Obsah (7)

§ 238§ 7§ 66§ 901§ 337§ 185§ 423

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 9. juuni 2021 Kohtuasja number 1-21-1800 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi

) § 238 lg 2 alusel vähendati T.E-le mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes vähendatud karistuseks 6 kuud ja 20 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et T.E-le mõistetud karistust ei pöörata täitmisele tingimusel, et ta ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtliku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt loeti katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, st

1. aprill
3. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised.
4. Esmalt määratles maakohus lubatavad tõendid. Kriminaalasjas kuulati üle kannatanu ja süüdistatav ning nende elukaaslased. Kuigi elukaaslased sündmust pealt ei näinud, on kumbki neist saanud toimunu kohta informatsiooni oma elukaaslaselt.
5. T.E elukaaslase A.Z. i hinnangul helistas süüdistatav talle kohe pärast sündmust ning umbes 10 minutit pärast seda sai ta T.E-ga kokku. Seega edastas süüdistatav tunnistajale teabe vahetult enne rääkimist tajutu kohta ning oli ka tajutu mõju all. Kohus luges A.Z. i ütlused lubatavaks tõendiks ning hindas neid koos teiste tõenditega.
6. A.J. elukaaslase L.H. i sõnul teab ta tagantjärele, et A.J. t rünnati. L.H. kohtus A.J. ga järgmise päeva hommikul ja hakkas esitama küsimusi nähtavate vigastuste põhjuste kohta. Seega on tunnistaja ütlused lubatavad tõendid tema enda tajutud asjaolude osas.
7. Kriminaaltoimikus on ringkonnaprokurör Tatjana Tamme
8. jaanuaril 2020 antud luba sideettevõtjalt andmete nõudmiseks, mille kohaselt on kriminaalmenetluses laekunud informatsioon, et T.E võis peale A.J. löömist kellelegi helistada ning tunnistada helistatavale oma tegu. T.E helistamist eitab. Seega on kõneeristuste kaudu võimalik tuvastada või ümber lükata kohtueelses menetluses laekunud informatsiooni. Sideettevõtjalt saadud andmete protokoll kajastab T.E telefonikõnesid ja mobiilse side seansse ligikaudu poole tunni vältel
9. novembri 2019 õhtul. Kaitsja esitas sideettevõtjalt saanud andmete protokolli lubatavusele vastuväite, pidades seda mittekohaseks tõendiks. Advokaat viitas Euroopa Kohtu
10. märtsi 2021 eelotsusele C-746-18, mille kohaselt tuleb direktiivi 2002/58, mida on muudetud direktiiviga 2009/136, art 15 lg 1 koostoimes põhiõiguste harta arttega 7, 8 ja 11 ning art 52 lg-ga 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis annavad prokurörile, kelle ülesanne on juhtida kohtueelset 2 kriminaalmenetlust ja vajaduse korral esindada hilisemas menetluses riiklikku süüdistust, pädevuse anda ametiasutustele kriminaaluurimise läbiviimiseks liiklus- ja asukohaandmete juurepääsu luba. Maakohus tõdes, et tegemist on olukorraga, kus loa on andnud isik, kellel eelviidatud Euroopa Kohtu otsuse kohaselt sellist õigust ei peaks olema. Samas on siseriikliku õiguse kohaselt see õigus prokuröril endiselt olemas. Tulenevalt tõhususe põhimõttest ei pidanud maakohus vajalikuks tõendit kõrvale jätta. Esiteks on süüdistataval olnud võimalus tõhusalt elektroonilise side andmete säilitamise teel saadud teavet kommenteerida. Teiseks mõjutab see tõend faktiliste asjaolude hindamist vaid vähesel määral. See lisab mõningal määral kaalu kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Nimelt on kannatanu väitnud, et pärast teadvusele tulemist kuulis ta süüdistatavat kellegagi telefoni teel rääkimas. Sideandmete protokolli kohaselt tegi süüdistatav ligikaudu samal ajal telefonikõnesid. Nendel asjaoludel ei ole võimalik lugeda sideettevõtjalt saadud andmete protokolli lubamatuks tõendiks.
11. Süüdistatavale ette heidetaval tegevusel pealtnägijad puuduvad. On vaid kannatanu ja süüdistatava ütlused ja need on omavahel vastuolus. Seetõttu hindas maakohus kannatanu ja süüdistatava versioone ning kõiki asjaolusid, mis ütluste usaldusväärust mõjutavad.
12. Süüdistatav ja kannatanu teineteist ei tunne, kuid ühise linnaruumi jagamise käigus oli nende vahel varasemaltki konflikte ette tulnud. Kannatanu sõnul algasid probleemid
13. aasta septembris: nad sõitsid kitsal teel autodega teineteisele vastu ja T.E andis signaali, arvates et A.J. peab ta läbi laskma. Mõne aja möödudes avastas A.J. oma auto kapoti pealt põlenud suitsukoni, mis oli laki sisse väikese täkke põletanud. Veel mõned päevad hiljem avastas ta auto kapotialuse filtri vahelt põlenud suitsukoni. Mõne nädala möödudes nägi ta T.E-d , kellele enda sõnul mainis suitsukonide leidmist. Viimane eitas enda seost konidega, kuid oli silmnähtavalt ärevil. Süüdistatava sõnul on ta kannatanuga varem ühel korral kokku puutunud. Ta sõitis sama maja ees, kannatanu tuli ja haaras juhiukse lahti ning hakkas teda süüdistama konide auto peale panemises. Seda ta aga ei teinud.
14. L.H. i sõnul tuli A.J. talle
15. novembri 2019 päeval töö juurde vastu, nad käisid koos poes ja läksid umbes kell 18 L.H. i poole XXX õhtust sööma. Ligikaudu tunni möödudes läks A.J. enda korterisse XXX . A.J. oli talle tööle vastu tulles kaine ning õhtusöögi ajal nad alkohoolseid jooke ei tarvitanud. Tunnistaja sõnul ei tarbi kannatanu sisuliselt üldse alkoholi, võib-olla paar purki õlut kuus.
16. T.E sõnul oli kannatanu temaga kohtumise ajal aga täiesti purjus: ta suust tuli alkoholi lõhna ja kotis olid tal alkoholipudelid.
17. Järgmisel hommikul pöördus A.J. erakorralise meditsiini osakonda. Haigusjuhu päeviku kannetes puuduvad viited alkoholi tarvitamisele. Juhul, kui A.J. oleks olnud sedavõrd purjus, nagu seda kirjeldab T.E , oleksid tal tõenäoliselt järgmisel hommikul olnud jääknähud. Järelikult ei toeta tõendid süüdistatava versiooni sellest, et kannatanu oli sündmuste toimumise ajal alkoholijoobes.
18. A.J. sõnul kõndis ta
19. novembri 2019 kella 19.00 paiku XXX oleva maja eest läbi, et minna koju. Majaesises parklas oli sõiduk, mille juures toimetas T.E . T.E ütles midagi ja A.J. vastas, et ära puutu minu autot. Selle peale haaras süüdistatav autost mingi asja ja lõi kannatanut nuiataolise kõva esemega vastu näo paremat külge. Löök tuli ootamatult ning seetõttu ta mingit vastupanu ei osutanud. A.J. kukkus enda sõnul maha ja kaotas teadvuse. 3
20. T.E sõnul läks ta sellel õhtul A.Z. ile külla. A.Z. i maja juurde jõudes tuli välja, et A.Z. on poes. Seda teada saanuna läks T.E trepikojast õue, kus viibis A.J. . T.E-le tundus, et A.J. ootab teda. Kohe õue jõudmise järel haaras A.J. tal jope õlavarrest kinni ja hakkas tõmbama ning ütles, et „nüüd ta veel teeb.“ T.E tõmbas oma käe ära ja liikus edasi. Ta sai kõndida ca 3 meetrit, kui A.J. talle järele tuli, võttis jälle samamoodi jopest kinni ja hakkas tõmbama. Selle peale tõmbas T.E varasemast jõulisemalt oma käe ära ja A.J. kukkus maha vastu kõnnitee äärt.
21. A.Z. kirjeldab T.E-d väga õrnahingelise inimesena, kes kardab kõike, isegi kärbest tappa. Ta ei ole agressiivne ja kindlasti mitte selline, kes teisi inimesi lööks või ise kellelegi kallale läheks. Kui keegi midagi nõuab, annab T.E pigem alla, püüdes konflikte vältida. Maakohtu hinnangul süüdistatava enda ütlused tunnistaja versiooni temast kui heast ja tundlikust inimesest ei toeta. Nimelt ütleb T.E , et A.J. kukkus maha vastu kõnnitee äärt ja tema A.J. poole enam ei vaadanud, vaid läks poodi. Mis selle mehega seal edasi juhtus või kas ta oli teadvusel, ei ta oska öelda. Novembri alguses on Eestis ilmad juba külmad ja õhtuti kella 19 paiku pime. A.Z. mäletab, et sadanud oli ka lund. Sellistes oludes vastu kõnnitee äärt kukkunud inimese juurest tagasi vaatamata minema kõndimine ei ole kohtu hinnangul omane heale või hellahingelisele inimesele.
22. T.E rääkis oma kokkupuutest A.J. ga A.Z. ile telefoni teel ajal, mil viimane poes oli. Pärast seda said nad Maxima ees kokku, mil T.E juhtunut täpsustas.
23. T.E ja A.Z. i ütluste kõrvutamisel torkab silma, et tunnistajale on teada mitu korda, mil T.E ja A.J. juba enne seda sündmust kohtusid. T.E seevastu räägib vaid ühest varasemast korrast. Kuna A.Z. ei ole A.J. ga kohtunud, saab ta süüdistatava ja kannatanu kohtumiste arvu teada vaid oma elukaaslase vahendusel. Ka L.H. kinnitab A.J. sõnu nende esimese konflikti asjaolude kohta: „Ma teadsin, kellest käib jutt, sest meil on ka varem olnud sõitmises konflikt, kus see tolgus ei andnud meile teed.“ Tunnistaja kasutas sõna „tolgus“, kuivõrd nii nimetas T.E-d A.J. . T.E ütluste üldist usaldusväärusust see asjaolu ei suurenda.
24. T.E sõnul oli A.J. purjus ja kukkus selle tõttu, et T.E tõmbas enda käe ära. Maakohus ei lugenud kaitseversiooni A.J. purjus olemisest usutavaks. Et aga kaine inimene kaotaks T.E kirjeldatud asjaoludel niivõrd järsku tasakaalu, on eluliselt väheusutav.
26. novembri 2020 ülekuulamise juurde tehtud kannatanu vigastusi illustreerivatelt fotodelt nähtuv A.J. välimus ei toeta võimalust, et ta võiks ise endast ligikaudu paarkümmend aastat nooremat vähetuttavat isikut tänaval rünnata.
27. Ekspertiisiakti kohaselt võivad A.J. näopiirkonnas paremal paiknevad vigastused olla saadud kukkumisest vastu kõva tömpi ebatasast krobelist pinda kui ka löögist pikliku kujuga kõva tömbi piiratud ebatasase ja krobelise pinnaga esemega paremale poole näo piirkonda. Kannatanu paremal käel olevad vigastused võivad olla saadud löögist või kukkumisest vastu kõva tömpi pinda.
28. A.J. versiooni kohaselt lõi T.E teda mingi esemega. T.E väitel kukkus A.J. ise. T.E ütlusi toetavad muud tõendid puuduvad, ka elulise usutavusena hinnatavad aspektid tema öeldut ei toeta. Maakohus luges T.E ütlused ebausaldusväärseteks ja arvas nad tõendikogumist välja. 4
29. Kaitsja tõstatas küsimuse, miks A.J. ei pöördunud kohe samal õhtul meditsiiniasutusse või ei kutsunud politseid. Toimikus olevatest tõenditest sellele küsimusele vastust ei leia. Kuigi üldjuhul otsitakse isikuvastase ründe toimumise puhul abi, ei ole sellised olukorrad, kus ohver jääb esialgu tegevusetuks, väga ebatavalised. Tekkinud kehavigastused olid kerged ning A.J. oli võimeline omal jalal koju minema. L.H. i ütlustest nähtuvalt ei tõtanud A.J. ka temale sündmusele järgnenud hommikul esimese asjana toimunust rääkima.
30. Maakohtu siseveendumuse kohaselt leidsid sündmused aset nii, nagu kannatanu neid kirjeldas.
31. T.E pani talle etteheidetava kuriteo toime kavatsetusega KarS § 16 lg 2 mõttes.
32. T.E teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Ta on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
33. Välistatud on T.E suhtes rahalise karistuse kui leebema karistusliigi kohaldamine selle täitmise võimatuse tõttu. Süüdistatava kogu teenitav palk kulub eluasemele ning temaga koos elavale ülalpeetavale lapsele. Samuti välistab kergema karistusliigi kohaldamise süü suurus: vaid nägupidi tuttava inimese sisuliselt igasuguse põhjuseta intensiivne ründamine tänaval ei saa päädida vaid rahalise karistusega.
34. Teo toimepanemise asjaolude tõttu loeb kohus teosüüd keskmisest suuremaks. T.E asus avalikus kohas lahendama talle sisuliselt tundmatu isikuga pisiasjade pinnalt tekkinud erimeelsusi intensiivse vägivallaga.
35. Maakohus hindas T.E süü suurusele vastavaks karistuse, mis jääb sanktsiooni ülemisse viiendikku: 10 kuud vangistust. Kuivõrd asja lahendati lühimenetluse sätete kohaselt, vähendas kohus mõistetavat karistust

§ 238lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra.

Seega mõistis maakohus T.E-le vähendatud karistuseks 6 kuud ja 20 päeva vangistust.

1. Maakohus nõustus kaitsjaga, et kriminaalhoolduse määramine pole vajalik. T.E teole annab hukkamõistu sanktsiooni maksimumi lähedane karistus ja maakohtu hinnangul on süüdistatav soovi korral võimeline täiesti iseseisvalt tegema oma teost järeldused ja püsima õiguskuulekal teel. Sarnase teo kordamine võib juba arvestatavalt suure tõenäosusega viia reaalse vanglakaristuseni. Eeltoodust tulenevalt jäeti E. Kõvikule mõistetud 6 kuu ja 20 päeva pikkuse vangistuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Menetlus ringkonnakohtus
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T.E kaitsja Otto Preem, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja T.E õigeks mõista. Apellatsioonis märgitakse kokkuvõtvalt järgnevat.
3. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud olulisel määral kriminaalmenetlusõigust, mille tagajärjeks on materiaalõiguse väär kohaldamine. Kohtuotsuse põhjendused on nii mitmelgi juhul küsitava väärtusega.

§ 7

lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. Seda enam siis, kui tegemist on klassikalise sõna-sõna-vastu olukorraga. Käsitletavas lahendis on kohus aga tõlgendanud kõik küsitavused süüdistatava kahjuks. 5

1. T.E ütlustest nähtub, et tal puudus tahtlus. Süüdistatava versiooni kohaselt haaras kannatanu T.E jopest kinni ja hakkas tirima ning ütles, et nüüd ta veel teeb. Seejärel tõmbas T.E oma käe ära ja liikus edasi. Pärast seda, kui sai umbes 3 meetrit kõndida, tuli A.J. talle järele ja haaras samamoodi jopest kinni, asudes tõmbama. Selle peale rebis T.E jõuliselt oma käe ära, mille tagajärjel kukkus A.J. vastu kõnnitee äärt. Süüdistatav kõndis poodi ja tahapoole enam ei vaadanud. Mis täpselt kannatanuga juhtus, T.E öelda ei oska.
2. Kriminaalasjas on üle kuulatud T.E elukaaslane A.Z. ning A.J. elukaaslane L.H. . Kumbki neist sündmust vahetult ei tajunud. Maakohus on leidnud, et A.Z. i ütlused vastavad

§ 66

lg 21 p-s 2 toodud kriteeriumile, kuna süüdistatav rääkis tunnistajale juhtunust vahetult sündmuse toimumisjärgselt. Samas L.H. i ütluste puhul pole ajaline kriteerium täidetud. Kaitsja märgib, et antud asjas pole vaadeldud sündmuskohta ega seostatud ütlusi olustikuga. Seetõttu pole selge isegi sündmuse toimumise täpne koht. Kohtuarstliku ekspertiisi akti 20E-LÕI0039 p-s 3 on märgitud, et kannatanu näopiirkonnas paremal paiknevad vigastused võivad olla saadud kukkumisest vastu kõva tömpi ebatasast pinda kui ka löögist pikliku kujuga kõva tömbi ja piiratud ebatasase ja krobelise pinnaga esemega. Seega ei välista eksperdiarvamus ei A.J. ega ka T.E versiooni.

1. Kohus on nentinud, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, mil tuleb hinnata nii kannatanu kui süüdistatava versioone ning kõiki asjaolusid, mis ütluste usaldusväärsust mõjutavad. Edasi analüüsis kohus tõendeid ning jõudis järeldusele, et T.E ütlusi toetavad tõendid puuduvad, ka elulise usutavusena hinnatavad aspektid tema öeldut ei toeta. Selle tulemusena luges maakohus T.E ütlused ebausaldusväärseteks ja arvas nad tõendikogumist välja. Kaitsja hinnangul puuduvad ka A.J. ütlusi toetavad muud tõendid, mis võimaldaksid eelistada just tema versiooni.
2. Silma torkab silma erinev lähenemine A.Z. i ja L.H. i ütlustele. Kui A.Z. i puhul märkis kohus, et tegemist on süüdistatava elukaaslasega, mistõttu on tal suure tõenäosusega põhjust näidata teda paremas valguses, siis kannatanu elukaaslase L.H. i ütluste osas kohtul selliseid kahtlusi ei tekkinud.
3. Süüdistusaktis on märgitud, et T.E ja A.J. vahel oli juba varasemalt konflikte. Seda käsitles ka kohus. Kaitsja näeb olukorda teisiti. Kannatanu selgitas, et
4. aasta septembris sõitis süüdistatav talle ja tema elukaaslasele vastu ning vilgutas tulesid. Tunnistaja L.H. rääkis, et neil on ka varsemalt olnud konflikt, kus „see nn tolgus ei andnud teed“. Sellise liiklussituatsiooni käsitlemine konfliktina on meelevaldne, seda enam, et juhid sõidukeid ei peatanud ega suhelnud. Pole näha mingit põhjust, miks pidanuks T.E jätma meelde vastu liikunud sõidukis viibinud talle võõra inimese ja käsitlema olukorda konfliktina. Tõsi on aga see, et A.J. sõnul leidis ta oma sõiduauto kapoti alt suitsukonisid ja asus ilma mingi reaalse aluseta seisukohale, et juhtunus on süüdi just T.E . Vaidlust pole selleski, et A.J. pidas vajalikuks minna T.E juurde ja hakata teda nn koniloos süüdistama. Kaitsja hinnangul kannatanule T.E lihtsalt ei meeldi – A.J. peab T.E-d tolguseks. Seega on võimalik, et
5. novembril 2019 läks kannatanu uuesti juhuslikult kohatud süüdistatava juurde, et „tolgusega“ neid asju klaarida. Tema varasem käitumine annab sellele oletusele ainest.
6. Arusaamatu on kohtuotsuses tunnistajate ütluste võrdlemisel avaldatud tõdemus, et süüdistatava ütluste üldist usaldusväärsust see ei suurenda. A.Z. seletas, et A.J. on paaril korral tulnud T.E juurde ja rääkinud midagi autost ning konidest, L.H. andis ütlusi aga 6 varasema liiklussitutasiooni kohta. Jääb arusaamatuks, mis puutub siia süüdistatava ütluste usaldusväärsus.
7. Küsimusi tekitab ka maakohtu käsitlus kannatanu võimaliku alkoholijoobe osas. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et L.H. kuulati kriminaalasjas üle 26.veebruaril
8. See tähendab, et kuriteosündmusest oli möödunud enam kui aasta ja kolm kuud. Lisaks peaks ka L.H. i osas kohaldatav olema kohtu seisukoht, mille kohaselt on tunnistajal põhjust suure tõenäosusega näidata elukaaslast tegelikust paremas valguses. Süüdistatav tundis kannatanul alkoholilõhna. Sündmus toimus
9. novembril 2019 kella 19 paiku, arsti juurde pöördus A.J. alles
10. novembril 2019 kell 10.
11. Kuna möödunud oli 15 ja pool tundi, polnud jääknähte tuvastada võimalik.
12. Aktsepteeritav pole maakohtu seisukoht, et süüdistatava poolt kannatanu haardest järsul vabanemisel ei saanud kannatanu kukkuda. Sellises olukorras on tasakaalukaotuse võimalus eluliselt usutav. Seda enam, et oli hilissügis ja võis olla libe.
13. Arusaamatuks jääb ka kohtu tõdemus, et kannatanu välimus ei toeta versiooni, et ta võinuks rünnata tänaval endast nooremat vähetuttavat meest. Vähetuttava isiku alusetu tülitamisel nn konide küsimuses vanusevahe kannatanu jaoks mingit tähtsust ei omanud. A.J. oli sündmuse ajal 53-aastane terve mees ning fototabeli alusel ründevõimaluse välistamine on pigem käsitletav spekulatiivse oletusena.
14. Küsimusi tekitab, miks A.J. ei pöördunud kohe kiirabi ega politsei poole. Võinuks ju see aidata kaasa asja kiirele lahendusele. Maakohus on leidnud, et ohvri tegevusetus pole ebatavaline ning tekkinud kehavigastused olid kerged. Arvestades kannatanul tekkinud vigastusi, ei saa rääkida kergetest vigastustest. Ka oma elukaaslasele A.J. tol õhtul ei kõnelnud. Kaitsja hinnangul võis A.J. hilise reaktsiooni põhjuseks olla alkoholijoove.
15. Reeglina on isikuvastaste kuritegude puhul tavapärane võimaliku motiivi tuvastamine. Praegu pole sellele mingit tähelepanu pööratud. Kaitsja näeb A.J. puhul konflikti alustamise ilmset motiivi. T.E oli väidetavalt käitunud liiklussituatsioonis ebakohaselt, mistõttu A.J. nimetaski suhtluses L.H. iga süüdistatavat tolguseks. Juba see asjaolu viitab, et A.J. l oli kujunenud T.E suhtes negatiivne kuvand. Kuna kannatanu suhtus süüdistatavasse vaenulikult, tundub süüdistatava poolt kirjeldatud kannatanu käitumine usutavana.
16. Maakohus leidis, et sideettevõtjalt saadud andmete protokoll on lubatav tõend. Kaitsja arvates on see seisukoht ilmses vastuolus Euroopa kohtu
17. märtsi 2021 otsusega kohtuasjas C746/
18. Sisuliselt on maakohus leidnud, et juhul, kui riigisisesed õigusnormid on vastuolus ühenduse õigusega, kehtib siseriiklik norm. Kaitsja hinnangu on selline lähenemine väär ning sideettevõtjalt saadud andmete protokoll pole lubatav tõend.
19. Kohtuotsus tugineb paljuski oletustele ning tõendite valikulisele hindamisele. Seetõttu on antud olukorras ainuvõimalikuks lahenduseks õigeksmõistva kohtuotsuse langetamine. Kõik kahtlused ja küsitavused tuleb lähtudes in dubio pro reo printsiibist tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellatsioonivastus 7
20. Apellatsioonile vastas ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, paludes jätta kohtuotsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kohtuotsust peab prokuratuur õigeks järgmistel põhjustel.
21. Maakohtu otsus T.E süüdimõistmise ja karistamise kohta on kooskõlas seadusega ja kohtupraktikaga ning on piisavalt põhjendatud. Kohtuotsuses on jälgitav siseveendumuse kujunemine tõenditele kogumis hinnangu andmisel. Esimese astme kohtuotsuses on kajastatud kohtu seisukohad kaitsja poolt apellatsioonikaebuses esile tõstetud tõendite hindamise kohta. Apellatsioonis märgitud seisukoht kohtu poolt olulisel määral kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kohta ei ole üldse põhistatud. Sideandmete protokolli koostamise ajal kehtinud ja seni kehtiva

§ 901

sätteid pole rikutud, sest toimitud on toimingu tegemise ajal kehtinud seaduse alusel ja Euroopa Kohtu otsust polnud võimalik ette näha. Isegi juhul, kui ringkonnakohus leiab, et luba on õigusvastane, ei tähenda see automaatselt tõendite lubamatust, vaid tuleb hinnata tõendite kogumise korra rikkumise raskust ja proportsionaalsust. Käesolevas kriminaalasjas oli nimetatud protokoll abistava iseloomuga kinnitamaks kannatanu ütluste usaldusväärsust telefoniga helistamise kohta süüdistatava poolt.

1. Apellatsiooni osas esitas oma seisukoha ka kannatanu, selgitades järgnevat. Pärast kuriteosündmust korterisse jõudes ei helistanud ta L.H. ile, sest ta pea valutas väga tugevalt, tal oli väga halb olla ning ta oli porine. Ta ei soovinud L.H. it sellise oleku ja välimusega ehmatada. Kannatanu palus ringkonnaprokuröril L.H. i üle kuulata pärast seda, kui ta oli kriminaaltoimikuga tutvudes teada saanud, et süüdistatav ja tema elukaaslane valetasid. 6 kuud ja 20 päeva vangistust 1 aastase katseajaga on sellise teo eest äärmiselt väike karistus. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks pole alust.
3. Kaitsja meelest pole sideettevõtjalt saadud andmete protokoll lubatav tõend. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Prokuratuur andis sideettevõtjalt andmete nõudmise loa kehtiva seaduse,

§ 901lg 2 alusel.

Seda ei väära ka (loa andmise järgne) Euroopa Kohtu otsus. Isegi kui eelöelduga mitte nõustuda ja leida, et sideandmeid koguti vääralt ja seetõttu ei saa neile tugineda, ei saa see tuua kaasa õigeksmõistvat otsust. Maakohus tugines eeskätt isikulistele tõenditele ja A.J. vigastustele. Sideandmed mängisid T.E süüdi tunnistamisel vaid väga vähese tähtsusega rolli – muu hulgas viitas sellele, et T.E rääkis pärast A.J. ründamist sellest kellegagi telefoniga, A.J. ise. 50. Kohtukolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et sõna-sõna-vastu-olukorras tuleb kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Veelgi enam: kahtlused tuleb

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks alati – ka siis, kui ei saa rääkida sõna-sõna-vastu situatsioonist. Tähele tuleb aga panna, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada tõepoolest vaid kahtlused. Kui kahtlusi ei esine,

§ 7lg 3 ei aktualiseeru.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa omada sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo-põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt nt RKKKo 3-11-38-11, p 18). Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et praegu tõendid T.E süüd kinnitavad ning ei ole selliseid kahtlusi, mis peaksid tingima õigeksmõistva otsuse. 8

1. Kaitsja heidab riigile ette, et pole vaadeldud sündmuskohta ega seostatud ütlusi olustikuga, mistõttu pole selge isegi sündmuse toimumise täpne koht. Ringkonnakohus selgitab, et seda, milliseid tõendeid koguda, otsustab kohtueelne menetleja. Kohus lahendab asja olemasolevate tõendite pinnalt, vaagides, kas need tõendid on piisavad või mitte. Kui tõendid süü jaatamiseks piisavad pole, teeb kohus õigeksmõistva otsuse. Etteheide, nagu poleks selge sündmuse täpne koht, on aga alusetu. Nii kannatanu kui süüdistatav on kinnitanud, et sündmus toimus Tartus XXX asuva maja ees.
2. Eksperdiarvamuse kohaselt võivad kannatanu näopiirkonnas paiknevad vigastused olla saadud kas kukkumisest vastu kõva tömpi ebatasast krobelist pinda või löögist pikliku esemega. Niisamuti võisid A.J. paremal labakäel paiknevad vigastused olla saadud kas löögist või kukkumisest vastu kõva tömpi pinda. A.J. sõnul lõi T.E teda nuiataolise esemega – T.E versiooni kohaselt kukkus aga A.J. ise maha. Apellatsioonis on välja käidud võimalus, et kannatanu läks ise süüdistatava juurde n-ö asju klaarima: T.E sõnutsi haaras A.J. tal jope õlavarrest kinni ja hakkas tõmbama, öeldes, et „nüüd ta veel teeb.“ Rabelemise käigus tõmbas T.E jõudu rakendades oma käe ära, mille tagajärjel kukkus A.J. maha vastu kõnnitee äärt. Maakohtu hinnangul pole usutav, et kannatanu kukkus süüdistatava käe ära tõmbamise tõttu: kaine inimene ei kaotaks sellises olukorras tasakaalu. Kaitsja selle arvamusega ei nõustu, osutades ka hilissügisele aastaajale ja võimalikule libedusele. Kohtukolleegiumit kaitsja argument ei veena. Esiteks ei tundu juba iseenesest kuigivõrd tõenäoline, et 50ndates eluaastates inimene läheb endast märgatavalt noorema vähetuttava mehega tüli norima. Teiseks aga ei näe kriminaalkolleegium sarnaselt maakohtuga mingeid asjaolusid, mis seaks kahtluse alla kannatanu poolt tajutu ja tema ütluste usaldusväärsuse. Muu hulgas pole võimalik öelda, miks peaks kannatanu valetama. A.J. ütlused toimunu kohta on võrdlemisi detailsed ning riimuvad muu tõendikogumiga. Näiteks ütles kannatanu
3. detsembril 2019 toimunud täiendaval ülekuulamisel, et kuulis pärast lööki, kuidas lööja kõneles kellegagi telefonitsi vene keeles, rääkides nuiaga löömisest (tl 8). Vaadeldes järgnevalt sideettevõtjalt saadud andmete protokolli, nähtub, et süüdistataval on kell 18.53 kuni 19.56 järjepidevalt toimunud hulk telefonikõnesid, millest mitmed on peetud A.Z. iga (tl 27–28). Võrreldes kannatanu vigastusi nii süüdistatava kui kannatanu enda versiooniga, on viimane veenvam. Nimelt ei tundu kuigivõrd tõenäoline, et kannatanu vigastused viitaksid üksnes kukkumisele. Pelk kukkumine tunduks tõenäoline siis, kui kannatanu ainsaks traumaks oleks marrastus põsesarnal. Seevastu ülalõualuu ja sarnaluu kinnised murrud ning värsked nahaalused verevalumid silma ülalaul ja alalau välisnurgal näivad pigem olevat tekkinud löögist. Et tõendeid pole tõepoolest väga palju, on esimese astme kohus korrektselt selgitanud oma siseveendumuse kujunemist eriti põhjalikult ja veenvalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu süüdistuses kirjapanduga suuresti kooskõlas olev kirjeldus toimunu kohta on usutav.
4. Kaitsjale jääb ebaselgeks, miks ei pöördunud kannatanu kohe kiirabi ega politsei poole ega teatanud ründest oma elukaaslasele. Ringkonnakohtu hinnangul pole sugugi haruldane, et rünnaku alla sattunud ohver jääb esmalt tegevusetuks ega pöördu koheselt õiguskaitseorganite ega meditsiinilise abi poole. Kriminaalkolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu vigastused polnud väga rasked. Nimelt polnud kannatanul mitte ühtki nii tõsist vigastust, mis vajaks kiireloomulist meditsiinilist sekkumist: nt tõsist verejooksu, selgesti tajutavat luumurdu vms. A.J. kõndis pärast juhtunut omal jalal koju. Kõigiti arusaadav on seegi, et L.H. ile rääkis A.J. aset leidnust alles siis, kui L.H. hakkas A.J. vigastuste kohta küsimusi esitama.
5. Kohtukolleegiumit ei veena ka kaitsja viide A.J. võimalikule alkoholijoobele, mis võis olla põhjuseks väidetavale kukkumisele ja alles järgmisel päeval politsei poole pöördumisele. 9 Ainsana viitab kannatanu alkoholijoobele süüdistatav, kelle sõnutsi oli A.J. suust tunda alkoholilõhna ja kotis näha alkoholipudeleid. Kaitsjal on õigus, et viieteist ja poole tunnine ajavahemik sündmuse ning arsti juurde pöördumise vahel võib mõnikord olla jääknähtude kadumiseks piisav. Seda aga vaid siis, kui inimese joove pole suur. T.E aga väidab, et A.J. oli väga purjus. Seega oleks meedikud pidanud vähemalt mõningaid joobele (pohmelusele) viitavaid tunnuseid nägema, aga haigusjuhu päeviku kannetes sellekohast teavet pole. Ka L.H. , kellega kannatanu enne sündmust koos viibis, kinnitas, et A.J. oli kaine.
6. Maakohus jättis süüdistatava ütlused tõendikogumist välja seepärast, et need ei riimu teiste tõenditega. Eeskätt on need vastuolus kannatanu ütlustega. Muu hulgas on vastuolud täheldatavad selles, kui tihedad olid olnud T.E ja A.J. kokkupuuted. Kui T.E sõnutsi oli ta A.J. ga eelnevalt kohtunud vaid ühel korral, siis A.Z. i sõnul oli neid kohtumisi olnud mitu. Ka kannatanu sõnutsi oli tal süüdistatavaga mitmeid kokkupuuteid. Seegi vähendab süüdistatava ütluste usaldusväärsust.
7. Kaitsja meelest on maakohus A.Z. i ja L.H. i ütlustele erinevalt lähenenud. Ringkonnakohtu meelest ei saa ka see väide tingida maakohtu otsuse tühistamist. On kõigiti põhjendatud arvata, et tihtipeale soovib inimene näidata oma elukaaslast tegelikust soodsamas valguses. Seetõttu tuleb elukaaslaste ütlustesse suhtuda juba iseenesest suurema skepsisega kui asjasse puutumatute isikute öeldusse. Teisalt ei tähenda see loomulikult seda, et elukaaslaste ütlusi ei saa üldse uskuda. Ka siin kehtivad üldised põhimõtted: nt tuleb hinnata, kuivõrd loogilised ja täpsed ütlused on ning kas nad on üldist elukogemust arvestades usutavad või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul maakohus praegu neid põhimõtteid järgis. L.H. i kirjeldus selle kohta, kuidas nägi A.J.
8. novembri 2019 ennelõunal temaga kõneldes välja, on igati loogilised. Ka on loogilised L.H. i muud ütlused, nt kirjeldused A.J. ja T.E omavaheliste kontaktide kohta. L.H. i öeldut ei saa pidada ebausutavaks seetõttu, et ta nimetas T.E-d tolguseks. Niisuguse sõnakasutuse tõi kaasa L.H. i uskumus, et T.E oli käitunud A.J. suhtes vääralt ja arrogantselt. See aga ei anna alust arvata, et L.H. – kes sündmust ennast niikuinii ei tajunud – hakkas andma T.E süüdi lavastamiseks valeütlusi. A.Z. i ütlusi seevastu lõpuni loogiliseks pidada ei saa. Seda põhjustel, mis on ülal esitatud T.E öeldu kohta – kordab ju (sündmust mitte vahetult tajunud, vaid sellest T.E-lt kuulnud) A.Z. suuresti T.E väiteid.
9. Kaitsja heidab maakohtule ette sedagi, et tuvastatud pole T.E motiivi. Motiivi teadmata jäämine ei saa tuua endaga kaasa kehalise väärkohtlemise toime pannud isiku õigeks mõistmist. Praegu polegi võimalik täie kindlusega öelda, miks T.E A.J. le kallale läks. Siiski näib tõenäoline, et n-ö vana vimm kulmineerus: T.E ja A.J. olid juba eelnevalt konfliktis olnud.
10. Kuivõrd süüdistatava versioon juhtunust on ümber lükatud, puudub vajadus analüüsida ka kaitsja väidet, et süüdistataval puudus tahtlus. Maakohus jaatas tahtlus korrektselt.
11. Eelnevat kokku võttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

§ 337lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioon jääb rahuldamata. 60. T.E kaitsja esitas apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasu hüvitamise taotluse 146,40 euro ulatuses. Kaitsja palub lugeda selle summa menetluskuluks ning soovib, et see hüvitatakse Valga Advokaadibüroole. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud ja 146,40 eurot tuleb lugeda menetluskulu hulka. Kuivõrd ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p 1 pärase lahendi, tuleb 146,40 eurot

§ 185lg 2 alusel T.E-lt riigi kasuks välja 10 mõista.

T.E peab selle raha maksma ära 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates (

§ 423ja § 417 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 11