4-23-2959 KOHTUOTSUS Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 06.12.2023.a, Tallinn Väärteoasja number 4-23-2959 Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Sekretär Julia Senkevitš Tõlk Nadežda Paukso

§ 227lg 4, § 242 lg 1 järgi ja mõista talle Kar

S§ 63 g 1 alusel LS§ 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahv 250 trahviühikut s.o 1000 eurot.

1. KarS § 66 lg 1-3 alusel määrata määratud rahatrahv tasuda ositi 5 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 200 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pank AS, EE932200221023778606 Swedbank AS, EE701700017001577198 Luminor Bank AS või EE777700771003813400 LHV Pank AS. Kohustuslik on märkida viitenumber
3. Menetluskulud kogusummas 457.00 eurot tuleb tasuda 45-ne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest s.o alates 06.12.2023 Rahandusministeeriumi arvele. Kohustuslik on märkida viitenumber
5. Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat Dmitri Školjar taotlus menetluskulude hüvitamiseks – jätta rahuldamata ning jätta tekkinud menetluskulu kaebuse esitaja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Harju Maakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui kassatsiooni esitamise soovist on kohtule tähtaegselt teatatud, on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav
6. detsembril 2023.a. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
7. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 21.08.2023 otsusega väärteoasjas nr 2317,23,006440 karistati U.G liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 4, § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 18 kuuks. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis U.G 20.06.2020 kella 18:37 ajal mootorsõidukit Tallinnas, Laagna teel, mille arvutuslik liikumiskiirus oli 190...196 km/h ületades lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 120 km/h võrra. Samuti juhtis U.G samal ajal ja kohas mootorsõidukit andmata korduvalt nõuetekohaselt suunamärguannet enne manöövri alustamist. U.G rikkus seega LS § 50 lg 5 p 3 ja LS § 39 lg 1 sätestatud norme pannes toime LS § 227 lg 4 ja § 242 lg 1 väärteod.
8. 21.08.2023 esitas U.G Harju Maakohtule kaebuse, milles taotleb tühistada Põhja Prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse otsus karistuse osas ning määrata leebem karistus või alternatiivselt taotleb kaebaja otsuse tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Ühtlasi taotleb kaitsja menetluskulude riigi kanda jätmist.
9. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuses tooduga, seal on viidatud sellele, et U.G oli kriminaalmenetluse raames kinnipeetud ja elektroonilise järelvalve all. Kohtuväline menetleja selgitas, et see oli teine menetlus, teine süüdistus mis ei olnud ei sõidukiiruse ületamine ega suunamärguande andmata jätmine. Kriminaalkorras ta mõisteti õigeks, see et ta pole nõudnud hüvitist kinnipeetud aja eest ei näita seda, et väärteo eest määratav karistus oleks ebaseaduslik. Ajal mil ta viibis elektroonilise järelevalve all siis seda ei loeta ei kinnipidamiseks ega eelvangistuseks ning tol perioodil ei olnud U.G-l 2 juhtimisõigust piiratud või ära võetud. Seega need kaebuses toodud argumendid ei ole kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise aluseks. Kohtueelses menetluses anti isikule võimalus ja õigus anda ütlusi kuid kohtueelses menetluses midagi ta ei rääkinud vaid ta märkis, et ta on karistuse kandnud. Kohtus ta tunnistas kiiruse ületamist, tuli välja ka kahetsus kuid õigusrikkumisest sisuliselt rääkida ei soovinud vastates, et liiga palju aega on möödas ja ta ei mäleta kuigi märkis ka seejuures, et on selle kõige peale palju mõelnud avaldamata oma mõtteid. Kohtuvälise menetleja esindaja, arvestades asjaolusid, peab õigeks justnimelt juhtimisõiguse äravõtmist sobivaks karistusliigiks olenemata sellest, et U.G-l puuduvad kehtivad karistused. Rahatrahv on kohtuvälise menetleja hinnangul leebem karistusliik mida kasutada ei saa kuivõrd menetlusaluse isiku süü on erakordselt suur. Menetlusalune isik ületas kiirust väga suurel hulgal, liikluses oli teisi inimesi (jalakäijaid), sõidukeid ja selgelt on tuvastatav tahtlik süüteo toimepanemine mõlema väärteo osas. On tuvastatud, et menetlusaluse isik läbis ka teetööde piirkonda kus oli suurim lubatud kiirus 50 km/h. Tegu oli äärmiselt ohtlik, pole võimalik määrata rahatrahvi kuivõrd see ei ole piisav mõjutamaks menetlusalust isikut edaspidi hoiduma taolistest õigusrikkumistest. Ühiskonnale tuleb samuti anda selge signaal, et taolist käitumist ei tolereerita. Menetluse lõpetamine pole kohtuvälise menetleja hinnangul kuidagi võimalik kuivõrd ükski alus menetluse lõpetamiseks pole täidetud.
10. Kaebaja esindaja jäi kohtus kaebuse juurde paludes rahuldada kaebus kaebuses toodud põhjustel. Kaebaja leiab, et otsus pole piisavalt põhjendatud, pole proportsionaalne. Sündmus leidis aset 3.5 aastat tagasi ja sama asja kohta alustatud kriminaalmenetlus kestis mitu aastat, muudeti korduvalt kvalifikatsioone. Kiiruse ületamine on olnud kõikide läbivate menetluste osa, igas kohtuastmes on kaebaja avaldanud kahetsust ja see seisukoht ei ole aja jooksul muutunud. Kaitsjal on jäänud selline mulje, et toimik on kokku pandud valikuliselt, olulisi asju on jäetud tähelepanuta ja analüüsimata. Kaebaja taotleb kas muuta karistust proportsionaalseks või alternatiivselt palub kaebaja tühistada otsus ja lõpetada menetlus otstarbekusega. Kaitsja hinnangul on menetlusalune isik korduvalt läbinud erinevaid kohtuastmeid 3.5 aastat ning kogu aeg on menetlusalune isik kahetsust avaldanud ning see ei ole muutnud senimaani olenemata sellest, et menetlusalune isik keeldus kohtueelses menetluses ütluste andmisest.
11. Menetlusalune isik selgitas kuidas ta oli pool aastat üksikkambris, lisaks pool aastat elektroonilise järelevalve all ning riigilt hüvitist vangistuse eest ta ei ole taotlenud. Menetlusalune isik selgitab, et tema jaoks on ka rahaline karistus väga raske karistus. 20.06.2020 toimepandud kiiruse ületamist ta tunnistab. Tagantjärele põhjendas menetlusalune isik, et tegemist oli juhuste kokkulangevusega ja ta enam ei mäleta kas ta kiirustas kuhugi. Samuti nõustub menetlusalune isik, et ta suunamärguannet ei näidanud tol päeval ajal kui kiiruseületamine aset leidis. Pärast 20.06.2020 ei ole tal ühtegi rikkumist olnud ja ta sõidab iga päev autoga ja kiirust ta enam ei ületa. Menetlusalune isik töötab mehhaanikuna ühes ettevõttes ning juhtimisõigus on talle oluline nii isiklikul otstarbel kui tööl käimiseks. Hommikuti viib lapsi lasteaeda ja õhtul toob nad, objektid on erinevates sadamates ning sinna on vajalik sõita autoga, lisaks töölähetused. Keskmiseks sissetulekuks on menetlusalusel isikul katseajal 1100 neto ja peale katseaega (detsembris 2023) sissetulek suureneb 2000 euroni netos. 3 Kohtuotsuse põhjendused
12. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ja lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Seejuures on aga kohus väärteoasja arutamisel seotud VTMS § 78 kohaselt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-1609, p 8 ja nr 3-1-1-45-11, p 12).
13. Kohus, uurinud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja esindaja, leiab, et väärtegude toimepanemine U.G poolt on täielikult tõendamist leidnud.
14. Menetlusalusele isikule heidetakse ette nii LS § 227 lg 4 kui ka § 242 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu täitmist. U.G on end selle väärteo toimepanemises süüdi tunnistanud, kinnitas esitatud kaebuses ja ka kohtuistungil, et ta juhtis 20.06.2020.a kell 18:37 Tallinnas, Laagna teel mootorsõidukit Chevrolet Camaro reg nr: xxxx kiirusega arvestuslikult 190-196 km/h, ületades lubatud suurimat sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 120 km/h võrra. Samuti puudub vaidlus selle ütle, et U.G ei andnud mootorsõidukit juhtides korduvalt nõuetekohaselt suunamärguannet enne manöövri alustamist.
15. Kohtule esitatud ekspertiisiakt nr 20E-LL0025 tõendab, et U.G kasutuses olnud sõiduauto Chevrolet arvutuslik liikumiskiirus liiklusõnnetuse toimumise sündmuskohal oli ca 190 kuni 196 km/h. Ulatuslikku sõidukiiruse ületamist ja suunamärguande mittenäitamist kinnitavad ka kohtule esitatud kriminaalasja 1-20-7409 materjalid, milles uuriti kas U.G teos esinevad kuriteo tunnused.
16. LS § 50 lg 5 p 3 sätestab, et sõidukiiruse valikul ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, mis antud juhul oli 70 km/h. Seega rikkus U.

§ 50

lg 5 p 3 sätestatud normi ning kiiruse ületamine on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi.

1. Kohtule esitatud videosalvestuselt on näha, et U.G sõidustiil liikluses oli agressiivne ning liikumiskiirus märgatavalt suurem, kui samas suunas liikuvatel kaasliiklejatel. On tuvastatud, et liiklus teelõigul on tihe. Iga liikleja peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. U.G seda põhimõtet ei järginud, seega rikkus liikluskorda, täpsemalt LS § 14 lg 2 sätestatud liikleja kohustusi.
2. Tunnistaja poolt salvestatud videosalvestuselt on näha, et mööda Laagna teed Mustakivi tee poole liikuv Chevrolet sooritab mitmeid reavahetusi ja on tuvastatud, et juht ei näita nõuetekohaselt suunamärguannet. LS § 39 lg 1 sätestab, et juht peab andma suunamärguande vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või sõiduki peatamise alustamist. Suunatulemärguanne peab jätkuma manöövri ajal ja tuleb lõpetada kohe pärast manöövrit, käega märguande andmise võib lõpetada vahetult enne sõidu alustamist, manöövrit või sõiduki peatamist. On tuvastatud, et U.G , sedavõrd suures ulatuses kiirust ületades, ei arvestanud teiste liiklejatega ning oma käitumises ei hoidunud ka kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Seega rikkus U.

§ 16lg 1 kirjeldatud kohustust.

4

1. Subjektiivselt on mõlemad väärteod toime pandud tahtlikult. On tuvastatud, et U.G kiiruseületamine ei olnud hetkeline, sõidukiiruse ületamine toimus mööda Laagna teed Saarepiiga silla ja Mustakivi tee vahelisel teelõigul. Videosalvestiselt on näha, et kiirus on kogu aeg ühtlaselt suur, kihutatakse mööda teistest teel sõitvatest sõidukitest. Tuvastatud kiirus on sedavõrd suur, et kohtul ei ole kahtlustki asjaolus, et U.G pidi tajuma märkimisväärset kiiruse ületamist ning see ei saanud jääda märkamatuks. Videosalvestiselt on näha kuidas U.G möödub märkimisväärselt kiiremini teistest teel liiklevatest sõidukitest ning kohtu hinnangul pidi sellisel kiirusel läbi linna kihutades olema U.G teadlik mida ta teeb. Kohtu hinnangul on videosalvestiselt võimalik tuvastada, et U.G püüdis saavutada võimalikult kiire lõppkiiruse ning seda saab teha vaid teadlikult ja tahtlikult. U.G hulljulge ja liikluses ebaadekvaatne käitumine mõjutas ka tema järel kihutanud I. K. sarnaselt temaga käituma – s.o kihutama linnaliikluses ülisuurel kiirusel ja kasutama sama ohtlikke sõiduvõtteid, mis tagajärjena põhjustasid väga raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse.
2. U.G süü hindab kohus väga suureks ning selles osas kohtumenetluses ka vaidlust ei olnud. Taoline kiiruseületamine linnaliikluses on üldohtlik ning on selge, et määratava karistuse peamine ülesanne on proovida mõjutada nii süüdlast, kui ühiskonda tervikuna taolisi rikkumisi mitte toime panema. Küsimus on kuidas seda teha kui rikkumisest on sedavõrd kaua aega möödas ning seda olukorda poleks tekkinud, kui riik oleks algusest peale menetlenud asja väärteokorras selliselt, nagu see täna kohtulauale on jõudnud? Väärtegu on toime pandud 3.5 aastat tagasi ning jõudnud praegusesse kohtumenetlusse mitte kõige tavalisemal viisil. Kohtu hinnangul on peamiseks vaidlusküsimuseks kas valitud karistusliik on kohane. Kohtuväline menetleja on kohaldanud juhtimisõiguse äravõtmist 18 kuuks põhjendades, et rahatrahv ei ole piisav karistus taolise rikkumise eest.
3. Kohus leiab, et määratav lõplik karistus peab olema seaduslik, õiglane ja individualiseeritud. Karistuse mõistmist on Riigikohus käsitanud õigusliku toiminguna, millele avaldab teatavat mõju ka kohtuniku või käesoleval juhul kohtuvälise menetlejal olnud siseveendumus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09). Samas on rõhutatud, et karistuse mõistmise juures on meelevaldsus välistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11). Karistuse küsimuse otsustamine ehk karistuse mõistmine kui kohtumenetluse üks osa tugineb kahtlemata tõendamise tulemile – sellele, millised asjaolud tunnistab kohus tõendatuks. Samas on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku
8. peatükist kui ka KrMS § 306 lg 1 p-dest 5–8 ja 10 lähtudes tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on süüteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus juhindub karistuse mõistmisel eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07.).
11. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtu hinnangul karistuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt menetleja sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub võib-olla taas kiirust ületama, ei ole juhtimisõiguse sedavõrd pika perioodi kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse 5 rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtu hinnangul ületas U.G praegusel juhul kiiruse piirmäära oluliselt ja on tuvastatud ka suunamärguande näitamata jätmine, kui justkui täiendavate liiklusnõuete rikkumine, seega esinevad asjaolud, mis muudavad tõepoolest suuremaks võimaluse, et isik võib veel samalaadseid rikkumisi toime panna. Küll aga on kohtu hinnangul äärmiselt oluline asjaolu, et 3.5 a möödumisel teo toimepanemisest ei ole U.G-l mitte ühtegi liiklusrikkumist. See näitab, et U.G ei suhtunud hoolimatult toimepandud teosse ning kohtu hinnangul muudab see tõenäolise rikkumise toimepanemise väiksemaks. Arvestades teo asjaolusid ei ole võimalik veendunult väita, et U.G jätkab liiklussüütegude toimepanemist kuivõrd kohtu hinnangul viitavad kõik tuvastatud asjaolud, et tegemist oli kahetsusväärse üksikjuhtumiga ning seda kinnitab asjaolu, et U.G-l ei ole ka ühtegi kehtivat karistust.
12. Kohtu hinnangul saab U.G kohtus esitatud kahetsust siiraks lugeda, arvestades seejuures kogumina ka kohtule esitatud materjale. Kohtuväline menetleja leidis, et kergendavad asjaolud puuduvad, kuna avaldatud kahetsus pole siiras. Kohtus esitatud kaitsja argumendid, et isik on kahetsenud terve selle 3.5 aastat ning see seisukoht pole muutnud on veenev olenemata sellest, et kohtueelses menetluses menetlusalune isik keeldus sisuliste ütluste andmisest. Kohus peab U.G avaldatud kahetsust siiraks, seda kinnitab ka menetlusaluse isiku enda moraalne süütunne ja arvamus, et ta on karistuse selle teo eest juba kandnud. Korrektne tõlgendus on siiski, et toimepandud teo eest U.G karistust kandnud ei ole. Vahi all ja elektroonilise valve all viibimine oli teise menetluse raames, mis on küll osaliselt seotud praeguse menetlusega, kuid ei saa lugeda seda kuidagi kantud karistuseks. U.G-le on selgitatud, et tal on õigus nõuda selle perioodi eest riigilt ka hüvitist. See, et U.G oma õigust ei kasuta, ei ole kahjuks siduv praeguse menetlusega ega määratava karistusega. Käesolevalt selgitab kohus, et kiiruse ületamise ja suunamärguande mittenäitamise väärteo osas tuleb määrata karistus vastavalt süü suurusele arvestades preventiivseid eesmärke.
13. Kohus leiab, et karistuse eesmärke saab käesoleval juhul täita rahatrahviga kuivõrd praktilistest karistuse täitmise kaalutlustest tulenevalt ei ole otstarbekas isikul juhtimisõigust sedavõrd pikaks ajaks ära võtta ning aresti kohaldamine samuti ei ole praegusel ajahetkel enam otstarbekas. U.G-l on püsiv ja pidev sissetulek, tööl käib ta transpordivahendina isiklikku autot kasutades ning kirjeldused tööülesannete osas annavad aluse järeldada, et ühistranspordiga tööle käimine oleks äärmiselt raskendatud. Tõepoolest, juhtimisõiguse omamine on privileeg, millele kohtuväline menetleja viitas, kuid tuleb ka arvestada, et U.G-l puuduvad kehtivad väärteokaristused ja liiklusalased rikkumised, mistõttu on alust arvata, et kiiruse ületamine ja suunamärguande näitamata jätmine oli üksikjuhtum või n.ö juhusüütegu.
14. Kohtu hinnangul on U.G poolt toimepandu väga ohtlik liikluskäitumine kuid arvestades, et teost on möödas sedavõrd pikk aeg ei saa praegusel hetkel enam väita, et U.G tuleks nüüd vältimatult liiklusest kõrvaldada ning kohustada mootorsõiduki juhtimisõiguse taastamiseks sooritama liiklusteooriaeksamit LS § 129 lg 1 mõttes. Juhtimise õiguse äravõtmine põhikaristusena olnuks möödapääsmatu ja aktuaalne vahetult peale süüteo toimepanemist või mõistliku aja jooksul peale süüteo toimepanemist, kuid nimetatu on ilmselgelt minetatud riigi enda käitumise tagajärjel, seega on kohtu hinnangul toimepandut arvestades 18 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine praegusel hetkel ebaproportsionaalne. 6
15. Seega rahuldab kohus osaliselt U.G kaebuse ja tunnistab ta süüdi LS § 227 lg 4 ja § 242 lg 1 järgi ja mõistab karistuse KarS § 63 g 1 alusel LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest. Arvestades kergendava asjaoluna U.G puhtsüdamlikku kahetsust, määrab kohus rahatrahvi pisut alla maksimummäära s.o 250 trahviühikut s.o 1000 eurot, mille tasumise määrab ositi 5 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.
16. Menetluskulude osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt on ekspertiisi tegemisega tekkinud kulu menetluskulu. KrMS § 180 lg 1 järgi hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu. VTMS § 74 lg 1 p 15 alusel tuleb U.G-l menetluskuludena tasuda ekspertiisi tegemisega seotud kulud summas 457 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda 45-ne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest s.o alates 06.12.2023 Rahandusministeeriumi arvele. Kohustuslik on märkida viitenumber
17. Võttes arvesse, et väärteomenetlust LS § 223 lg 1 järgi ei lõpetata VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, jätab kohus rahuldamata ka kaitsja taotluse hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 7