erakorraliselt üles 15.06.2023, loovutades olemasoleva nõude kostja vastu hagejale. Vaatamata hageja püüdele võlgnikult võlgnevusi kätte saada kohtuväliselt, ei andnud see soovitud tulemust, mistõttu pöördus hageja kohtusse. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude – hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 3108,50 eurot, intressi 231,35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 227,71 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Kohus märgib, et põhivõlgnevus summas 3108,50 eurot tuleneb laenusummast 4399,88 eurot põhiosa katteks arvestatud tagasimaksete summas 1291,38 eurot lahutamisest. Intress summas 231,35 eurot tuleneb arvestatuna laenujäägilt ajaperioodist 07.03.2023 kuni 07.06.2023 kokkulepitud intressimääraga (23,05% aastas). Viivis summas 227,71 eurot tuleneb põhivõlgnevuselt arvestatuna lepingu põhitingimustes kokkulepitud intressimääraga samas määras (23,05% aastas) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamiseni. Võla sissenõudmiskulud summas 35 eurot tulenevad hageja poolt peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti- kui ka posti teel tasuliste nõudekirjade edastamise eest: 03.07.2023 (25 eurot), 10.07.2023 (5 eurot), 18.07.2023 (5 eurot). Kostja leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise kohustusi, mistõttu ei võlgne kostja hagejale intressi ega muid tasusid ja seega tuleb kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed arvestada põhivõla katteks.
lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud
tähenduses, siis on võlausaldajal õigus
lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist.
lg 1 p 4 3 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 punktist 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda ka viivist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
2 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Kohus leiab, et haginõude aluseks oleva lepingu nr R203888604 puhul on tegemist refinantseerimislepinguga, millega kostjale krediiti juurde ei antud ning lepingu tingimuste kohaselt võimaldati kostjale soodsamatel tingimustel laenu tagasi maksta. Mingid muud lepingud ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna need ei ole nõude aluseks. Kohus leiab, lähtudes Riigikohtu seisukohast lahendis nr 2-20-1490 (p 26), et antud juhul ei pidanud krediidiandaja väljamakseta refinantseerimise lepingu sõlmimisel kostja krediidivõimelisust kontrollima kuivõrd tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär ei suurenenud. Lepingu sõlmimisega samuti tasu ei kaasnenud. Eeltoodust tulenevalt on kostja vastuväited hagile asjakohatud, ning hageja nõue ei kuulu ümberarvestamisele ja vähendamisele. Seega kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista OÜ Omaraha ja X vahel 07.04.2020 sõlmitud refinantseerimise lepingust nr R203888604 tulenev põhivõlgnevus 3108,50 eurot ja intress 231,35 eurot
lg 1 p 1 ning
lg 1 alusel, sissenõutavaks muutunud viivis 227,71 eurot
lg 1 p 6 ja
lg 1 alusel, võla sissenõudmiskulud 35 eurot
MS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. 4 Hageja on taotlenud menetluskuluna kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu 455 eurot. Kohus leiab, et hagilt tasutud riigilõiv 455 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 455 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (digitaalselt allkirjastatud) Viktor Bome Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.