← Eesti

3-25-606/7

Obsah (5)§ 251§ 249§ 112§ 110§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Kohtuasja number 3-25-606 Määruse tegemise aeg ja koht Kohtuasi 18. märts 2025, Tartu X-i esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vangla 2

) § 204 lg 1 ja § 252 lg 7). ASJAOLUD

  1. Tartu Vangla kohaldas
  2. veebruari
  3. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/58 (dtl 7-10) kinnipeetav X-i (taotleja) suhtes alates
  4. veebruarist 2025 vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. X esitas
  5. veebruaril 2025 Tartu Vanglale vaide (registreeritud nr-ga 1-8/2-25/39-1; dtl 11-12), milles taotles käskkirja nr 2-25/1-2/58 tühistamist ja kehtetuks tunnistamist.
  6. X esitas
  7. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles viitab käskkirja nr 2-25/1-2/58 alusel julgeolekuabinõude kohaldamisele. Taotleja soovib, et kohus kohaldaks vaidemenetluse ajaks esialgset õiguskaitset. Taotleja märgib taotluses järgnevat. Tema suhtes kohaldati
  8. veebruari
  9. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/58 julgeolekuabinõusid seoses sündmustega, mis toimusid
  10. veebruaril
  11. Sellel päeval kella 16 ajal lõhkus ta ära arvutiruumi ukse ja hiljem oma kambris akna, laua, wc ja uksevaate ava. Ta ei olnud nende sündmuste ajal ametnikele ohtlik ega ähvardanud ega karjunud nende peale. Ta allus kõikidele korraldustele. Käskkirjas nr 2-25/1-2/58 on selle andmise alusena toodud erinevaid 3-25-606 põhjuseid, millel ei olnud mingit seost sellega, mis toimus
  12. veebruaril
  13. Näiteks toob vangla käskkirjas välja, et vanglal on alust arvata, et tulenevalt eelseisvast kohtumenetlusest võib kinnipeetav muutuda menetluse käigus ettearvamatuks ja ohtlikuks nii iseendale kui ka kriminaalmenetluses ütlusi andnud isikutele. Taotleja leiab, et vanglal ei ole mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta võiks muutuda ettearvamatuks või et ta võiks end stressiolukorras vigastada. Tema viimane enesevigastamine oli enam kui kaheksa kuud tagasi. Ta ei ole ettearvamatult käitunud, kuigi talle on teada kõik kriminaalmenetlusega seotud isikud. Taotleja oli varem avatud osakonnas ja ta ei ole kriminaalmenetluse ajal ametnikele ega tunnistajatele midagi teinud. Teda oleks tulnud paigutada lukustatud kambrisse sellepärast, et ta lõhkus, aga mitte vaidlusaluse käskkirja alusel. Sündmused, mis toimusid
  14. aastal, ei ole seotud selle olukorraga ning vangla on otsinud põhjuseid, et õigustada tema lukus hoidmist. Lukustatud kambris hoidmine toob kaasa pöördumatuid tagajärgi ning jäädava kahju. Vangla tegevus mõjutab inimese psüühikat ja see kahju on korvamatu. X palub vabastada end riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.
  16. märtsil 2025 saabus kohtusse X-i täiendav avaldus, milles taotleja selgitab, miks tema lukustatud kambris hoidmine ei ole põhjendatud. Lisaks edastas taotleja
  17. märtsil 2025 kohtule avalduse, milles ta märgib, et esitas
  18. märtsil 2025 vanglale uue vaide käskkirja nr 2-25/1-2/58 peale.
  19. Tartu Vangla teatas
  20. märtsil 2025 kohtule, et X esitas
  21. märtsil 2025 vanglale vaide nr 1-8/2-25/56-1 (dtl 28-29), milles soovis samuti vaidlustada Tartu Vangla
  22. veebruari
  23. a käskkirja nr 2-25/1-2/
  24. Tartu Vangla vaatas X-i vaided nr 1-8/2-25/39-1 ja 1-8/2-25/56-1 läbi ühises menetluses ja jättis
  25. märtsi
  26. a vaideotsusega nr 1-8/2-25/39-2 (dtl 30) mõlemad vaided rahuldamata. Vangla palub
  27. märtsi
  28. a seisukohas jätta X-i esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata järgmistel põhjustel. Vangla saab aru, et X peab käesoleval juhul õigusvastaseks tema suhtes vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. X viitab küll taotluses, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob kaasa pöördumatuid tagajärgi, kuid täpsemalt ei selgita, milles sellised tagajärjed väljenduvad. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol ei ole tegemist X-i karistamisega. Vanglal on kinnipeetava varasema käitumise ja käskkirja andmisele eelnenud sündmuste pinnalt tekkinud põhjendatud kahtlus, et X võib kujutada ohtu teistele isikutele. Kuigi X peab
  29. a sündmusi asjakohatuteks, siis tulevikku suunatud prognoosotsust ja ohu realiseerumise tõenäosust on võimalik hinnata just isiku varasema käitumise pinnalt. Seetõttu on igati asjakohane vaadata kinni peetu varasemat käitumist. Aastal 2024 aset leidnud sündmused näitavad selgelt, et X on ettearvamatu käitumisega ja on võimeline ka teisi isikuid kahjustavalt käituma. Olukorras, kus X-il on pooleli kriminaalmenetlus ja talle ebameeldivale olukorrale reageeris ta ärritunult ukse lõhkumisega, oli vanglal kinni peetu varasemat käitumist teades põhjust arvata, et ta kujutab teistele ohtu ja võib ohtu kujutada ka iseendale. Seetõttu ei saanud vangla selliseid muutusi käitumises tähelepanuta jätta ja ennetava abinõuna oli vajalik piirata X-i liikumis- ja suhtlemisvabadust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise järgselt on X-il olnud mitmeid vestlusi psühholoogi ja inspektor-kontaktisikuga, millele lisanduvad igapäevased kokkupuuted valvetoimkonnaga. X on vanglaväliseks suhtlemiseks kasutanud telefoni ning kohtunud kaitsjaga. Seega ei viibi X sotsiaalses isolatsioonis ning sellised suhtlemisvõimalused aitavad leevendada üksikvangistusega kaasneda võivat negatiivset mõju. KOHTU SEISUKOHT 2

(5)3-25-606
  1. Kohus mõistab, et taotleja soovib Tartu Vangla
  2. veebruari
  3. a käskkirja nr 225/1-2/58 täitmise peatamist (

§ 251

lg 1 p 1) üksnes osas, mis puudutab tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Kehakultuuriga tegelemise keelamine on otseses seoses liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisega, s.o kui liikumis- ja suhtlemisvabadust piiratakse, siis esineb vanglas vajadus ka kehakultuuriga tegelemise keelamiseks. Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise osas on taotleja varasemalt palunud esialgse õiguskaitse kohaldamist haldusasjas nr 3-25-463 ning käesolevas esialgse õiguskaitse taotluses taotleja käeraudade kasutamisele eraldi ei viita. 6. Kuigi käesolevaks ajaks on vangla taotleja vaided nr 1-8/2-25/39-1 ja 1-8/2-25/56-1 lahendanud, jättes need 17. märtsi 2025. a vaideotsusega rahuldamata, siis esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajal oli vaidemenetlus veel pooleli ning taotluse esitamine kohtule lubatav (

§ 249lg 2).

Kuna vaidemenetluse järgselt ei ole Tartu Vangla

  1. veebruari
  2. a käskkirja nr 2-25/1-2/58 peale kaebuse esitamise tähtaeg veel saabunud, on kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse taotlus jätkuvalt kohtus lubatav.
  3. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu 20 eurot. X palub end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada. Kohus lähtub taotleja majanduslikku seisu hinnates

§ 112lg 1 p-st 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

  1. a kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-35-15 seisukohtadest. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kiireloomulisust ja menetlustõhususe põhimõtet arvestades ei lähtu kohus menetlusabi taotlust lahendades praegusel juhul hinnangust taotluse eduväljavaatele. Arvestades taotleja vanglasisese isikukonto väljavõttes (
  2. november 2024 kuni
  3. märts 2025 kohta) kajastatut, vabastab kohus taotleja

§ 110

lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu 20 eurot tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. 8.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

  1. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Taotleja väidab, et vangla tegevus mõjutab tema psüühikat, kuid ei ole täpsemalt selgitanud, millised pöördumatud tagajärjed talle eraldatud lukustatud kambris viibimise ning liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramisega kaasnevad. Siiski ei saa praegusel juhul välistada taotlejal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu. Ka ebamõistlike piirangute talumist on peetud asjaoluks, mis toob kaasa vajaduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a määrus asjas nr 3-12-2224, p 7). Täiendavad julgeolekuabinõud on taotlejat koormavad ja tema õigusi piiravad ning nende rakendamist ei ole võimalik pärast põhiasja sisulist lahendamist enam täies ulatuses heastada. Samas tuleb arvestada, et igasugune riive, mis annab aluse haldusorganile vaide või halduskohtule kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist.
  6. Kohus märgib, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul osaliselt põhivaidluse äraotsustamine, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja täitmise peatamisel saaks taotleja viibida Tartu Vangla
  7. veebruari
  8. a käskkirja nr 3

(5)3-25-606 2-25/1-2/58 õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamise ajal vangla avatud osakonnas ning talle ei kohalduks sellel ajal liikumis- ja suhtlemispiirangud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks sellises olukorras erandlikult õigustatud vaid siis, kui taotlejal esinev s esialgse õiguskaitse vajadus oleks ülekaalukas ning pöördumatute või faktiliste tagajärgede loomine ei tekitaks avalikule huvile või kolmandatele isikutele olulist kahju. Samuti tuleb arvestada põhivaidluse perspektiivikust (Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 33-1-87-16, p 14;
  3. septembri
  4. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Kohus on seisukohal, et kõiki asjaolusid kogumis arvestades ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine praegusel juhul põhjendatud.
  5. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub sama seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada (Riigikohtu halduskolleegiumi
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse nende aluseks olnud asjaolude äralangemisel (VangS § 69 lg 3).
  8. Tartu Vangla
  9. veebruari
  10. a käskkirjas nr 2-25/1-2/58 on selgitatud taotleja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise vajadust. Käskkirjast nähtub, et taotleja käitumist ilmestas
  11. aasta jooksul korduv vägivalla kasutamine teiste isikute (nii kaaskinnipeetava kui ametnike) suhtes, sh nähti ohtu, et kinnipeetav võib meeleheites vigastada ka iseennast. Taotleja ettearvamatu ja ebastabiilne käitumine on käskkirjast nähtuvalt jätkunud ka
  12. aastal ning vahetult enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lõhkus taotleja vangla vara. Taotleja suhtes on käimas kriminaalmenetlus ning ta on hiljaaegu vestluste jooksul väljendanud, et on valmis endistele kannatanutele kätte maksma. Arvestades talle esitatud süüdistuse tõsidust, siis tagamaks kannatanute, kriminaalmenetluses ütluseid andnud ametnike ja kaaskinnipeetavate julgeolek ning turvalisus, on vangla hinnangul põhjendatud taotleja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Vangla on võtnud arvesse taotleja käitumist pika aja jooksul ning viimaseid seisukohti kannatanute ja võimalike konfliktide osas ning on leidnud, et taotleja üle peab olema süsteemne järelevalve vähendamaks füüsilise rünnaku ohtu. Vangla hinnangul on X-i agressiivset käitumist võimalik ennetada vaid juhul, kui isikut hoida eraldi kaaskinnipeetavatest ning rakendada rangemaid tingimusi jälgimaks tema edaspidist käitumist.
  13. Arvestades eeltoodut, ei saa kohtu hinnangul nõustuda taotlejaga selles, et ta ei kujutanud julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ohtu teistele isikutele ja iseendale. Kuigi taotleja püüab väita, et julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel oleks tulnud arvestada üksnes
  14. veebruari
  15. a intsidente, mil ta lõhkus vangla vara, ning vangla ei saanud käskkirjas nr 2-25/1-2/58 tugineda tema varasemale käitumisele, nõustub kohus vanglaga, et julgeolekuabinõude kohaldamisel sai arvestada taotleja käitumisega pikema aja jooksul ning see tipnes
  16. veebruaril 2025 vangla vara lõhkumisega. Kohus nõustub vanglaga selles, et kuigi X peab
  17. a sündmustele osundamist asjakohatuks, siis tulevikku suunatud prognoosotsust ja ohu realiseerumise tõenäosust on võimalik hinnata just isiku varasema käitumise pinnalt. Lisaks oleks kohtu hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks andnud alust ka ainuüksi
  18. veebruari
  19. a sündmused (s.o vangla vara lõhkumine). Kohtule ei nähtu, et vangla oleks taotleja ohtlikkust teistele ja iseendale ilmselgelt valesti hinnanud. X-i võimalikku kaebust, milles ta vaidlustab Tartu Vangla
  20. veebruari
  21. a käskkirja nr 2-25/1-2/58, ei saaks seega pidada kuigivõrd edulootusi 4
(5)3-25-606 omavaks. Vangla on
  1. märtsi
  2. a seisukohas toonud välja, et taotlejat külastab regulaarselt psühholoog ning taotlejal on ka teisi suhtlemisvõimalusi. Seega ei saa eraldatud lukustatud kambris viibimine ja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine taotlejale ülemäärast negatiivset mõju avaldada. Asjas ei ole ilmnenud ka seda, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused oleksid praeguseks ära langenud. Kuna taotleja võib kujutada olulist ohtu vangla julgeolekule, ei ole tema suhtes esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise peatamine vanglas viibivate isikute ja ka tema enda turvalisust arvestades õigustatud.
  3. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
  4. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis taotleja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.