Obsah (13)

§ 179§ 4§ 168§ 190§ 232§ 657§ 654§ 651§ 231§ 162§ 163§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 07.03.2025, Tallinn Kohtuasja num

§ 179lg 9).

1. Maakohus tuvastas, et asjas ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle. - Hageja ja kostja olid XXX asuva kinnisasja kaasomanikud. 28.05.2015 sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud kinkelepingu, millega hageja kinkis kinnisasjast talle kuulunud 4/5 mõttelist osa kostjale. 28.05.2015 asjaõiguslepingu alusel tehti 20.06.2015 kinnistusraamatusse kanne kostja ainuomandiõiguse kohta. - Kinkelepinguga seati hageja kasuks kinnisasjale isiklik kasutusõigus järgmiselt: o hageja ainukasutusse ja -valdusse jäi elumaja esimesel korrusel kaks tuba; o hageja ja kostja ühiskasutusse ja -valdusse jäid elumaja esimesel korrusel köök, esik, saunaruumid ja tualett ning kõrvalhoone tervikuna; o hageja ainukasutusse ja -valdusse jäi kinnistu hoonestamata osa, mis lepingule lisatud plaanil on viirutatud punasega, ülejäänud osa hoonestamata kinnistust jäi hageja ja kostja ühisesse valdusse ja kasutusse. - Kostja on paigaldanud kinnistule valvekaamerad. Vaidlust ei ole, et kaamera vaatevälja jäävad ühiskasutuses olevad ruumid. Kinnistu õuealal jääb elamule paigaldatud kaamera vaatevälja ka kinnistu hoonestamata osa, mis on kinkelepingus sisalduva isikliku kasutusõiguse lepingu järgi hageja ainukasutuses. 5 2-20-4820 - Pärast hagi esitamist on kostja eemaldanud aknaluugid ning elamu välisvoodri vahetamise käigus ka aknaluukide kinnitused ning hageja loobus selles osas hagist.
2. Maakohus selgitas asjaõigusseaduse (AÕS) § 225, § 227 ja § 228 ehk isikliku kasutusõiguse regulatsiooni. Kohus sedastas, et isikliku kasutusõigusega koormatud kinnisasja omanikul on kohustus võimaldada õigustatud isikul, kelle kasuks kinnisasjale isiklik kasutusõigus on seatud, kasutada koormatud kinnisasja või selle osa ilma takistusteta ja piiranguteta, samaväärselt omanikuga. See tähendab, et ka isikliku kasutusõiguse omajal peab olema võimalik oma äranägemise järgi kasutada kinnistule/elamusse sisenemiseks ja sealt väljumiseks kõiki aiaväravaid ja välisuksi, mille kasutamine on isikliku kasutusõigusega hõlmatud. Kinnisasja omaniku poolt ühepoolselt mis tahes takistuste või piirangute tegemine on käsitatav isikliku kasutusõiguse rikkumisena.
3. Maakohus tuvastas, et praegusel juhul on hageja isikliku kasutusõiguse ulatus täpselt kindlaks määratud. Kinkelepingus ja selle lisades on selgelt tähistatud isikliku kasutusõiguse alad/ruumid. Hageja esitatud Maa-ameti kaardiserveri väljavõtetel on tähistatud väravate ja uste asukohad. Nende tõendite kogumist nähtuvalt külgnevad piirdeaia väravad vahetult õuealaga, mis on hageja ainukasutuses. Samuti asetsevad elamu välisuksed elamu vastaskülgedel: ühest pääseb otse tänavale, teine on aiapoolne uks. Isikliku kasutusõiguse vabalt ja takistusteta teostamiseks peab hagejale olema tagatud kõigi aiaväravate ning uste kasutamise võimalus.
4. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hagejal on kõik võtmed olemas. Seda ei tõenda kostja 28.04.2023 esitatud videoklipp. Nimetatud videoklippidest ühel on näha, et hageja siseneb redelit kandes kõrvalhoonesse vasakpoolsest avatud uksest, hiljem lukustab ukse võtmega ja lahkub jooksusammul. Teises videolõigus väljub hageja kõrvalhoone parempoolsest uksest, ust enda järel ei sulge ega lukusta. Ekraanil nähtava kuupäeva kohaselt on need videoklipid tehtud 10.06.2019 ja 28.06.
5. Seega ei tõenda need videolõigud, et hagi 28.03.2020 esitamise ajal või pärast seda olid hagejal kõrvalhoone kõigi uste võtmed olemas.
6. Kostja ei ole tõendanud ka väidet, et kõrvalhoone kõikidest ustest pääseb samasse ruumi. Vastupidi, kostja kinnitas, et kõrvalhoone igasse ruumi hagejal juurdepääsu ei ole. Hageja 16.03.2021 kohtuistungil antud selgituste kohaselt on kõrvalhoones endine saun, pesuköök, laut ja kuur, aga need on tehtud kaheks osaks. Hageja kinnitas, et pääseb endisesse saunapesukööki, maa harimiseks vajalike tööriistade juurde aga ei pääse, sest seal on kostja mootorrattad. Kostja selgitas, et vanale saunaruumile sai uus taba ette pandud ja selle võtme andis kostja hagejale paar aastat tagasi (s.o vähemalt aasta enne hagi esitamist). Hageja tööriistad sai tõstetud vanasse sauna, et teises osas oleks mootorratastele rohkem ruumi. Kostja väitel pani ta tööriistaruumile uue taba ette – sinna, kuhu hagejal juurdepääs puudub, seal ei ole hageja asju ka.
7. Hageja soovib tagumise aiavärava võtit, et näiteks oma muruniidukiga otsemat teed kinnistule pääseda, kuna tema muruniiduk on küla peal hoiul. Kostja kinnitas hageja väidet, et samal ajal, kui kõrvalhoonele uued tabalukud osteti, pandi ka tagumine värav lukku, sest värav lendas tuule ja tormiga lahti. Kostja väitel on kinnistule kolm sissepääsu, millest lukus värav on lähestikku teise väravaga, kust saab ka käia. Tagumise värava võtme andis kostja hagejale samaaegselt saunaruumi võtmega (ehk rohkem kui aasta enne hagiavalduse kohtule esitamist).
8. Hageja väitel on elamu välisuksel kaks lukku, mille võtmeid tal ei ole. Kostja kinnitusel küsis hageja elamu välisukse võtit ukse paigaldamise ajal. Uks vahetati jõulude ajal ning millalgi uuel aastal sai hageja ka võtme. Uksel on küll kaks lukusüdant, kuid kasutatakse ainult ühte lukku. 6 2-20-4820
9. Maakohus asus seisukohale, et kostjalt kunagi varem võtmete saamine ei võta hagejalt õigust kostjalt uuesti võtmeid saada, näiteks kui hageja on võtmed kaotanud. Hageja väidab, et tal ei ole võtmeid ja seda negatiivset asjaolu ei saa hageja tõendada. Kostjal oli võimalik tõendada, et hagejal on kõikidest aiaväravatest ja ehitiste välisustest sissepääsu võimaldavad võtmed olemas. Kooskõlas

§ 4

lg-ga 2 ja § 230 lg-ga 2 soovis kostja 21.03.2023 istungil hagejal võtmete olemasolu tõendada valvekaamerate salvestuste esitamise asemel tunnistaja ütlustega. Kohus selgitas kostjale riski, et tunnistaja ütlused ei pruugi olla asjaolu tõendamiseks piisavad.

1. Tunnistaja W kirjeldas 21.03.2023, et tuli hiljuti, ajaliselt täpsemalt määratleda ei oska, trepist alla ning nägi, et hageja läheb välja: uks on seest välja võtmega avatav, aga „liblikas“ on ka. Kui on ainult „liblikaga“ lukku pandud, siis ei tule võtit kasutada. Tunnistaja kuulis võtmega keeramist. Tunnistaja kinnitas, et hagejal olid võtmed olemas juba enne, kui tunnistaja kostjaga tutvus, ning et ustel on samad tabad ja lukud. Aiaväravat on tunnistaja hagejat avamas näinud kindlasti kaks aastat tagasi suvel,
2. a või isegi
3. a suvel. Samuti on tunnistaja
4. a või
5. a näinud hagejat kõrvalhoone uste lukke keeramas. Seal on kolm lukustatavat ust ja kõigil on erinevad võtmed, aga kahest uksest pääseb ühte ja samasse ruumi. Tunnistaja kinnitusel on hagejal kõigi kolme ukse võtmed olemas. Tunnistaja on aastate jooksul näinud hagejat kõiki uksi keeramas.
6. Maakohus leidis, et tunnistaja W väited on üldsõnalised (ta on näinud hagejat võtmega väravat ja uksi keeramas) ega ole tõendina usaldusväärsed. Tunnistaja W on kostja elukaaslane ning tunnistaja ja hageja omavahelised suhted ei ole head. Tunnistaja möönis, et tema ärakolimine XXX kinnistult on osaliselt tingitud hagejast. Ka ei nähtu tunnistaja ütlustest konkreetseid kontrollitavaid fakte. Väide, et tunnistaja kuulis võtmega keeramist, ei ole veenvaks tõendiks, et seestpoolt „liblikaga“ avatava ukse avamiseks kasutas hageja võtit. Tunnistaja ei kirjeldanud ühtegi konkreetset asjaolu või sündmust, millega seoses talle hageja poolt uste avamiseks võtme kasutamine igal konkreetselt juhul meelde on jäänud. Tunnistaja ei mäletanud täpselt, millal ta hagejat võtmeid kasutamas nägi, tunnistaja pakkus välja erinevaid ajamääranguid. Tunnistaja ütluste kohaselt olid hagejal kõik võtmed olemas juba ajal, mil tunnistaja kostjaga tutvus. Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta kolis XXX elamusse
7. aastal. Samas kostja selgituste kohaselt asendati pärast
8. aastat kõrvalhoone-värava tabalukud, vahetati elamu välisuks ning hagejale anti uued võtmed. Seega ei oma hagi lahendamisel tähtsust tunnistaja teadmine, et hagejal olid võtmed olemas ajal, mil tunnistaja kostjaga tutvus või kooselu alustas.
9. Hagejal on õigus saada kostjalt kinnisasjale ja sellel asuvale elamule juurdepääsemist võimaldavaid võtmeid sellele vaatamata, et varem on võtmed hagejal olemas olnud/talle antud. Hageja kirjeldatud olukord, kus talle ei ole kõikide elamu välisuste ja kõrvalhoone uste ning kinnisasja piirdeaia väravate võtmeid antud ja kostja on keeldunud neid andmast, on käsitatav isikliku kasutusõiguse teostamise takistusena.
10. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust see, kui hagejal on osa uste-väravate võtmed olemas, st sissepääs kinnistule, kõrvalhoonesse ja elamusse on olemas, kuid mitte kõikidest väravatest ja ustest. Hageja kasuks seatud isiklik kasutusõigus ulatub kõikidele kinnistu piirdeaia väravatele, kõrvalhoone ja elamu kõikidele välisustele. Hageja kasuks seatud isikliku kasutusõiguse teostamist piirab põhjendamatult see, kui hageja saab väljuda üksnes ühest kindlast väravast või ühe välisukse kaudu. Kostjal ei ole õiguslikku alust piirata hageja juurdepääsu ühiskasutuses olevatele hooneosadele ja hoovile (hageja ainukasutuses olevatest aladest rääkimata) ega ühepoolselt otsustada, mil viisil juurdepääs on hagejale sobiv või piisav. Hageja õigus kasutada poolte ühiskasutuses olevat kõrvalhoonet ei ole seotud konkreetsete esemete hoiustamise vajadusega. Hagejal tuleb siiski arvestada, et tema õigused ei ole absoluutsed, vaid hagejal tuleb omakorda arvestada kostja õiguste ja huvidega. 7 2-20-4820
11. Arvestades poolte omavahelisi suhteid, võib olla alust kostja kahtlustel, et uute võtmete saamise järel hakkab hageja peagi uuesti väitma, et tal neid ei ole. Kohus selgitas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõtet peavad järgima mõlemad pooled. Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1 näeb samuti ette, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hagejal tuleb arvestada, et tema nõudmised võivad jääda VÕS § 6 lg 2 alusel ka rahuldamata, kui kohus tuvastab, et hageja esitab nõudeid pahatahtlikult või loob kunstlikult olukordi, mille põhjal kostja vastu nõudeid esitada. Võimalus, et hageja edaspidi oma õigusi kuritarvitab, ei tingi aga praegu hagi rahuldamata jätmist.
12. Edasi leidis maakohus, et põhjendatud on ka hageja nõue kostja kohustamiseks eemaldada kaamerad, mille vaatevälja jäävad elamus poolte ühiskasutuses ja/või hageja ainukasutuses olevad ruumid. Kohus keelas ka selliste kaamerate paigaldamise.
13. Asjas ei olnud vaidlust, et elamus sees olevate kaamerate vaateväli hõlmab esimese korruse ühiskasutuses olevaid alasid. Ka kostja esitatud videosalvestused tõendavad, et kaamerate vaatevälja jäävad nii ühiskasutuses olevad köök ja esik, kui ka hageja ainukasutuses olevatesse ruumidesse viiva ukse esine. Kostja esitatud kaamerasalvestised tõendavad, et elamusse paigaldatud kaamerad võimaldavad salvestiste tegemist. Kostja otsustab ainuisikuliselt, kas kaamerapilti salvestatakse, kui kaua salvestisi säilitatakse, kus ja millal salvestisi kasutatakse ning kas ja millal salvestised kustutatakse.
14. Maakohus viitas Riigikohtu määrusele (12.04.2023, 2-20-2549, p 11.3), kus on selgitatud, et isikutest videosalvestise tegemine on käsitatav isikuandmete töötlemisena. Isikuandmete kaitset isikuandmete töötlemisel reguleerib IKÜM, füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel täpsustab ja täiendab IKS. Isikutest videosalvestise tegemine on isikuandmete töötlemine ehk tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta käiva teabega toimingu tegemine IKÜM art 4 p-de 1 ja 2 mõttes. Euroopa Kohus (EK) on leidnud, et kaameraga videovalvesüsteemi korral toimub isikuandmete automatiseeritud töötlemine, kui paigaldatud seade võimaldab salvestada ja säilitada niisuguseid isikuandmeid nagu füüsiliste isikute tuvastamist võimaldavaid videokujutisi (vt EKo 11.12.2019, C-708/18, TK, p-d 34 ja 35; 11.12.2014, C-212/13, Ryneš, p 25). Seega on IKÜM art 4 p-de 1, 2 ja 7 tähenduses valvekaamera pilt isikuandmeteks, valvekaameraga filmimine ja salvestamine on isikuandmete töötlemine, st kostja on isikuandmete vastutav töötleja ja hageja on andmesubjekt.
15. IKÜM art 6 kohaselt peab isikuandmete töötlemine vastama mõnele selles artiklis toodud tingimusele. Üldmääruse art 6 lg 1 p a kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui andmesubjekt on andnud nõusoleku töödelda oma isikuandmeid ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil. Kostja ei ole küsinud hagejalt nõusolekut kaamerate paigaldamiseks ega hageja isikuandmete töötlemiseks. Hageja ei ole kaamerate paigaldamisega ja enda isikuandmete kostja poolt töötlemisega ka tagantjärele nõustunud. Seetõttu ei saa avaldaja isikuandmete kõnealusel viisil töötlemine olla IKÜM art 6 lg 1 p a alusel seaduslik.
16. Riigikohus on selgitanud (12.04.2023 määruse p 13 ja alap-d), et üldmääruse art 6 lg 1 p f järgi loetakse andmesubjekti nõusolekuta toimuv isikuandmete töötlemine seaduslikuks vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. EK on leidnud, et isikuandmete töötlemine on mh lubatud, kui esinevad kolm eeldust: vastutaval töötlejal või andmeid saaval kolmandal isikul või kolmandatel isikutel on õigustatud huvi, isikuandmete töötlemine on vajalik õigustatud huvi teostamiseks 8 2-20-4820 ja sellist huvi ei kaalu üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused (vt EKo 11.12.2019, C-708/18, TK, p 40; 04.05.2017, C-13/16, Rīgas satiksme, p 28). EK on pidanud lubatavaks isikuandmete töötlemist, mis kaasneb elumajana kasutatava kortermaja ühiskasutuses olevatesse ruumidesse andmesubjektide nõusolekuta videovalvesüsteemi paigaldamisega, et viia ellu inimeste ja vara turvalisuse ja kaitse tagamise õigustatud huvi, kui seda ei kaalu üles andmesubjektide põhiõigused ja -vabadused (vt EKo 11.12.2019, C-708/18, TK, p 60).
17. Maakohus leidis, et eelnevad seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas, kus hageja kasutab kostjale kuuluval kinnisasjal asuvas elamus ruume isikliku kasutusõiguse alusel. Maakohus asus seisukohale, et kostja esile toodud huvi kaitsta vara ja pereliikmete turvalisust ei kaalu praegusel juhul üles hageja põhiõiguste riivet. Maakohus möönis, et hageja käitumise põhjal võib kostjal olla alust eeldada hagejalt kostja ja tema pere suhtes kiuslikku käitumist. Eelnevale vaatamata leidis kohus, et elumajas ühiskasutuses olevates ruumides olevad turvakaamerad riivavad hageja isiklikke õigusi ebaproportsionaalselt, võrreldes kostja õiguste ja huvide kaitse vajadusega. Maakohus viitas põhiseaduse (PS) §-le 26 (igaühe õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele), §-le 32 (igaühe omand on puutumatu), §-le 33 (kodu puutumatus) ja §-le 34 (õigus vabalt liikuda ja elukohta valida). Maakohtu hinnangul rikuvad eluruumides paiknevad kaamerad hageja õigust eraelu puutumatusele ja privaatsusele. Samas ei kaitse siseruumides asuvad valvekaamerad kostja vara võõraste isikute eest. Kostja ei ole põhjendanud kõrgendatud turvalisuse vajadust ega ole toonud peale hageja käitumise esile ühtegi asjaolu, mis põhistaksid kaamerate paigaldamise vajadust.
18. Maakohus leidis, et kostja huvi eluruumidesse kaamerate paigaldamiseks ei kaalu üles hageja põhiõigusega kaitstud eraelu puutumatust ja õigust privaatsusele eluruumides, sh poolte ühiskasutuses olevates ruumides. Poolte ühisesse kasutusse määratud ruumides ei ole hagejal küll võimalik eeldada täielikku privaatsust ja eraldatust teistest majaelanikest, kuid privaatsuse ajutise piiramisega ei ole võrreldav ööpäevaringne kaameravalve, kus hagejal ei ole võimalik teada saada, kas ja kes teda parasjagu läbi kaamerate jälgib. See ei ole loomulik kodune keskkond isegi ühiskasutuses eluruumide puhul. Lisaks, kuigi pooltel on võrdselt õigus eraelu puutumatusele ja privaatsusele, siis kaamerapildile on juurdepääs ainult kostjal. Seega ei kaitse kaamerad poolte samaväärseid huve ja õigusi ühetaoliselt. Kostja ei ole võimaldanud hagejale juurdepääsu kaamerasalvestistele, st hagejal puudub kostjaga sarnane võimalus vajadusel salvestiste abil tõendada endale kasulikke asjaolusid.
19. Maakohus viitas VÕS § 1045 lg 1 p-dele 4 ja 7 ning § 1046 lg-le 1 ning märkis, et ei ole poolte huvide kaalumise tulemusel tuvastanud selliseid olulisi asjaolusid, mis õigustaksid kostja poolt eluruumidesse paigaldatud kaameratega kaasnevat hageja õiguste riivet. VÕS § 1055 lg 1 annab hagejale õiguse nõuda kostjalt kahju tekitava käitumise lõpetamist ning abinõude rakendamist eraelu puutumatuse või muu isikuõiguse rikkumise lõpetamiseks. Kohus rahuldas hageja nõude ning kohustas kostjat eemaldama XXX kinnistul asuvates hoonetes eluruumidesse paigaldatud kaamerad, mille vaatevälja jäävad hageja ja kostja ühiskasutuses ja/või hageja ainukasutuses olevad ruumid, samuti keelas kohus selliste kaamerate paigaldamise tulevikus.
20. Maakohus jättis menetluskulud tervikuna kostja kanda. Maakohus võttis arvesse, et hageja loobus ühest haginõudest siis, kui kostja oli selle menetluse ajal täitnud (aknaluukide eemaldamise nõue) (

§ 168lg 5).

1. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruse ka rahaliselt kindlaks. Hageja menetluskuludeks oli riigilõiv 200 eurot ja hagejale antud riigi õigusabi tasu ja kulud kokku. 37.
2. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 200 eurot riigilõivu eest. 9 2-20-4820 37.
3. Hagejale oli antud riigi õigusabi 2842,54 euro ulatuses. Maakohus vähendas

§ 190

lg 7 alusel kostjalt välja riigituludesse välja mõistetavat summat 1000 euroni (150 eurot riigilõiv ja 850 eurot riigi õigusabi tasu) ning kohustas kostjat tasuma see võrdsete osamaksetena 5 kuu jooksul iga kuu

1. kuupäevaks alates kohtuotsuse jõustumise kuule järgnevast kuust. 37.
2. Riigituludesse välja mõistetud menetluskulude osamaksete tasumisega viivitamisel tuleb kostjal tasuda riigile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni (

§ 179lg 9).

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni pd 3–14 tervikuna ja p 1 osas, milles maakohus võttis vastu hageja esitatud tõendi. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagiavaldus täielikult rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõista menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2. Kostja hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ning rikkunud menetlusõiguse norme.
3. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid

§ 232

nõutud korras, kuna on arvestanud vaid kirjalikke tõendeid, mitte aga tunnistaja W ütlusi ega kostja esitatud kolme videosalvestist. Kohus suhtus Wsse eelarvamuslikult juba enne tunnistaja ülekuulamist, märkides, et sama asja (et hagejal on võtmed) tõendamiseks oleks video tugevam tõend. Maakohus on põhjendamatult pidanud W ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et tegemist on kostja elukaaslasega. Kohus ei andnud kostjale enne otsuse tegemist teada, et peab tõendit ebausaldusväärseks (RKTKo 18.10.2017, 2-14-61664, p 20).

1. Maakohus ei ole võtnud arvesse, et hageja ise on kinnitanud, et tal on olemas hoovipoolse välisukse võti (21.03.2023 istungil). Puudus alus kohustada kostjat uuesti sama võtme andmiseks. Võtmete kasutamise kohta hageja poolt oleks tulnud võtta arvesse W ütlusi.
2. Ka hagiavalduses ei ole hageja väitnud, et tal puuduvad kõik võtmed, kuid maakohus on sellest hoolimata asunud seisukohale, et isegi kui hagejal olid hagi esitamise ajal võtmed olemas, on hagejal õigus nõuda kaotatud võtmeid kostjalt uuesti. Hageja ei ole menetluses kordagi väitnud, et ta oleks võtmed kaotanud. Kostja ei nõustu maakohtuga, et hagejal võiks olla piiramatu õigus nõuda kostjalt igal ajal kõigi uste ja väravate lukkude võtmeid, sh juhul, kui tal on need olemas.
3. Õigusi tuleb teostada hea usus (TsÜS § 138 lg 2). Hagi on esitatud üksnes kostja ja tema pere majanduslik ja vaimse ruineerimise eesmärgil. Kostja on esitanud kohtule tõendid tsiviil, kriminaal- ja haldusmenetluste kohta, mille hageja tema vastu algatanud on. Seejuures on Pärnu Maakohus kriminaalasjas nr 1-19-8129 tehtud otsuses märkinud, et nõustub (kostja) kaitsjaga, et hageja hagi menetlusse võtmata jätmine tsiviilasjas võis olla ajendiks, miks oli vaja teha politseile avaldus ja alustada kriminaalmenetlus vägivalla kahtlustuses.
4. Maakohus ei ole võtnud kaameratega seotud nõude puhul arvesse, et hageja ise on märkinud, et tal ei ole kaamerate vastu midagi, kuid ta soovib nende salvestisi kontrollida. Hageja on selliselt võtnud omaks, et ta ei pea kostja paigaldatud kaameraid oma eraelu puutumatust riivavaks. 10 2-20-4820
5. Maakohus ei ole võtnud arvesse, et salvestistelt nähtub, kuidas hageja provotseerib Wt tõendi saamiseks. Maakohus ei ole kaalunud erinevaid huve. Videokaamerad on kostja kaitseks alusetute süüdistuste eest. See, kui kostja ei ole seni salvestisi kriminaalmenetlustes kasutanud, ei tähenda, et tal ei võiks neid tulevikus vaja olla. Kuna hageja on varem kostja ja tema pere asju varastanud ja lõhkunud ega varja selliste tegude kavatsemist tulevikus, peab ta taluma eraelu puutumatuse riiveid, mis tekivad valvekaamerate paigaldamisest (PS § 26).
6. Maakohus on jätnud kohaldamata AÕS § 41 lg-d 1 ja 4 (omaabi) ning AÕS § 33 lg 3 (RKTKo 29.10.2020, 2-18-11279, p 12).
7. Kostja ei nõustu menetluskulude jaotusega, mis puudutab aknaluukide eemaldamist. Kostja seab kahtluse alla hageja 12.04.2021 esitatud videolõigu, kuna see ei saa olla loodud 18.06.
9. Kostja ei nõustu ka hageja menetluskulude kindlaksmääratud suurusega. Vastustaja seisukoht
10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
11. Maakohus on kõiki tõendeid hinnanud. W ütlused olid ebamäärased ning osaliselt vastuolus kostja enda ütlusega. Maakohus ei jätnud neid arvesse võtmata mitte vaid seetõttu, et tunnistaja on kostjale lähedane isik, vaid ka muudel põhjustel. Maakohus ei ole andnud tunnistusele ette negatiivset kaalu ega jätnud seda kõrvale kui ebausaldusväärset. Kostja ise keeldus esitamast kaamerasalvestisi uste võtmetega avamise kohta. Kohus üksnes selgitas, et kostja kanda jääb risk, kas tunnistaja ütlused on piisav tõend. Kohus täitis selgitamiskohustust.
12. Hageja kordas, et ta on juba hagiavalduses selgitanud, et tal on olemas elamu ukse nr 1 võti (hoovipoolse ukse võti) ning kõrvalhoone ukse nr 1 võti, kuid tal puudub värava nr 1 võti. Hageja nõue koosneb kahest osast: ligipääsu tagamise nõue ja võtmete andmise nõue. Hageja eesmärk on, et tal oleks igal ajal elamule sissepääs kõigi uste kaudu, st hageja on esitanud etteulatuva kohustamisnõude. Vastasel juhul peaks hageja iga kord uuesti kohtusse pöörduma, kui tal mingit võtit ei ole.
13. Kui hageja võtme kaotab, peab kostja talle uue võtme andma, kuid sel juhul peab hageja ise kandma uue võtme tegemise kulu. Kui kostja vahetab mõne luku ära, peab kostja hagejale võtme andma. Igal juhul ei peaks jääma hageja nõue rahuldamata ligipääsu tagamise osas ning nende võtmete osas, mida tal ei ole. Tõendatud ei ole, et hagejal oleks elumaja ukse nr 2 võtit, kõrvalhoone kahe ukse võtmeid ja värava nr 1 võtit.
14. Kaamerate osas jääb hageja 14.04.2024 menetlusdokumendi p-des 1–27 märgitu juurde. Hageja kiuslikkus ei ole tõendatud. Haldusasjas nr 3-20-2158 rahuldati hageja kaebus, seega ei olnud see perspektiivitu. Hageja nõuab kaamerate eemaldamist, kuna need rikuvad tema õigust privaatsusele ja eraelu puutumatusele. Muud õigused ei kaalu seda üles. Eluruumi paigaldatud kaamerad ei taga vara kaitset, seda võiks tagada välisukse juurde paigaldatud kaamera. Kui kostja tunneb hagejast lähtuvat ohtu elule ja tervisele, siis kaamerad seda ei taga. Riigikohtu lahendis 2-18-11279 nimetatud eeldused ei ole käesolevas asjas täidetud. Häälteenamuse nõue ei oleks täidetud, sest hageja on kaamerate paigaldamisele vastu. Tegemist on ka hageja koduga. 11 2-20-4820
15. Hageja viitab EIK lahenditele, mis puudutavad kinnipeetavate jälgimist. Kostja väide, et kinnipeetavaid ei või jälgida, kuid hagejat võib, ei ole tõsiseltvõetav. Hageja oli valmis kaamerate jätmist (mõlemapoolse kontrolli tagamisel) kaaluma vaid kompromissi korras. Kompromissi korras arutatut ei saa pidada loobumiseks või omaksvõtuks (RKTKo 19.10.2016, 3-2-1-100-16, p 13). Kaamerad häirivad hagejat.
16. Menetluskulud on jaotatud õigesti. Luugid eemaldati maakohtu menetluse ajal. Kostja poolt kahtluse alla seatud 12.04.2021 esitatud video on tehtud 18.06.2020 (maakohus on ekslikult märkinud vale aastaarvu).
17. Hageja peab kostja etteheiteid menetluskulude suurusele põhjendamatuks. Kuna hagejale anti hüvitamiskohustuseta riigi õigusabi, siis ei käsitle hageja seda teemat pikemalt. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada (

§ 657lg 1 p 2).

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus kohustas kostjat andma hagejale elamu kõigi välisuste ja kõrvalhoone kõigi uste kõigi lukkude võtmed ning kõigi väravate kõigi lukkude võtmed. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab kostjat andma hagejale üksnes need võtmed, mille osas hageja hagiavalduses väitis, et tal neid ei ole (elumaja ukse nr 2 kõigi lukkude võtmed, kõrvalhoone uste nr 2 ja 3 võtmed ning värava nr 1 võti). Ringkonnakohus jagab uuesti ka menetluskulud ja tühistab menetluskulude kindlaksmääramise. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Ringkonnakohus ei korda resolutsioonis tõendite vastuvõtmise punkti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1). 58. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3–14 ja osaliselt p 1 (hageja esitatud tõendi osas). Seega on jõustunud otsuse resolutsiooni p 2, millega maakohus võttis vastu hageja osalise loobumise hagist. Mis puudutab maakohtu otsuse p 1, millega maakohus võttis asja juurde hageja 24.04.2024 esitatud tõendi (piirkonnapolitseinik PD vastuse hageja 14.04.2023 teabenõudele) ja kostja 28.04.2023 esitatud tõendid, siis ei saa kostja maakohtu tõendite vastuvõtmist puudutavat otsustust ringkonnakohtus vaidlustada. Ringkonnakohus hindab seega maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3–14 tehtud otsustusi hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise kohta.

1. Ringkonnakohus märgib, et osas, milles poolte vahel vaidlus puudub, lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest (vt eesp p 15). Kuna selles, et kinnistu kuulub kostjale, kuid hagejal on isiklik kasutusõigus – ning kasutusõiguse ulatuses –, ei ole vaidlust, ei ole vaja neid asjaolusid pikemalt käsitleda. Kostja on vaidlustanud aga selle, et 1) teda on kohustatud tagama hagejale sissepääs elumajja, kõrvalhoonesse ja kinnistule (väravad) ning andma hagejale kõikide uste ja väravate võtmed ning 2) teda on kohustatud eemaldama elamu siseruumidesse paigaldatud kaamerad ning keelatud neid paigaldada. Ringkonnakohus käsitleb järgmisena esiteks sissepääsude ning võtmete küsimust (I); teiseks kaameratega seonduvat kaebust (II) ning viimasena jaotab menetluskulud (III). I Sissepääs elamusse, kõrvalhoonesse ja kinnistule ning asjaomased võtmed 12 2-20-4820
2. Nagu eespool p-s 15 märgitud, 28.05.2015 sõlmitud kinnistu XXX mõttelise osa kinkelepingust, kokkuleppest isikliku kasutusõiguse seadmiseks ja asjaõiguslepingust ja selle lisaks olevatelt plaanidelt nähtub hageja isikliku kasutusõiguse ulatus (I kd, tl 8–10, II kd, tl 54–60). Pooled ei ole isikliku kasutusõiguse ulatust vaidlustanud.
3. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses iseenesest eitanud seda, et hagejale peab olema tagatud sissepääs elamusse, kõrvalhoonesse ja kinnistule, ega toonud esile asjaolusid, miks ta ei peaks tagama hagejale sissepääsu kõigi uste ja väravate kaudu. Kostja tugineb sellele, et hagejal on nii elamule, kõrvalhoonele kui ka kinnistule piisav juurdepääs, kuna tal on vähemalt osa võtmeid olemas. Ringkonnakohus märgib, et tulevikku suunatud nõue tagada sissepääs kõigi uste ja väravate kaudu on eraldiseisev nõudest kohustada kostjat andma hagejale vaidlusaluste sissepääsude kõik võtmed. Mis puudutab sissepääsu põhimõttelist tagamist, siis lähtudes hageja isikliku kasutusõiguse ulatusest, ei ole kostjal alust väita, et hageja ei peaks mõne sissepääsu kaudu elamusse, kõrvalhoonesse või kinnistule pääsema. Maakohus on õigesti tuvastanud, et tulenevalt kasutusõiguse sisust tuleb kostjal tagada hagejale sissepääs elamu mõlema välisukse kaudu, kõrvalhoonele kõigi kolme ukse kaudu ning kinnistule kolme värava kaudu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

1. Kohus nõustub kostjaga aga selles, et kuna hageja ise on kinnitanud, et tal on olemas osa võtmeid, siis ei olnud maakohtul alust kohustada kostjat andma hagejale kõikide uste ja väravate lukkude võtmeid. Hageja on hagiavalduses kinnitanud järgmist: - tal on olemas elumaja ukse nr 1 võti, kuid ei ole ukse nr 2 kahte võtit (elamu välisuksed on märgitud I kd, tl 11 oleval Maa-ameti kaardil, hagi lisa 2); - tal on olemas kõrvalhoone ukse nr 1 võti, kuid ei ole uste nr 2 ja 3 võtmeid (kõrvalhoone uksed on märgitud I kd, tl 12 oleval Maa-ameti kaardil, hagi lisa 3) ning - väravate puhul puudub hagejal värava nr 1 tabaluku võti (väravate asukohad on märgitud I kd, tl 13 oleval Maa-ameti kaardil, hagi lisa 4).
2. Seega saab juhul, kui hagejal p-s 62 nimetatud võtmeid ei ole, rahuldada hagi vaid võtmete osas, mille puudumist ta ise on väitnud. See tähendab, et hagi tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja taotles, et kohus kohustaks kostjat andma hagejale järgmised võtmed: elamu (hoovipoolse) välisukse nr 1 võti, kõrvalhoone ukse nr 1 võti ja väravate 2 ja 3 võtmed (vt p-s 62 nimetatud Maa-ameti kaardid).
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nende võtmete osas, mille puudumist hageja väitis (s.o elamu välisukse nr 2 võtmed, kõrvalhoone uste nr 2 ja 3 võtmed ning värava nr 1 võti, vt p-s 62 nimetatud Maa-ameti kaardid), on hagi õigesti rahuldatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et hagejal asjaomased võtmed olemas oleksid. Kostja ei ole tõendanud selliste võtmete hagejale andmist, kuigi asjaomaste uste ja värava lukud on vahetatud ajal, millal kostja oli juba ainuomanik (st pärast
4. aastat).
5. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses eelkõige sellele, et maakohus on jätnud W ütlused kõrvale kui ebausaldusväärseid ega ole neid kohaselt hinnanud. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus küll märkis, et võtab arvesse, et W on kostja elukaaslane ja et W ja hageja suhted ei ole head ning see võib mõjutada tunnistaja ütlusi, kuid on W ütlusi sisuliselt hinnanud ja jõudnud alles seejärel seisukohale, et ütlused ei tõenda kostja vastuväiteid hagile.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtul oli tunnistaja suhtes eelarvamus, mille kohus oli kujundanud juba enne tunnistaja kuulamist. 13 2-20-4820 66.
7. Ringkonnakohus tuvastab esiteks seonduvad asjaolud. 16.03.2023 istungil väitis kostja ise, et tal on salvestis selle kohta, et enne hagi esitamist kasutas hageja kõrvalhoone kõiki 3 ust (II kd, tl 41, ajamärge 00:53:02). Kostja esindaja kinnitas seejärel, et nad esitavad tõendina salvestised esiuksest ja kolmest kõrvalhoone uksest, st tõendavad, et hageja kasutab neid võtmeid. Samuti märkis esindaja, et nad soovivad kutsuda tunnistaja (samas, ajamärge 01:00:46). 21.03.2023 istungil on kostja selgitanud, et tema paigaldatud kaamerad on vajalikud selleks, et ta saab salvestistega tõendada hagejapoolseid rikkumisi (II kd, tl 138– 143). Hageja omakorda taotles, et kostja esitaks tõendi (pildi), et hageja on kasutanud võtmeid ustest sissesaamiseks (II kd, tl 143). Seejärel selgitas maakohus poolte tõendamiskoormist. Kohus selgitas, et kui kostja väidab, et hageja käib oma võtmega, peab kostja seda tõendama. See, kas tunnistaja ütlus seda tõendab, on tõendi hindamise küsimus. Kohus märkis, et kui on olemas kaamera pilt, oleks see kindlam tõend kui tunnistaja ütlus (II kd, tl 142, ajamärge 00:47:01). Kostja on seejärel korduvalt märkinud, et valib menetluslikud abinõud ise (ajamärge 00:47:01, ajamärge 00:57:39) ning et ta tõendab [seda asjaolu] ikkagi tunnistaja kaudu (ajamärge 00:55:24). Seejärel on kohus selgitanud, et kostja peab arvestama riskiga, kas tunnistaja ütlus on piisav tõend (ajamärge 00:55:24). Vastuseks hageja taotlusele nõuda kostjalt salvestised välja, selgitas kohus, et kostja peab tõendama oma vastuväidet, et hageja kasutab [võtmeid] ja kostja on pidanud piisavaks, et tunnistaja ütlustega on seda võimalik tõendada (ajamärge 00:59:43). Maakohus selgitas, et kuna hageja ei tugine sellele, et ta võtit kasutab, ei pea hageja ka selliseid tõendeid esitama ega laskma koguda (samas). 66.
8. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas on tõdetud, et kohus saab alles otsuse tegemisel tõendeid hinnata ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, st kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19). Teiselt poolt on tõdetud, et kui kohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei piisa selleks, et tõendada, mida kostja soovib tõendada, ning kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased tõendid (RKTKo 08.012013, 3-2-1-165-13, p 14). Käesoleval juhul on maakohus leidnud nende kohtu ülesannete vahel kohase tasakaalu. Selgitamiskohustuse täitmine ei tähenda seda, et kohus ei hinnanud hiljem tunnistaja ütlusi erapooletult ja objektiivselt (

§ 231lg 1).

Samuti, kuigi ühelgi tõendil ei ole üldjuhul kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 232

lg 2), siis sõltuvalt konkreetse vaidluse sisust ja vaidluse esemest, võivad teatud tõendid teatud asjaolusid paremini ja kindlamalt tõendada. Kohtunik on tõendeid hinnates vaba oma siseveendumuse kohaselt neile kaalu omistama. Praegusel juhul täitis maakohus oma selgitamiskohustust, kui märkis, et videosalvestis võib võtmete olemasolu paremini tõendada kui kostja elukaaslase ütlused. Kostja soovis sellest hoolimata tõendada oma väiteid just tunnistaja ütlustega, kuigi oli eelnevalt ise märkinud, et soovib esitada videosalvestised võtmete kasutamise kohta, samuti oli kostja põhjendanud kaamerate vajadust sellega, et nii saab ta vaidlustes oma väiteid tõendada. Kostja kasutas seega menetluslikku õigust valida ise, millega ta oma väiteid tõendab. Maakohtu selgitusi ei saa pidada eelarvamuse kujundamiseks või erapoolikuseks. 67. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et W ütlustest ei nähtu konkreetseid kontrollitavaid fakte, ega korda eespool p-des 23–24 kajastatut (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14 2-20-4820 67.

1. Kostja väidab, et tunnistaja tõendas, et hagejal on olemas ka need võtmed, mida ta väitis, et tal ei ole. Kostja väitel ei ole oluline, et tunnistaja ei osanud öelda täpseid kuupäevi, millal ta nägi hagejat mingeid uksi või väravaid avamas. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. 67.
2. W on 21.03.2023 esmalt väitnud, et ta teab, et hagejal olid võtmed olemas juba enne, kui tema kostjaga tutvus (tunnistaja kolis samasse elamusse
3. a) ning et jätkuvalt on samad tabad ja lukud (II kd, tl 148). See-eest kostja ise on kinnitanud 16.03.2021 istungil, et uus esiuks paigaldati jõulude ajal ja võti anti uuel aastal. Kuigi kostja ei täpsustanud ukse vahetamise aastat, saab tema ütlustest järeldada, et esiuks on vahetatud viimaste jõulude ajal, st igal juhul pärast
4. aastat (II kd, tl 38, ajamärge 00:07:35; tk 39, ajamärge 00:22:56). 21.03.2023 istungil kinnitas kostja, et pärast ukse vahetamist hagejal alguses võtit ei olnud. Kostja väitel andis ta võtme enne hagi esitamist, kuid ei saa seda tõendada (II kd, tl 144, ajamärge 01:03:57). Seega ei oma tähtsust tunnistaja ütlused selle kohta, et kui tema asus samale aadressile
5. a elama, olid hagejal kõik võtmed olemas. Esiukse vahetamine millalgi
6. a jõulude ajal tähendab seda, et uks vahetati pärast seda, kui tunnistaja asus kinnistule elama. Samuti tähendab see seda, et uks vahetati pärast elamu mõttelise osa kostjale kinkimist, st hagejal ei pidanud seda võtit varasemast olemas olema. 67.
7. Tunnistaja W ütlused kõrvalhoone ja värava „samade tabade ja lukkude“ kohta on samuti ümber lükatud kostja enda ütlustega. Kostja kinnitas 16.03.2021 istungil, et vanale saunaruumile sai uus taba ette pandud ja see võti paar aastat tagasi hagejale antud. Samuti kinnitas kostja, et „sinna, kuhu hagejal juurdepääs puudub, seal ei ole tema asju ka“ (II kd, tl 38, ajamärge 00:13:18). Seega nähtub kostja ütlustest, et ka kõrvalhoone vaidlusaluste uste lukud on vahetatud pärast seda, kui kostja omandas hagejalt kinnistu mõttelise osa, st hagejal ei saanud olla neid võtmeid ajast, kui ta oli kinnistu omanik. Tagumise (lukustatud) värava kohta on kostja 16.03.2021 istungil märkinud, et värava võti anti samaaegselt vana saunaruumi võtmega. Värav lendas tuule ja tormiga lahti ja see sai seepärast tabasse pandud. Kostja kinnitas, et väraval on ees tavaline taba (II kd, tl 39, ajamärge 00:22:56). Seega toimus ka värava lukustamine ajal, mil hageja ei olnud enam omanik, seega ei saanud tal endal võtit olla. 67.
8. Seega on kostja väidetega ümber lükatud W ütlused, et vaidlusalustel ustel ja väraval ei ole lukke vahetatud. W 21.03.2023 istungil antud ütlused selle kohta, millal ta on hagejat vaidlusaluseid lukke avamas näinud, on aga umbmäärased. Tunnistaja märkis, et hageja kasutas alles „hiljuti“ maja esiukse võtit ((II kd, tl 148). Tunnistaja selgitas, et kuigi seestpoolt saab selle avada ka liblikaga, siis ta kuulis, et hageja kasutas just võtit, sest ta teeb vahet liblikaga keeramisel (II kd, tl 148). Kõrvalhoone kohta märkis W 21.03.2023 istungil esmalt, et hageja kasutas kõrvalhoone võtit mingi aasta varem (II kd, tl 148). Mõni hetk hiljem väitis tunnistaja, et kõrvalhoone uste lahtikeeramist on ta näinud kaks aastat tagasi, „2020, 2021 kindlasti olen näinud“ (II kd, tl 149). Aia värava avas hageja tunnistaja ütluste kohaselt kaks aastat varem suvel (st 2021), aga ka 2020 (II kd, tl 148–149). Kokkuvõtvalt on tunnistaja enda sõnul näinud hagejat aastate jooksul kõiki uksi avamas (II kd, tl 149). 67.
9. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tunnistaja W ütlused ei tõenda seda, et hagejal olid nende uste võtmed, mida hageja väidab, et tal ei ole. Kuna hageja ei saa negatiivset asjaolu (võtmete puudumist) tõendada, siis pidanuks kostja tõendama, et ta on hagejale need võtmed andnud ja hagejal on need olemas. Eelnevates punktides väljatoodust nähtub, et tunnistaja ütlused on selle tõendamiseks liiga umbmäärased ning kohati vastuolus kostja enda väidetega. Muu hulgas on kostja ise kinnitanud, et ühele kõrvalhoone uksele ei olegi hagejal juurdepääsu vaja. Kuna hagejal oli õigus hoonetesse sissepääsule ja kinnistule 15 2-20-4820 juurdepääsule kõikidele uste ja väravate kaudu, siis puudus kostjal alus mitte anda hagejale kõrvalhoone võtmeid.
10. Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus ei ole võtnud arvesse tema 28.04.2023 esitatud videoid. Ringkonnakohus märgib esiteks, et kostja esitas nimetatud videod vastuseks hageja 24.04.2024 esitatud 14.04.2023 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kirjale, kus kinnitati, et PPA on registreerinud juhtumi, milles hageja väidab, et ta ei pääse XXX elamu hoovipoolsest uksest välja, kuna sageli on uks lukustatud nii, et võti ei keera ust lahti ei seestpoolt ega väljastpoolt. Kuna ringkonnakohus on juba asunud seisukohale, et hagi jääb rahuldamata osas, mis puudutab elumaja ust nr 1 (s.o hoovipoolne uks), sest hageja ei ole väitnud, et tal asjaomast võtit ei ole (hageja on ka 21.03.2023 kohtuistungil kinnitanud, et tal on hoovipoolse ukse võti, II kd, tl 142, ajamärge 00:50:58), siis ei ole nimetatud tõend ega kostja poolt selle ümberlükkamiseks esitatud videod asjakohased ning ringkonnakohus neid pikemalt ei käsitle.
11. Kostja väide, et maakohus on omaalgatuslikult viidanud sellele, et kui hageja kaotas võtmed, siis peab kostja need talle uuesti andma, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nimelt ei ole kostja tõendanud seda, et ta on hagejale kõik võtmed andnud. Seega piisab hageja väitest, et tal võtmeid ei ole, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Tõendeid selle kohta, et hagejal on võtmed olemas, kostja aga esitanud ei ole. Kohus märgib, et isegi kui hageja on kostja ja/või tunnistaja W suhtes käitunud pahas usus, siis erinevad menetlused, millele käesolevas asjas on viidatud (sh väidetav W provotseerimine
12. aastal aknaluukide asjus), ei oma tähtsust küsimuse lahendamisel, kas kostja peab tagama hagejale sissepääsu elamusse, kõrvalhoonesse ja kinnistule ning andma hagejale need võtmed, mida hagejal ei ole. Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus pikemalt väiteid, mis puudutavad muid menetlusi.
13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles osas, et kuigi käesolev hagiavaldus on võtmete andmiseks kohustamise osas osaliselt õigesti rahuldatud, peab hageja arvestama, et kui kostja on andnud talle puuduolevad võtmed – mille üleandmine oleks otstarbekas taasesitamist võimaldaval moel fikseerida –, siis kui hageja nõuab kostjalt uuesti samade uste või väravate lukkude võtmeid, ei pruugi kostjal olla kohustust anda need võtmed hagejale tasuda. Hageja kannab vastutus oma vara (sh võtmete) hoidmise eest, samuti peab hageja käituma heas usus (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2, VÕS § 6 lg-d 1 ja 2), nagu on oma otsuses selgitanud ka maakohus. II Kaamerate eemaldamise ja paigaldamise keelamise nõue
14. Teiseks on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus kohustas kostjat eemaldama siseruumidesse paigaldatud kaamerad, mille vaatevälja jäävad elamus hageja ja kostja ühiskasutuses ja hageja ainukasutuses olevad ruumid, ning keelas selliste kaamerate uuesti paigaldamise.
15. Ringkonnakohus nõustub kaamerate eemaldamise nõude osas täielikult maakohtuga, ega korda

§ 654

lg-st 6 lähtudes maakohtu seisukohti, kus on põhjalikult selgitatud nii asjassepuutuvat seadusandlust (IKS, IKÜM) kui ka kohtupraktikat selle kohta, et vaidlusalune videosalvestamine on isikuandmete töötlemine, millisel juhul tuleb hinnata andmesubjekti (hageja) ja isikuandmete töötleja (kostja) õigusi ja huve, ning kaalutud seejärel hageja ja kostja huve (RKTKm 12.04.2023, 2-20-2549; EKo 11.12.2019, C-708/18, EKo 11.12.2014, C-212/13, EKo 04.05.217, C-13/16). Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on isikuandmete vastutav töötleja ja hageja on andmesubjekt. Samuti on maakohus õigesti 16 2-20-4820 tuvastanud, et puudub vaidlus, et videokaamerad salvestavad poolte ühises kasutuses olevaid ruume, salvestised on täielikult vaid kostja kontrolli all ning et salvestamiseks puudub hageja nõusolek.

1. Apellatsioonkaebuses on kostja korranud samu väiteid kui maakohtus ning leiab, et maakohus ei ole piisavalt hinnanud tema huve kaamerate paigaldamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Maakohus on poolte huve piisavalt kaalunud ja põhjendanud, miks ei kaalu kostja huvi kaitsta end hageja vastu ja kaitsta enda vara võõraste isikute eest üles hageja õigust privaatsusele eluruumides. Ringkonnakohus leiab, et ilma kahtluseta riivavad ühistes või hageja kasutuses olevates eluruumides paiknevad kostja paigaldatud kaamerad, mille salvestistele on juurdepääs vaid kostjal, hageja õigust eraelu puutumatusele ja privaatsusele. Lisaks maakohtu viidatud IKÜM art 6 lg 1 p-st f tulenevale kohustusele võtta isikuandmete töötlemise lubatavuse hindamisel arvesse poolte huve, tuleneb sama kohustus ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-st 8, mille kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et art-ga 8 kaitstud eraelu mõiste hõlmab erinevaid aspekte ning sinna alla kuulub olukord, kus tuvastatava isiku tegevust süstemaatiliselt või püsivalt salvestatakse. Kuna inimese kujutis on üks tema isiksuse peamisi tunnuseid, kuna see eristab teda teistest inimestest, siis hõlmab isiku õigus oma kujutise kaitsele kontrolli kujutise kasutamise üle. Kontroll sisaldab isiku õigust keelata enda filmimine, salvestuse säilitamine ja kasutamine teise isiku poolt (EIKo (SK) 17.10.2019, López Ribalda ja teised vs. Hispaania, 1874/13, 8567/13, p 89).
2. Kuigi kostja väidab jätkuvalt, et kaamerad on paigaldatud muu hulgas ka kostja isiku ja tema vara kaitseks, siis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja ei ole selgitanud, miks peab paigaldama kaamerad siseruumidesse kostja vara võõraste isikute eest kaitsmiseks, kui sellist kaitset saab tagada õuekaameratega, mis on suunatud sissepääsudele. Kostja ei ole selgitanud sellise hageja õigusi sügavalt riivava meetme proportsionaalsust. Kuigi kostja väidab, et tema jaoks on „võõraks“ ka hageja külalised, siis ei pea kohus hageja külaliste kontrollimiseks kaamerate paigaldamist siseruumidesse piisavaks, et see saaks põhjendada hageja pidevat videosalvestamist ühisruumides. Mis puudutab kostja teist väidet, et kaamerad kaitsevad teda ennast ja tema peret hageja alusetute süüdistuste eest, siis leiab ka ringkonnakohus, et võrreldes kostja sellesisulist huvi ja hageja õigust privaatsusele oma kodus, ei ole need huvid tasakaalus. Kaamerate paigaldamine oleks võimalik siis, kui mõlemad samas elamus elavad isikud on sellega nõus, st lepivad kokku kaamerate paigaldamises ja videosalvestiste kasutamise korras. Seni, kuni sellist kokkulepet ei ole, ei ole ühe elamus seaduslikult elava isiku poolt teise isiku tegevuse videosalvestamine poolte ühiskasutuses olevates ruumides proportsionaalne meede. Kostja kasutatavat meedet ei muuda lubatavaks see, et kaamerate paigaldamist on väidatavalt soovitanud politseiametnik.
3. Kostja on apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata AÕS § 41, mis näeb ette, et valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Kõnealune säte ei ole asjakohane, kuna käesolevas asjas ei ole küsimus valduse kaitses omavoli vastu. Hageja ja kostja on mõlemad XXX kinnistu, sh sellel asuva elamu ja kõrvalhoone seaduslikud valdajad (AÕS § 33). Kostja viidatud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 2-18-11279 ei nähtu teistsugust seisukohta.
4. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja huvi eluruumidesse kaamerate paigaldamiseks ei kaalu üles hageja õigust eraelu puutumatusele ja õigust privaatsusele eluruumides, sh poolte ühiskasutuses olevates ruumides. Privaatsuse riive, mis 17 2-20-4820 seisneb ööpäevaringses kaameravalves, sh selliselt, et hageja ei tea, kas ja kes teda parasjagu läbi kaamerate jälgib, ei ole loomulik kodune keskkond isegi ühiskasutuses eluruumide puhul. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja huvi töödelda hageja isikuandmeid (s.t kasutada enda äranägemisel hageja kujutist kaamerasalvestustel) ei õigusta kostja poolt kaamerate paigaldamist selleks ettenähtud korda rikkudes. Kuna kostja töötleb eluruumidesse paigaldatud kaamerate pilti automaatselt, salvestades ebaseaduslikult hageja isikuandmeid ja rikub hageja isiklikke õigusi (VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja p 7, § 1046 lg 1), oli hagejal õigus nõuda VÕS § 1055 lg 1 alusel kahju tekitava käitumise lõpetamist ja edasist keelamist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hagi selles osas õigesti rahuldanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (

§ 162lg 1).

Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. 78. Ringkonnakohus lähtub sellest, et hageja esitas suures plaanis neli nõuet: 1) sissepääsude tagamise nõude, 2) võtmete andmise nõue, 3) kaamerate eemaldamise ja paigaldamise keelamise nõue ning 4) aknaluukide sulgemise keelamise nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna hageja loobus aknaluukidega seotud nõudest pärast seda, kui kostja oli pärast hagi esitamist selle nõude täitnud, siis tuleb asjaomase nõudega seotud menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 168lg 5).

Seda järeldust ei muuda kostja esile toodud asjaolu, et maakohus viitas otsuse p-s 17 ekslikult, et hageja esitas 12.04.2021 videolõigu 18.06.2021 kohta. Tegelikult on asjaomane videolõik filmitud 18.06.2020 ning sellelt nähtub, et kõnealusel ajal, ehk pärast hagi esitamist, olid akendel luugid alles. Arvestades, et ülejäänud kolmest nõudest kaks on rahuldatud täielikult ning kolmas – st võtmete nõue – umbes pooles osas, on hagiavaldus tervikuna rahuldatud 87,5% ulatuses (võttes hageja kasuks arvesse ka neljandat nõuet, millest loobuti). Seega tuleb jätta 12,5% menetluskuludest hageja kanda ja 87,5% kostja kanda (

§ 163lg 1 teine alternatiiv).

79. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu samast proportsioonist ka apellatsiooniastme menetluskulude jagamisel. See tähendab, et apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest jääb 12,5% hageja kanda ja 87,5% kostja kanda (

§ 171lg 1, § 163 lg 1 teine alternatiiv).

80. Kuna maakohus jättis hageja menetluskulud tervikuna kostja kanda, kuid ringkonnakohus tühistab menetluskulude jaotuse, tuleb mõlema poole maakohtus kantud menetluskulud uuesti kindaks määrata. Kuna maakohus kostja menetluskulusid kindlaks ei määranud, siis lähtudes Riigikohtu juhistest seaduse tõlgendamisel, ringkonnakohus maakohtu menetluses kantud menetluskulusid kindaks ei määra ja jätab ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (

§ 174lg-d 3–5; RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-14215, p-d 21-22).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus

§ 174

lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt 18 2-20-4820 19 2-20-4820 20 2-20-4820 21