud Riigikohtu seisukohta arvestades eeldada, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise

§ 657

lg 1 p 2 alusel maakohtule asja uueks arutamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

1. Pooled vaidlevad selles, kas kostja avaldas tahet sõlmida sidevahendite abil
2. detsembril 2021 krediidileping Ferratumiga ja võtta 3000 eurot laenu. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tema PIN koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt, kostja ei ole tõendanud, et ta näitas üles kohast hoolsust ja tegi kõik endast oleneva, et tema PIN koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse, mistõttu kolmandad isikud said kontrolli kostja arvuti üle. Seetõttu eeldas maakohus, et tahteavalduse krediidilepingu sõlmimiseks andis isik, kellele ID kaart ja PIN koodid olid väljastatud.
3. Ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega ei nõustu.
4. Asjas ei ole vaidlust, et vaieldav leping sõlmiti sidevahendite abil. Hageja selgituste kohaselt pidi tarbija selleks panga iseteeninduskeskkonnas taotlema konto avamist. Samal kuupäeval edastas pank läbi iseteeninduse keskkonna tarbija e-posti aadressile tervituskirja, lepingu üldtingimused ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Tarbija pidi tahteavalduse kinnitamiseks logima oma isikukoodi ja tarbijale saadetud PIN koodi kasutades iseteenindusse ja sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel saadetud kinnituskoodi. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja on andnud lepingu tekkimise eelduseks vajaliku tahteavalduse kas ise või esindaja kaudu. 4
5. Riigikohus on
6. juuni 2024 lahendis tsiviilasjas nr 2-23-11584 selgitanud, et kolleegiumi varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid kolmandatele isikutele, peab ta tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Tsiviilasjas nr 2-16-124450 (sellele lahendile viitas ka maakohus) on kolleegium poolte tõendamiskoormise jaotust selgitades märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKm
7. juuni 2024, 2-23-11584, p 10; RKTKo
8. detsember 2019, 2-16-124450, p 22). Riigikohus kordas
9. juuni 2024 lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt RKTKo
10. detsember 2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd RKTKo
11. detsember 2019, 2-16124450, p-d 23 ja 24; RKTKm
12. juuni 2024, 2-23-11584, p 11).
13. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta enda isikutunnistust ega selle kasutamiseks vajalikke koode kolmandale isikule andnud. Kostja väidete kohaselt said tundmatud kurjategijad selleks loodud tarkvara kasutades kontrolli kostja arvuti üle ning kasutasid seda laenukohustuste võtmiseks. Eeltoodut arvestades on asja lahendamiseks vajalik tuvastada, kas kolmas isik algatas kostja identiteeti kasutades laenutaotluse protsessi Ferratumi iseteenindusportaalis ning autentis kostja.
14. Maakohus ei ole käesolevas asjas tuvastanud, millisele lepingule ja millisel viisil kostja tahteavalduse andis. Vaidlusalust lepingut maakohtule esitatud ei ole. Hageja väidab, et leping on sõlmitud Ferratumi iseteeninduskeskkonnas.
15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule esitatud PPA
16. jaanuari 2023 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on tõendatud, et kostja teatas
17. veebruaril 2022 politseile, et perioodil august - detsember 2021 pakuti talle telefoni teel võimalust tegeleda investeerimisega, millega kostja nõustus. Osavate mõjutuste abil suudeti kostja panna alla laadima kaughaldusprogramme Any Desk ja TeamViewer ning saadi kontroll kostja arvuti üle, võeti kostja nimel mitmeid laene erinevatelt laenupakkujatelt (Bondora AS, Raha 24 ja Monefit) kogusummas ca 6000 eurot. Kuriteo kvalifikatsiooniks on määruses märgitud KarS § 213 lg
18. Asitõendina on asja juurde võetud CD-R plaat kostja Swedbanki pangakonto väljavõttega; DVD-R plaat kostja arvutist kopeeritud kausta materjalidega „Pettuse materjalid“ ja neid hoitakse kriminaaltoimiku materjalide juures. Kostja tunnistati asjas kannatanuks. Kriminaalmenetluse käigus ei ole tuvastatud isikut, keda oleks alust kahtlustada selle kuriteo toimepanemises.
19. Kostja selgitas maakohtu menetluses, et vahetult pärast laenusumma laekumist kostja pangakontole
20. detsembril 2021 kanti see samal päeval edasi Leedu Vabariigis tegutsevasse Revolt panka ning sealt edasi Quppy Europe OÜ nimelise ettevõtte pangakontole Suurbritannias. Puuduvad andmed, kas ja millisele aadressile edastas krediidiandja läbi iseteeninduskeskkonna kostjale väidetava e -kirja hagis nimetatud dokumentidega. Kostja märgib, et krediidiandja ei täitnud oma kohustusi laenu andmisel ega veendunud, et sõlmib lepingu kostjaga.
21. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga tõenditele, et kostjale on etteheidetav kaughaldusprogrammide arvutis allalaadimine, mistõttu kaotas kostja kontrolli oma arvuti ja PIN koodide üle. Kuigi teo toimepanijat pole politseil õnnestunud tabada ja kellelegi ei ole 5 kahtlustust esitatud, saab ringkonnakohtu hinnangul esitatud tõendiga lugeda tõendatuks, et kostjalt peteti Smart-ID koodid välja. PPA määrusest nähtub, et kriminaalasi on algatatud KarS § 213 lg 1 tunnustel arvutikelmuses. Arvutikelmus toimub teisele isikule varalise kahju tekitamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Pikaaegse uurimise tulemusena ei ole küll isikut tuvastatud, kellele esitada kahtlustus, kuid kriminaalmenetluse lõpetamine ei välista uurimisasutuse edasist tegevust informatsiooni kogumisel kriminaalasja lahendamiseks. Samas on määrusega tuvastatud, et kostja suhtes on toime pandud kuriteo tunnustega tegu, menetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu. Lisaks nähtub asja materjalidest, et saadud raha on kohe edasi kantud kostja kontolt kolmanda isiku kontole. Olukorras, kus politsei ja prokuratuur ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt.
22. Maakohus juhtis
23. septembri 2023 puuduste kõrvaldamise määruses enne asja menetlusse võtmist hageja tähelepanu hagiavalduse puudustele ja palus hagejal selgitada, millest nähtub, et kostja avaldus kohustuse võtmiseks oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning et lepingus olid olemas VÕS §-des 404 või 405 sätestatud andmed. Hageja ei pidanud vajalikuks menetluse käigus neid andmeid esitada. Samas jättis maakohus tõendite hindamisel ja hagi rahuldamisel täielikult tähelepanuta, et hageja on üksnes väidetavat kostjaga lepingu sõlmimist hagiavalduses kirjeldanud, kuid tõendeid lepingu sõlmimise kohta esitanud ei ole, seejuures ei ole hageja ka tõendanud, et ta edastas kostjale nn kinnituskoodi Ferratumi iseteeninduses kasutamiseks.
24. Kuna ringkonnakohus tuvastab kogutud tõendite alusel, et kostja suhtes pandi tõenäoliselt toime kuritegu (arvutikelmus), mille tulemusena said kolmandad isikud kontrolli tema arvuti ja seal olevate isikuandmete üle, ei ole kostja andnud oma isikuandmeid kolmandatele isikutele vabatahtlikult ega hooletusest selleks, et nende abil tehtaks tehinguid. Seega puudus kostjal tahe ka kolmanda isiku volitamiseks tema nimel Ferratumilt laenu võtma. Maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust (

§ 232

lg 1) ja asunud põhjendamatule järeldusele, et PIN koodid on kostja valdusest välja läinud hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ja kostja tuleb lugeda tema nimel antud tahteavalduste andjaks. Asjaolu, kas laenuandja pidi aru saama, et kostjana esineb kolmas isik, keda kostja ei olnud volitanud, ei oma kostja tahte kindlakstegemisel tähtsust.

1. Seega on kostja käesolevas asjas oma tõendamiskoormise täitnud ja tõendanud, et temalt peteti isikuandmed, sh koodid välja ja laenulepingu Ferratumiga sõlmis keegi teine isik. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingut Ferratumiga sõlminud ja muule õiguslikule alusele hageja tuginenud ei ole, siis ei ole kostjal hageja ees kohustust. Kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja ei ole tehingut heaks kiitnud. Asja materjalidest ei nähtu, kuidas krediidiandja veendus, et ta sõlmis lepingu kostjaga. Asjaolu, et kostja on siiski tasunud lepingujärgseid makseid ei ole käsitletav tehingu heakskiiduna TsÜS § 129 lg 1 teise lause tähenduses, sest kostja on koheselt pöördunud kuriteo teatega politsei poole. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kostja oleks praegusel juhul alusetult rikastunud laenusumma arvel.
2. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
3. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi asja lihtmenetluses lahendades, sest seadus ei nõua selle kohta eraldi määruse tegemist ega sellest pooltele eraldi teatamist (

§ 405lg 3).

See, kas tegemist on lihtmenetluse asjaga, sõltub üksnes nõude väärtusest. Samas ei tähenda see seda, et kohus võib läheneda menetlusreeglitest kõrvalekaldumisele juhuslikult. Menetlusosalistele peab olema arusaadav, 6 millises osas kohus menetlust lihtsustas ja see peab olema kontrollitav ka edasikaebemenetluses. Arvestades ringkonnakohtu põhjendusi kaebuse rahuldamisel ei oma aga see asjaolu praegusel juhul asja lahendamisel tähtsust. 22. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 367,50 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotist (

§ 173lg 3).

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude kostjalt väljamõistmisel on maakohus rikkunud menetlusnormi ka sellega, et on mõistnud lisaks hagi rahuldatud osalt tasumisele kuulunud riigilõivule 315 eurot kostjalt välja hageja kasuks ka riigilõivu osa 52, 50 eurot, millises ulatuses hageja ei saa taotleda seoses nõude vähendamisega riigilõivu tagastamist. Maakohtu määrusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel peab kostja kandma hageja tasutud riigilõivuga seotud kulud olukorras, kus hageja loobub menetluse kestel osast oma nõudest ja ei saa

§ 150lg 2 p 2 alusel mitte kogu nõudelt tasutud riigilõivu tagasi.

Hageja ei loobunud oma nõudest mitte seetõttu, et kostja oleks nõude rahuldanud. Seaduses puudub alus jätta kostja kanda hageja riigilõivu see osa, mida kostja nõuet vähendades riigilt tagasi taotleda ei saa. 23. Ringkonnakohus jätab

§ 162lg 1 alusel poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda.

1. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus õigusabikulu 1 h eest 170,80 (koos käibemaksuga, mida kostja ei saa tagasi nõuda). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suuruseks 485,80 eurot, sh õigusabikulu 1 h eest 170,80 eurot ja riigilõiv apellatsioonkaebuselt 315 eurot. Kostja palub mõista menetluskulude väljamõistmisel välja ka viivise tasumata menetluskulult.
2. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude välja mõistmiseks tuleb rahuldada. Kostja kulutused õigusabile on

§ 175lg 1 mõttes vajalikud ja põhjendatud.

Kulutused on kooskõlas esitatud menetlusdokumentide mahu ja tsiviilasja keerukusega. Hagejalt tuleb välja mõista kostja menetluskuluna maakohtus 170,80 eurot ja ringkonnakohtus 485,80 eurot, millele lisandub vastavalt

§ 177lg-le 4 ja kostja taotlusele viivis.

(allkirjastatud digitaalselt) 7