Obsah (9)

§ 60§ 61§ 310§ 180§ 182§ 423§ 175§ 179§ 313

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 1-20-2933 07. oktoobril 2020.a. Tallinn, Tallinna kohtumaja Harju Maakohus koosseisus kohtunik Karin Olentšenko ja sekretäri Kattre Vaher, tõlgi S. Talli juuresolekul,

§ 60

lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks;

§ 61

lg 1, 2 järgi ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohus peab tõendite hindamisel eelkõige lahendama järgmised küsimused: kas kõik kohtule esitatud tõendid on lubatavad, kas tõendite kogumisel on või ei ole rikutud menetlusnorme ning millised vastuolulistest ütlustest on usaldusväärsed. Kõik kohtule esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad. Vaidlust ei ole selles, et 09.06.2019 kella 15.53 ajal Harjumaal Anija vallas Kaunissaare külas Kaunissaare teel suunaga Tallinna mnt poolt sõitis F.D jalgrattaga Merida ning enne liikluskünnist, reastudes vastassuunavööndisse, sõitis tagant otsa samal sõidurajal kõndivale jalakäijale S. J.le. Vaidlust ei ole tõusetunud ka selles, et kuigi süüdistuses on märgitud, et enne liikluskünnist reastus ta vastassuunavööndisse Lõuna-Tammiste talu juures, siis kohtule esitatud tõendite kohaselt on tegelik talu nimi Lõuna-Tammissaare. Nimetatud nime on kajastatud nii sündmuskoha vaatlusprotokollis kui ka selle juurde koostatud skeemis. Vastavalt 09.06.2019 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile (lk 9) toimus 09.06.2019 (teade kell 15:53) Harjumaal Anija vallas Kaunissaare teel (Lõuna-Tammissaare talu juures) liiklusõnnetus, kus osalejateks olid F.D jalgrattaga Merida ja S. J. jalakäijana. Jalgrattal tuvastati juhtraual paremal pool kriimustused (ka sõiduki vaatlusprotokolli kohaselt on jalgrattal kraapejäljed paremal, lk 20), jalakäija toimetati PERHi. Vaatlusprotokollis (lk 10) märgiti, et sündmuskoht on Harjumaa, Anija vald, Kaunissaare küla, Kaunissaare tee, Lõuna-Tammissaare talu juures, suurim lubatud kiirus sündmuskohal on 30 km/h. Pikendussirgest, milline on tõmmatud vaatlussuunas vasakul asuva Lõuna-Tammissaare talu tee servast ja milline on risti vaadeldava teelõiguga vaatlussunnas 4.2 m ja vaadeldava teelõigu vaatlussuunas parempoolsest teeservast 0.6 m kaugusel on teekattel verekahtlane jälg. Nimetatud verekahtlasest jäljest vaatlussuunas 0,5 m ja vaadeldava teelõigu vaatlussuunas parempoolsest teeservast 0,7 m kaugusel asub haljasalal jalgratas Merida tagumise rattaga. Sama jalgratta esimese ratta kaugus eelnimetatud teeservast on 1.0 m. Sündmuskohta on fotografeeritud ning fotodelt nähtub ka liikluskünnis (lk 12-14). Vaidlus puudub ka selles, et jalgrattaga otsasõidu tagajärjel sai kannatanu raske tervisekahjustuse. Vastavalt 12.07.2019 koostatud ekspertiisiaktile nr 19E-PÕI0109 sedastati S. J.l 09.06.2019 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas liiklusavarii järgselt vasaku kodarluu kaugmise otsa killuline liigesesisene murd ja küünarluukeha kaugmise kolmandiku killuline murd koos fragmentide nihkumisega käeselja poole ning marrastused mõlema põlvel. Tervisekahjustused võivad olla tekitatud tömbi vägivalla toimel ekspertiisimäärusel näidatud ajal ja viisil – s.o 09.06.2019 liiklusõnnetuse käigus, näiteks jalakäija ja liikuva transpordivahendi (jalgratta) kokkupõrkel koos jalakäija järgneva paiskumisega kõvale tömbile pinnale. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 kuud (lk 22-25). Tunnused, mille pinnalt saab rääkida raskest tervisekahjustusest, on loetletud KarS §-s 118 lg 1 ning KarS § 118 lg 1 p 2 kohaselt on raske tervisekahjustus muuhulgas tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime. 2 Sündmust kui tervikut ning süüdistatava poolt teo toimepanemise asjaolusid on kirjeldanud kannatanu, tunnistaja A. H. (kannatanu tütar) ja süüdistatav. Kannatanu ütluste kohaselt toimus temaga

1. juunil 2019 Kaunissaares veehoidla juures liiklusõnnetus. Oli koos noorema tütre A. H.u ja lapselapsega, liikusid sõiduteel vasakul pool tee ääres, sõidukid sõitsid talle vastu. Jalgteed seal ei ole, oli kõige ääres, keskel oli lapselaps, siis tütar. Äkki kuulis praktiliselt enda kõrval signaali, vaatas kõrvale ja sai vastu paremat külge löögi ja kukkus, kaotas teadvuse. Ei saanud aru, millelt löögi sai. Käes oli õudne valu, käsi oli katki ja tagurpidi. Mäletab, et teda tõugati paremast küljest ja saab aru, et kukkus vasakule poole, tal tuli süljega veri ja rind valutas. Sai tütre käest teada, mis sündmuskohal juhtus. Tütar ütles, et nad läksid kolmekesi ja kuulsid signaali, tütar jõudis oma tütrest kinni haarata ja tema jäi F.D juhitud jalgratta alla. Tunneb süüdistatavat, kes ei ole tema ees vabandanud ega teda aidanud. Vahetult enne kokkupõrget kõndis otse, ei saanud kõrvale astuda, sest ta keeras pead ja kohe kukkus. Liiklusõnnetuse põhjustajaga on ühe korra poes rääkinud ning süüdistatav ütles, et tema ise on selles süüdi (mitte süüdistatav). Kannatanuga sarnaselt on
2. juunil 2019 aset leidnud juhtumit kirjeldanud ka tunnistaja A. H., kes on kannatanu tütar ja viibis sündmuskohal. Nii kirjeldas tunnistaja, kuidas jalutas ema ja tütrega ning liikus Kaunissaare poolt Kehra poole, kõndisid vasakul pool näoga transpordivahendite poole. Liikusid sõiduteel, kuna jalgteed seal ei olnud. Ema läks tee ääres, keskel oli tema tütar ja paremal pool oli tema. Kõndisid rahulikult, kui äkki kuulis jalgratta kella, keeras ringi ja vaatas, et nende peale sõidab jalgratas, jõudis tütre eemale tõmmata, aga ema ei jõudnud isegi pead keerata. Jalgratas tuli selja tagant, sõitis ka vasakul pool. Jalgratta kella ja kokkupõrke vahel oli maksimaalselt paar sekundit, jõudis ainult ennast sinnapoole keerata ja kõik. Ema kukkus näoga alla ja oli teadvuseta, mingi kõrvaline noormees tuli ja pakkus, et kutsub kiirabi. Jalgrattur istus muru peal ja rääkis, et nemad on süüdi, et kuhu nad üldse läksid. Nägi, et emal tuli käest verd, näol olid marrastused ja oli näha, et vasakust käest paistab luu. Süüdistatav F.D ei eitanud, et sõitis kannatanu ja tunnistaja ütlustes viidatud kohas ja ajal jalgrattaga ning sõitis kannatanule otsa. Nii seletas süüdistatav kohtuistungil, et nägi jalakäijaid umbes 500 meetri kauguselt, S. liikus vasakul pool teed, läks tee äärest, hoidis käest kinni oma lapselapsel ja paremalt poolt kõndis tema tütar, nad ei käinud üksteise järel, vaid reas (üksteise kõrval), rääkisid omavahel juttu. Andis esimese signaali umbes 200 meetri kauguselt, nägi, et nad keerasid pead tema poole ja nägid teda liikumas, edasi liikus otse ja andis perioodiliselt kella, signaal oli pidevalt peal. Kui ta kavatses lamavast politseinikust mööduda ja minna tagasi paremale poole teed, võtsid jalakäijad seda sellena, et ta sõidab nende peale, tütar ja lapselaps läksid paremale poole ja seega nad takistasid teda liikumast paremale poole. S. jäi vasakule poole ja tal ei olnud valikut, pidi sõitma otse. Sel hetkel, kui hakkas nendest mööda sõitma, otsustas S. ühineda oma lastega. Ta jõudis pidurdada ja keerata rooli vasakule, vältis otse kokkupõrget ja riivas teda lenkstangiga, kannatanu kukkus, tema ise kukkus vasakule poole. Tema kiirus oli alla 20 km, tal oli mitu varianti, esimene sõita otse, teine hüpata jalgratta pealt maha. Kui oleks maha hüpanud, siis jalgratas oleks kukkunud lapsele peale. Kannatanu ei vaadanud teed ja lihtsalt läks tütre juurde. Tema ka kukkus ja sai trauma. Selgitas, et märkas jalakäijaid 500 m kauguselt, 200 meetrit eemal nägi neid juba vahetus nägemisväljas. Signaali hakkas andma siis, kui olid vahetus nägemisväljas. Viimasel hetkel antud signaal oli lamava politseiniku juures, umbes 5 m kaugusel jalakäijatest. Kui nägi jalakäijaid 200 m kauguselt, sõitis ta paremal pool ning jalakäijad kõndisid vasakul pool. Muutis suunda, kuna ees oli takistus, lamavast politseinikust võib üle sõita, aga see on jalgratturi jaoks ohtlik, enne lamavat politseinikut vähendas kiirust. Nägi, et jalakäijad läksid ette ja tal on ruumi nendest mööda sõita. Liikluseeskirjas on ette nähtud manöövrite tegemine ja sellel teelõigul pole see keelatud. Inimeste vahele jäi poolteist meetrit kindlasti, tal ei olnud teist väljapääsu, kui mööduda, muidu oleksid tagajärjed hullemad, oleks lapsele pihta saanud. Reastus vasakule poole teed lamavast politseinikust 10-15 m enne ning kokkupõrge toimus umbes 6 m lamavast politseinikust. Kui kannatanud vaatasid tema poole, oli ta vasakul pool, kui signaali andis, oli paremal pool. S ee oli üks vahetpidamatu signaal, signaal jätkus. Tal oli ruumi sõita lamavast politseinikust mööda ja sõita paremal pool, ei teinud seda, sest nad läksid paremale poole, katsid tema liiklussuunda. Vasakust äärest toimus otsasõit 3 jalakäijale 60-70 cm kauguselt. Ei saanud rohkem paremale võtta, kuna nad seisid tema ees, läksid laiali. Oli õnnetu juhus. Kannatanu oli teepeenral, see on tee äär, kus ta piirdub muruga. Kaks teist liiklejat olid tee peal. Signaali andes hoiatas, et läheneb, kuid nemad muutsid oma liikumist. Kannatanu astus talle teele ette. Jõudis kõrvale põigata, riivas lenkstangiga kannatanut kusagile vöö kõrgusele, paremalt poolt. Kokkupõrke hetkel oli kannatanu otse tema ees, riivas vasakut külge, sest jõudis lenkstangi keerata. Kui oli juba kokkupõrge, vajutas pidurit. Kui lähenes, vähendas kiirust ja kui sõitis, siis vajutas pidurit ja keeras rooli paremale. Jalakäijad tegid järske liigutusi vahetult enne tema lähenemist. Seega süüdistatav küll tunnistab, et sõitis kannatanule jalgrattaga otsa, kuid leiab, et otsasõit toimus jalakäijate ootamatute liikumiste tõttu teel, mitte tema süül. Järelikult on antud asjas vaidlus selles, kas süüdistatava käitumise ja kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Vaidlusalasele küsimusele vastuse saamiseks analüüsib kohus, kas süüdistatav järgis süüdistuses näidatud ajal ja kohas liiklusnorme ja tegi kõik endast oleneva liiklusõnnetuse vältimiseks või toimus kannatanule otsasõit kannatanu enda ebaõige käitumise tõttu. Liikluskorraldus Eesti teedel ning liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded on sätestatud liiklusseaduses (LS § 1 lg 1). LS § 31 lg 2 kohaselt võib jalgrattaga sõita jalgrattarajal või jalgrattateel või võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 1 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka jalgratta- ja jalgteel ning teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat. LS § 33 lg 1 kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Sama paragrahvi lõike 2 p 8 järgi on juht kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Süüdistatava ütluste kohaselt sõitiski ta sõidutee parema ääre lähedal, kuid nähes eemal liikluskünnist (lamavat politseid), otsustas sellest mitte üle sõita, vaid vasakult poolt mööduda. Süüdistatava ütlustele tuginedes nägi ta vasakul pool tee ääres ka kolme üksteise kõrval jalutavat isikut, kellele andis enda lähenemisest märku väidetavalt pideva signaaliga. Lähtudes kohtule esitatud fotodest, millest nähtub nii vasakpoolne sõidutee äär kui ka paremal pool sõiduteel asuv liikluskünnis (lk 7-9), on selge, et jalakäijad pidid kõndima osaliselt sõiduteel. Seda seetõttu, et kõnniteed või korralikku teepeenart antud teelõigul ei ole. Fotodelt nähtub küll maksimaalselt paarikümne sentimeetrine teepeenar, kuid ilmselgelt ei mahu sinna kõndima ühtegi jalakäijat. Selline jalakäijate asetus teel pidi nähtav olema ka neile tagant jalgrattaga lähenevale süüdistatavale. Samuti pidi süüdistatavale nähtav olema liikluskünnise asetus, st selle paiknemine osaliselt ka vastassuunas. Kuivõrd süüdistatav oli jalgrattaga, olid kolm jalakäijat tema suhtes vähekaitstumad ning seda veel seetõttu, et süüdistatav lähenes jalakäijatele tagant ehk ei olnud neile märgatav. Vaatamata sellele, et vastassuunas olev sõidurada ei olnud seal liikuvate jalakäijate tõttu piisavas ulatuses vaba, otsustas süüdistatav liikluskünnisest just vastassuuna kaudu mööduda, mitte sealt üle sõitnud kas siis tunduvalt sõidukiirust vähendades või üldse rattalt maha tulles. Hinnates süüdistatava eelkirjeldatud käitumist ei saa kuidagi väita, et süüdistatav oleks olnud veendunud enda manöövri ohutuses ning püüdnud mitte takistada teisi liiklejaid, antud juhul kannatanut koos tütre ja lapselapsega. Seda enam, et süüdistatava ütluste kohaselt nägi ta jalakäijaid juba vähemalt 200 meetri kauguselt ning seega oleks tal olnud piisavalt aega nii õige sõidukiiruse valimiseks kui ka otsustamiseks, kas liikluskünnisest möödumine sellises situatsioonis ja sellisel viisil on üldse põhjendatud. Kuigi süüdistatava ütluste kohaselt vähendas ta sõidukiirust ning andis signaali, ei olnud need järelikult piisavad raske tagajärje ärahoidmiseks. Seda, et süüdistatav ei valinud õigeid sõiduvõtteid, kinnitavad ka süüdistatava enda ütlused, mille kohaselt andis ta palju signaali. Vajadus pideva signaali andmiseks viitab ise juba sellele, et signaali adressaadid järelikult ei kuulnud signaali ning nimetatu oleks pidanud muutma süüdistatava eriti tähelepanelikuks. Tähelepanuväärsed on ka süüdistatava ütlused, mille kohaselt andis ta signaali paremal pool teed, reastus vasakule poole teed 4 10-15 m enne liikluskünnist ning kokkupõrge toimus umbes 6 m pärast liikluskünnist. Kuna jalakäijad asusid vasakul pool teel, ei osanud nad aimatagi, et nende selja tagant läheneb neile oht kiirusega, mis vajaks viivitamatut reageerimist. Nimetatu haakub ka kannatanu ja tunnistaja ütlustega, mille kohaselt praktiliselt kohe, kui kuulsid signaali, toimus jalgratta poolt otsasõit kannatanule ning tunnistaja ütluste kohaselt jõudis ta ainult tütre jalgratturist eemale tõmmata, kuna jalgratta kella ja kokkupõrke vahel oli maksimaalselt paar sekundit. Lähtudes süüdistatava enda ütlustest ja kohtule esitatud tõenditest on kohus seisukohal, et süüdistatava arusaama järgi oli tal teel liigeldes justkui rohkem õigust kui jalakäijatel ning eelduslikult pidid jalakäijad talle koheselt teed andma ning vajadus tagada jalakäijate kui vähekaitstud liiklejate ohutus ei tundunud talle primaarne. Rohkem mõtles süüdistatav sellele, milline oht seisnes liikluskünnise ületamises talle endale, mitte sellele, millist ohtu põhjustas tema manööver jalakäijatele. Üksnes tunnistaja kiire reageerimine tagas selle, et süüdistatava käitumise tagajärjed ei olnud ulatuslikumad, st kannatanuid ei olnud rohkem kui üks. Süüdistatava käitumine ei kinnita asjaolu, et süüdistatav oleks olnud tähelepanelik ja ettevaatlik ning teinud kõik endast oleneva, vältimaks jalakäijate ohustamist ja neile kahju tekitamist. Vältides liikluskünnisest üle sõitmist, käitus jalgrattur üksnes enda soovidest lähtudes, teiste liiklejate õigusi aga ei arvestanud. Antud juhul puudub kohtul vajadus heita liiklusnõuete rikkumist ette kannatanule. LS § 22 lg 3 kohaselt teel, kus sõidukitele kehtestatud suurim kiirus on suurem kui 20 kilomeetrit tunnis, peab jalakäija liikuma kõnniteel, selle puudumisel teepeenral. Nimetatud kohtade puudumise või liikumiseks sobimatuse korral võib jalakäija liikuda sõiduteel ainult selle ääre lähedal. Nagu kohus eespool juba märkis, siis liiklusõnnetuse toimumise kohal vastavat teepeenart või kõnniteed ei olnud ning kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et kannatanu kõndis vasakul pool tee ääres. Kohus nõustub kannatanu esindaja seisukohaga, et jalakäijad ei saanud mitte kuidagi ette näha, et liikudes vasakus tee ääres otsustab paremas tee ääres liikuv jalgrattur vahetult enne nendeni jõudmist pöörata nende suunavööndisse vasakule poole, seda enam, et jalakäijad olid jalgratturi poole seljaga. Tõendamist ei ole leidnud, et jalakäijad oleksid teel olles enne kokkupõrget teinud mingeid kõrvaleastumisi või liikunud muud moodi ebatavaliselt. Süüdistatav ei ole eitanud, et jalakäijad liikusid otse ning vajadus tütre kõrvale tõmbamiseks tekkis tunnistajal alles siis, kui pidi vältima otsasõitu jalgratturiga. Arvestades otsasõidu vältimiseks jäänud äärmiselt lühikest ajavahemikku ei saa tunnistajale ka kuidagi ette heita, et tema selline otsus just tema poolt kirjeldatud viisil oleks olnud vale. Kohus ei kahtle, et olukorras, kus jalakäijatel oleks olnud aega ja võimalust kaaluda, mil viisil oleks neil kõige ohutum jalgratturist eemalduda, oleks nad seda ka teinud. Antud juhul aga võttis sellise võimaluse neilt järsku sõidusuunda muutes süüdistatav ise, jättes neile praktiliselt olematu aja reageerimiseks ning turvalisuse tagamiseks. Kohus ei nõustu ka süüdistatava kaitsjaga, justkui vereloigu asukoht ei kinnitaks kannatanu paiknemist tee ääres. Kohtu hinnangul paikneb vereloik tee äärele piisavalt lähedal, kinnitamaks tema viibimist otsasõidu ajal just seal. Samuti tuleb arvestada, et kannatanu ütluste kohaselt teda tõugati, mis omakorda tähendab seda, et kannatanu võis saadud tõukest oma eelnevat asukohta muuta. Seega tõendab vereloigu asukoht kannatanu ütlusi ning näitab sündmust kui tervikut. Ka süüdistatav ise ei eita, et kannatanu liikus tee ääres. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumise ja kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekkimise vahel esineb põhjuslik seos, st F.D on toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, täites KarS § 119 lõikes 1 sätestatud objektiivse koosseisu. Subjektiivsest küljest eeldab eelnimetatud paragrahvis sätestatud tegu ettevaatamatust ning kohtu hinnangul pani A. Nikitisnki teo toime hooletusest. Lähtudes kohtule esitatud tõenditest ja süüdistatava ütlustest puudub kohtul alus väita, et manöövrit alustades oleks ta teadnud, et võib kellelegi jalakäijatest põhjustada raske tervisekahjustuse. Samas sündmus tervikuna, st süüdistatava ootamatu manööver kohas, kus tee ääres olid jalakäijad ning kiirusega, kus jalakäijatel, sealhulgas kannatanul, jäi vähe aega reageerimiseks, on piisav väitmaks, et tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks süüdistatav pidanud ette nägema nii otsasõitu vastassuunas liikuvale jalakäijale kui ka selle tagajärjel tekkinud tervisekahjustusi. Seega leiab kohus, et süüdistuses kirjeldatud tegu on aset leidnud ning selle pani toime süüdistatav. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 5 Tsiviilhagi

§ 310

lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama sätte lõike 4 järgi peab isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS §-le 1045 lg 1 p 2 on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kuna käesoleva otsusega mõistab kohus F.D kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi, on kahju kannatanule tekkinud süüdistatava õigusvastase tegevuse tagajärjel ning süüdistatav vastutab tema poolt tekitatud kahju eest. Antud asjas on kannatanu enda esindaja kaudu esitanud tsiviilhagi, milles palub süüdistatavalt välja mõista otsese varalise kahju hüvitis 222,92 eurot, saamata jäänud töötasu summas 261,04 eurot alates juuni 2019 kuni pensioniea saabumiseni või töövõime taastumiseni ning mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja hagiavalduse juurde, tehes nõude osas täpsustusi. Kohus analüüsib esmalt varalist kahju ning seejärel annab hinnangu mittevaralise kahju osas. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt sama sätte lõikele 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Lõike 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Otsese varalise kahjuna taotleb kannatanu süüdistatavalt välja mõista ravikulude arved kogusummas 222,92 eurot. Hagiavalduse kohaselt koosneb nimetatud summa ravimitele kulunud arvetest ning vastavad kuludokumendid on esitatud ka kohtule. Kohtu hinnangul on tehtud kulutused mõistlikud ning kuna selles osas ei esitanud süüdistatav tsiviilhagile ka vastuväited, kohalduvad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 sätted, mille kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, siis rahuldab kohus hagi. Seega on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused täidetud ning otsene varaline kahju summas 222,92 eurot tuleb kuriteo toimepannud isikult kannatanu kasuks välja mõista. Saamata jäänud tuluna taotleb kannatanu süüdistatavalt välja mõista kannatanu töötasu alates juuni 2019 kuni vanaduspensionile jäämiseni (kuni jaanuar 2020) summas 261,04 eurot kuus. Hagiavalduse kohaselt tõendavad nõuet Maksu- ja Tolliameti lehelt saadud andmed S. J. töötasu kohta. Kohtule on esitatud väljatrükid, millest nähtuvalt on X OÜ tasunud S. J.le töötasu 2018 aastal jaanuarist detsembrini (välja arvatud juuli) kokku 3420,04 eurot, s.o väljamaksete brutosumma. 2019 on X OÜ tasunud S. J.le palgatulu veebruarist maini kogusummas 1206,96 eurot pluss jaanuaris haigushüvitis 30,21 eurot, seega kokku 1237,17 eurot. Vastavalt töötamise registri / e-MTA väljatrükile oli X OÜ S. J. tööandja, töötamise algusajana on märgitud 11.10.2017 ning töötamise lõpuna 29.07.2019.a. Kannatanu S. J. andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta pärast õnnetusjuhtumist enam tööd ei jätkanud, ei suutnud. Haiguslehe pani kinni, firmal oli nii, et ei saanud haiguslehte vormistada. Kaks kuud oli haiguslehel ja siis öeldi, et selle eest ei hakata maksma. Haigekassast helistati ja öeldi, et 6 tema ülemus ei tasunud ja ei teinud midagi ja öeldi, et ei maksa. Sai invaliidsuspensioni ja töötas poole kohaga, sai sealt kuskil 300 eurot kuus. On vanaduspensionär alates 2020.a veebruarikuust. Süüdistatava kaitsja vaidles saamata jäänud töötasule vastu, kuna hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ja arvestanud töötukassa väljamaksetega, sh töötutoetuse ja/või töötuskindlustushüvitisega. Need summad oleksid pidanud hagiavalduses kajastuma ja selle võrra igakuine saamata jäänud töötasu nõue peaks olema väiksem. Tutvudes Haigekassa kodulehel toodud informatsiooniga selgub, et töösuhte ajal alanud töövõimetuslehe ning järglehed maksab haigekassa välja, olenemata sellest, et vahepeal töösuhe lõpeb. Tööandja kohustus maksta hüvitist alates neljandast päevast antud juhul ei kehti, kuna tööleping lõppes enne tööandja hüvitise maksmise perioodi. S. J. otsus loobuda seadustega ettenähtud hüvitistest oli tema enda otsus, seega ei ole õigustatud kostja kulul hageja poolt saamata jäänud riiklike hüvitiste kompenseerimine. Kuna kannatanu ise loobus avaldusest töövõime puudumise tuvastamiseks, siis ei saa ta oma tahteavalduse tagajärjel tekkinud kahju nõuda kostjalt. Kannatanu esindaja täpsustas, et kuna kannatanu on alates 2020 veebruarikuust vanaduspensionär, siis ei saanud ta teha tööd 8 kuud ning 8 kuu eest kokku on saamata jäänud töötasu 2088,32 eurot. Süüdistatava seni esitatud vastuväited hagivastuses ja tema ütlustes, et kannatanu oleks võinud saada saamata jäänud töötasu hüvitise riigilt või haigekassa kaudu või töövõimetuslehtede kaudu, ei puutu antud juhul asjasse. Kahju on tekitanud kannatanule süüdistatav, mitte Eesti riik. Isegi kui Eesti riik hüvitaks midagi, siis regressnõue esitatakse ikkagi kuriteo toimepannud isiku vastu. Kannatanu võib esitada nõude ka riigi vastu, kui riigil mingisugusel alusel on põhjust talle hüvitada tekkinud kahju saamata jäänud töötasu näol, kuid ta ei ole selleks kohustatud. Kellel kindlasti on hüvitamiskohustus, on kahju tekitanud isikul endal ehk siis süüdistataval. Seetõttu ei ole süüdistatava vastuväide, et oleks võinud saada haiguslehtede kaudu hüvitist, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmisel. Kannatanu ei ole saanud riigilt mitte mingisuguseid hüvitisi seoses sellega, et ta kaotas oma töö ja sissetuleku. Kannatanu on tõendanud, et ta ei ole saanud alates juunikuust töötasu ega sissetulekut. Nüüd oli kostja ülesanne tõendada, et kannatanu oleks pidanud saama kusagilt saamata jäänud töötasu hüvitist. Kohus asub järgmistele seisukohtadele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul nähtub kohtule esitatud tõenditest küll kannatanu töötamine X OÜ ajavahemikul 11.10.2017 – 29.07.2019, kuid kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendid selle kohta, millistel alustel kannatanuga töösuhe lõppes. Puuduvad andmed, mis kinnitaksid töösuhte jätkumist ka juhul, kui tervisekahjustust ei oleks tekkinud. Järelikult ei ole kuidagi välistatud, et töötamine senise tööandja juures oleks lõppenud ka ilma tervisekahjustusest tingitud töövõimetusega. Kuna kohtul puuduvad andmed töösuhte lõpetamise tegelike asjaolude kohta, lähtub kohus esitatud andmetest ehk siis teabest, et töösuhe lõppes 29.07.

1. Olukorras, kus kannatanu töösuhe tööandja juures lõppes, ei olnud tal järelikult õigust ka sellest edasisele töötasule ning süüdistatavalt saamata jäänud töötasu nõudmine pärast töösuhte lõppemist ei ole põhjendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ka selle kohta, et kannatanu oleks saanud samaväärse töö mõne teise tööandja juures ning töötamise takistuseks oleks olnud just 09.06.2019 aset leidnud sündmuse tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus. Eelnimetatu ei välista aga võimalust kaaluda kahju hüvitamist ajavahemikul 10.06.2019 kuni 29.07.
2. Nimetatud ajavahemik haakub suuresti ka kannatanu ütlustega, mille kohaselt oli ta haiguslehel kaks kuud. Kuigi töövõimetuslehti kohtule esitatud ei ole, nähtub Kehra Tervisekeskuse OÜ poolt antud raviloost (lk 33), et S. J.le väljastati töövõimetuslehed alates 09.06-08.07.2019 kuni 09.07.-07.08.2019, samas 28.08.2019 on märge, et „TVL annulleeritud, kuna vahepeal patsient töölt vabastatud“. Kuna kohtule esitatud andmed näitavad, et alates 10.06.2019 kuni 29.07.2019 ei saanud kannatanu ei töötasu ega haigushüvitist ning selleks, et asetada kannatanu võimalikult lähedale olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, peab kohus põhjendatuks hüvitada kannatanule saamata jäänud tuluna tema töötasu ajavahemikul 10.06.2019 kuni 29.07.
3. 7 Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (vastu võetud 11.06.2009 nr 91, edaspidi Kord) §-le 2 lg 2 arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Korra § 3 lõike 1 järgi keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Kuna kannatanu tervis sai kahjustatud juunis 2019, tuleb tema keskmise töötasu arvutamiseks võtta aluseks järelikult ajavahemik detsember 2018 – mai 2019 ning keskmiseks tööpäevatasuks sai kohus ligikaudu 11,94 eurot (1480,37 kui kuue kuu keskmine töötasu jagatud 124 tööpäevaga). Eelnevat arvestades ning lähtudes kohtus tuvastatust, et süüdistatava tegevuse tõttu ei saanud kannatanu töötada, tuleb järelikult süüdistataval hüvitada kannatanule ajavahemiku 10.06.2019 kuni 29.07.2019 eest saamata jäänud töötasu eest kokku 417,90 eurot (35 tööpäeva x 11,94 eurot). Mittevaralise kahjuna taotleb kannatanu süüdistatavalt välja mõista kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Hagiavalduses on välja toodud, et S. J. oli enne liiklusõnnetust aktiivne ja töövõimeline inimene. Liiklusõnnetuse tagajärjel on kannatanu kaotanud sisuliselt vasaku käe funktsiooni, ta ei saa vasaku käega tõsta asju, igasugune füüsiline koormus on vastunäidustatud ning kätt saab randmest liigutada üksnes väga piiratud ulatuses. Arvestades senist kohtupraktikat ning kannatanu elukvaliteedi langust kogu tema eluajaks hindab kannatanu talle liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustustest tuleneva valu ja kannatuste mittevaralise kahju suuruseks 12 000 eurot. Kannatanu ütluste kohaselt töötas ta enne seda juhtumit X poes. Pärast õnnetusjuhtumit ta tööd seal ei jätkanud, sest väga kaua oli käsi haige, käis pikemat aega füsioteraapias, kuni tuli koroonaviirus. Enne juhtumit oli tal tavaline normaalne elu, sai koristada, süüa teha, nüüd ei suuda seda teha, kuna ühes suunas käsi üldse ei tööta. Noorem ja vanem tütar käivad korra nädalas koristamas, süüa teeb natuke ise, aga midagi tõsta ta selle käega ei saa. Hommikul kui ärkab, peab käe lahti harjutama, et käsi hakkaks natuke tööle, teeb kodus võimlemist. Seoses koroonaga ei olnud võimalik füsioteraapiat teha. Ei saa praegu tööd teha, sest aasta pärast peab uuesti operatsiooni tegema, kuna seal on plaadid ühel ja teisel poolel. Operatsioon käelabale oli
4. juunil. Vigastustest tingitud valu ei saa isegi sõnades väljendada, siiani käsi valutab. Tarvitab tugevaid valuvaigisteid, vähendas kogust, et ei oleks tablettidest sõltuvust. Ees ootab veel operatsioon, võetakse vardad välja. Praegu ei saa kätt liigutada samal tasemel, mis enne avariid. Pärast seda traumat 5 kuud hiljem hakkas käsi töötama. Ka kannatanu tütar, tunnistaja A. H. tõi välja, et õnnetus mõjus emale negatiivselt, emal oli depressioon, ei tahtnud midagi teha, ei süüa ega jalutamas käia. Elas kogu suve ema juures pärast seda, koristas, käis poes, valmistas süüa, kuna ema ei saanud midagi teha, käsi oli kipsis, liikumatu, marrastused segasid teda ja kõik valutas. Alguses oli emal operatsioon, siis ta tegi spetsiaalseid harjutusi käele. Kannatanu esindaja täpsustas kohtuistungil, et tänaseks on kannatanu sisuliselt ühe käega inimene, ei saa raskusi tõsta ega midagi selle käega hoida. Sellist paranemislootust, et kannatanu käe funktsioon täielikult taastuks, näha ei ole. Samuti tõi välja, et süüdistatav siiani süüdistab aset leidnud situatsioonist kannatanut, saamata aru, et tegelikult on see tema enda süü ja vastutus. Süüdistatava kaitsja osundas, et kuna kostja isiklikult tunneb kannatanut, teab ta, et kannatanu oli enne liiklusõnnetust osaliselt töövõimetu ning tema tööülesandeks oli osalise töövõimetusega kerge töö. Ei nõustu mittevaralise kahju hüvitamise nõudega summas 12 000 eurot. Kannatanule tekitatud vigastused ei ole eluohtlikud ning mittevaralise kahju summa on ebaproportsionaalne kostjale inkrimineeritava rikkumisega. A. Nikitisnki, vaatamata selgust vajavatele asjaoludele, tunnistas oma süüd ja kahetses siiralt ja puhtsüdamlikult. Kohus asub järgmistele seisukohtadele. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 8 Arvestades ekspertiisiaktiga nr 19E-PÕI0109 kannatanul kindlaks tehtud tervisekahjustust ja selle ulatust, puudub kohtul kahtlus, et süüdistatava õigusvastase tegevuse tagajärjel on kannatanu elukvaliteet langenud. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ja tema tütre ütlustes, et olukorras, kus kannatanu ei saa ühte kätt kasutada, on tema tavapärane elukorraldus muutunud ning kui enne õnnetust tuli kannatanu igapäevaste toimetulekutega nagu nt söögi tegemine ja koristamine ise toime, siis pärast juhtunut vajab ta sellekohast abi. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et selline olukord mõjutab kannatanut ka vaimselt, tekitades ebakindlust edasise elu osas ning tuues kaasa psüühilised vaevused. Lisaks emotsionaalsele kurnatusele peab kannatanu taluma igapäevast valu, tarvitama valuvaigisteid ning kandma ortoosi. Vähetähtis ei ole ka kannatanu poolt avaldatu, et seoses traumaga on tal jätkuvalt vajalik füsioteraapia ning ees ootab veel üks operatsioon, kus võetakse vardad välja. Kohtule esitatud 23.10.2019 tõend X OÜlt kinnitab (lk 34), et kannatanule paigaldati 16.06.2019 plaatfiksaatorid ning vaatamata taastusravile ei ole käe funktsioon seniajani täielikult taastunud, vajab jätkuvat taastusravi, valuvaigisteid ja toimetulekuks kõrvalist abi. Kuigi eelnimetatud tõend on antud ligikaudu 11 kuud tagasi, on usutav, arvestades tervisekahjustuse ulatust, et kannatanu käe funktsioon ei ole täielikult taastunud isegi mitte tänaseks. Selgelt mõjutab selline pikaajaline olukord kannatanut ka vaimselt, tuues lisaks füüsilistele kannatustele kaasa ka hingelise valu. Kuigi taastumine traumast on olnud pikaajaline ning kannatanut nii füüsiliselt kui vaimselt kurnav, arvestab kohus hüvitise suuruse kindlaks tegemisel juba eelviidatud X OÜ poolt välja antud tõendis märgitut (lk 34). Nimelt on tõendis välja toodud, et vasaku ülajäseme jõudlus oli langenud ka enne traumat seoses
5. aastal teostatud operatsiooni ja sellest tuleneva lümfiringe puudulikkuse tõttu, mistõttu oli talle määratud osaline töövõime kaotus. Seega ei ole kannatanu praeguses olukorras mitte üksnes süüdistatava tegevuse tagajärjel, vaid ka varasema terviseprobleemi tõttu. Samuti arvestab kohus, et süüteo pani F.D toime ettevaatamatusest, ta puhtsüdamlikult kahetsenud ning avaldanud valmisolekut kahju hüvitamiseks osas, mis on talle arusaadav ja tõendatud. Kõike eelnevat arvestades, sealhulgas hinnates kannatanule tekitatud vigastuse raskust ning kannatanu ja tema lähedastele põhjustatud üleelamisi, puudub kohtul kahtlust, et mittevaralise kahju välja mõistmine kannatanule on põhjendatud ning õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks on 3000 eurot. Viivise nõue VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel Kannatanu esindaja taotleb F.D-lt kannatanu kasuks välja mõista viivised ja mõista VÕS § 113 lg 1 alusel F.D-lt välja viivised hetkest, kui hagiavaldus on kohtumenetlusse võetud. F.D ei ole kahju siiamaani hüvitanud isegi mitte ulatuses, milles ta on hagi omaks võtnud. Mitte ühtegi sammu selleks, et kahju hüvitada, ei ole tehtud VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul on viivise väljamõistmine süüdistatavalt põhjendatud. Selleks, et distsiplineerida ja motiveerida süüdistatavat leidmaks vahendeid kahjuhüvitise tasumiseks ning seda võimalikult lühikese ajavahemiku jooksul, on viivise väljamõistmine vajalik. Arvestades, et F.D ei ole siiamaani alustanud kahju hüvitamist isegi mitte ulatuses, milles ta on hagi omaks võtnud, leiab kohus, et viivise väljamõistmine alates hagiavalduse kohtumenetlusse võtmisest, s.o alates 22.06.2020, on põhjendatud. Lähtudes võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse ja hea usu põhimõtetest loeb kohus ka põhjendatuks, et väljamõistetud viivis ei tohi ületada põhinõude suurust. Karistuse mõistmine KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 119 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. 9 KarS § 56 lg 2 järgi võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu hinnangul on A. Nikitisnki puhul võimalik karistuse eesmärke saavutada kergema karistusega. A. Nikitisnki on varem kriminaalkorras karistamata isik ning ta on tehtut puhtsüdamlikult kahetsenud, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süü suurust, süüdistatava isikut, samuti lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavat edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et F.D-le võib karistuseks mõista rahalise karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, s.o 140 päevamäära. Kuna vastavalt teatisele F.D keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta on F.D keskmise päevasissetuleku suuruseks 30,70 eurot (lk 37), on rahaliseks karistuseks järelikult 4298 eurot. Kuna süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata, peab kohus võimalikuks jätta karistus KarS § 73 lg 1,3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui F.D ei pane 1 aasta ja 6-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Nimetatud tähtaeg on piisav, hindamaks süüdistatava edasist käitumist ning tema püüdlusi järgida ühiskonnas kehtivaid reegleid ja tavasid. Menetluskulud

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on menetluskuludeks kannatanu esindajale makstud tasu, ekspertiisitasu ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kannatanu esindaja esitas kohtule taotluse mõista süüdistatavalt välja kannatanu menetluskulu, s.o esindajale makstud tasu summas 2452,50 eurot (koos käibemaksuga). RKKKo on lahendis nr 3-1-1-60-14 märkinud, et kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb kohtul silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p-d 9–12). Hinnates kohtule esitatud kuluarvestuses (lk 42) näidatud toiminguid ja neile kulunud aega, leiab kohus, et esitatud taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Arvestades kriminaalasja vähest mahtu ning asjaolu, et tegemist ei olnud sisult keeruka kriminaalasjaga, mis vajaks ulatusliku materjali läbitöötamist või tihedat arutelu kliendiga, on kohtu hinnangul taotluses ajakuluna märgitud arutelu büroos põhjendatud kokku 1,25 tunni ulatuses ning arutelu büroos 2,75 tunni ulatuses on ülepaisutatud. Seda enam, et antud juhul ei selgu, kas arutelu büroos hõlmas arutelu kliendiga või büroosisest nõupidamist kolleegidega. Asjakohaseks ei saa pidada ka arutelu prokuröriga 0,2 tunni ulatuses ja sellest tekkinud kulu väljamõistmist süüdistatavalt, teadmata arutelu sisu ja eesmärke. Kuna kohtule ei ole esitatud vastust hagile, ei saa kohus kontrollida ka hagivastusega tutvumise põhjendatust 0,5 tunni ulatuses. Seega peab kohus mõistlikuks ajakuluks kokku 12,9 tundi. Arvestades kaitsja poolt esitatud õigusliku argumenteerituse asjakohasust ning osutatud õigusteenuse vajalikkust, hindab kohus kaitsja poolt näidatud tunnihinna 125 eurot (koos käibemaksuga 150 eurot) põhjendatuks. Eeltoodust tuleneval leiab kohus, et mõistliku suurusega tasuks on 1935 eurot (sisaldab käibemaksu).

§ 182

lg 3 kohaselt tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Antud asjas rahuldas kohus tsiviilhagi osaliselt, seega kohaldub

§ 182

lg 3 ning kohus leiab, et süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetav valitud esindaja tasu on proportsionaalne ka tsiviilhagi rahuldamise ulatusega. Kuna süüdistatav ei ole avaldanud, et tal puuduvad rahalised 10 vahendid nõuete täitmiseks, tuleb süüdistataval kannatanu kasuks väljamõistetud menetluskulu, lähtudes

§ 423

ja 417 lõikes 2 sätestatust, tasuda 1 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumist. Lisaks tuleb süüdistatavalt

§ 175

lg 1 p 3, 9 alusel välja mõista ekspertiisitasu 84 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on vastavalt

§ 179

lg 1 p 2 teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, s.o 876 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Kuna kohus mõistis süüdistatavalt välja tsiviilhagi ning kannatanu kasuks väljamõistetud valitud esindajale makstud tasu kohustas süüdistataval tasuma ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, võib rahalisi kohustusi pidada suureks, mistõttu kohus leiab, et süüdistatava raskesse majanduslikku olukorda mitte asetamiseks on põhjendatud võimaldada I. F.D-l tasuda menetluskulud (ekspertiisitasu ja sundraha) 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates (

§ 180

lg 3,

§ 313lg 1 p 7, 12).

Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Juhindudes

§§ 175, 179, 180, 309 lg 3, 315, 318, 319 kohus otsustas: Süüdi tunnistada F.D Kar

S § 119 lg 1 järgi ja mõista talle põhikaristuseks rahaline karistus 140 päevamäära (päevamäär 30,70 eurot) ulatuses, s.o 4298 eurot. KarS § 73 lg 1,3 kohaselt karistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui F.D 1-aastase ja 6-kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt on katseaja alguseks 07.10.2020.a.

§ 310

lg 1 ning VÕS § 1043 ja 1045 alusel rahuldada tsiviilhagi osaliselt ning välja mõista F.D-lt S. J. kasuks tekitatud varalise kahju katteks otsene varaline kahju 222,92 eurot ja saamata jäänud tulu 417,90 eurot ning mittevaralise kahju katteks 3000 eurot. Nimetatud summad kanda kannatanu poolt esitatud arveldusarvele. Rahuldada tsiviilhagi viivisenõue ning välja mõista F.D-lt alates hagiavalduse kohtumenetlusse võtmisest 22.06.2020.a kuni kannatanu S. J. nõude kogusummas 3640,82 eurot täitmiseni S. J. kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 3640,82 eurot. Nimetatud summad kanda kannatanu poolt esitatud arveldusarvele. Välja mõista F.D-lt S. J. kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks 1935 eurot, mis tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest S. J. poolt esitatud arveldusarvele.

§ 175

lg 1 p 3,9 ning § 180 lg 1 alusel välja mõista F.D-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud: ekspertiisitasu summas 84 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 876 eurot. Menetluskulud kogusummas 960 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul (igakuisel vähemalt 80 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB Pank, EE502200221014193355 Swedbank, või EE401700017002872300 Luminor Pank. Maksekorraldusele on kohustuslik märkida viitenumber 99920700043432. Samuti on makseinfo koos kohtuotsusega kättesaadav e-toimiku süsteemi kaudu. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. 11 Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega ning vahistatud süüdistataval või tema kaitsjal kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast 15 päeva jooksul. Kohtuotsuse resolutiivosa kuulutati 07.10.2020.a. Kui on esitatud apellatsiooniteade, siis kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav 29.10.2020.a. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 12