KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 28.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-5535 Kohtuas

§ 376lg 4 järgi hagi muutmisega.

Hilisem õigusliku kvalifikatsiooni täiendus ei muuda nõude kohtule esitamise fakti.

1. Täiendavalt märkis maakohus, et pankrotivõlgnik esitas 28.01.2019 saneerimisavalduse ja saneerimismenetlus kestis kuni 08.07.
2. TsÜS § 160 lg 1 p 3 1 kohaselt peatub aegumistähtaeg pankrotivõlgniku saneerimisavalduse esitamisega.
3. Maakohus rahuldas hageja nõude mõista kostjalt välja 44 640 eurot VÕS § 1028 lg 1 alusel. Maakohus rahuldas ka hageja viivisenõuded. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude, puudus vajadus analüüsida alternatiivset, s.o tagasivõitmise nõuet. Apellatsioonkaebus
4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha määruse, millega jätta hagi läbi vaatamata või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
5. Hageja ei tasunud pärast nõude täpsustamist, s.o viivisenõude lisamist ja uue alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamist, hagiavalduselt tasumisele kuuluvat riigilõivu. Kostja ei nõustu maakohtuga, et pankrotihaldurit riigilõivu tasumisest vabastav riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 2 p 5¹ hõlmab ka viivisenõuet.
6. Maakohus rikkus

§ 376

, kui võttis menetlusse hageja muudetud nõuded ilma selleks vajalike nõusolekuteta. Hagi muutmiseks ei olnud kostja ega kohtu nõusolekut. Hageja esitas nõude rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. Pärast hagi menetlusse võtmist muutis hageja oma põhinõuet, paludes esmase nõudena mõista kostjalt välja võlg alusetu rikastumise sätete alusel ja jättes tagasivõitmise nõude alternatiivnõudeks. Lisaks muutis hageja hagi eset viivisenõude esitamisega.

1. VÕS § 1028 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud. VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida üleandmisega oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees. Hageja 5 2-23-5535 ei ole hagis ega hagi täienduses maininud, millise kohustuse täitmise eesmärgil pankrotivõlgnik vaidlusalused ülekanded kostjale tegi. Kuna hageja ei ole väitnud, millise kohustuse täitmise tahe pankrotivõlgnikul kostjale ülekandeid tehes oli, on hageja ilmselt seisukohal, et pankrotivõlgnik teadis, et ülekannetega ei täida ta oma kohustust kostja ees. Seega ei ole VÕS § 1028 antud juhul kohaldatav ja hageja nõue on alusetu. Vaatamata asjaolule, et maakohus viitas Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt ei ole VÕS § 1028 antud juhul kohaldatav, rahuldas maakohus hagi VÕS § 1028 alusel, kohaldades valesti materiaalõiguse normi.
2. Hageja nõue on aegunud. Viimase ülekande, mille tagastamist hageja nõuab, tegi pankrotivõlgnik kostjale 16.01.2019, alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitas hageja kostja vastu 08.02.
3. Asjaolu, et hageja ei olnud alusetust rikastumisest tulenevat nõuet varem kohtumenetluses esitanud, kinnitab maakohtu 26.03.2024 määrus, millega maakohus võttis menetlusse hageja 08.02.2024 esitatud nõude.
4. Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kohaldub tsiviilasjas nr 2-19-3736 esitatud Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt on nõude esitamise õigustatud isikuks eelkõige juhatuse liige, kuid olukorras, kus juhatuse liikmed tegutsevad kokkuleppel kahju tekitamisel, oleks hea usu põhimõttega vastuolus arvestada aegumise kulgemist ajast, mil juhatuse liige sai alusetu rikastumise nõudest teada ning aegumise tähtaega tuleb lugeda alates ajast, mil pankrotihaldur sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada. Esiteks ei ole tegemist õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Maakohtu viidatud kohtuasjas oli küsimus TsÜS § 150 lg 1 sätestatud aegumistähtaja kohaldamises. Maakohus järeldas meelevaldselt, et pankrotivõlgniku kõik eri aegadel juhatuse liikmeks olnud isikud olid pankrotivõlgnikule ja viimase võlausaldajatele väidetavast kahju tekitamisest teadlikud. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kahju hüvitamise nõuet üldse esitatudki. Õigustatud isikuks on pankrotivõlgnik, kelle asemel pankrotihaldur kohtusse läheb.
5. Isegi juhul, kui hageja esitatud nõude puhul tuleb aegumistähtaja kulgemise algust arvestada ajast, mil pankrotihaldur sai alusetu rikastumise nõudest teada (s.o pankrotihalduri nimetamisest), on hageja nõue aegunud. Vaidlust ei ole selles, et hageja nimetati pankrotivõlgniku pankrotihalduriks 11.09.2020 määrusega ja hageja esitas alusetust rikastumisest tuleneva nõude kostja vastu 08.02.
6. Seega esitas hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude 3 aastat 5 kuud pärast seda, kui hageja nimetati pankrotivõlgniku pankrotihalduriks ja sai teada või pidi teada saama, et tal on alustust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Maakohtu viide saneerimismenetlusele on asjakohatu.
7. Riigilõivu väljamõistmine kostjalt ei ole võimalik ega põhjendatud. Hageja ei ole riigilõivu tasunud. Menetluskulude jaotamisega on võimalik kohustada kostjat hagi rahuldamise korral hüvitama hagejale menetluskulud, sh riigilõivu, kuid kostjat ei saa kohustada tasuma riigilõivu hageja asemel. Vastustaja seisukoht
8. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse 6 2-23-5535 põhjendusi. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 36. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust jätta hagi läbi vaatamata. Kostja hinnangul tulnuks jätta hagi läbivaatamata, kuna hageja ei tasunud riigilõivu alusetu rikastumise nõudelt ega viivisenõudelt. Asjaolu, et hageja ei tasunud alusetust rikastumisest tuleneva või viivisenõude pealt riigilõivu, ei toonud kaasa maakohtule hagi läbivaatamata jätmise kohustust.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seega on kohtul õigus menetluse jooksul tasumata riigilõiv välja mõista otsuses, mida maakohus on ka õigesti teinud. Ringkonnakohus jätab kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks rahuldamata.

1. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hagi rahuldamine on vastuolus VÕS § 1028 lg-ga 1, sest hageja ei ole esile toonud, millise kohustuse täitmise eesmärgil pankrotivõlgnik kostjale raha üle kandis. 37.
2. Siinsel juhul esitas hagi pankrotihaldur, kellele ei ole pankrotivõlgniku ükski juhatuse liige esitanud pankrotivõlgniku raamatupidamisdokumente ega andnud talle pankrotivõlgniku tegevusega seotud teavet. Pankrotihaldur pöördus selgituste saamiseks ka kostja poole (dtl 409–410), kuid ka kostja haldurile ei vastanud ega selgitanud, milline on ülekannete õiguslik ja faktiline alus. Seejuures on maakohus tuvastanud ning pooled ei vaidle selle üle, et RV oli ülekannete tegemise ajal pankrotivõlgniku juhatuse liige ning ülekannete tegemisel kasutatud arvelduskonto ainus allkirjaõiguslik isik, olles samaaegselt ka kostja juhatuse liige. Seega olid kostjale ülekannetega seonduvad asjaolud teada, kuid ta ei avaldanud neid pankrotihaldurile enne kohtusse pöördumist. Asja materjalide kohaselt esitas pankrotihaldur 12.04.2023 esmalt nõude rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks PankrS § 113 lg 1 alusel. Hageja märkis, et „Võlgnik tasus rahalise kohustuse kostjale perioodil 20.03.
3. a kuni 16.01.
4. a“ (12.04.2023 hagi punkt 2.2.8, dtl 6), samuti väitis hageja, et „Kuivõrd maksete tegemisel ei nähtu, millist kohustust millise kandega on täidetud, siis on pankrotihalduri hinnangul eeltoodud väidetavad maksed tehtud Võlgniku teiste võlausaldajate huve kahjustades. Seega on võlgnik põhjendamatult ja alusetult rahuldanud kostja nõude summas 44 640 eurot enne teiste võlausaldajate nõudeid, kelle nõuded olid muutunud sissenõutavaks. /…/ Kui aga võlgnik on täitnud rahalisi kohustusi ainult endaga seotud äriühingute ees, siis on selge, et taolise tegevuse läbi on teiste võlausaldajate huvisid oluliselt kahjustatud ning selline käitumine on vastuolus heade kommetega“ (12.04.2023 hagi punkt 2.2.31, dtl 9). Seega väitis hageja esialgses hagis, et raha kanti üle rahalise kohustuse täitmisena, kuid ta ei saanud kostja ja pankrotivõlgniku juhatuse liikmete esitamata jäetud teabe olukorras selgitada, milline on täpne täidetud kohustus. 37.
5. Kohtumenetluses tõi kostja ise esile, et raha maksti sõidukite üürilepingu järgse tasuna. Ka ringkonnakohtu 04.02.2025 istungil selgitas kostja, et ülekanded talle olid tehtud sooviga täita sõidukite üürilepingust tulenevat kohustust. Pärast seda, kui kostja oli vastanud hagile ning esile toonud, et pankrotivõlgnik täitis väidetavalt sõidukite üürilepingust tulenevat kohustust, esitas hageja väite, et kostja esile toodud kohustust ei ole olemas. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja esmalt väitma, et kostja 7 2-23-5535 sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Seda on hageja käesolevas menetluses teinud. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (RKTKo 25.09.2019, 2-16-461/173, p 15.1). Hageja soorituse (siinse otsuse punktis 14 nimetatud ülekanded), on hageja samuti esile toonud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pankrotihaldurilt olukorras, kus ei pankrotivõlgnik ega kostja ei esita pankrotihaldurile tema ülesannete täitmiseks vajalikku teavet, oodata juba kohtusse pöördumisel täpse õigusliku ja faktilise aluse esiletoomist. Samas on haldurile olnud nähtav maksekorralduste selgitus „arvete katteks“, mis andis haldurile piisava aluse eeldada, et sooviti täita mingit rahalist kohustust, mida haldur ka hagis väitis. Küll aga on siinse menetluse jooksul selgunud, et väidetavalt soovis hageja täita sõidukite üürilepingust tulenevat kohustust, misjärel selgitas haldur, et sellist kohustust ei ole olemas (08.02.2024 hagi täienduse p 2.6, dtl 616). Ringkonnakohus peab siinse vaidluse asjaoludel pankrotihalduri esile toodud asjaolusid piisavaks, et kohus saaks kontrollida, kas nõue võiks olla kvalifitseeritav VÕS § 1028 lg 1 alusel. Maakohus analüüsis põhjendatult, kas ülekanded saavad olla tehtud üürilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks, st, kas kohustus oli olemas VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. 37.
6. Kostja sai omakorda tõendada, et vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast. Samuti sai kostja tõendada, et hageja ei teinud talle alusetut sooritust, vaid et nende vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja et ta ei pea seda tagasi maksma (RKTKo 25.09.2019, 2-16-461/173, p 15.3). 37.
7. Hoolimata maakohtu ettepanekust ei esitanud kostja lepingut. Kostja esitas üksnes pankrotivõlgnikule esitatud arved, millel on märgitud osutatud teenuseks „autode rent“ (dtl 520–539). Maakohtu 29.05.2024 istungil väitis kostja, et rohkem tõendeid tal esitada ei ole. Maakohus tuvastas otsuses, et kostja väidetud sõidukite üürilepingust tuleneva suhte olemasolu ei ole tõendatud. VÕS § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Seega ei teki võlasuhe üksnes arve alusel. Mistahes tõendeid, mis tõendaksid, et arvete väljastamise aluseks oli üürileping, ei ole kostja menetluses esitanud. Kostja ei suutnud tõendada arvete esitamist pankrotivõlgnikule. Arved (v.a üks) ei haaku kostjale tehtud maksetega ka summaliselt. Arvete kogusumma ei kattu ka ülekannete kogusummaga. Kostja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis muudaksid üürisuhte olemasolu usutavaks. Hageja esitatud 2018 majandusaasta aruandest (dtl 586–599) nähtub, et kostja on küll oma majandusaasta aruandes kajastanud oma müügikäibe tegevusvaldkonnaks sõidukite üüri, kuid majandusaasta aruandest ei ole võimalik järeldada, et selles kajastatud kirjed tulenevad just pankrotivõlgnikuga sõlmitud lepingust. Maakohus on otsuses tuvastanud, et pankrotivõlgnikule ei ole arveid esitatud ja arved ei kattu maksetega.
8. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et hageja oleks hagi maakohtu menetluses muutnud. Hagi esemeks on

§ 363

lg 1 p 1 järgi hageja selgelt väljendatud nõue, s.o protsessuaalne taotlus, millega hageja taotleb kindla sisuga otsuse tegemist. Hagi ese ei ole nõue materiaalõiguslikus mõttes, s.o nõude esitamisel tuginetud seaduse säte. Haginõudest peab nähtuma õiguslik tagajärg, mida hageja kohtuotsusega soovib saavutada (

II komm

§ 376

lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et sellega muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Hageja on juba hagi esitamisel 8 2-23-5535 väitnud, et soovib tagasi siinse otsuse p-s 14 kirjeldatud ülekannetega makstud raha. Samuti väitis hageja, et pankrotivõlgnik on täitnud rahalist kohustust, kuid maksete tegemisel ei nähtu, millist kohustust on täidetud. Esialgses hagis käsitles hageja küll asjaolusid laiemalt (tuues esile ka võlausaldajate kahjustamise asjaolud), kuid tugines siiski VÕS § 1028 kohaldamiseks vajalikele asjaoludele. Seega hageja ei muutnud põhilisi faktilisi asjaolusid, millele tema nõue tugines. Kohus peab küll

§ 392

lg 1 p 3 järgi selgitama eelmenetluses välja poolte õiguslikud väited esitatud nõuete kohta, kuid

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega seotud.

Seetõttu võib hageja õiguslikke väiteid menetluses muuta (vt ka

II komm

§ 376lg 4 p 2 kohaldamine maakohtu menetluses.

Nimetatud säte kohaldub olukorras, kus suurendatakse või vähendatakse juba esitatud kõrvalnõudeid (

II komm

§ 657lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 42. Kostja vaidlustab maakohtu otsuses hageja tasumata riigilõivu väljamõistmist kostjalt. Maakohtu otsus mõista tasumata riigilõiv hagi rahuldamisel välja kostjalt, on kooskõlas

§ 179

lg-ga 1, mille kohaselt tasumata või vähem tasutud riigilõivu võib asja lahendav kohus kohustatud isikult välja mõista asjas tehtavas lahendis. Kuna maakohus jättis menetluskulud 10 2-23-5535

§ 162

lg 1 alusel kostja kanda, on maakohus mõistnud õigesti tasumata riigilõivu välja kostjalt. 43. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

43.1.

§ 175

lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Hageja 05.02.2025 menetluskulude nimekirja järgi on lepingulise esindaja tunnihinnaks 140 eurot. Selline tunnihind ei ületa oluliselt juristi tavapärast keskmist tunnitasu sarnase keerukusega vaidluse puhul. Hageja taotleb menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga.

§ 174

lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Sellist kinnitust ei ole hageja andnud. Tsiviilasja lahendamine toimub

§ 5lg 1 kohaselt poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel.

Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis õigustaksid menetluskulude kindlaksmääramist koos käibemaksuga ega esitanud ka

§ 174lg 10 järgset kinnitust.

Seega määrab ringkonnakohus menetluskulud kindlaks käibemaksuta. 43.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

43.3. Apellatsioonimenetluses taotleb hageja menetluskulude hüvitamist 15 tunni 30 minuti eest, kokku ilma käibemaksuta 2170 eurot. Apellatsioonkaebuse esmasele analüüsile on kulunud 3 tundi 30 minutit, vastustaja seisukoha koostamisele 8 tundi, istungiks ettevalmistusele koos materjalide ülevaatusega 2 tundi 30 minutit, kohtuistungile ringkonnakohtus 1 tund ning menetluskulude nimekirja koostamisele ja esitamisele 30 minutit. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Apellatsioonkaebus ei sisaldanud uusi menetluslikke väiteid, selles sisaldunud menetlusreeglite rikkumisega seonduvatele etteheidetele maakohtule on hageja tuginenud juba maakohtu menetluses. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonkaebuse tutvumiseks ning sellele vastuse koostamiseks kokku 8 tundi. Arvestades, et siinses asjas ei ole tegemist keskmisest keerukama vaidlusega ning asi on pigem vähemahukas, peab ringkonnakohus põhjendatuks kohtuistungit ettevalmiseks kulunud aega 1 tunni ulatuses. Kohtuistungi kestuseks protokolli järgi oli 42 minutit, millele vastab arvestades tunnihinda (140 eurot) 98 eurot suurune kulu. Menetluskulude nimekirja koostamise kulu peab ringkonnakohus põhjendatuks. Seega on vajalik ja põhjendatud kulu apellatsiooniastmes kokku 10 tunni 12 minuti ulatuses. Väljamõistetava menetluskulu suurus on seega 1428 (10,2×140) eurot. 43.4.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 11 2-23-5535 (allkirjastatud digitaalselt) 12