Obsah (7)

§ 659§ 651§ 175§ 176§ 218§ 178§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) Vallo Kariler, (liikmed) Maris Kuurberg ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 21. märts 2025. a, Tallinn Kohtuasja number 2-19-3

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 15. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (

§ 659ja § 657 lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. 16. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651

lg 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hagejad ei vaidlustanud määrust resolutsiooni p-de 1-4 osas, s.o hagejate menetluskulude suuruse kindlaksmääramise osas. Nimetatud osas on maakohtu määrus jõustunud. Hagejad on vaidlustanud maakohtu määruse kostja menetluskulude kindlaksmääramise ja hagejatelt väljamõistmise osas. 17. Riigikohus on leidnud, et

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, st 6 2-19-3147 eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta langetab kohus otsustuse, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga (vt nt RKTKm 06.05.2015, 32-1-4-15, p 14). Seega saab ringkonnakohus kontrollida eelkõige, kas maakohus on õigust õigesti kohaldanud. Ei ole objektiivseid kriteeriume, mille alusel määrata täpselt kindlaks esindaja ajakulu põhjendatust mingi konkreetse menetlusdokumendi koostamisel. Esindaja ajakulu põhjendatusele ja vajalikkusele annab kohus hinnangu oma kogemuse ja siseveendumuse alusel. Seetõttu ringkonnakohus üldjuhul maakohtu antud hinnangut esindaja ajakulu vajalikkuse kohta ümber ei hinda. Erandjuhul on see võimalik vaid siis, kui maakohtu hinnang on ilmselgelt põhjendamatu. 18. Hagejad on avaldanud kahtlust, kas kostja on tegelikult hüvitamisele kuuluvaid õigusabikulusid kandnud. Kolleegium selgitab, et

§ 176

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

§ 176

lg 6 teine lause sätestab, et kohtu nõudmiseta ei pea menetluskulusid tõendavaid dokumente esitama. Riigikohus on selgitanud, et kui menetlusosalise lepinguliseks esindajaks on

§ 218

lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus, ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma

§ 176lg 6 esimest lauset kohaldamata (RKTKm 01.12.2015, 3-2-1-154-15, p 11).

Kuna siinses asjas on kostja lepinguline esindaja

§ 218

lg 1 p 1 järgi vandeadvokaat, kelle kulude hüvitamist kostja menetluskulude nimekirjade esitamisega taotles, ei tekkinud ringkonnakohtul kahtlust, kas kostjal on tegelikult kohustus õigusabikulusid kanda. Lisaks ei ole lepingulise esindaja kulude väljamõistmise tingimuseks asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt nt RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 18). Seejuures ei sätesta

§ 176

lg 6 menetlusosalise õigust taotleda, et kohus nõuaks teiselt menetlusosaliselt välja menetluskulusid tõendavad dokumendid.

1. Hagejad ei vaidlusta määrust osas, milles maakohus luges kostja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kokku 1400 eurot, samuti asjatundja arvamuse saamise kulu 150 eurot. Hagejad väidavad, et maakohus ületas diskretsioonipiire kostja lepingulise esindaja tehtud õigusabitoimingute ja nende ajakulu hindamisel. Maakohus pidas põhjendatuks kostja esindaja toiminguid ja nende ajakulu kokku 70 tunni ulatuses.
2. Esiteks ei nõustu ringkonnakohus hagejate väitega, et maakohus rikkus uurimispõhimõtet ja määruse põhjendamise kohustust sellega, et ei analüüsinud kostja lepingulise esindaja õigusabitoiminguid üksikute toimingute lõikes eraldi. Kohtupraktikast tulenevalt peab kohus välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna (mitte hindama igat kuluartiklit eraldi) ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505/94, p 12). Maakohtu määruse põhjenduste p-st 94 nähtub, et maakohus on kostja lepingulise esindaja menetlustoimingute põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel sellist ka lähtunud.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et kostja esitas 31.03.2022 menetlusdokumendi omaalgatuslikult, s.o ilma kohtu nõudmiseta. Maakohus tõi põhjendatult esile, et kohus andis 14.03.2022 määrusega pooltele võimaluse esitada kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja 7 2-19-3147 seisukohad (dtl 801) ning kostja kasutas seda võimalust. Ühest küljest on õige hagejate märkus, et asja materjalidest nähtuvalt mingit sisulist (eel)menetlust asja teistkordsel läbivaatamisel maakohtus ei toimunud. Samas, kuivõrd maakohtu 14.03.2022 määruse resolutsioonist nähtuvalt kohustas maakohus pooli esitama kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja seisukohad hiljemalt 31.03.2022, ei saa kostjale ette heita 31.03.2022 menetlusdokumendi esitamist. Arvestades 31.03.2022 kostja menetlusdokumendi mahtu, ei saa selle menetluskulude nimekirjas märgitud koostamise ajakulu pidada samuti põhjendamatuks ja ebavajalikuks.
4. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate vastuväidetega kostja 01.08.2023 menetlusdokumendi sisule. Dokumendi sisust ei ole võimalik järeldada kostja varem esitatud seisukohtade üle kordamist. Dokumendi sisust nähtuvalt on kostja üksnes vastanud hagejate apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väidetele. Dokumendi sisust ei ole võimalik järeldada, et see koostati ja esitati kohtule üksnes kostja menetluskulude mahu suurendamise eesmärgil.
5. Hagejad ei ole määruskaebuses toonud esile ülejäänud kostja lepingulise esindaja õigusabitoimingute osas konkreetseid vastuväiteid, st milliste kostja lepingulise esindaja toimingute ajakulu hindamisel maakohus diskretsioonipiire ületas. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei saa maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda ainuüksi menetlusosalise üldise väite alusel ajakulu põhjendamatuse kohta. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Arvestades toimiku materjale, ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et kostja lepingulise esindaja toimingute ajakulu oleks selgelt põhjendamatu või ülemäärane.
6. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse väited alust määruse muutmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus 25.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 26. Määruse peale saab esitada Riigikohtule määruskaebuse

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 8