Obsah (7)

§ 120§ 2§ 37§ 121§ 43§ 28§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-188 Määruse kuupäev 30. jaanuar 2025 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tagada täiendavad pesemisv

) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas
2. detsembril 2024 Tartu Vanglale taotluse võimaldada talle täiendavad pesemisvõimalused, kui tal on meditsiinilised protseduurid või ta viiakse vanglast välja. Kaebaja saab ennast pesta vaid kaks korda nädalas. Tartu Vangla jättis
3. jaanuari
4. a vastusega nr 6-7/2-25/119-1 kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebajale võimaldatakse pesemist rohkemal määral, kui vangla on selleks õigusaktidest tulenevalt kohustatud ning kaebajal puudub subjektiivne õigus täiendavate pesemisvõimaluste nõudmiseks.
5. Kaebaja esitas
6. jaanuaril 2025 vanglale eelnimetatud vastuse peale vaide, mille vangla
7. jaanuari
8. a otsusega nr 1-8/2-25/7-2 tagastas. Kaebaja suhtes lõpetati
9. jaanuari
10. a käskkirjaga nr 2-25/1-2/14 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning selle raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Seetõttu on ära langenud kaebaja taotluse esitamise aluseks olnud asjaolud ning erandi tegemise üle ei ole võimalik otsustada. 3-25-188
11. Kaebaja esitas
12. jaanuaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, vangla kohustamiseks võimaldada täiendavad pesemisvõimalused ning vangla
13. jaanuari
14. a otsuse nr 1-8/2-25/7-2 tühistamiseks. Kaebaja põhjendab, et vangla tegevus hügieeni tagamata jätmisel on õigusvastane. Tartu Vangla peab aktsepteeritavaks, kui kaebaja saab enne meditsiinilisi protseduure, väljasõite või kokkusaamisi teha esmaseid hügieenitoiminguid, kuid eeltoodu ning üksnes üks kuni kaks korda nädalas pesemisvõimaluste tagamine ei ole piisav. Pesemisvõimalusi piiratakse ainult luku- ja kartserirežiimil viibivate isikute puhul. Kaebaja paigutati
15. jaanuaril 2025 kartserisse ning tema pesemisvõimalusi piirati uuesti. Kaebaja vajab inimväärikuse tagamiseks igapäevaseid pesemisvõimalusi. Kaebaja kasutab ravimeid, mille kõrvaltoimeks on suurenenud higistamine. Pesemisvõimaluste piiramine ei ole põhjendatud, arvestades ka kinnipeetavate arvu olulist vähenemist. Kaebaja leiab, et vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-d 1 ja 2 on põhiseadusvastased. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi. Kaebaja ei suuda ennast ise kohtus esindada, sest tema esitatud kaebuste hulk on suur ja tal on raske materjalides orienteeruda.
16. Tartu Vangla esitas
17. jaanuaril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid. KOHTU SEISUKOHT 5.

§ 120

lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab

§ 2

lg-st 4 tulenevalt esitatud kaebust ja lähtub selle lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist, vangla kohustamist tagada talle täiendavad pesemisvõimalused ning vangla

1. jaanuari
2. a otsuse nr 1-8/2-25/7-2 tühistamist. Kuna kohustamisnõude raames hindab kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab

§ 37

lg 2 p 2 alusel vangla kohustamist tagada kaebajale täiendavad pesemisvõimalused. Kuna Tartu Vangla ei vaadanud kaebaja

1. jaanuari
2. a vaiet sisuliselt läbi, vaid tagastas selle
3. jaanuari
4. a otsusega nr 1-8/2-25/7-2, siis on eelnimetatud otsus haldustoiming ning mitte haldusakt, mida oleks võimalik halduskohtumenetluses tühistada. Kohtupraktikas on leitud, et vaide tagastamise korral saab isik pöörduda halduskohtusse vaide esemeks olnud põhinõudega. Kaebuse saanud kohus kontrollib vaide tagastamise õiguspärasust. Kui vaie on tagastatud põhjendamatult, loetakse kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus läbituks ning vaide tagastamine ei takista õiguste kaitset kohtumenetluses. Kui vaie on tagastatud õiguspäraselt, siis on aga kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus nõuetekohaselt läbimata ja kaebus kuulub tagastamisele vastavalt

§ 121lg 1 p-le 4 (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 19.

detsembri

1. a määrus asjas nr 3-23-2584, p 2). Seega ei ole kaebaja õiguste kaitseks kohtueelset menetlust lõpetava lahendi eraldiseisev vaidlustamine vajalik ega lubatav ning kohus tõlgendab kokkuvõtlikult, et kaebaja esitab üksnes kohustamisnõude.
2. Kohus ei asu käesolevas määruses seisukohale, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus nõuetekohaselt läbimata ning et kaebus kuulub tagastamisele

§ 121lg 1 p 4 alusel.

Arvestades, et kaebaja selgituste järgi paigutati ta

1. jaanuaril 2025 kartserisse, mistõttu viibis ta uuesti eraldatud lukustatud kambris ning ta võidakse ka tulevikus uuesti lukustatud kambrisse paigutada, siis ei ole kohus veendunud, kas vaide tagastamise eeldused olid täidetud ning kas vangla
2. jaanuari
3. a otsus nr 1-8/2-25/7-2 on õiguspärane. Eeltoodu ei ole haldusasja sisulisel lahendamisel ka määrava tähendusega. 2 3-25-188
4. Kaebaja nõue vangla kohustamiseks tagada täiendavad pesemisvõimalused kuulub tagastamisele

§ 121

lg 2 p 2 1 alusel, mille kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

1. Kaebaja ei pea Tartu Vanglas viibides taluma sedavõrd ebamõistlikke piiranguid, mida võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks. Kaebaja ise märgib, et talle tagatakse pesemisvõimalused üks kuni kaks korda nädalas. Asjaolu, et kaebajale ei võimaldata dušši nädalas rohkematel kordadel, ei saa talle ülemääraseid kannatusi põhjustada. Tartu Vangla selgitab
2. jaanuari
3. a vastuses nr 6-7/2-25/119-1, et kõikides vangla kambrites on olemas soe vesi ning seega saab kaebaja soovi korral iga päev hügieenitoiminguid teha. Samuti on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. VangS § 50 lg 2 kohaselt peab vangla võimaldama kaebajale sauna, vanni või dušši vähemalt üks kord nädalas. Vaidlus puudub selles, et vangla on oma õigusaktidest tuleneva kohustuse täitnud. Kaebaja viited kinnipeetava isiklikku hügieeni puudutavate sätete põhiseadusvastasusele on alusetud. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et VangS § 50 lg 2 ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši rohkem kui nädalas ühe korra ning vangla ei pea kinnipeetavale üldjuhul rohkematel kordadel duši kasutamist võimaldama, arvestades ka seda, et kinnipeetavale on iga päev tagatud juurdepääs puhtale veele (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p-d 32, 34.1 ja 34.2). Seega ei ole vangla õigusvastaselt käitunud. Vangla on taganud kaebajale piisavad pesemisvõimalused ning väärika kohtlemise (VangS § 41 lg 1).
6. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse

§ 121lg 2 p 2 1 alusel.

Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

1. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
2. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab. RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. 11.
3. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Üksnes
4. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks.
5. a on kaebaja esitanud kohtule juba kümme kaebust ja ühe taotluse eeltõendamismenetluse algatamiseks. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule kaebusi teiste kinnipeetavate nimel (vt nt haldusasjad nr 3-25-144 ja 3-25-149). Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib 3 3-25-188 halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (

§ 2lg-d 4 ja 5).

Kaebaja väljendatud raskused ei ole sellised, mis õigustaksid riigi õigusabi andmist. On kaebaja enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile. Sedavõrd ulatuslik kaebuste esitamine viitab hoopis enam sellele, et kaebaja ei kasuta menetlusõigusi nii mõnigi kord heatahtlikult ning esineb viiteid kaebeõiguse kuritarvitamisele

§ 28lg 2 mõttes.

11.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
2. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 4