lg 1 järgi kiirmenetluses lühimenetluse sätete järgi Alice Simm Süüdistatav C.T Ik: XXX; xxx kodanik; emakeel: xxx keel, valdab xxx keelt; xxx; töökoht: xxx (xxx); elukoht: xxx. Tõkendit kohaldatud ei ole. Kahtlustatavana kinni peetud 06.10.2020 kell 11:25. Varasem karistatus: kehtivad kriminaalja väärteokaristused puuduvad. RESOLUTSIOON 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. C.T süüdi tunnistada
MS § 238 lg 2 alusel vähendada C.T-le mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 6 (kuus) kuud.
lg 1 alusel arvestada C.T karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 06.10.2020 kuni 08.10.2020, s.o 3 (kolm) päeva ning lugeda mõistetud karistusest ära kandmata karistuseks tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva.
lg 1 ja 3 alusel jätta C.T-le mõistetud ja ärakandmata karistus, s.o tähtajaline vangistus 5 (viis) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva C.T suhtes kohaldamata, jättes selle karistuse täies ulatuses täitmisele pööramata tingimusel, et C.T temale määratud 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.
p 1 kohaselt arvestada C.T-le määratud 1-aasta ja 6-kuulise katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 08.10.2020. Jätta C.T suhtes tõkend kohaldamata ja vabastada kahtlustatavana kinnipeetud C.T kohtusaalist.
lg 1 p 1 ja § 424 lg 3 alusel kohaldada C.T suhtes lisakaristust, võttes C.T-lt ära sõiduki juhtimise õiguse 3 (kolm) kuuks. 1
2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.
lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb
lg 1 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval joobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et C.T juhtis 06.10.2020 kella 11.05 ajal Harjumaal Harku vallas Tabasalu alevikus Alasi tee 2 territooriumilt Sütemetsa tee suunas mootorsõidukit Volkswagen Passat registreerimismärgiga xxx olles joobeseisundis (tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt esines C.T-l alkoholijoove ning tal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,07 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l, lõplik tulem 0,97 mg/l). Kahtlustatava C.T ütluste (tl 25-26) kohaselt tunnistab ta, et juhtis 06.10.2020 mootorsõidukit VW Passat registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis. 05.10.2020 õhtul oli ta kodus Astangul ja üksinda tarvitas alkoholi ehk siis 0,5 liitrit viina. Samal õhtul ta väljas ei käinud ja viina joomise lõpetas 06.10.2020 kella 02:00 paiku. Seejärel jäi magama. Hommikul jõi pitsi viina kuna tal oli pohmell. 06.10.2020 oli ta ema sünnipäev. Peale pitsi viina joomist oli möödunud umbes pool tundi ja siis otsustas ta poodi sõita. Enne rooli istumist ta tundis ennast hästi. Ta ei arvanud, et tal võiks alkohoolsed jäägid olla. Kodust poeni on vahemaa umbes 5 km. Ta jõudis sõita umbes 2 km. Tabasalu kandis nägi sõidukit, kes kihutas. Ta otsustas vaadata, miks see auto kihutab. Sõidukiks oli BMW 5 seeria. Registreerimisnumbrit ta ei mäleta. Autos oli üks inimene, kes ütles, et kutsub kohale politsei. Inimene oli talle võõras. Politsei jõudis kohale ning pani ta alkomeetrisse puhuma. Seejärel puhus ta ka tõenduslikku alkomeetrisse. Näiduks oli 0,97 mg/l. Peale seda toimetati ta arestimajja. Puhtsüdamlikult kahetseb juhtunut. Tunnistaja L. E. (tl 20-21 pöördel) ütluste kohaselt oli ta 06.10.2020 koos K. P. tööl, kui kella 10:44 paiku tuli juhtimiskeskuse eetrisse info agressiivsest juhist sõidukiga Volkswagen Passat reg. nr xxx, mis sõidab mööda Paldiski mnt Keila poole. Peagi tuli lisainfo, et antud sõiduk pööras Tabasalu poole. Samal ajal viibisid nad Tabasalu juures ja otsustasid antud infot kontrollida. Antud sõidukit märkasid nad xxx territooriumilt välja sõitmas suunaga Sütemetsa tee poole. Koheselt sõitsid nad kella 11:05 ajal antud sõiduki VW Passatile patrullsõiduki vilkureid kasutades ette ja peatasid sõiduki. Sõidukis viibis juht üksinda. Juhiks osutus C.T , kelle juures oli tunda alkoholilõhna. Juht puhus kella 11:05 ajal ning indikaatorvahendi tulemuseks oli 1,26 mg/l. Antud isik oli märgatavalt endast väljas ja suhtles ärritunud toonil. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal C.T liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis C.T mootorsõidukit. 3 istus, oli Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt peeti C.T kinni 06.10.2020 kell 11:25 xxx. Tõendusliku alkomeetri väljatrükiga ja mõõtedokumentidega (tl 13-16) on tõendatud süüdistataval alkoholijoobe esinemine väljahingatavas õhus lõpliku tulemusega 0,97 mg/l kohta (alkoholijoove 1,07 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l). C.T rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,97 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii C.T mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et C.T oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav
C.T
lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest (tl 25-26) nähtub, et eelmisel õhtul, s.o 05.10 jõi ta üksinda ära 0,5 liitrit viina. Järgmisel hommikul enne sõiduki juhtima asumist tarvitas ta alkoholi, nimelt jõi ära pitsi viina. Enne rooli istumist tundis ta ennast enda sõnul hästi ega osanud arvata, et tal võiksid alkoholist jääknähud olla. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise tunnustega, kus alkoholisisaldus organismis jääb 0,10 ja 0,15 mg/l vahele ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra, s.o mitte vähem kui 0,97 mg/l, siis teadis ja tajus süüdistatav kohtu arvates kindlalt oma juhile keelatud seisundit nii eelneva suures koguses alkoholi tarvitamisest teadmise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Sellise joobe puhul ei ole tegemist mitte kerge uimasusega, vaid isikul on üheselt tajutav joove, alkoholi maitse suus ning võivad olla ka tasakaalu - või koordinatsioonihäired. Sellegipoolest asus süüdistatav mootorsõidukit juhtima. Kui süüdistatav enne sõidu alustamist pidas vajalikuks pitsi viinaga veel n.ö pead parandada, ehk joovet suurendada, siis näitab see samuti asjaolu, et süüdistatav ei olnud kaineks saanud ja süüdistatav asus sõidukit juhtima täies teadmises oma juhile keelatud seisundist. Seega on süütegu toime pandud eesmärgipäraselt ja teadmises, et see eesmärk saabub, s.o kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et C.T pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o
3. KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Rahalise karistuse kohaldamise 4 otstarbekuse ja suuruse määratlemisel peab kohus lähtuma andmetest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta kuriteo toimepanemisele eelnenud aastal. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 23) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2019 aasta jooksul oli 540 eurot. Nende andmete põhjal ei ole võimalik isikule rahalist karistust kohaldada, kuna ilma püsiva sissetulekuta on keeruline igapäevaseid toiminguid täita ja end ülal pidada, rääkimata siis rahalise karistuse tasumisest ja kriminaalmenetlusega kaasnevate rahaliste kohustuste täitmisest. Süüdistatava sõnade kohaselt töötab ta ettevõttes X OÜ autojuhina. Süüdistatav ei ole aga esitanud tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav tõepoolest töötab nimetatud ettevõttes ja saab sealt ka igakuist töötasu. Selliste isikuandmete esinemisel tõusetub kahtlus selle kohta, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Olukorras, kus süüdistataval puudub püsiv ja piisav sissetulek ja rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega taolistest andmetest ei saa kohus teha järeldust, et süüdistataval on püsiv sissetulek ja seega ei ole süüdistatava suhtes võimalik kohaldada alternatiivset karistust rahalise karistuse näol ning süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabaduse piiramisega seotud karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,13 mg/l ja 1,07 mg/l ning laiendmääramatust 0,10 mg/l arvestades loeti lõplikuks näiduks 0,97 mg/ alkoholi väljahingatavas õhus. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on keskmine, kuivõrd tegemist on joobega, mis ületab ka minimaalset joobe piirmäära oluliselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seega, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist, leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab 5 iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist. Kuivõrd kohtule esitatud andmetest nähtuvalt puuduvad süüdistataval kehtivad karistused, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole vajalik ning tema suhtes piisab
Kohus loodab, et kohtuotsusega määratav katseaeg distsiplineerib süüdistatavat piisavalt. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista
See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati alkoholijoove, mis oluliselt ületas alkoholijoobe alumist piirmäära. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba samalaadsete väärtegude puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Siinkohal peab kohus vajalikuks pöörata tähelepanu sellele, et süüdistatava suhtes on 19.06.2018 lõpetatud kriminaalmenetlus
lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ning isikule pandi kohustuseks läbida rehabilitatsiooniprogramm Marienthali kliinikus ning tasuda riigituludesse 250 eurot tähtajaga 19.12.2018, milline kohustus on täidetud. Seega on süüdistatav ka varasemalt juhtinud mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, s.o alkoholijoobes, kusjuures joove tuvastati samas suurusjärgus, s.o 0,95 mg/l. Kohtuistungil sõnas süüdistatav
lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Nagu juba eelnevalt sai märgitud ei ole süüdistataval kehtivaid karistusi, küll aga on ta varemgi joobeseisundis mootorsõidukit juhtinud, kuid kriminaalasi tema suhtes lõpetati. Sellele vaatamata peab kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka teo toimepanemise ajal hoolimatu suhtumine oma teosse. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida teadlikult ja tahtlikult liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes. Kohus peab märkimisväärseks ka asjaolu, et eelmise kriminaalmenetluse lõpetamisel määrati süüdistatavale kohustus läbida rehabilitatsiooniprogramm, kuid käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva järjekordse samalaadse kuriteo toimepanemine viitab üheselt sellele, et läbitud programm osutus tagajärjetuks. Kuigi eelmise kriminaalmenetluse lõpetamisel suhtuti süüdistatavasse säästvalt ja kriminaalasja kohtusse ei saadetud lootuses, et süüdistatavale määratavad kohustused muudavad süüdistatava suhtumist nii alkoholi kui 7 liiklusohutusse ning tema karistamine ei ole vajalik, näitab uue samalaadse süüteo toimepanemine, et süüdistatav kohaseid järeldusi teha ei suutnud. Kuna süüdistatavat säästvad meetmed ei ole oodatud mõju avaldanud, tuleb süüdistatav liiklusest eemaldada, et ta saaks ajal, mil ta on liiklusest eemaldatud, teha valikuid ning otsustada jätkuva alkoholi tarvitamise ja liiklusohutuse vahel. Samas tuleb ka lisakaristuse puhul arvestada kergendava asjaolu olemasolu ja seda, et isikul puudub kehtiv karistus liiklusalase süüteo toimepanemise eest, ning seetõttu leiab kohus, et kuna süüdistatava suhtes ei ole varem lisakaristust kohaldatud (kehtivate karistusandmete kohaselt), tuleb lisakaristus määrata alla sanktsioonimäära keskmise määra. Kergendavast asjaolust tulenevalt peab kohus võimalikuks kohaldada lisakaristust miinimummääras. 4. MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Süüdistatava ankeetandmete kohaselt süüdistatav töötab ettevõttes X OÜ, seega oma sõnade kohaselt omab sissetulekut, kuigi eelmise aasta andmete kohaselt ei pruugi see olla kuigi arvestatav. Samas ei ole süüdistatav kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatavale süüks arvatud kuritegu on toime pandud tahtlikult ja liiklust, s.h teisi liiklejaid teadlikult ohustades. Arvestades seega süüteo iseloomu ja eelnevat kriminaalmenetluse lõpetamist samalaadse süüteo menetlemisel ning täidetud ja tagajärjetuks jäänud kohustusi, ei saa kohus sellist käitumist hinnata juhuslikku laadi käitumiseks. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust ja süüdistatava sissetulekute vähesust esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p -d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.