Obsah (7)

§ 182§ 341§ 175§ 180§ 381§ 337§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kriminaalasja number Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus 4. märts 2025 1-24-91 Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Teised ap

§ 182

lg-le 3 jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Maakohus pole seda teinud.

1. Ringkonnakohus võttis
2. novembril 2024 Martin Kraffti kaitsja apellatsiooni menetlusse ja andis apellatsioonimenetluse pooltele aega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni
3. detsembrini
4. Nimetatud tähtaja jooksul esitas oma seisukoha kannatanu esindaja, kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kontrollnõudeid täitval isikul on võimalik tööl käia. Martin Krafft väitis, et ta on töötu. Menetluskulud on välja mõistetud õiglaselt. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud nõuetekohaselt tuvastanud ja Martin Kraffti õigesti süüdi tunnistanud KarS § 263 lg 1 p 1 järgi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest vägivallaga. Samuti ei ole 4 maakohus karistuse mõistmisel teinud sellist kaalutlusviga, mis tingiks kergema karistuse mõistmise. Maakohtu otsus tuleb tühistada vaid tsiviilhagiga seotud menetluskulu väljamõistmises.
6. Kolleegium vastab esmalt apellandi väidetele süüdistatava karistusest tingimusliku vabastamise kohta (I), seejärel käsitleb taotlust tsiviilhagi vähendamiseks (II) ja tsiviilhagi menetlemisest tingitud menetluskulude jaotust, peatudes ka nende ositi tasumisel (III). Lõpetuseks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks (IV). (I)
7. Apellant ei vaidlusta Martin Kraffti süüdi tunnistamist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ega talle selle teo eest mõistetud karistust. Kaitsja leiab vaid, et Martin Krafft tuleks karistusest tingimisi vabastada KarS § 73 alusel ilma käitumiskontrolli nõudeid kohaldamata. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu.
8. Maakohtu põhjendused, miks Martin Kraffti puhul tuleb kohaldada karistusest tingimisi vabastamist ja seda just KarS § 74 sätteid kohaldades, on olematud. Kohus on märkinud vaid, et lisakohustuste eesmärk on tema suunamine läbi kriminaalhoolduse õiguskuulekale käitumisele ning kannatanule tekitatud kahju heastamine. Kuigi maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, ei too see kaasa kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks

§ 341

lg 2 alusel, kuna ringkonnakohus saab selle vea parandada ja vajalikud põhjendused lisada.

1. Karistusest tingimisi vabastamisel nii KarS § 73 kui ka § 74 sätete alusel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Martin Krafft pani toime II astme kuriteo, mille puhul on karistuse tingimuslik kohaldamine tulenevalt kuriteo raskusest võimalik. Samas ei ole tema süü väike. Maakohus on nõustumisväärselt hinnanud selle keskmiseks. Martin Krafft lõi maas lamavat kannatanut korduvalt jalaga näo ja pea piirkonda ega lõpetanud enne, kui viimane jäi liikumatult sõiduteele lamama. Tunnistaja M.T. a sõnul olid löögid tugevad, Martin Krafft võttis jalaga löömiseks kaugelt hoogu. Pärast peksmise lõpetamist püsti tõusva kannatanu juurde tagasipöördumine selleks, et ta uuesti jõulise jalalöögiga vastu otsaesist maha lüüa, ilmestab tema tegevuse jõhkrust. Peksmise jõulisust näitavad ka kannatanu vigastused, sh sääreluu ülaosa liigesesisene nihketa murd. Oluline on seegi, et Martin Krafft ei ole oma tegu kahetsenud, mis näitab, et ta vajaks suunamist, et sellise käitumise põhjusi vaagida, omandada teadmisi ja tehnikaid, mis võimaldavad edaspidi konfliktsituatsioonis vägivallast hoiduda. Kriminaalhooldus koos vastava sotsiaalprogrammi läbimisega on selleks sobiv meede.
2. Süüdistatavat iseloomustavad andmed on olulised selleks, et hinnata, milline on uute kuritegude toimepanemise prognoos. Tingimisi vabastamine on põhjendatud siis, kui on võimalik eeldada, et isik ei pane toime uusi kuritegusid. Eriti oluline on see karistuse kandmisest tingimisi vabastamisel KarS § 73 alusel, kuna siis puudub süüdimõistetu käitumise üle igasugune kontroll, aga ka tugi õiguskuulekusele suunamisel. Ringkonnakohtu hinnangul vajab aga Martin Krafft sellist järelevalvet tulenevalt oma varasemast käitumisest, mida on saatnud korduvad õigusrikkumised. Karistusregistri andmetel ei ole Martin Krafftil küll kehtivaid kriminaalkaristusi, kuid teda on
3. septembril 2013 karistatud Viru Maakohtu otsusega KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 424 järgi rahalise karistusega. Teised arhiveeritud karistused (sh KarS § 121 ja § 424 järgi) jäävad veelgi varasemasse aega, aastatesse 2006-
4. Nii ammustele karistustele ei saa karistuse mõistmisel olulist kaalu omistada, kuid koos Marttin 5 Kraffti hilisema käitumisega näitavad need siiski, et samad probleemid on Martin Kraffti käitumises korduvad.
5. Väärteokaristus, mis on karistusregistri andmetel kehtiv, on määratud
6. aprillil 2016 liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades). See on rahatrahv, mille tasumise kohta info puudub. Arvestades KarS § 82 lg-t 4, on rahatrahv sissenõutav 4 aasta jooksul, mistõttu ei ole see karistus enam täidetav. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ka arhiveeritud karistusandmetele tuginemine ei ole karistuse mõistmisel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus nr 4-22-4139, p 14). Veel on Martin Kraffti karistatud
9. aprillil 2019 Soome Vabariigis uimastite tarbimise ja sõiduki alkoholi- või narkojoobes juhtimise eest 45 päeva pikkuse vabadusekaotusega ja rahalise karistusega 240 eurot (kd 1, tl 74-81). Süüdistatava käitumine minevikus annab võimaluse prognoosida tema edasist käitumist. Kuivõrd tegemist on ammuste karistustega, ei välista need vangistuse tingimuslikku kohaldamist, kuid annavad signaali, et teatud aja tagant on Martin Krafftilt oodata uusi õigusrikkumisi. See aga kinnitab käitumiskontrolli kohaldamise vajadust. Üheks ohuteguriks on alkoholi tarvitamine, millele viitab Soome Vabariigis mõistetud karistus, väärteokaristus, samuti KarS § 424 järgi mõistetud karistus. Martin Krafft tunnistab, et ka praeguses asjas süüks arvatavale teole eelnevalt oli ta mitmes kohas alkoholi tarvitanud. Seetõttu saab põhjendatuks pidada lisakohustusena alkoholi tarvitamise keelu määramist.
10. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigustatult kohaldanud Martin Kraffti karistusest tingimisi vabastamisel KarS § 74 sätteid koos kontrollnõuete ja lisakohustuste määramisega. Käitumiskontrolli kohaldamine võib küll piirata Martin Kraffti võimalusi töötada väljaspool Eestit, kuid täielikult seda ei välista. Praegustel andmetel on aga Martin Krafft töötu. Teenides korrektse kriminaalhoolduse nõuete täitmisega ära kriminaalhooldusametniku usalduse, ei ole edaspidi välistatud loa saamine töötamiseks ka Soome Vabariigis.
11. Seoses Martin Kraffti karistusest tingimusliku vabastamisega märgib ringkonnakohus veel, et maakohus on ekslikult märkinud, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Selline tingimus kaasneb KarS 73 lg 1 kohaldamisega. KarS § 74 lg 1 ls 3 näeb aga ette, et jättes karistuse tingimisi kohaldamata, ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut kuritegu. See tähendab nii tahtliku kui ka ettevaatamatu kuriteo toimepanemist. Kaitsja apellatsiooni alusel ei ole aga ringkonnakohtul võimalik seda viga parandada, kuna see raskendaks süüdistatava olukorda. (II)
12. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsust selles, et Martin Krafft lõi
13. märtsil 2022 S.S. t mitmel korral, s.h jalaga näkku ja pähe, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustused – põrutushaava kuklasse ja sääreluu ülaosa liigesesesisese nihketa murru. Kannatanu viibis juhtumi järel töövõimetuslehel perioodil
14. märtsist kuni
15. juulini
16. Seetõttu puudus kannatanul võimalus teha tööd ning teenida tulu.
17. Maakohus leidis, et Martin Krafftilt tuleb S.S. e kasuks välja mõista töövõimetuslehel olemise tõttu saamata jäänud tulu ning rahuldas tema varalise kahju nõude 10 989,58 euro ulatuses. Kaitsja vaidlustab selle summa väljamõistmise osaliselt, leides, et puhkusehüvitist (1383,20 eurot) ei tohiks saamata jäänud töötasu hulka arvestada. Ringkonnakohus kaitsjaga 6 ei nõustu.
18. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekkinud. VÕS § 130 kohaselt tuleb tervisekahju saajale hüvitada muu hulgas ka osalisest või täielikust töövõimetusest tekkinud kahju. Taolist, kannatanu hüveolukorra taastamisele suunatud nõuet lahendaval kohtul tuleb kahjuhüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud siis, kui kahju poleks tekkinud. Teisisõnu on oluline teha kindlaks, et kannatanule väljamõistetav kahjuhüvitise suurus vastaks kahju hüvitamise eesmärgile ehk asetaks kannatanu sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu poleks üldse esinenud. Siiski tuleb silmas pidada seda, et isik ei tohi kahju hüvitamise arvelt rikastuda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
19. detsembri 2017 otsus nr 2-15-10683, p 22). Kohtupraktikas on selgitatud, et olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik makstava hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtuda lisaks kahju tekkimisele eelnenud sissetulekule ka eeldatavast sissetulekust tulevikus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
20. juuni 2018 otsus nr 2-16-9313, p 28).
21. S.S. esitas tõendid, et ta töötas enne talle tervisekahju tekitamist Soomes Lisäpalvelu Kanta-Häme OY-s ja sai töötasu. Tema ütluste kohaselt oli ta ka enne
22. novembrit 2021 samas firmas tööl. Nüüd ei saa ta enam sama tööd teha, s.o tellingutel töötada. Praegu teeb S.S. lihtsamaid ehitustöid ning see mõjutab tema sissetulekut, ta saab vähem töötasu (tl 46, 47). Ringkonnakohus järeldab S.S. e ütlustest, et ta töötas ettevõttes pikemat aega ning eelduslikult ei olnud tal töökoha vahetamine plaanis. S.S. e eeldatav sissetulek tulevikus ei oleks seega võrreldes kahju tekitamisele eelnenud ajaga muutunud, st ta oleks teeninud varasemaga võrreldavat töötasu.
23. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et S.S. e puhkusehüvitise arvestamisel saamata jäänud tulu hulka rikastub kannatanu selle arvelt alusetult. TuMS § 13 lg 3 p 1 sätestab, et tulumaksuga maksutavaks töö eest saadavaks rahaliseks tasuks on mh ka puhkusetasu. Töötajal on õigus tasustatud puhkusele. Vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 70 l-le 1 on töötajal õigus saada TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord on kinnitatud Vabariigi valitsuse
24. juuni 2009 määrusega nr 91 (edaspidi Kord). Korra § 2 lg 1 ls 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Kui töötaja saab puhkusele eelnenud 6 kuu jooksul muutumatu suurusega töötasu, säilitatakse talle puhkuse ajaks kehtiv töötasu (Korra § 1 lg 11). Juhul kui selle aja jooksul töötasu muutus (nt lisatasu, tulemustasu jne näol), makstakse puhkusetasu keskmise töötasu alusel, mille arvestusel lähtutakse kalendripäeva tasu suurusest. Puudub alus arvata, et S.S. e puhkusetasu arvestamisel oleks lähtutud teistsugustest alustest. Seega on maakohus õigustatult võtnud kahju suuruse hindamisel aluseks ka kannatanu puhkusetasu. (III)
25. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse veel menetluskulude väljamõistmises ning leiab, et vastavalt

§ 182

lg-le 3 pidanuks kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud jaotama kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel. 30. Kannatanu menetluskuluks on

§ 175lg 1 p 1 kohaselt valitud esindajale makstud tasu 1575 eurot (kd 1, tl 97-103).

7 31. Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. Süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt

§ 180

lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga

§-st

1. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a otsus nr 1-19-4422/107, p 27.) Märgitu tähendab muu hulgas, et see osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta

§ 182, mitte § 180 lg 1 alusel.

Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta

§ 180

lg 1, mitte

§ 182alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.

juuni 2021 lahend asjas nr 1-18-5732, p 105). Maakohus on praeguses asjas lähtunud kõigi menetluskulude hüvitamisel

§ 180lg-st 1.

Selle vea saab ringkonnakohus parandada. 32. Kannatanu esindaja kulu saab täies ulatuses pidada tsiviilhagi menetlemisest tingitud kuluks, kuna menetluskulude nimekirjast ja kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole esindaja süü küsimusega tegelenud. Maakohus rahuldas tsiviilhagi taotletud 15 989,58 euro asemel väiksemas summas, milleks on 12 275,34 eurot. Sestap on õige kaitsja seisukoht, et tsiviilhagi rahuldamise määra tuleks arvestada tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude jaotamisel. Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab ringkonnakohus arvesse, et kannatanu esitatud põhinõue rahuldati 76,77% ulatuses.

§ 182

lg 3 sätestab, et tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kolleegium peab menetletavas asjas õigeks lähtuda vastavalt

§ 381lg-le 6 Ts

MS § 163 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskuludest 76,77% jääb süüdistatava kanda ja 23,23 %, millises ulatuses jäi hagi rahuldamata, jääb kannatanu kanda. Seega tuleb Martin Krafftil hüvitada S.S. ele tsiviilhagi menetlemisest tekkinud kuludest 1209,13 eurot. Ülejäänud valitud esindajale makstud tasu jääb S.S. e enda kanda.

1. Kaitsja taotleb veel, et kannatanu esindaja tasu määrataks sarnaselt muude menetluskuludega tasumisele ositi.
2. Kannatanu esindaja tasude hüvitamise nõude näol on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras (Riigikohtu üldkogu
3. veebruari 2014 otsus nr 3-4-1-29-13, p 43.1). Kannatanu on seoses kohtumenetlusega kandnud kahju (õigusabikulu) seoses süüdistatava tegevusega. Selle kulu ositi tasumisele määramiseks ei ole seaduslikku alust.

§ 180

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi - mitte aga mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka

§ 180

lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks.

§ 180

lg 3 neljanda lause alusel ei saa koormata mõnd menetlusosalist - näiteks kannatanut - kohustusega oodata talle kuuluva menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2022. a otsus nr 1-21-2199/76, p 11). (IV) 35. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 27.

augusti

1. a otsuse osaliselt, s.o kannatanu kasuks välja mõistetud esindaja tasu osas. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse, millega mõistab Martin Krafftilt kannatanu 8 kasuks välja esindajale makstud tasu 1209,13 eurot, ülejäänu jääb kannatanu enda kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Martin Kraffti kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
2. Viimaseks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. apellatsioonimenetluses tekkinud
3. Martin Kraffti kaitsja taotleb riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramist. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 100 minutit, mille eest taotleb tasu 147,62 eurot, sh käibemaks 26,62 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud ning tasutaotlus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 9