KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2024 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-7749 Tsiviilasi AAS BTA Baltic

§ 115

lõike 2 mõttes hageja esindajat tekkinud kahjust 662 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva ning seega oli aegumine alates 11.03.2016 M. A.i nõude osas peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega ta oleks väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

1. M. K. teavitas kahju tekkimisest 29.12.
2. M. K. esindaja vandeadvokaat Bernd Winnefeld saatis 29.12.2014 kirja Saksa BTA kindlustusele teatise M. K. tekkinud kahjust ja tema nõuetest. Kannatanu oli VVG §

§ 115

lõike 2 mõttes teavitanud tekkinud kahjust 1100 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva. M. K. nõuete aegumine oli alates 29.12.2014 peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

47. S. V. hooldaja H. V. teavitas 25.09.2016 e-kirjaga vandeadvokaati Andreas Beckerit, milline kahju on tekkinud S. V.. Seega teavitas kannatanu seaduslik esindaja hageja esindajat tekkinud kahjust 464 päeva enne aegumistähtaja lõppu ning aegumine peatus VVG §

§ 115lõike 2 järgi alates 25.09.2016.

Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

48. R. R. esindaja vandeadvokaat Judith Telaar teatas 29.02.2016 kirjaga vandeadvokaat Andreas Beckerit kahjust, mis oli õnnetuse tõttu tekkinud R. R.. Järelikult oli R. R. teatanud enda nõuetest 673 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva, mistõttu peatus aegumine VVG §

§ 115lõike 2 järgi alates 29.02.2016.

Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

49. DB Regio AG töötaja H. L. teatas 25.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile e-kirjaga, et DB Regio AG-le on kirja saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot, millele võib hinnanguliselt lisanduda kahju summas 450 000 eurot. DB Regio AG nõuete aegumine oli alates 25.02.2016 peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

1. DB Netz AG töötaja S. J. saatis 01.03.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile e-kirja, millega andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud kahju vähemalt summas 1 131 040,96 eurot ning sellele lisandub veel vähemalt 700 000 eurot. Kuigi DB Netz AG oli osad arved hagejale esitanud enne 01.03.2016, on ta igal juhul nõudest teavitanud hiljemalt 01.03.
2. Seega oli DB Netz AG 9 teavitanud enda nõuetest VVG §

§ 115

lõike 2 mõttes vähemalt 672 päeva enne aegumistähtaja viimast päeva ning aegumine oli hiljemalt alates 01.03.2016 peatunud. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

51. Bundeseisenbahnvermögeni töötaja E. H. saatis 09.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile kirja, mille kohaselt M. N. oli tekkinud varaline kahju summas 529,50 eurot. Kuivõrd hageja ei teinud enne hüvitise väljamaksmist otsust, millega oleks hageja väljamakse tegemisest keeldunud, ei alanudki aegumistähtaeg VVG §

§ 115lõike 2 järgi uuesti.

52. Hageja on tõendanud, et on kannatanute nõuded enne 31.12.2017 kätte saanud ja aegumine kõigi seitsme kannatanu varakahjunõude osas on peatunud. Lisaks nähtub vandeadvokaat Andreas Beckeri 29.12.2017 kirjast, et selle saatmise seisuga olid kannatanud oma nõuded esitanud ning nende kogusumma ületas hageja vastutuse maksimummäära, sest ainuüksi DB Regio AG nõuded olid 1 281 189,91 eurot. Viidatud kirjas on üles loetletud kõik kannatanud, sealhulgas on välja toodud M. N. nõue, kelle asemel on tabelisse märgitud tema tööandja Bundeseisenbahnvermögen. Seega on tõendatud, et hagejale olid 29.12.2017 seisuga ehk kaks päeva enne aegumistähtaja viimast päeva esitanud oma varakahjunõuded seitse kannatanut, kelle nõuete aegumine oli VVG §

§ 115lõike 2 alusel peatunud.

Vandeadvokaat Andreas Becker on seda sõnaselgelt DB Netz AG-le 29.12.2017 saadetud kirjas kinnitanud.

1. Alternatiivselt oli kannatanute nõuete aegumine peatunud üldnormi alusel, mis puudutab läbirääkimisi. Vandeadvokaat Andreas Becker on hageja esindajana saatnud 04.02.2016 üleskutsed teadaolevatele kannatanutele, et nad esitaksid oma nõuded. Sealjuures on kirjas välja toodud, et jaotamise protseduur võib aega võtta. Seega, kui erinormid ei kohalduks, oleks see üleskutse käsitatav nõude üle läbirääkimistele kutsumisena. Seejärel esitasid seitse kannatanut enda nõuded. Kuivõrd ükski kannatanu ega hageja ei lõpetanud läbirääkimisi enne väljamaksete tegemist, siis oli kannatanute nõuete aegumine peatunud alternatiivselt ka BGB § 203 alusel kuni väljamaksete tegemiseni. Jaotamise protseduur venis lõpliku kahju suuruse väljaselgitamise tõttu, sest õnnetuskoha ehk raudteeülesõidu taastamise kulude üle oli kolmandate isikute vahel läbirääkimised.
2. Üks raudteeülesõiduni viiv tee oli Münsteri linna omandis ja teine tee kuulus Nordrhein-Westfaleni liidumaale. Kolmanda osapoolena oli seotud raudtee omanik DB Netz AG. Vana raudteeülesõidu taastamine endisel kujul ei olnud võimalik, sest taastamine pidi vastama uutele regulatsioonidele ning kõigil osapooltel oli eriarvamusi taastamise suhtes. Hageja küsis DB Netz AG-lt mitmel korral, miks osapoolte vahel läbirääkimised venivad, kuid ei ole saanud ametlikku vastust, mis põhjustas nende osapoolte vaheliste läbirääkimiste venimise. Hageja ei olnud nendes läbirääkimistes osaline ning tal puudub konkreetne teave läbirääkimiste kulgemise ja sisu kohta. Samal ajal oli VVG §

§ 115

lõike 2 ja BGB § 203 järgi kannatanute nõuete aegumine peatunud sõltumata sellest, mis oli nende läbirääkimiste sisu.

1. Hageja hüvitas kannatanutele kahju vastavalt enda vastutuse piirmäärale. Õige on kostja osutus, et hageja vastutuse piirmäär 1 200 000 eurot ei tulenenud õnnetuse hetkel kehtinud Saksa õigusest. Hageja vastutuse piirmäärad tulenevad LKindlS § 25 lõikest
2. Hageja ja veduki omanik ei olnud kokku leppinud kõrgemas vastutuse piirmääras, mistõttu vastutas hageja kannatanutele tekkinud varakahju eest 1 200 000 euro ulatuses. Lisaks näeb LKindlS § 25 lõige 2 ette, et mitme kahjustatud isiku puhul jaotatakse hüvitis kahju suuruse järgi proportsionaalselt. Nimelt selle kohustuse täitmine Saksamaal põhjustaski nõuete rahuldamise venimise.
3. M. A. esitas kahjunõude summas 1240 eurot. Õnnetuse toimumise järel kukkus ta sülearvutiga 10 istmelt maha, tema sülearvuti kukkus maha ning tema püksid ja jope olid rebenenud. Kannatanu palus hüvitada ratastega kohvri väärtuse 120 eurot, sülearvuti väärtuse summas 583 eurot, Fila jope väärtuse summas 169 eurot, S. O. pükste väärtuse summas 69 eurot ja Ingersoli kella väärtuse summas 299 eurot.
4. M. K. esitas kahjunõude summas 287,35 eurot, millest hageja pidas põhjendatuks 160 eurot. M. K. esindaja vandeadvokaat Bernd Winnefeld saatis 29.12.2014 kirja Saksa BTA kindlustusele teatise M. K. tekkinud kahjust summas 287,35 eurot, millest prillid moodustasid 241,50 eurot. Hageja on hiljem pidanud M. K. põhjendatud hüvitise suuruseks 160 eurot, mille järgi on määratud talle makstava hüvitis proportsionaalselt kogukahju järgi.
5. S. V. hooldaja H. V. teavitas 25.09.2016 e-kirjaga vandeadvokaati Andreas Becker, et kannatanule on tekkinud kahju summas 150 eurot. Kahjunõue koosnes katki läinud pükste väärtusest summas 50 eurot ning iPhone 4 telefonist, mille väärtus õnnetuse hetkel oli 100 eurot. R. R. esindaja vandeadvokaat Judith Telaar teavitas 29.02.2016 saadetud kirjaga vandeadvokaat Andreas Beckerile, et õnnetuse tagajärjel sai kahjustada kannatanule kuulunud iPhone 5, mille väärtus on 400 eurot.
6. DB Regio AG töötaja H. L. teatas 25.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile adresseeritud ekirjaga, et DB Regio AG-le on kirja saatmise hetkega tekkinud kahju vähemalt 831 189,91 eurot, millele võib hinnanguliselt lisanduda kahju summas 450 000 eurot. DB Regio AG esitas 03.01.2017 arve, mille kohaselt oli rongi parandamise lõppsumma 1 421 139,20 eurot.
7. DB Netz AG töötaja S. J. saatis 01.03.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile e-kirja, millega andis teada, et DB Netz AG-le on tekkinud 01.03.2016 seisuga kahju vähemalt summas 1 131 040,96 eurot, lähtudes arvetest, mis on juba esitatud, ning sellele lisandub vähemalt 700 000 eurot. DB Netz AG esitas kokku 19 osaarvet summas 2 958 508,12 eurot.
8. Bundeseisenbahnvermögeni töötaja E. H. saatis 09.02.2016 vandeadvokaat Andreas Beckerile kirja, mille kohaselt M. N. oli tekkinud varaline kahju summas 529,50 eurot. Nõude sisuks oli purunenud prillide hüvitamine. Kannatanud on seega hagejale esitanud kokku nõudeid summas 4 382 126,82 eurot. Hageja on kannatanutele kokku välja maksnud 1 199 999,99 eurot, mis oli jaotatud kogu kahju suuruse järgi kannatanute vahel proportsionaalselt.
9. Kostjal ei saa olla mõistlikku huvi vaidlustada iga kannatanu nõude suurust, sest see omab tähtsust üksnes nendele isikutele tehtavate väljamaksete suuruse määramisel. Arvestades seda, et hageja vastu esitati nõudeid ligi neli korda suuremas ulatuses kui vastutuse piirmäär, on kostja vastuväited kannatanute nõuete suuruse osas põhjendatud üksnes juhul, kui nende tõttu väheneks hüvitamisele kuuluv summa alla 1 200 000 euro. Seega oleks menetlusõigusi kuritarvitav ja menetlusökonoomiaga vastuolus olukord, kus vaidlus keskenduks füüsilisest isikust kannatanutele.
10. Vandeadvokaat Andreas Becker saatis 09.10.2021 kirja M. A., M. K. esindajale, S. V., R. R. esindajale, DB Regio AG töötajale H. L.le, DB Netz AG töötajale S. J.ile ja M. N. tööandja Bundeseisenbahnvermögeni töötajale proua S. ettepaneku, et kannatanutele tekkinud kahjust hüvitab hageja 27,55%. Kannatanud võtsid need ettepanekud vastu. Selline ettepanek on sisuliselt käsitatav kindlustusandja otsusena väljamakse tegemise kohta.
11. Tsiviilasjas nr 2-17-15908 esitatud hagiavaldus ei hõlmanud isikukahju. Hageja esitas 09.11.2017 hagiavalduse parandatud ja täiendatud versiooni. Käesoleva hagi esemeks on kannatanutele tekkinud asjade hävimise ja kahjustumisega seotud kahju, mis kuuluvad LKindlS § 25 lõike 1 kohaselt hüvitamisele 1 200 000 euro ulatuses. Varasem hagiavaldus hõlmas isikukahjuga seotud kahjunõudeid, 11 mis on kindlustatud sama sätte kohaselt 5 600 000 euro ulatuses ning mille osas ei olnud jaotusprotsessi läbiviimine vajalik. Sarnaselt on vandeadvokaat Andreas Becker sedastanud 09.10.2021 kirjades. Kostja ei ole välja toonud, et hageja oleks varasemas tsiviilasjas esitatud nõuded uuesti esitanud. Nõuete kattuvust peab tõendama kostja.
12. Hageja nimel tegeles Saksamaal toimunud liiklusõnnetusega BTA Insurance Company SE. Hiljem muutis see äriühing enda nime BALCIA INSURANCE SE-ks. Kuivõrd vaidlusalused nõuded olid esitatud enne 27.02.2021, käsitles BALCIA INSURANCE SE Saksamaa filiaal 05.12.2014 toimunud õnnetusega seotud nõudeid kuni nende lõpliku lahendamiseni. BALCIA INSURANCE SE oli hageja agent Saksamaal ja vahendas suhtlust kannatanutega. Hageja nimel on tegutsenud ka vandeadvokaat Andreas Becker advokaadibüroost Riehn & Liermann. Andreas Becker on oma 04.02.2016 kirjas selgitanud, et talle on andnud ülesande BTA Insurance SE ehk hageja agent viia läbi 05.12.2014 õnnetusega seotud nõuete jagamise menetlus. Seega oli Andreas Becker õigustatud hagejat esindama ja vahendama suhtlust kannatanutega. Kostja ei ole vastu vaielnud, et vandeadvokaat Andreas Beckeril oleks puudunud volitused hageja esindamiseks.
13. Ebaõige on kostja väide, et hageja tagasinõue oli talle ootamatu. Hageja esitas varasema tsiviilasja esemeks olnud nõuded
14. aastal. Hageja saatis 13.10.2016 kostjale kirja esimese tagasinõudega. Hageja selgitas kirjas, et mõlemad kindlustusandjad on 05.12.2014 õnnetuse eest vastutavad, viidates Saksa Ülemkohtu otsusele, mille kohaselt vastutavad nii veduki kui ka haagise kindlustusandjad võrdses ulatuses. Hageja esitas varasema tsiviilasja esemeks olnud järgmised nõuded
15. aastal. Hageja teavitas kostjat täiendavast tagasinõudeõigusest 15.06.
16. Kompromissläbirääkimistel rõhutas hageja, et kannatanutel on lisaks varakahju nõuded, mille eest kostja vastutab.
17. Hageja esindaja on 27.03.2019 e-kirjas kostja esindajatele teatanud, et kahju lõplik suurus pole selgunud. Seega oli hageja sõnaselgelt andnud kostjale teada, et hagejal on kannatanute nõuete rahuldamise järel õigus nõuda 50% ehk pool 1 200 000 eurost kostjalt tagasi. Järelikult ei saanud kostja jaoks olla üllatav, et hageja esitas
18. aasta lõpus talle tagasinõude summas 599 999,99 eurot.
19. 03.11.2023 seisukohtades kordas hageja, et kannatanute nõuetele kohaldub Saksa õigus, mis kohaldub ka aegumisele. Pooled selle üle ei vaidle. Kannatanute nõuete aegumine peatus alates nende nõuete esitamisest Saksa kindlustuslepingu seaduse (VVG) § 15 kohaselt. Lisaks sätestab VVG § 115 lõike 2 esimene lause, et kolmanda isiku otsenõue kindlustusandja vastu aegub samadel tingimustel nagu kahjunõue. Nõuete rahuldamine viibis jaotusprotsessi tõttu. Nõuete olemasolust teavitasid asjassepuutuvad kannatanud hiljemalt
20. aastaks. DB Netz AG kahjunõuete suuruse ebaselguse tõttu ei olnud aga väljamakseid võimalik varasemalt teha. Samas oli selge, et tekkinud kahju on suurem kui LKindlS § 25 lõikes 1 sätestatud piirmäär ehk 1 200 000 eurot.
21. Hageja agendi kaasatud vandeadvokaat Andreas Becker on oma selgituses välja toonud, et jaotamise läbiviimiseks ja väljamaksete tegemiseks tuleb kõigi kannatanute nõuded kindlaks määrata. Kuni seda ei ole toimunud, ei saa jaotamismenetlust toimuda. Kuivõrd kogukahju sai selgeks alles
22. aastal, tehti väljamaksed pärast kogukahju selgumist. Sarnaselt Saksamaale on ka Eesti õiguses ette nähtud jaotusprotsess LKindlS § 25 lõikes
24. Advokaat on selgitanud, et DB Netz AG kahjunõudeid ei olnud võimalik kindlaks määrata, sest kahju aina kasvas, kuna raudteeülesõidukohta ei olnud võimalik kehtiva õiguse tõttu parandada. Vastavalt kehtivale kohalikule õigusele pidid Deutsche Bahn AG, Nordrhein-Westfaleni liidumaa ja Münsteri linn leppima kokku uues raudteeülesõidu lahenduses, mis tingis märkimisväärse ajalise viivituse. Samatasandiline raudteeülesõit oli väga ebatavalise lahendusega, sest rongirööpad läksid läbi sõiduteede ristumiskoha. Asjas oli keeruline ja vaidlusi tekitav, millise hetkeni oli tekkinud kulud 12 põhjuslikus seoses õnnetusega.
25. Vaidlused mõjutasid hüvitiste jaotust, mitte aga hageja väljamakstava hüvitise suurust, sest piirmäär 1 200 000 eurot oli juba ammu ületatud. Jaotusprotsess tuli sellele vaatamata läbi viia isikute huvidest lähtuvalt. Vandeadvokaat Andreas Beckeril on koostanud ülevaate sündmustest. Rongiõnnetus toimus 05.12.
27. aastal lahendati isikukahjuga seonduvad nõuded ning
28. aasta lõpuks oli selge, et tekkinud kahjud ületavad kindlustussummat 1 200 000 eurot.
29. aasta jaanuaris palus hageja agent Balcia advokaadibürool Riehn & Liermann läbi viia jaotusprotsess. DB Netz AG andis 01.03.2016 teada, et on kandnud kahju summas 1 131 040,96 eurot ning kahju tekib veel vähemalt 700 000 euro ulatuses. 13.02.2017 DB Netz AG kirjutas, et loodab raudteeülesõidukoha korda teha
30. aastal ning teatab kogukulust summas 2,2 miljonit eurot.
32. aasta juunis edastas DB Regio AG rongi remondi eest arve summas 1 421 139,20 eurot.
33. aasta lõpus palusid DB Netz AG ja DB Regio AG kinnitust, et hageja ei nõua aegumise kohaldamist. Sealjuures andis DB Netz AG teada, et tööd võtavad planeeritust kauem ja lähiajal veel ei lõppe. Telefonivestluses selgitati, et kulub veel vähemalt kuus kuud, sest väidetavalt puuduvad üksnes kasutuselevõtu load.
34. aastal esitas hageja agent mitmeid päringuid remondi lõpetamise kohta.
35. aasta septembris küsis advokaat DB Netz AG-lt aruannet tekkinud olukorra kohta. 29.10.2018 esitas DB Netz AG vastuse, mille kohaselt on viivituse põhjustanud probleemid Münsteri linnaga.
37. aasta novembris väljendas Balcia rahulolematust, et nõuet ei ole veel kindlaks määratud. 07.12.2018 tutvus Andreas Becker isiklikult kahjustatud raudteeülesõidukohaga. Seal selgub, et töid ei olnud teostatud. Raudteetöötajatega rääkimisel selgus, et uut raudteeülesõitu ei saadud seni ehitada, sest Münsteri linn oli taotlenud Nordrhein-Westfaleni liidumaalt raha.
38. aasta algsuses saadab advokaadibüroo DB Netz AG-le kirja, milles anti teada, et mistahes tekkiv kahju ei saa enam olla põhjuslikus seoses õnnetusega ja soovis jõuda kokkuleppele lõpukuupäeva osas. 08.04.2020 palus DB Netz AG vastamiseks antud tähtaega pikendada.
39. 06.05.2020 nõustus DB Netz AG, et põhjuslik seos on alates 31.12.2018 lõppenud. Seega osaarve 19, mis esitati 28.12.2018, oli viimane arve, mida jaotusprotsessis arvestati. Seejärel vaatas advokaadibüroo arved üle. Avastati, et DB Netz AG oli saatnud kaks korda arve nr 19, kuid arve nr 15 oli puudu. Selle osas saadeti teade DB Netz AG-le 20.07.
40. DB Netz AG vastas teatele, et nad uurivad olukorda ja probleem lahendatakse. Advokaadibüroo saatis 28.11.2020 hageja agendile teate, et DB Netz AG arvetes on endiselt vasturääkivusi. Advokaadibüroo viis
41. aastal pärast kõigi arvete laekumist läbi nende põhjaliku läbivaatuse ja arvutati välja lepitusettepanekud, mis arutati peamiste osapooltega telefoni teel läbi. Läbirääkimistel õnnestus saavutada kokkulepe, et neid ei tasuta. 09.10.2021 saadeti kõigile osapooltele ametlikud ettepanekud ja küsiti pangarekvisiite. 24.11.2021 saabusid viimaste osapoolte nõusolekud ja seejärel viidi jaotusprotsess lõpule.
42. Väljamaksmist takistas kolmandatest isikutest tulenev viivitus, kuivõrd VVG § 109 järgi oli vajalik jaotusprotsessi jaoks kindlaks määrata kõigi kannatanute kahju suurus ja proportsionaalselt jaotada kahju. Hageja ei pidanud kolmepoolseid läbirääkimisi seoses õnnetuskoha taastamisega. Läbirääkimisi pidasid taristu omanik ning asjaomane liidumaa ja kohalik omavalitsus. Hageja ei olnud nendes läbirääkimistes osaline ning tal puudub konkreetne teave läbirääkimiste kulgemise ja sisu kohta. Hageja on läbirääkimiste pidamise all pidanud silmas läbirääkimisi kannatanutega. Hageja agent tegi väljamaksed kannatanutele, mille kohta esitas hageja tõendid.
43. Lõplikes seisukohtades jäi hageja nõude juurde. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks esitanud varasemas asjas lahendatud nõude uuesti. Kohus selgitas istungil, et kui kostja väidab, et hageja on uuesti esitanud juba tsiviilasja nr 2-17-15908 esemeks olnud nõuded, peab ta seda väidet tõendama. 13 Poolte vaheline vaidlus on taandunud küsimusele, kas hageja nõue on aegunud.
44. Hageja nõustus, et aegumistähtaeg kulgeb solidaarvõlgnike suhtes individuaalselt, kuid ei nõustu, et hageja nõue kostja vastu oleks olnud hagi esitamisel aegunud. Käesolevas asjas ei oma VÕS § 70 lõikest 2 tulenevalt kostja ja kannatanute vahelises õigussuhtes tekkinud nõuete aegumistähtaja kulgemine tähtsust. Riigikohtu praktika järgi tuleb solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise üle otsustades esmajoones tuvastada, millal oleks aegunud võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu nõue esitati. Kuna kannatanud esitasid nõude hageja vastu, tuleb tuvastada, kas kannatanute nõuded olid täitmise hetkel hageja suhtes aegunud. Kannatanute nõuete aegumistähtaeg oli peatunud alates nõuete esitamisest hagejale kuni nende kohta otsuse tegemiseni ehk käesoleval juhul nende rahuldamiseni.
45. Hageja ei ole nõuete väljaselgitamist venitanud ning jaotusprotsessi üksikasjad ei muuda aegumistähtaja peatumist. Kostja on Saksa õigusele tuginedes esitanud käsitluse, et hageja oleks teoreetiliselt saanud kannatanute nõuded rahuldada tuginedes nende eeldatavale suurusele. See ei oma käesolevas asjas tähtust, sest hageja tegi väljamaksed jaotusprotsessi läbiviimise järel. Aegumistähtaja kulgemisel pole mingit mõju. VVG § 15 järgi oli aegumine peatunud. Aegumine oli peatunud alates nõuete esitamisest kindlustusandjale ehk hagejale kuni nende kohta otsuse tegemiseni. Hageja ei teinud enne 29.11.2021 otsust, millega oleks hakanud kannatanute nõuete aegumistähtaeg uuesti kulgema.
46. Kostja on VVG §-le 109 ja selle kommentaaridele tuginedes ebaõigesti väitnud, et hagejal ei oleks olnud keelatud teha varasemaid makseid lähtudes prognoosist. Kostja väide, et Saksa õiguskirjanduse kohaselt peab kindlustusandja hüvitama kahju esimesel võimalusel lähtudes prognoosist, ei ole õige. See väide ei põhine seadusel ega kostja viidatud kommentaaridel. Kostja on õiguskirjanduses märkinud enda äranägemisel mõned laused ning andnud neile tegelikkusest teistsuguse tähenduse.
47. Kostja on kollasega ära märkinud lause: „Jaotusprotsess tuleb käivitada prognoosi alusel“. See ei tähenda, et jaotusprotsessis tuleb teha väljamaksed prognoosi alusel, vaid seda, et jaotusprotsessi tuleb rakendada, kui kindlustusandja jaoks on prognoositav, et kannatanute nõuded ületavad kindlustussummat. Sellele on viidatud sama allika eelmises lauses: „Erinevalt seaduse sõnastusest („ületama“) piisab kindlustussumma ületamise ähvardusest“. Hageja prognoosis aegsasti, et kannatanute nõuded ületavad kindlustussummat ja rakendas korrektselt jaotusprotsessi.
48. Hagejal oli keelatud DB Netz AG-d diskrimineerida. Hageja ei saanud kannatanutele varasemalt väljamakseid teha, sest DB Netz AG nõue ei olnud selge. See oleks kaasa toonud ebamõistliku halduskulu hagejale, kes oleks pidanud hakkama väiksema nõudega. Ükski kannatanu ei nõudnud hagejalt kohustuse täitmist. Ükski kannatanu ei esitanud nõuet, et hageja oleks rikkunud oma kohustusi. Kõik kannatanud aktsepteerisid jaotusprotsessi läbiviimist. Teoreetiline nõuete osaline rahuldamine oleks muutnud hageja ja kostja vahelise õigussuhte veelgi keerulisemaks. Kostja huvides oli see, et hageja ei rahuldaks nõudeid osaliselt.
49. Teoreetiliselt oleks hageja võinud eeldada nagu kostja välja pakub, et kannatanud saavad igal juhul vähemalt 25% oma nõudest rahuldatud ja oleks võinud neile selle summa tasuda
50. aasta lõpus. See oleks tähendanud, et üksnes selle 25% osas oleks need nõuded seaduse alusel hagejale üle läinud ning VÕS § 70 lõike 2 järgi oleks hageja pidanud selle nõude esitama kuue kuu jooksul kostja vastu. Kui jaotusprotsessi lõpus oleks olnud selge, et tegelik proportsioon on 27,55%, oleks hageja pidanud esitama uue nõude kostja vastu. Kõigi osapoolte jaoks oli selgem praegune olukord, kus hageja tegi kannatanutele väljamaksed alles pärast jaotusprotsessi läbiviimist. 14
51. Kostja on Andreas Beckerit eksitavalt tsiteerinud. Tegelik Andreas Beckeri lause oli järgnev: „Kui üksikute nõude esitajate või nõude punktidega seoses tekivad raskused, mis viivitavad oluliselt kogu kokkuleppemenetlust, hakkab BTA tegema osamakseid tagasinõude õigusega, et õigustatud nõuded, niivõrd kui need on kindlaks tehtud, saaksid suures osas rahuldatud niipea kui võimalik“. Tegemist oli kirjaga ühele kannatanutest, kus on viidatud teoreetilisele võimalusele, et nõudeid võidakse rahuldada osaliselt koos tagasinõude õigusega. Hagejal puudus vastav kohustus ja ükski kannatanu seda ei nõudnud. Sealjuures on Andreas Becker viidanud sellele, et maksed tehakse niipea kui võimalik. Hiljem selgus, et otstarbekas on DB Netz AG nõuded enne väljamaksete tegemist lõplikult kindlaks määrata.
52. Kostja tõlgendab ebaõigesti Andreas Beckeri kirja. Puudub vaidlus, et Andreas Becker viitas 29.12.2017 kirjas võimalusele esitada ka kostja vastu nõuded. Kostja pole väitnud ega tõendanud, et kannatanud seda tegid. Kui kannatanud oleksid seda teinud, oleks kostja pidanud samuti proportsionaalselt 1 200 000 euro ulatuses neile kahju hüvitama. See tähendab, et kannatanud oleksid saanud oma nõuded oluliselt suuremas ulatuses rahuldatud. Praegusel juhul esitati nõuded üksnes hageja vastu.
53. Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista 33 067,34 eurot ja viivise seadusjärgses määras. Hagiavalduse esitamisel tasus hageja riigilõivu 5000 eurot. Õigusabi osutati 131.50 tunni ulatuses summas 22 692,50 eurot. Õigusabi osutati hinnaga 190 eurot tunnis ilma käibemaksuta. Lisaks olid hagejal kulud tõlketeenustele ja välisriigi õiguse väljaselgitamisele kokku summas 5275,32 eurot.
54. Repliigi korras viitas hageja, et hilisem seaduse muudatus ei muutnud õnnetuse ajal kehtinud seadust. Hilisem õigusnorm ja uue õiguse kohta avaldatud õiguskirjandus ei oma tähtust varasema normi kohaldamise kohta. Hageja on õigesti viidanud õnnetuse hetkel kehtinud õigusele ja kohtupraktikale. Saksa õiguse järgi vastutavad kannatanute ees mõlemad kindlustusandjad. Puudub vaidlus, et kannatanute ja kindlustusandjate vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksa õigus. Järelikult ei oma LKindlS § 47 lõige 1 tähtsust.
55. Hüvitise piirmäär tuleneb Eesti õigusest. Eesti õiguse järgi pidid mõlemad kindlustusandjad kindlustama kahju 1 200 000 euro ulatuses. Veduk ja haagis olid kindlustatud Eesti õiguse järgi ja kindlussumma piirmäär tuleneb LKindlS § 25 lõikest
56. Kostja viited Saksa õigusele on selles osas asjakohatud.
57. Õiguskirjanduses on selgelt välja toodud, et vastutuskindlustuse puhul ei ole kindlustusandjal võimalik esitada nõudeid kindlustusvõtja vastu, aga tal on võimalik esitada nõudeid solidaarvõlgnike vastu. Küll aga on vastutuskindlustuse puhul võimalik, et lisaks vastutuskindlustusvõtjale vastutab kannatanule kahju tekitamise eest kolmas isik. Sellisel juhul saab kindlustusandja esitada kolmanda isiku vastu tagasinõude § 69 lg 2 alusel.
58. Kostja menetluskuludele vaidles hageja vastu. Kostja kulud on üle paisutatud. Seoses repliigi esitamisega kandis hageja ise täiendavalt kulusid õigusabile 5 tunni ja 30 min osas. Hagejale osutati õigusabi hinnaga 175 eurot tunnis ilma käibemaksuta ja kulu on 962,50 eurot ilma käibemaksuta. KOSTJA VASTUVÄITED
59. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja nõue on aegunud. Kui nõue ei oleks aegunud, on see tõendamata. Kostja nõustus, et 05.12.2014 toimus Saksamaal Münsteris (Roxelis) liiklusõnnetus, 15 milles osales SEB Liising AS-le kuuluv ja Autolink Baltics AS valduses olev veduk DAF registrimärgiga xxxx. Veduki liikluskindlustusleping oli sõlmitud hagejaga. Õnnetuse ajal vedukiga jäigas ühenduses olnud haagis KÄSSBOHRER registrimärgiga xxxx kuulus samuti SEB Liising AS-le ja oli Autolink Baltics AS valduses, kuid haagise liikluskindlustusleping oli sõlmitud kostjaga.
60. Veok tagurdas raudteele ning koheselt pärast tõkkepuu langemist sai löögi rongilt, mis on samuti suurema ohu allikas. Aeg, mis jäi tõkkepuu langemise ja kokkupõrke vahele, oli väga lühike. Seega ei olnud raudteeülesõidul selle valdaja Deutsche Bahn taganud ohutu liikluse. Nimetatut kinnitab hageja väide, et Deutsche Bahn AG, Saksa riik ja kohalik omavalistus arutasid, kuidas raudteeülesõit ümber ehitada.
61. 24.10.2017 esitas hageja kostja vastu hagi seoses sama 05.12.2014 toimunud liiklusõnnetusega tsiviilasjas nr 2-17-
62. Hageja soovis kostjalt tagasi saada 50% väidetavalt tasutud summadest põhjendusel, et Saksamaa õigus näeb ette veduki ja haagise kindlustusandja solidaarvastutuse autorongiga põhjustatud kahju korral. Hagi asjas nr 2-17-15908 hõlmas vara- kui isikukahju, sh Deutsche Bahni ja rongi varakahju, M. N., R. R. ning M. K. kahju, kellele prillide ja mobiiltelefonide parandamise eest tasutud hüvitisi nõuab hageja ka käesolevas hagis. Ebaõige on hageja väide, et varasem vaidlus hõlmas vaid isikukahju.
63. 06.09.2019 sõlmisid pooled tsiviilasjas nr 2-17-15908 kompromissi, mille alusel kostja tasus õigusrahu saavutamise huvides hagejale kokkuleppelise kompromissisumma ning pooled lugesid vaidluse lahendatuks. Tegu oli kompromissisummaga, mistõttu on väited 50% kahju hüvitamise kohta eksitavad.
64. Hageja väited, justkui oleks ta kuni
65. a novembrini pidanud läbirääkimisi, on üldsõnalised, tõendamata ning eluliselt ebausutavad. Rongi, või prillide või mobiiltelefoni kahjustumine oli selge juba 05.12.2014, mistõttu sellise kahju hüvitamisega ootamine oli hageja enda riisiko. Samuti ei ole usutav, et raudteeülesõidukoht oli kõik need aastad suletud. Arvestada tuleb kindlustussummaga, mis hageja väitel oli
66. a Saksa õiguse kohaselt 1 200 000 eurot kindlustusjuhtumi kohta. Kindlustussumma oli kindlustusandja vastutuse ülempiir. Vastutuse piirmäär ja selle ületamine oli hagejale teada juba liiklusõnnetuse toimumise ajal detsembris
67. Olukorras, kus hagejale oli teada, et kahju ületab kindlustusjuhtumi ajal kehtinud kindlustussummat, oli arusaamatu aastaid läbirääkimiste pidamine kindlustushüvitise suuruse üle. Veelgi ebausutavam on, et ligi 8 aastat peeti läbirääkimisi prillide või mobiiltelefoni parandamise üle.
68. Tõendamata ning ebausutav on hagejaväide, justkui oleks Deutsche Bahn AG, Saksa riik ja kohalik omavalitsus alles
69. a jõudnud kokkuleppele, kuidas taastada raudteeülesõidukoht. Saksamaa kohalikus ajakirjanduses avaldatu kohaselt avati raudteeülesõit 2 päeva pärast avariid ning kahjustused ja vajalikud taastamistööd olid teada
70. a lõpus. 07.12.2014 ilmus ajalehes Dülmener Zeitung artikkel „Bergungsarbeiten nach schwerem Zugunglück haben begonnen“ ehk „Pärast rasket rongiõnnetust on alanud päästetööd.“ Artiklis kirjeldatakse kahjustusi ja nende likvideerimiseks vajalikke töid ning selgitatakse, et Deutsche Bahn tahab teisipäeva hommikuks (s.o 9.12.2014) raudteerööbastel kõik tööd lõpetada ja seejärel taasavada Münsteri ja Coesfeldi vahelise raudteeliini.
71. Asjaolu, et aastaid pärast 05.12.2014 liiklusõnnetust otsustati raudteeülesõit liiklusohutuse tagamiseks täielikult ümber ehitada, ei suurenda 05.12.2014 liiklusõnnetusega tekitatud kahju ega hageja võimalikku hüvitamiskohustust. Hageja väited raudteeülesõidu ümberehitustöid puudutavate läbirääkimiste osas on asjakohatud. 16
72. Ebaõige on hageja väide, et Saksa õiguse järgi on kindlustusandja vastutuse ülempiir 1 200 000 eurot.
73. a kehtinud Saksa seaduse kohaselt on varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Hageja väited kannatanutega kokkuleppe sõlmimise aja ja kokkulepete sisu osas on tõendamata. Hageja väide, justkui ei oleks kostja hageja nõudele reageerinud, on eksitav. Hageja ei ole kostjale nõuet esitanud.
74. Kostja leidis, et hageja nõuded aegusid 31.12.2017 ja kostja palus kohaldada aegumist. Poolte vahel puudub vaidlus, et kannatanu nõudele tuleb kohaldada Saksa õigust. Rooma II määruse kohaselt reguleeritakse võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega mh kohustuse aegumisest tulenevate õiguste kaotamise tingimused, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimused. Saksa tsiviilseaduse (BGB) § 195 kohaselt on kahjunõude aegumistähtaeg 3 aastat. BGB § 199 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg järgmise aasta esimesel päeval alates hetkest, mil nõue on tekkinud ja võlausaldaja teab nõude aluseks olevatest asjaoludest. Saksa õiguskirjanduses ja -praktikas on kinnistunud põhimõte, et võlausaldaja on teadlik nõude aluseks olevatest asjaoludest hetkel, mil ta saab teada kahju tekitanud isikust ja nõude aluseks olevatest asjaoludest, nt kohustuse rikkumisest, et esitada piisava edulootusega hagi. Seejuures ei pea võlausaldaja teadma detaile, konkreetset kahjusummat ega õiguslikku kvalifikatsiooni.
75. Hagejale oli koheselt
76. a detsembris teada, et kahjustusid rong, raudteeülesõit ja isiklikud asjad. Samuti oli teada, et 1 200 000 eurost suuremat varakahju hüvitamise kohustust ei saa tal olla ja suuremat kui 600 000 eurost nõuet tal kostja vastu olla ei saa. Liiklusõnnetus toimus 05.12.2014 ning seega aegusid kannatanute nõuded 31.12.
77. Hageja täidetud kannatanute nõuded olid nende täitmise ajaks juba aegunud. Eeltoodust tulenevalt on hagis esitatud nõuded aegunud.
78. Hageja väited Saksa õiguse osas on eksitavad. Eksitav on väide, justkui tuleneks Saksamaa Rohelise Kaardi büroo 21.03.2016 kirjast, et Saksamaa õiguse järgi jaguneb vastutus veduki ja haagise kindlustusandja vahel võrdselt ja mõlemad peavad hüvitama 50% tekkinud kahjust. Esiteks sõltus seisukoht konkreetse liiklusõnnetuse tehioludest. Teiseks on selgesõnaliselt kirjas, et „vastutuskindlustusandjate regressi saab aktiveerida ainult siis, kui leitakse piisav lepinguline alus.“ Seejuures tuleb lepingulist alust hinnata kindlustuslepingule kohalduva õiguse ehk antud juhul Eesti õiguse alusel.
79. Eesti õiguse järgi on haagise kindlustusandja hüvitamiskohustus limiteeritud teatud faktilistele olukordadele. Seega Saksamaa veduki ja haagise valdaja vahelise vastutuse jagunemise lahendust ei saa automaatselt kohaldada Eesti õiguse alusel sõlmitud kindlustuslepingutele ning vastutuse jaotuse küsimus tuleb lahendada Eesti õiguse kohaselt.
80. Tsiviilasjas nr 2-17-15908 tegi kohus taotlusel vaheotsuse küsimuses, kas hagejal saab olla nõudeõigus kostja vastu. Sisuliselt lahendas Tallinna Ringkonnakohus 17.10.2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-15908 küsimust, kas hageja tagasinõue kostja vastu on välistatud. Kohus ei lahendanud küsimust, kuidas täpselt vastutus jaguneb. Seega on ekslik väide, justkui oleks poolte vastutusega seonduv juba põhimõttelisel tasandil lahendatud.
81. Hageja väited vastutuse jagunemise osas on ebaõiged. Hagejal puudub nõue kostja vastu, sest LKindlS § 47 lg 1 järgi langeb kindlustusandjate sisesuhtes vastutus hagis nõutava kahju eest üksnes hagejale. 17.07.2020 sätestati ka Saksa õiguses selgesõnaliselt, et vastutab lõplikult vaid veduk ja veduki liikluskindlustusandja. Seejuures tunnistas Saksa seadusandja, et varasem 50-50% vastutuse jagamise kohtulahend oli ekslik ega vastanud haagistest tegelikult tulenevale riskile. 17
82. Seega Saksamaa seadus ei ole sätestanud ega sätesta hageja väidetud 50% reeglit. StVG 17 lg 1 ja § 18 lg-st 3 järgi sõltub vastutuse jaotus veduki ja haagise vahel sellest, kui palju on kahju ülekaalukalt ühe või teise sõiduki valdaja põhjustatud. Samast põhimõttest lähtub LKindlS § 47, mis reguleerib vastutuse jagunemist veduki ja haagise valdaja ja nende kindlustusandjate vahel konkreetsete vastutuskriteeriumite asjaolude kirjelduste esitamisega. Eesti õiguse kohaselt ei ole hagejal nõuet kostja vastu.
83. Kostja hüvitamiskohustus saaks tuleneda vaid kostja sõlmitud liikluskindlustuse lepingust ja kostja hüvitamiskohustuse kindlaks määramisel tuleb Rooma I määruse art 7

§ 115lg-le 2 on käesolevas vaidluses asjakohatud.

127. Hageja väidab, et kannatanute nõuete aegumine peatus alates kindlustusandjale nõude olemasolust teatamisest. Selline hageja väide on eksitav. Kannatanud esitasid nõuded hagejale. Hageja viidatud normid (VVG §

115 lg 2) ei sätesta, et nõude esitamine või sellest teatamine ühele kindlustusandjale peataks nõude aegumise teise kindlustusandja vastu. Vastupidi, norm räägib konkreetsest kindlustusandjast, tema vastu esitatud nõudest ning selle kindlustusandja otsusest. Ühe kindlustusandja viivitus enda kohustuste täitmisel, sh otsuse vastuvõtmisel ei pikenda aegumistähtaega teise kindlustusandja vastu.

1. Hageja kinnitas, et VVG § 115 lg 2 alusel saaks aegumine peatuda kuni kindlustusandja otsuse tegemiseni. Aegumise peatumine lõppes järelikult VVG 115 lg 2 alusel hageja suhtes hetkel, mil hageja tunnistas selgelt hüvitamise kohustuse olemasolu. Selleks ei ole nõutav, et kindlustusandja kahjuhüvitise konkreetse summmana kindlaks määrab, vaid piisab sellest, kui kindlustusandja teatest nähtub valmidus hüvitada lisaks juba numbriliselt määratletud kahjule ka täiendavaid kahju osasid. Hageja esitatud BGB § 203 kommentaaris on märgitud, et aegumise peatumine lõppeb hüvitise maksmise kohustuse ühemõttelise tingimusteta tunnustamisega.
2. Hageja advokaadi Andreas Beckeri 29.12.2017 kiri tõendab, et aegumine oli peatunud vaid jaotusmenetlusega hõlmatud nõuete osas BTA Insurance Company SE vastu. Muud nõuded muude isikute vastu aegusid kirja kohaselt 02.01.
3. Seega oli hageja teadlik, et mistahes nõuded kostja suhtes aeguvad 02.01.2018, kui neid ei esitata kostja vastu
4. aasta jooksul. Seda ei tehtud, kuigi kogu vajalik teave nõude selleks oli hagejal olemas. 29.12.2017 kirja kohaselt olid peatunud vaid jaotusmenetlusega hõlmatud nõuete aegumine, kuid M. N. nõuet viidatud kirjas nimetatud ei olnud – seega see nõue oli igal juhul aegunud ka hageja suhtes.
5. Hageja advokaadi Andreas Beckeri 19.11.2018 kiri lükkab ümber hageja väite, justkui oleks aegumine nõuete esitamisega (VVG §

§ 115alusel) automaatselt kuni maksete tegemiseni peatunud.

Kui aegumistähtaeg oleks nõude esitamisega automaatselt peatunud, ei oleks olnud vajadust aegumistähtaega veel poolte kokkuleppel eraldi pikendada. A. Beckeri 19.11.2018 kirjas on märgitud, et aegumistähtaega pikendati poolte kokkuleppel.

1. Kostja ei ole andnud nõusolekut aegumistähtaja pikendamiseks ega loobunud aegumise vastuväite esitamisest. Vastupidi, kostja oli juba
2. aastal hagejale teatanud, et võimalikud täiendavad nõuded kostja vastu on aegunud ja kostja tugineb aegumisele. Kostja lükkas kõik hageja nõuded juba
3. a 21 tagasi. 15.05.2019 e-kirjas keeldus kostja samuti selgesõnaliselt igasuguste järgnevate nõuete täitmisest, põhjendades muuhulgas, et nõuded on
4. a seisuga ehk enne kostjale esitamist aegunud.
5. Hageja väited läbirääkimiste kohta on eksitavad. Hageja 04.02.2016 kirjad kannatanutele ei tähenda läbirääkimisi. Tegu oli hageja enda kirjadega, kes tunnistas oma hüvitamiskohustust. Teisalt viitas hageja, et läbirääkimisi peeti raudteeülesõidu taastamise osas ning hageja kolmandate isikute läbirääkimistes ei osalenud.
6. Hageja on 04.02.2016 lubanud kahju hüvitada ning Deutsche Bahn on juba 01.03.2016 palunud hüvitise kindlaks määrata ja välja maksta. Vastavalt 03.01.2017 ja 28.12.2018 on DB Regio AG ja DB Netz AG korranud enda nõuet hüvitised välja maksta. 01.03.2016 e-kirjas palus Deutsche Bahn hagejal viivitamatult teada anda, millal ja mis summas võib kokkulepet oodata. DB Regio AG kahju osas on hageja esitanud DB Regio AG 03.01.2017 arvelduse taotluse BTA Insurance Company SE-le, mille alusel palutakse hagejal hüvitis tasuda. Maksetingimuseks on märgitud 02.02.
8. DB Netz AG esitas 19 arvet, millest viimane on koostatud 28.12.
9. Läbirääkimisi ei järgnenud. Hageja pidi kahju jaotuse kindlaks määrama ja välja maksma. Takistus selleks puudus juba 03.01.2017, kuid hiljemalt 28.12.
10. Ebaõige on väide, et hageja sai kogukahjust teada
12. Samuti on ebaõige hageja väide, et raudteeülesõidu taastamine võttis aega. DB Netz AG 27.12.2016 arve kinnitab, et raudteeülesõidu parandustööd olid juba
13. a arveldatud. Samuti oli hagejal
14. a olemas rongi remondikulude summa. DB Netz AG osaarved tõendavad, et kahju suurus oli lõplikult selge hiljemalt 28.12.
15. Hagejal puudus takistus hüvitamisotsuse tegemiseks või hüvitise maksmiseks. Kui hüvitised maksti kokkuleppelises ulatuses, puudus hagejal takistus vastava ettepaneku tegemiseks juba
16. a või hiljemalt
17. a, mil hagejal oli olemas kogu teave, mille alusel ta 09.10.2021 ettepaneku tegi.
18. Kompromissi sõlmimisel ei tunnistanud kostja, et tal on kohustus kogu kahju 50% ulatuses hüvitada. Kostja maksis hagejale vaidluste lahendamiseks kokkuleppelise kompromissisumma ning lubadusi või kinnitusi võimalike täiendavate nõuete osas kostja ei andnud. Kostja väljendas 15.05.2019 selgesõnaliselt, et täiendavad nõuded kostja vastu on aegunud ning kostja neid ei tunnista. Kompromissikokkulepe puudutas vaid selles nimetatud nõudeid. Mingeid muid kinnitusi kostja kompromissiga ei andnud. Nõude saamine aastaid hiljem oli kostja jaoks üllatus.
19. Kahju ühtsuse põhimõtte kohaselt ei ole kahjunõuete ehk ositi esitamine kohustatud isikule siduv. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Alusetu on hageja väide, justkui oleks kostja aegumise vastuväide lubamatu ja hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja ei ole hagejale lubadusi andnud.
20. Hageja ei ole kahju nõuet põhistanud ega tõendanud. Eelkõige on tõendamata DB Regio AG ning DB Netz AG kahjunõuded, mis moodustavad valdava osa hageja nõudest. Hageja
21. a hagi tsiviilasjas nr 2-17-15908 ei hõlmanud vaid isikukahju. Rongiga seotud varakahju nõude esitas hageja juba
22. a hagis ning see on sõlmitud kompromissiga lõplikult lahendatud. Hagis on esimese osanõudena märgitud Deutsche Bahn/rongi varakahju ning Stadt Münster kahju. Seega on ebaõige hageja väide, justkui oleks tsiviilasi nr 2-17-15908 hõlmanud vaid isikukahju. Kompromissi sõlmimisega on rongikahju nõue juba lahendatud. 22
23. Hageja võttis omaks, et raudteeülesõidukohta ei taastatud endisel kujul, vaid rajati uus infrastruktuur. BGB § 249 lg 1 kohaselt peab kahju tekitaja taastama olukorra, mis eksisteeriks siis, kui kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui ehitati midagi uut ja hüvitis maksti kokkuleppe alusel, ei saa eeldada, et hageja hüvitisena makstu vastab tegelikule kahjule. Hagist ei selgu, mille eest hageja kostjalt raha nõuab. Hüvitis saaks piirduda vaid endise olukorra taastamisega, kuid hageja on korduvalt kinnitanud, et raudteeülesõit ehitati pärast õnnetust ümber.
24. Hageja advokaadi 29.12.2017 kirjas on DB Regio AG mootorvaguniga rongikoosseisu kahjuks märgitud 831 189,91 eurot, samas 09.10.2021 kirjas on summaks 1 393 724 eurot. Vahe on märkimisväärne. Samas väidab hageja 03.04.2023 seisukoha p-s 10.5, et rongi parandamise lõplik kulu oli 1 421 139,20 eurot (ehk ligi 600 000 eurot enam
25. a hinnapakkumisest). DB Regio AG arvelduse taotluses toodud loetelu sisaldab hulgaliselt muid ridasid lisaks rongi remondile.
26. Hageja nõue ületab hüvitispiiri.
27. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt oli varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Seda kinnitab hageja advokaadi Beckeri 19.11.2018 kiri. Pool hüvitispiirist on 560 000 eurot. Seega kogu ulatuses ei saaks hagi rahuldada, isegi, kui nõue oleks sisuliselt olemas ja tõendatud ega oleks aegunud.
28. 08.01.2024 seisukohtades leidis kostja, et hageja Saksamaa advokaadi A. Beckeri 29.09.2023 ja 01.11.2023 kirjad kinnitavad, et objektiivseid asjaolusid, mis oleksid takistanud esitamist kostja vastu juba alates
29. a, ei ole hageja kohtu ette toonud. Hageja kinnitas, et kõik kahjunõuded esitati talle 2015 kuni
30. Hageja viidatud jaotusprotsess, samuti hageja tuginetud Saksa ja Eesti seadused ei keelanud kahju hüvitamist kalkulatsioonide alusel, samuti kostja vastu hagi esitamist. 05.12.2014 rongiõnnetuse kahju väljaselgitamine ja hüvitamine oli hageja ülesanne, hageja lihtsalt ei tegelenud sellega enne
32. Hageja väidete järgi oli tal raskusi ainult DB Netz AG nõudega. DB Regio AG rongi kahjustuste summa 1 421 139,20 eurot selgus 03.01.2017, sest siis esitas DB Regio AG BTA-le viimase arve. DB Netz AG raudteeülesõidu kahjusumma 2 958 508,12 eurot selgus 28.12.
33. Seega 28.12.2018 olid kogu kahju andmed olemas. Advokaat A. Beckeri 19.11.2018 kirja seisukoha järgi aegusid 05.12.2014 liiklusõnnetusest tulenevad kahjunõuded 31.12.
35. Eelmise hagi esitas hageja kostja vastu 24.10.2017 ehk enne aegumist. Hageja põhinõue tsiviilasjas nr 2-17-15908 oli 63 362,85 eurot, kuigi Saksa advokaadi arvestustabeli järgi oli 05.12.2014 õnnetuse kahjunõuete kogusumma
36. a lõpus vähemalt 2 883 329,75 eurot. 27.03.2019 kirjas teatas hageja advokaat kostjale, et rongi kahju on ca 4 000 000 eurot, aga hageja ei ole oma toiminguid Saksamaal lõpuni viinud, mistõttu ta ei tea kahju lõppsuurust. Läbirääkimiste käigus teatas kostja 15.05.2019 hagejale, et võimalikud täiendavad nõuded on aegunud.
37. Hagi aegus hiljemalt 02.01.
38. Nii Saksa kui Eesti õiguse kohaselt on liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg 3 aastat ja see tähtaeg lõppes antud juhul hiljemalt 02.01.
39. Aegumine, aegumise peatumise ja aegumise vastuväite toime on nii Eesti kui Saksa õiguse kohaselt individuaalne – see piirdub ainult konkreetse nõude õigustatud subjekti ja kohustatud subjektiga seotud asjaoludega. Aegumise individuaalse toime tõttu ei mõjuta kahjustatud isikute nõuete aegumise peatumine hageja suhtes nõude aegumist kostja vastu. Nõude või nõude osa, mida hagis ei esitatud ja kompromissiga ei lahendatud, aegumist hagi ja kompromiss ei mõjutanud. 23
40. VÕS § 70 lg 3 välistab hageja nõude maksmapaneku, kuna hetkeks, mil hageja asus hüvitisi tasuma, olid väidetavad nõuded kostja suhtes juba aegunud. Saksa õigus (VVG § 109) ja Eesti õigus (LKindlS § 25 lg 2) ei keela jaotusprotsessi ajal avansilise hüvitise tasumist. Seda tõendavad Saksa õiguse. Vastupidi, Saksa erialakirjanduses on selgitatud, et kindlustusselts peab kannatanule kahju esimesel võimalusel hüvitama ja selle aluseks võib olla nõuete prognoositav suurus. Vaidlusalusel juhtumil ei olnud hagejal takistatud prognoosi alusel hüvitise tasumine.
42. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Seda kinnitab hageja advokaat Beckeri 19.11.2018 kiri. Pool nimetatud hüvitispiirist on 560 000 eurot. Seega kogu ulatuses ei saaks hagi rahuldada, isegi, kui nõue oleks olemas ja tõendatud ning ei oleks aegunud. Kuna 06.09.2019 kompromissi alusel on kostja juba osa varakahjust hüvitanud, ei saaks käesolevas menetluses rahuldada hageja nõuet suuremas summas kui 542 190 eurot (s.o 560 000 – 17 558,57 (rongikahju) – 251,43 (Stadt Münster kahju).
43. Eksitav on hageja väide, et 05.12.2014 kehtinud Saksa StVG järgi vastutavad veduki valdaja ja haagise valdaja tekkinud kahju eest võrdselt. Tegelikult Saksa seaduses (StVG) sellist normi ei olnud ega ole. Tegemist oli ajutise tõlgendusega, mis tunnistati vääraks ja mida Saksamaa kohtud juba alates 17.07.2020 enam ei järgi. Õiguspraktikas on üldtuntud reegel, et kuigi õigussuhtele kohaldatakse üldjuhul selle tekkimise ajal kehtinud seadust, siis kohtupraktika ehk seaduste tõlgendused on muutuvad ja õigusemõistmisel tuleb lähtuda lahendi tegemise aja kohtupraktikast.
44. Lisaks tekitas kahju üks ja sama isik. Hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, sest Eesti õigus, paneb kindlustusandjate sisesuhtes vastutuse veoki kindlustusandjale. Sellisele seisukohal on asunud ka Riigikohus. Hageja nõue on suurem kui pool
45. a Saksamaal kehtinud liikluskindlustuse hüvitispiirist.
46. a kehtinud Saksa kohustusliku liikluskindlustuse seaduse kohaselt varakahju kindlustussumma 1 120 000 eurot liiklusõnnetuse kohta. Seda tõendab hageja Saksa advokaadi A. Beckeri 19.11.2018 kirja vastus. Pool Saksa hüvitispiirist on 560 000 eurot.
47. Hageja ja kostja vahel tsiviilasjas nr 2-17-15908 sama rongiõnnetuse vara- ja isikukahju hüvitamise vaidluses 06.09.2019 sõlmitud kompromissilepingu alusel on kostja varakahju summas 17 810 eurot hüvitanud. Järelikult ei saaks käesolevas asjas rahuldada hageja nõuet suuremas summas kui 542 190 eurot.
48. Kostja nõustus, et 05.12.2014 rongiõnnetuses kahjustatud isikute nõuetele hageja vastu kohaldub Saksa õigus ning hageja tagasinõudele kostja vastu kohaldub Eesti õigus. Kui hageja ja kostja olid solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 tähenduses, siis kahjustatud isikute nõuded kostja vastu aegusid Saksa õiguse kohaselt hiljemalt 02.01.
49. Vastavalt on VÕS § 70 lg 3 kohaselt 24.05.2022 esitatud hagi aegunud. Aegumistähtaeg algas Saksa õiguse kohaselt hiljemalt 01.01.2015 ja lõppes hiljemalt 02.01.
51. Kostja teavitamine tema suhtes juba aegunud „võimalikust“ nõudest ei mõjuta aegumist. Kostja sai „võimalikest“ nõuetest teada alles 27.03.2019 ning see ei mõjutanud enam aegumist. Aegumine, aegumise peatumise ja aegumise vastuväite õiguslik toime on nii Eesti kui Saksa õiguse kohaselt individuaalne. Hageja tegi kõik väljamaksed pärast 02.01.2018 ehk siis kui nõuded olid kostja suhtes juba aegunud.
52. VÕS § 492 lg 1 ei reguleeri kahjustatud isiku (kannatanu) nõude üleminekut, vaid see säte käsitleb kindlustusvõtja nõude võimalikku üleminekut. VÕS § 492 lg 1 ei ole Riigikohtu praktika kohaselt vastutuskindlustuses. VÕS § 69 lg 2 ei ole antud kostja suhtes kohaldatav põhjusel, et antud 24 juhul põhjustas liiklusõnnetuse veoki juht (hageja kindlustatu), st kahju tekitaja ja vastutaja langevad samas isikus kokku. Veokiga haagist vedanud autojuhil ei ole kahju hüvitamise nõuet iseenda vastu haagise valdaja rollis. VÕS § 206 lg 1 ja § 186 p 3 kohaselt lõppes võimalik kahju hüvitamise võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Haagise ja veoki liikluskindlustusandjate vahelises õigussuhtes on hüvitamiseks kohustatud isik veoki kindlustusandja. Vaidluseta on, et veduk ja haagis olid 05.12.2014 kahju tekitamise hetkel ühendatud jäiga ühenduslüliga. Seega LKindlS § 12, § 24 ja § 47 lg 1 tulenevalt peab Eesti kindlustusandjate sisesuhtes vedukiga tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama hageja ja kostja ei ole kohustatud hagis nõutavat summat hagejale tasuma.
53. Raudteeülesõit taastati 05.12.2014 õnnetuse eelsesse seisundisse ning rongiliiklus MünsterCoesfeld vahel taastati detsembris
54. Kahjunõuete käsitlemiseks, selgitamiseks ja hüvitiste väljamaksete tegemiseks ei olnud vaja DB Netz AG (või kellegi teise) veelkordset selget nõuet või kinnitust vms. Hageja väited, et kannatanud ei esitanud tema vastu nõudeid, on tõendamata.
55. Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista 23 657,70 eurot ilma käibemaksuta, sh õigusabikulud 23 438,34 eurot ning tõlkekulud 219,36 eurot. Kostjale on 08.03.2024 seisuga osutatud õigusabi kokku 127 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kostjale osutati maakohtu menetluses õigusabi tunnitasumääraga 170-195 eurot ilma käibemaksuta. Kostja palus välja mõista ka viivise menetluskuludelt.
56. Hageja menetluskuludele vaidles kostja vastu. Saksamaa advokaadi kulud ei kuulu hüvitamisele. Tegemist ei ole menetluskuluga TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 tähenduses. Hageja ei ole esitanud kohtule Saksa advokaadi 11.04.2023 koostatud tõendit käesolevas tsiviilasjas kohaldamisele kuuluva vaidlusaluse välisriigi õiguse kohta. Hagejal oli menetluses kaks esindajat, kuid hageja nõuab nelja isiku töö hüvitamist. Hagiavalduse puuduste kõrvaldamise kulu ei kuulu hüvitamisele ning nimekirjas on palju menetlusega mitteseotud kulusid. KOHTU PÕHJENDUSED
57. Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti, et hagi ei kuulu rahuldamisele.
58. Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle: 1) hageja oli kindlustanud veduki DAF registrimärgiga xxxx; 2) kostja oli kindlustanud haagise registrimärgiga xxxx; 3) veduk, mille külge oli haagis jäigalt ühendatud, põhjustas Saksamaal Münsteris 05.12.2014 liiklusõnnetuse, mille käigus põrkas veduk koos haagisega raudteeülesõidul kokku rongiga; 4) haagise valdaja hüvitamiskohustusele kohaldub selle riigi õigus, kus õnnetus toimus ehk Saksamaa õigus; 5) kannatanute ja kahju tekitaja vahelisele õigussuhtele kohaldub Saksamaa õigus; 6) kindlustusandjate omavahelisele õigussuhtele kohaldub Eesti õigus; 7) 24.10.2017 esitas hageja kostja vastu hagi nõudega hüvitada 05.12.2014 õnnetusest tulenev liikluskahju, mida menetleti tsiviilasjas 2-17-15908; 8) Tallinna Ringkonnakohus tegi 17.10.2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-15908, milles saatis asja tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks ning tegi kindlaks kohaldatava õiguse; 9) hageja ja kostja sõlmisid tsiviilasjas nr 2-17-15908 06.09.2019 kompromissi, mille alusel tasus 25 kostja hagejale kompromissina 107 000 eurot; 10) Saksamaa õiguse järgi oli kannatanute nõuete aegumistähtaeg kolm aastat alates nõude tekkimisele järgneva aasta esimesest päevast.
59. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal tuleb hagejale tasuda täiendavalt 05.12.2014 õnnetusest tuleneva kahjuna 599 999,99 eurot, hagi esitamise päevaks sissenõutavaks muutunud viivisena 19 200 eurot ning edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras.
60. Hageja leidis, et Saksamaa õiguse järgi vastutavad veduki ja haagise kindlustusandjad kannatanute ees võrdses ulatuses. Kuna tekkinud kahju ületas Saksamaa õiguses sätestatud kindlustusandja vastutuse piirmäära, pidi hageja läbi viima jaotusmenetluse. Läbirääkimised kannatanutega kestsid kuni
61. a novembrini ja hageja agent maksis kahju välja 24.11.
62. Hageja ja kostja olid kannatanute ees solidaarvõlgnikud. Kõik kannatanud teatasid hiljemalt 31.12.2017 nõuetest ning kuni hageja kohustuse täitmiseni või sellest keeldumiseni oli aegumistähtaeg Saksamaa õiguse järgi peatunud. Lisaks oli aegumine peatunud läbirääkimiste tõttu. Kuna hageja tegi esimese väljamakse 24.11.2021, oli tal TsÜS 70 lg 2 järgi kuus kuud aega hagi esitada ehk kuni 24.05.2022, mil hagiavaldus ka esitati.
63. Kostja leidis, et hageja nõue tema vastu on aegunud ning taotles aegumise kohaldamist. Hageja ei ole tõendanud läbirääkimiste pidamist kuni
64. a novembrini. Hageja on ise väitnud, et raudteeülesõidu ümberehitust puudutavatel läbirääkimistel ta ei osalenud. Tegelikult taastati raudteeülesõit juba
65. aasta lõpus. Kannatanute nõuded aegusid Saksamaa õiguse järgi 01.01.2018 ning ajal, mil hageja väljamaksed tegi, olid nõuded juba aegunud. Kostjaga ei ole läbirääkimisi peetud ning kostja suhtes ei ole aegumine peatunud, mistõttu kuulub kohaldamisele VÕS § 70 lg
66. Lisaks leidis kostja, et tema ja hageja vahelises sisesuhtes kohaldub LKindlS § 47 lg 1, mis välistab tagasinõude esitamise kostja vastu.
67. Kohus nõustub kostja väidetega. Kostja taotlusel tuleb kohaldada aegumist, mis välistab nõude rahuldamise tema suhtes. Pooled ei vaidle sisuliselt selle üle, et nende omavahelises sisesuhtes kohaldub Eesti õigus. Kui hageja ja kostja on solidaarvõlgnikud ning hagejal on õigus esitada kostja vastu tagasinõue tulenevalt sellest, et ta on kohustuse täitnud, reguleerib tagasinõude aegumist VÕS §
69. VÕS § 70 lg 1 näeb ette, et solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Seega aegub üldjuhul tagasinõue samal ajal, mil oleks aegunud kannatanute nõue kostja suhtes. Erandina näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks. Samas sätestab VÕS § 70 lg 3, et lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta tagasinõude esitas.
70. Eeltoodud sätetest koostoimes tuleneb, et kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse enne seda, kui nõue aegus tema või solidaarvõlgniku vastu, on tal võimalik tagasinõuet esitada veel vähemalt kuue kuu jooksul alates täitmisest. Kui ta aga täitis kohustuse pärast seda, mil nõue oli tema enda või solidaarvõlgniku suhtes juba aegunud, ei näe seadus ette täiendavat kuute kuud nõude esitamiseks. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 70 kohaldamisel tuleb esmalt tuvastada, millal aegunuks võlausaldaja nõue selle solidaarvõlgniku vastu, kelle vastu tagasinõue esitati (RK TKo 3-2-1-54-13, p 12). 26
71. Kohtu hinnangul on hageja tagasinõue kostja vastu aegunud, sest hageja täitis kohustuse ajal, mil nõue kostja vastu oleks juba aegunud. Nõude aegumine välistab igal juhul nõude rahuldamise kostja vastu, mistõttu ei ole kohtul vajalik täiendavalt sisuliselt hinnata, kas hageja nõue on põhjendatud ja tõendatud. Kohus selgitas hagejale 06.02.2023 eelistungil (toimiku
72. kd, lk 41-42) vajadust põhistada, miks ei ole nõue kostja vastu aegunud. Vaatamata kohtu selgitustele hageja seda ei põhistanud.
73. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 05.12.2014 toimus Saksamaal Münsteris liiklusõnnetus (toimiku
74. kd, lk 7-15), kus haagis koos veokiga tagurdas raudteeülesõidukohale, mille tulemusena toimus liiklusõnnetus kokkupõrkel reisirongiga. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja oli kindlustanud veduki ja kostja haagise (toimiku
75. kd, lk 16-17).
76. Kannatanu M. K. saatis 29.12.2014 hageja esindajale kirja kahju kohta ning ülejäänud kannatanud saatsid samalaadsed teated kahju kohta
77. a veebruaris ja märtsis (toimiku
78. kd, lk 110-163, lk 166-195 koos osaliste tõlgetega). Hageja agendi advokaat Andreas Beckeri saatis omakorda kannatanutele kirjad 04.02.2016 (toimiku
79. kd, lk 49-78, tõlge lk 79-80), milles ta selgitas edaspidiseid toiminguid nõuete menetlemisel.
80. Hageja esitas kohtule DB Regio 03.01.2017 arve ja DB Netz AG osaarved (toimiku
81. kd, lk 81200,
82. kd, lk 1-173, tõlked toimiku
83. kd, lk 3-25). 29.12.2017 saatis advokaat Andreas Becker kirja kannatanule DB Netz AG-le (toimiku
84. kd, lk 109, tõlge toimiku
85. kd, lk 14), milles teatas, et kuna raudteeülesõidukoha remont on lõpetamata, ei saa jaotusmenetlust läbi viia. Samas ta osundas, et kahju juhtumiga seoses on ka teine võlgnik ehk kostja, kes vastutab Saksa õiguse kohaselt hagejaga solidaarselt. Advokaat soovitas veenduda, kas soovitakse esitada nõudeid ka teisele kindlustusandjale, sest sellest õnnetusjuhtumist tulenev kahjunõude aegumistähtaeg oleks olnud 02.01.
86. Tema kirja kohaselt ei mõjutanud aegumine hagejat, sest hageja suhtes oli aegumistähtaeg peatunus läbirääkimiste tõttu ja hageja ei esita aegumise vastuväidet. Seega võib antud kirjast järeldada, et hageja oli teadlik nõude võimalikust aegumisest kostja suhtes.
87. Hageja esitas kohtule advokaat Andreas Beckeri
88. aasta kirjad (koos tõlgetega toimiku
89. kd, lk 57-62) milles on selgitatud, et kuna DB Netz AG kahjunõudeid ei saanud kindlaks määrata, ei saanud jaotusmenetlust läbi viia.
90. Andreas Becker koostas 19.11.2018 kirja (koos tõlkega toimiku
91. kd, lk 34-36), milles avaldas, et hageja nõustus aegumistähtaja pikendamisega rahalistel kaalutlustel. Advokaat kinnitas, et aegumistähtaeg nõuete esitamiseks kindlustusseltside vastu oli BGB § 195 järgi kolm aastat. Aegumistähtaja arvestust alustati selle aasta lõpus, millal nõue tekkis.
92. 09.10.2021 saatis advokaat Andreas Becker kannatanutele kirjad (toimiku
93. kd, lk 174-180, tõlked toimiku
94. kd, lk 26-32), milles teatas, et kahjude registreerimine on lõppenud. 01.12.2021 teavitas hageja agent kokkulepete sõlmimisest kannatanutega (toimiku
95. kd, lk 22-30, tõlge
96. kd, lk 61-65, toimiku
97. kd, lk 16-29). Hageja esitas kohtule 01.12.2021 arved kannatanutele Deutche Bahn AG, M. N., R. R., S. V., M. K., M. A. ja maksekorraldused nende arvete tasumise kohta (toimiku
98. kd, lk 31-47, tõlked
99. kd, lk 65-69, toimiku
100. kd, lk 2-12, toimiku
101. kd, lk 63-69).
102. 30.12.2021 teatas hageja kostjale, et on kokku teinud juhtumiga seoses väljamakseid summas 1 199 999,99 eurot (toimiku
103. kd, lk 48). Eeltoodud tõenditest kogumis nähtub, et kuigi õnnetus toimus
104. aastal ning hagiavalduses nõutud kahjudest teavitasid kannatanud hageja agenti
105. ja
106. aastal, tegi hageja lõplikud väljamakseid
107. aastal, misjärel tekkis tal kohustuse täitnud solidaarvõlgnikuna tagasinõudeõigus kostja vastu. 27
108. Hageja esitas väljavõtte Saksa seaduse kommentaarist (toimiku
109. kd, lk 108, tõlge toimiku
110. kd, lk 13), milles on märgitud, et otsese kahju tekitaja vastu esitatud nõuete aegumistähtaeg peatub alates nõude esitamisest kindlustusandjale kuni hetkeni, mil kolmas isik saab kindlustusandjalt otsuse tekstivormis nii põhjuse kui summa kohta.
111. Teistest hageja esitatud Saksamaa õigusaktide väljavõtetest (koos tõlgetega toimiku
112. kd, lk 193212) nähtub samuti, et kui kindlustuslepingust tulenev nõue on kindlustusandjale esitatud, peatub aegumistähtaeg kuni kindlustusandja kirjalikus vormis otsus on nõude esitajale kätte toimetatud. Kolmas isik võib esitada kahjunõude kindlustusandja vastu ning sellisel juhul kohaldub sama aegumistähtaeg kui kahju hüvitamise nõude suhtes. Nõudest teatamisel aegumine peatub. Tavaline aegumistähtaeg on kolm aastat, mis algab selle aasta lõpust, mil nõue tekkis. Läbirääkimiste korral aegumine peatus seni, kuni üks või teine pool keeldus läbirääkimiste jätkamisest.
113. Kostja esitas samuti kohtule Saksamaa õigusaktide tõlgendused koos tõlgetega (toimiku
114. kd, lk 43-48, 75-78), millest järeldub, et asjaolud, mis esinevad ühe solidaarvõlgniku suhtes, ei mõjuta teiste solidaarvõlgnike suhteid võlausaldajatega. Aegumisel on individuaalne mõju ning aegumist tuleb iga solidaarvõlgniku suhtes hinnata eraldiseisvalt. Aegumise peatumisel on individuaalne mõju. Võlausaldaja nõue võib olla ühe solidaarvõlgniku suhtes aegunud ja teise suhtes mitte.
115. Eeltoodud väljavõtete alusel on võimalik järeldada, et alates ajast, mil kannatanud teatasid oma nõuetest hagejale, nende nõuete aegumine peatus kuni selle ajani, mil hageja tegi kirjalikus vormis otsuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei ole selgelt välja toonud ega tõendanud, millal vastav kirjalik otsus kõigi kannatanute osas tehti. Küll aga on selge, et väljamaksed nõuete rahuldamiseks tegi hageja
116. aastal.
117. Kohus nõustub, et Saksamaa õiguse alusel kannatanute nõuete aegumine hageja osas peatus alates ajast, mil kannatanud olid hagejale nõuetest teatanud. Asjas kogutud tõendite alusel ei saa järeldada, et hageja oleks pidanud kannatanutega läbirääkimisi nõuete osas. Samuti ei saa hageja esitatud tõenditest järeldada, millistel objektiivsetel põhjustel kahjuhüvitiste väljamaksmine viibis ning millised asjaolud ei võimaldanud hagejal väljamakseid teha varem. Sisuliselt ei oma need asjaolud aga käesolevas vaidluses tähtsust, sest selleks ajaks, mil hageja tegi väljamaksed kannatanutele, olid nende nõuded kostja suhtes igal juhul aegunud.
118. Saksamaa õiguse järgi oleksid kannatanute nõuded kostja vastu aegunud alates 01.01.
119. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kannatanud oleksid oma nõuetest teatanud kostjale või pidanud kostjaga läbirääkimisi. Hageja on ekslikult järeldanud, et nõuete aegumise peatumine tema suhtes peatas nende aegumise ka kostja suhtes. Kohus nõustub kostja väidetega, et nii Saksamaa kui ka Eesti õiguse kohaselt omab aegumise peatumine üksnes individuaalset toimet. Vastupidiseid järeldusi ei ole võimalik teha poolte omavahelisele suhtele kohalduvast VÕS §-st
121. Seejuures ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust see, kas hageja teavitas kostjat pärast eelmise tsiviilvaidluse lõppemist sellest, et on esitatud täiendavaid nõudeid. Tagasinõudeõigus kostja vastu tekkis hagejal alates ajast, mil ta ise oli oma kohustuse täitnud. Kuna hageja täitis enda kohustuse
122. aastal ehk ajal, mil nõue kostja vastu oli juba aegunud, ei kuulu hageja põhinõue VÕS § 70 lg 1 alusel rahuldamisele. Kuna põhinõue ei kuulu rahuldamisele, ei ole võimalik rahuldada ka hageja sissenõutavaks muutunud või edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise nõuet.
123. Kuna kohus jätab nõude selle aegumise tõttu rahuldamata, ei hinda kohus sisuliselt seda, kas esitatud tõendite alusel on hageja nõude rahaline suurus põhjendatud ja tõendatud. Samal põhjusel ei hinda kohus, milline on poolte omavahelises suhtes vastutuse jagunemise ulatus. TsMS § 457 lg 1 järgi 28 on jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Samade poolte vahel osaliselt samadel asjaoludel on Tallinna Ringkonnakohus teinud tsiviilasjas 2-17-15908 jõustunud otsuse (toimiku
124. kd, lk 50-55), milles kohus muuhulgas leidis, e t LKindlS § 47 lg 1 ei välista hageja tagasinõuet kostja vastu. Teisalt nõustub kohus käesolevas asjas kostja väitega, et kostja kohustuse ulatust eelmises tsiviilasjas kohus ei tuvastanud.
125. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
126. Menetluskuludena palus kostja hagejalt välja mõista 23 657,70 eurot ilma käibemaksuta, sh õigusabikulud 23 438,34 eurot ning tõlkekulud 219,36 eurot. Kostjale on 08.03.2024 seisuga osutatud õigusabi kokku 127 tunni ja 30 minuti ulatuses. Kostjale osutati maakohtu menetluses õigusabi tunnitasumääraga 170-195 eurot ilma käibemaksuta. Kostja palus välja mõista viivise menetluskuludelt.
127. Kohus nõustub, et kostja esindajate tunnitasu suurus on mõistlik ja kooskõlas vaidluse keerukusega. Samuti peab kohus vaidluse sisu ja keerukust arvestades põhjendatuks kahe esindaja kasutamist menetluses. Kostja esindajate ajakulu peab kohus osaliselt põhjendamatuks. Põhjendamatu on 03.11.2022 ajakulu 3 h 40 min Teams koosolekuks kliendi ja kliendi koostööpartneriga ning 09.11.2022 ajakulu 2 tundi kirja koostamiseks asjaolude kontrollimiseks Saksamaal. Menetluses esitatud tõendite alusel ei saa kohus kontrollida, kas koosolek toimus, milline oli selle ajaline kestvus ning kas see oli menetluses teostatavate toimingute jaoks vajalik. Samuti ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas või millise kirja kostjate esindajad asjaolude kontrollimiseks koostasid ning kas see oli vajalik. Seetõttu ei ole põhjendatud ajakulu kokku 5 h 40 min.
128. 06.02.2023 istungiks valmistumise põhjendatud ajakuluks loeb kohus ühe esindaja ajakulu 1 tundi. Kuna istung kestis kokku 40 min, on sellega seotud põhjendatud ajakulu kokku 1 h 40 min ning põhjendamatu on ajakulu 3 h 50 min. Samuti kestis 13.09.2023 istung vaid 1 tunni ning koos selleks valmistumise mõistliku ajakuluga 1 h on põhjendatud kulu kokku 2 h. Ebavajalik ajakulu on 4 h 15 min.
129. Muus osas loeb kohus kostja esindajate ajakulu vajalikuks ja kohtule esitatud menetlusdokumentide mahu ning sisuga kooskõlas olevaks. Kogumis on õigusabi osutamisel põhjendatud ajakulu 127 h 30 min – 5 h 40 min – 3 h 50 min – 4 h 15 min = 113 h 45 min. Arvestades kostja esindajate keskmist tunnitasu määra 182,50 eurot, on põhjendatud kulude summa 20 759,40 eurot. Koos kostja tõlkekuludega 219,36 eurot on põhjendatud menetluskulud kokku 20 978,76 eurot. Hagejalt tuleb kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 20 978,76 eurot. Kooskõlas kostja taotlusega tuleb hagejalt välja mõista viivis menetluskuludelt 20 978,76 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam 29 kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2024 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 17.04.2024 kohtuotsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendati otsuse põhjendusi. 30