← Eesti

1-20-2362/20

Obsah (4)§ 238§ 180§ 175§ 179

Kriminaalasi nr 1-20-2362 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2020. a, Tartu kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-2362 (18278002310) Kohtunik R

§ 238

lg 2 alusel vähendada karistust 1/3, s.o 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud vangistust, võrra ja mõista H.X-ile lõplikuks karistuseks 2 (kaks) aastat 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 73 lg 1,3 alusel määrata, et H.X-ile mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui H.X ei pane 4 (nelja)-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt lugeda katseaja alguseks kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 08.10.

  1. a. Rahuldada kannatanu L. K. tsiviilhagi. Välja mõista H.X-ilt kannatanu L. K. kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju katteks 2074 (kaks tuhat seitsekümmend neli) eurot 95 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 88 (kaheksakümmend kaheksa) eurot 23 senti ja mittevaralise kahju katteks 1000 (tuhat) eurot. Välja mõista H.X-ilt kannatanu L. K. kasuks viivis varalise kahju nõudelt (2074,95 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 08.10.
  2. a kuni nõude täieliku tasumiseni. Kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis tuleb tasuda L. K. arvelduskontole nr XXX.

§ 180

lg 1, 3 alusel H.X-ilt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 1460 (üks tuhat nelisada kuuskümmend) eurot, ekspertiisikulu 61 (kuuskümmend üks) eurot ja riigi õigusabi kulu katteks 691 (kuussada üheksakümmend üks) eurot 20 senti.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et H.X-il on õigus menetluskulud kogusummas 2212 (kaks tuhat kakssada kaksteist) eurot 20 senti tasuda osade kaupa 1 (ühe) aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on 99920700043555. Selgitusse tuleb märkida „1-20-2362 menetluskulud, H.X“. Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 180lg 1 alusel H.X-ilt välja mõista kannatanu L.

K. kasuks valitud esindajale makstud tasu katteks 840 (kaheksasada nelikümmend) eurot. Hüvitis tuleb kanda XXX XXX arveldusarvele nr XXX AS-is SEB Pank.

§ 180

lg 3 alusel jätta riigi õigusabi kulu 518 (viissada kaheksateist) eurot 40 senti riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool, v.a prokurör esitada apellatsiooni. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Tartu 2 kohtumajale 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I SÜÜDISTUSE SISU H.X-ile on esitatud süüdistus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et tema 27.11.2018. a kella 11:00 paiku XXX maja välisukse ees haaras ukse kõrvalt plastmassämbri ja surus selle XXX kulleri töökohustusi täitnud L. K. pähe. Seejärel võttis H.X L. K. ämbri peast ja tõukas teda tugevalt kahe käega ülakehasse, põhjustades kannatanu L. K. kukkumise maja ees olevale sillutisele vasakule küljele, mis tekitas kannatanule füüsilist valu ning järgmisi tervisekahjustusi: abaluu liigespinna eesmise-alumise luumurru koos liitelise liigeskapslipõletikuga ja limapaunapõletikuga. Lisaks tekitati L. K. nahaalused verevalumid vasakul alajäsemel. II KOHTU SEISUKOHT 1. Kohus, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et H.X süü KarS § 118 lg 1 p 2 järgi toimepandud kuriteos on tõendatud. 2. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu L. K. on XXX XXX büroo töötaja (töötab XXX) ja 27.11.2018. a kella 11.00 paiku läks kannatanu tööülesannete tõttu süüdistatav H.X elukohta (XXX). Kannatanu L. K. ülesandeks oli XXX büroo töötajana süüdistatav H.X-ile menetlusdokumendid kätte toimetada. Kannatanu L. K. on seoses tööülesannete täitmisega ka varem käinud H.X elukohas. Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et kannatanu L. K. kukkus 27.11.2018. a kella 11.00 paiku süüdistatava maja ees olnud kivisillutisele ja sai vigastusi. Ekspertiisiakti nr XXX kohaselt esinesid L. K. luuline XXX vigastus (abaluu liigespinna eesmine-alumine luumurd) koos sekundaarse XXX (liiteline liigeskapslipõletik) ning XXX (limapaunapõletik), mille tõttu vajas kannatanu pikaajalist taastusravi ja operatiivset ravi. Lisaks tuvastati L. K. nahaalused verevalumid vasakul alajäsemel. Vigastused võivad olla saadud 27.11.2018. a ja kukkumisel vastu kõva tömpi eset või pinda, millele võis eelneda tõukamine (tl 41-42). 3. Kriminaalasjas on vaidlus selles, millistel asjaoludel ja kuidas kannatanu L. K. kukkus. Kannatanu L. K. ütluste kohaselt hakkas H.X karjuma „Jälle teie siin! Ma ütlesin, et siia te rohkem oma jalga ei too ja minu ukse taha ei tule mingite kirjadega. Kurat, teile kohe virutaks millegagi.“ Seejärel haaras H.X ukse kõrvalt plastmassämbri ja surus selle kannatanule pähe. H.X võttis koheselt ämbri peast ja tõukas kannatanut ülakehasse, samal ajal öeldes midagi. Tõuke tagajärjel kukkus kannatanu maha ees olevale sillutisele, vasakule küljele. Kannatanu lamas maas ja ei suutnud liigutada. H.X ütles kannatanule, et „tule püsti“. H.X aitas kannatanu püsti ja kannatanu läks enda auto juurde (tl 4-6). Kuigi esimesel ülekuulamisel (29.11.2018.

  1. a)kannatanu ei mäletanud, kas H.X tõukas ühe või kahe käega, siis teisel ülekuulamisel (22.03.2019.
  2. a)on kannatanu selgitanud, et H.X tõukas teda kahe käega nii, et ta liikus temaga 3-4 sammu edasi (tl 7-9). Süüdistatav H.X ütluste kohaselt käis XXX kuller toimetamas kirju kätte üürnikule, kes XXX majas elas, kuid kes oli XXX ja seega sai teda harva kätte. Kevadest 2018. a proovis kuller üürnikku kätte saada. H.X selgitas, et üürnik lahkus august või september 2018. a. Kuller jätkas käimist. H.X palus kulleril nende tülitamise lõpetada, kuid kuller eiras seda. Viimane kord kui kuller enne intsidenti käis, sõimas H.X kulleril näo täis. Kui H.X nägi 27.11.2018. a kullerit jälle ukse taga seismas, sõimas ta kulleril jälle näo korralikult täis. Kuller ehmatas sõimu peale ära, 3 astus tagasi ja selle käigus komistas ämbri otsa, mille tõttu kukkus sillutisele. Kui kuller komistas, aitas H.X ta püsti, korjas dokumendid kokku ja andis need talle kätte. Seda, et 27.11.2018. a toodi XXX kiri H.X-ile , sai ta teada järgmisel päeval, kui piirkonnapolitseinik koos teise XXX abiga tuli ja selgitas, et kiri on H.X-ile. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed, s.o kooskõlas teiste tõenditega ja eluliselt usutavad. Kannatanu L. K. ütluste kohaselt ei ole ta tõepoolest esimesel ülekuulamisel mäletanud, kas H.X tõukas teda ühe või kahe käega, kuid teisel ülekuulamisel on ta seda täpsustanud. Kohtu hinnangul ei sea antud asjaolu kahtluse alla kannatanu tajumisvõimet ja seda, kas kannatanu poolt tajutu ka tegelikkusele vastas. Asjaolu, et kannatanu L. K. ei olnud suuteline meenutama mõned päevad pärast toimunut seda, kas teha lükati kahe käega või mitte, ei muuda kannatanu ütlusi või versiooni toimunust vastuoluliseks. Kannatanu on järjepidevalt rääkinud sellest, et teda lükati pikali ja selle juurde on kannatanu ka jäänud. Kannatanu L. K. ütlused on olnud järjepidevalt samalaadsed. Juba vahetult pärast sündmuse toimumist on kannatanu L. K. võtnud ühendust enda XXX büroo juhataja, tunnistaja A. L. Tunnistaja A. L. ütlustest järelduvalt on kannatanu võtnud temaga ühendust ja teatanud, et ta on H.X juures ja H.X ründas teda – talle pandi ämber pähe, lükati ja ta kukkus maha. Tunnistaja teatas toimunust politseile (tl 45-47). Tunnistaja ja kannatanu ütlusi kinnitab ka patrullileht, mille kohaselt ärritus H.X kui kannatanu läks dokumente üle andma, hakkas sõimama ja lõi ämbriga vastu pead ning tõukas, et naine kukkus (tl 1-2). Samasisuline on olnud ka kannatanu poolt esitatud avaldus (tl 3). Lisaks peab kohus oluliseks, et vigastuste järgi on pidanud ka kohtuekspert võimalikuks, et kannatanu sai vigastused just kukkumise tagajärjel, millele eelnes tõukamine (tl 41-42). H.X ütlused selle kohta, et kannatanu ehmatas sõimamisest ja komistas ämbri otsa ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega eluliselt usutavad. Kohus peab oluliseks, et kannatanu on pikka aega töötanud kullerina XXX büroos (üle XXX aasta). Seega on kannatanul ilmselgelt varasemaid korduvaid kokkupuuteid inimestega, kes on dokumentide kättetoimetamisest häiritud ja käituvad ebaadekvaatselt. Ka tunnistaja A. L. kinnitab, et probleemseid kliente on neil hästi palju (tl 45-47). Nii nähtub ka kannatanu ja süüdistatava ütlustest, et ka süüdistatav H.X oli varasemalt juba kannatanu suhtes verbaalsel viisil agressiivsust juba üles näidanud (sõimanud). Sellest tulenevalt ei pea kohus usutavaks, et korduvaid kokkupuuteid H.X-iga omanud kannatanu võis H.X reageeringust (sõimamisest) olla sedavõrd ehmatanud, et oleks komistanud ämbri otsa. Arvestades H.X poolt esitatud fotodelt nähtuvat (tl 49-50), jääb ka arusaamatuks, kus ja millistel põhjustel pidi asuma välisukse juures ämber, millele kannatanu sai 27.11.2018. a otsa selliselt komistada, et pärast seda kivisillutisele kukkuda. Samuti jääb arusaamatuks, milline pidi olema vestlus ja sellega kaasnenud liikumine välisukse juures, et kannatanu saanuks maas olnud ämbrile komistada. Fotodelt (tl 49-50) nähtuvat arvestades pidi toimuma liikumine välisukse juurest kivisillutiseni. Eeltoodust tulenevalt on H.X ütlusi tõendikogumi hulka arvestada osaliselt, s.o osas, milles need on kooskõlas teiste tõenditega ja on eluliselt usutavad. 4. Kohus leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on veenvalt tuvastatud, et süüdistuses toodud ajal ja kohas võttis H.X plastmassämbri ning surus selle kannatanu L. K. pähe. Seejärel võttis ämbri ära ja lükkas tugevajõuliselt L. K. ülakehasse. Selle tulemusena kukkus kannatanu L. K. XXX maja ees olevale kivisillutisele ja sai tervisekahjustusi. Kannatanu L. K. vigastused tekitasid talle tervisehäire kestusega vähemalt 4 kuud (ekspertiisiakt nr XXX) (tl 41-42). Seega on H.X tegevuses tuvastatud KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud objektiivne süüteokoosseis. 5. Kohus on seisukohal, et H.X on kuriteo toime pannud tahtlikult, s.o otsese tahtlusega KarS 4 § 16 lg 3 mõttes. Kohus leiab, et kogutud tõendid kinnitavad veenvalt, et H.X soovis kannatanu L. K. tervisekahjustuste tekitamist. Kogutud tõenditest nähtub, et kui H.X kannatanut ukse taga menetlusdokumente kätte toimetamas nägi, hakkas ta kannatanut sõimama ja selle käigus tekkis soov kannatanule „millegagi virutada“. H.X mõistliku inimesena sai aru, et kannatanule ämbrit pähe surudes ja teda tugevajõuliselt tõugates võib kannatanu kukkuda ning selle tagajärjel tervisekahjustusi saada. H.X tahtis seda. Kohus leiab, et ka tagajärje osas on H.X tegutsenud tahtlikult, s.o kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Kohus on arvamusel, et lükates kannatanut tugevajõuliselt sai H.X aru, et kannatanu võib saada ka raskemaid tervisekahjustusi. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et H.X-ile oli ilmselge, et kannatanu kukub kas tänavakividele või kivisillutisele (kuna mujale kukkuda ei olnud võimalik). Seega H.X pidi möönma, et kannatanu võib saada ka raskemaid tervisekahjustusi. 6. Kohus leiab, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtule esitatud tervisekaardist nr XXX nähtub, et H.X-il on diagnoositud mitmeid XXX (XXX sümptomiteta, XXX, XXX ja XXX) (II kd, tl 32). Antud seisundid ei anna aga alust kahelda H.X süüvõimes. 7. KarS § 118 lg 1 p 2 sätestab sanktsioonina 4- kuni 12-aastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust. H.X poolt tarvitatud vägivald ei ole olnud juhuslik, vaid eesmärgipärane. Sellegipoolest ei ole tarvitatud vägivald olnud väga intensiivne – lisaks sellele, et H.X sõimas kannatanut ja pani talle ämbri pähe, lükkas ta seejärel kannatanut. Rasked tervisekahjustused on kannatanu saanud kukkumise tagajärjel. KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Viimases sõnas väljendas H.X toimepandu üle kahetsust, kuid kohus ei pea seda puhtsüdamlikuks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. H.X ütlustest järelduvalt ei tunne H.X tegelikult, et ta käitus valesti. Seega ei saa ta seda puhtsüdamlikult ka kahetseda. Ka karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes kohus ei tuvastanud. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide hindamisel on oluline, et H.X-i ei ole varem kriminaalkorras karistatud. H.X-il on 2 kehtivat väärteokaristust (II kd, tl 34). Kohus peab oluliseks arvestada ka H.X suhtumist toimepandusse, aga ka tema isikut. H.X ebausaldusväärseid ja ennast õigustavaid ütlusi arvestades on ilmne, et H.X ei ole senini mõistnud oma tegu. Kindlasti ei ole H.X teadvustanud ka kuriteo tagajärgi. Samas arvestab kohus ka H.X tervisliku seisundiga. H.X-il on tuvastatud mitmeid XXX, millest tingituna on raskendatud H.X igapäevane toimetulek ja ta ei ole võimeline XXX (II kd tl 32). Kohus arvestab karistuse mõistmisel ka karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Toimepandud kuriteoga on H.X kahjustanud raskelt kannatanu L. K. tervist. Kuriteo tagajärjel on kannatanu saanud tervisekahjustusi, mille kestus on vähemalt 4 kuud. Samas peab kohus oluliseks arvestada, et KarS § 118 lg 1 järgi karistatakse (sanktsioonivahemik 4-12 aastat vangistust) ka tegude eest, millega põhjustatakse oht elule, raske psüühikahäire, raseduse katkemine, nägu oluliselt moonutav ravimatu vigastus, elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. Seega on kohtu arvates oluline käesoleval juhul kohast sanktsioonimäära hinnates arvestada, et KarS § 118 lg 1 järgi tuleb karistada isikuid ka oluliselt intensiivsemalt elu ja tervist riivavate süütegude toimepanemise eest. 5 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et H.X puhul on kohaseks karistusliigiks vangistus, kuid seda alammääras, s.o 4 aastat vangistust.

§ 238lg 2 alusel tuleb karistust vähendada 1/3, s.o 1 aasta 4 kuu võrra.

Lõplikuks karistuseks jääb seega 2 aastat 8 kuud vangistust. Kohus, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja H.X isikut, leiab, et tema puhul on karistuse ärakandmine ebaotstarbekas. Varem karistamata H.X suhtes on võimalik karistuseesmärke saavutada tingimusliku karistuse mõistmisega. Seega leiab kohus, et H.X-ile mõistetud vangistus tuleb täies ulatuses jätta KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata. Kohus leiab, et katseajaks H.X allutamine kriminaalhooldusele (seeläbi sotsiaaltöö tegemine) ei ole vajalik, arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid ja H.X isikut. KarS § 73 lg 3 alusel tuleb H.X-ile määrata katseajaks 4 aastat. Seda põhjusel, et katseaja pikkus ei tohi olla lühem mõistetud vangistusest (sh Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 1 -17-689 p 26). Mõistetud karistusest pikemat tähtaega ei pea kohus põhjendatuks määrata. Tsiviilhagi

  1. Kriminaalasjas on kannatanuks L. K., kes on kuriteo toimepanemise tulemusena saanud varalist ja mittevaralist kahju. Kannatanu L. K. on esitanud tsiviilhagi kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kokku 2479,36 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel. Lisaks taotleb kannatanu varalise kahju hüvituselt viivise väljamõistmist seisuga 27.03.
  2. a summas 191,21 eurot ja alates 28.03.
  3. a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Samuti taotleb kannatanu viivise väljamõistmist mittevaralise kahju hüvitiselt kuni põhinõude täitmiseni (tl 68-77). Kohtumenetluses on kannatanu nõudeid täpsustanud. Kannatanu nõuab varalise kahju katteks 2562,70 eurot ja viivist seisuga 27.03.
  4. a summas 197,12 eurot. Tartu Maakohtu 14.09.
  5. a määrusega uuendas kohus kriminaalasjas menetluse seoses varalise kahju nõudega. Kohtu määratud tähtajaks esitas kannatanu täiendavad selgitused. Kannatanu taotleb varalise kahju hüvitise 2074,95 euro väljamõistmist ning viivise väljamõistmist alates 28.03.
  6. a kuni nõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Seega kannatanu korrigeeris esitatud varalise kahju ja viivise nõuet (ei ole esitatud viivise nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt). Tsiviilhagi osas nõuete lahendamisel lähtub kohus kannatanu eelviidatud viimastest täiendustest. Kaitsja ja prokurör esitasid kohtu määratud tähtajaks kirjalikud seisukohad
  7. Kohus leiab, et kannatanu esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes tuleb rahuldada. 9.1 Kannatanu L. K. töötab XXX XXX büroos XXX ametikohal. 07.03.
  8. a sõlmitud töölepingu lisa (mis on sõlmitud 01.02.
  9. a) kohaselt on kannatanu töötasu suuruseks XXX eurot kuus (tööaeg 40 tundi kuus). Töönormi (mis on töölepingu järgi 50 kättetoimetatud kirja kuus) ületamisel tasutakse iga töönormi kättetoimetatud kirja eest XXX eurot (I kd, tl 82-83). Kannatanu L. K. on viibinud haiguslehel kokku 240 päeva (I kd, tl 88-89). See moodustab ajavahemikest 27.11.
  10. a kuni 27.05.
  11. a (180 päeva) (I kd, tl 16-17) ja 21.06.
  12. a kuni 19.08.
  13. a (60 päeva). L. K. on saanud haigushüvitist kokku XXX eurot (neto) (II kd, tl 41, lisaks kannatanu esindaja selgitused II kd, tl 68-71). 6 Ajavahemikul 28.05.
  14. a kuni 31.05.
  15. a ja 01.06.
  16. a kuni 13.06.
  17. a kannatanu töötas ning 14.06.
  18. a kuni 20.06.
  19. a puhkas sai töötasu ja puhkushüvitist kokku summas XXX eurot (neto) (XXX). 9.2 Kaitsja on arvamusel, et puhkuse ja töötasu väljatoomise näol ei ole tegemist tsiviilhagi selgitamise, vaid täiendamisega, mis lühimenetluses ei ole lubatav. Kohus leiab samuti, et kannatanu on tsiviilhagis esitatud asjaolusid täiendanud (tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg 4 p 1 tähenduses), kuid antud olukorras oli see vältimatu (uuendatud menetluse istungil selgus, et kannatanu on ajavahemikul detsembrist 2018 kuni augustini 2019 olnud tööl ja puhkusel). Kuna kannatanu ei ole soovinud esitada täiendavaid tõendeid ja teised menetlusosalised on saanud avaldada oma seisukoha, siis on kohtu arvates täiendavate asjaolude esitamine käesoleval juhul lubatud. Samal ajal nõustub kohus kaitsjaga ka selles, et kannatanu esindaja selgitused on taaskord raskesti mõistetavad ja laialivalguvad. Kannatanu esindaja ei ole välja toonud selget ja konkreetset varalise kahju arvestuskäiku. Kaitsja väljapakutud arvestuskäiku kohtu hinnangul rakendada ei ole võimalik (arvestada haiguslehel viibitud päevade eest keskmine töötasu, tööpäevade arvu arvesse võttes), kuna vastavalt töölepingule oli kannatanu tööajanormiks 40 tundi kuus (I kd, tl 82-83), mis on vähem kui täistööajaga töötamine. Sellest tulenevalt ei ole aga võimalik arvestuse aluseks võtta kõik kuus olevad tööpäevad (kuna kannatanu ei pidanud kõikidel tööpäevadel töötama). Selline arvestuskäik oleks põhjendatud siis, kui kannatanu töötaks täistööajaga. 9.3 Ajavahemikul detsember
  20. a kuni august
  21. a (s.o kokku 9 kuu eest) on kannatanu L. K. põhitasu suuruseks kokku XXX eurot (bruto) (II kd, tl 41). Kannatanu L. K. poolt saadav lisatasu suurus ei ole töölepingus fikseeritud ja see sõltub igakuiselt kättetoimetatavate dokumentide hulgast. XXX büroo raamatupidaja arvestuste kohaselt on ajavahemikul veebruarist novembrini
  22. a olnud keskmine L. K. lisatasu XXX eurot kuus. Ajavahemikul detsember
  23. a kuni august
  24. a on (s.o kokku 9 kuu eest) kannatanu L. K. keskmiseks lisatasu suuruseks kokku XXX eurot (bruto) (II kd, tl 41). Kohtule esitatud arvestuste kohaselt oleks kannatanu poolt saadav netotasu töötasu ja lisatasu näol ajavahemikul detsember
  25. a kuni august
  26. a kokku XXX eurot (neto) (XXX) (II kd, tl 41). Kuna kannatanu L. K. on ajavahemikul detsember
  27. a kuni august
  28. a saanud haigushüvitise, töötasu ja puhkuse tasuna kokku XXX eurot (neto) (XXX), on käesolevaks ajaks saamata jäänud tuluks XXX eurot (XXX). Kannatanu taotleb hüvitisena 2074,95 euro väljamõistmist, mis jääb põhjendatud hüvitise piiridesse. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 130 lg 1 alusel välja mõista H.X-ilt kannatanu L. K. kasuks varalise kahju nõude katteks 2074,95 eurot. 9.4 Kannatanu taotleb viivise väljamõistmist varalise kahju nõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Algselt on kannatanu taotlenud viivise väljamõistmist seisuga 27.03.
  29. a summas 191,21 eurot ja alates 28.03.
  30. a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. 24.09.
  31. a selgitustes taotleb kannatanu viivise väljamõistmist 2074,95 euro suuruselt summalt alates 28.03.
  32. a kuni nõude täieliku täitmiseni. Kohus leiab, et varalise kahju nõudelt on VÕS § 113 lg 2 tähenduses on õige arvestada viivist alates hagi esitamisest, s.o 27.03.
  33. a (I kd, tl 68-77). Seega tuleb viivist arvestada ajavahemiku 28.03.
  34. a kuni 07.10.
  35. a eest, s.o 194 päeva. 7 VÕS § 113 lg-st 1, § 94 lg-st 1 ja Ametlikes Teadaannetes avaldatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavate viimaste intressimäärade suurustest (enne 01.01.
  36. a ja enne 01.07.
  37. a 0,00%) tulenevalt on viivise suuruseks 8% aastas. Seega sissenõutavaks muutunud viivis on 88,23 eurot.
  38. Kannatanu on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kohus, hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid ja asjaolusid, on seisukohal, et õiglane mittevaralise kahju hüvitis on 1000 eurot. VÕS § 134 lg 5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus arvestab, et H.X tekitas kannatanule vähemalt 4 kuud kestva tervisekahjustuse sellega, et ta lükkas kannatanut. Seega H.X poolt rakendatud vägivald ei olnud kestva iseloomuga ja intensiivne. Samas tekkisid kannatanule H.X tegevuse tagajärjel siiski rasked vigastused. Esmalt tuvastati kannatanul XXX (I kd, tl 14). Detsembrist
  39. a alates on kannatanu põhidiagnoosiks määratud XXX ja XXX, samuti õla XXX(I kd, tl 16-17). Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et kannatanu taastumine oli pärast sündmust äärmiselt vaevaline. Kannatanul olid suured valud, mille tõttu tuli tarvitada ravimeid, tema käe liikuvus oli pikka aega takistatud ning tal tuli käia erinevatel uuringutel ja protseduuridel (I kd, tl 16-17, 18, 1920, 21, 22-23, 24-25, 26, 27, 28-29, 78-79, 80, 84-86). 21.06.
  40. a tehti kannatanule operatsioon, mille käigus ilmnes, et kannatanul oli hoopis abaluu liigeseõõnsusemurd, vasaku õla luuline XXX vigastus (II kd, tl 78-79). Pärast operatsiooni oli kannatanu taastumine edukam. 2,5 kuuga paranes õlg umbes 80-85% normist (I kd, tl 24-25). Sündmusega seoses oli kannatanu kokku 240 päeva haiguslehel. Kannatanu tegutsemine (vigastust arvestades) oli oluliselt takistatud. Siinkohal on ka oluline, et kuigi kannatanule tekitas vigastused H.X, oli kannatanu pikaajalise taastumise põhjuseks ka see, et tal ei suudetud määrata enne operatsiooni tegemist korrektset diagnoosi. Sündmuse järgselt on kannatanu pöördunud ka XXX vastuvõtule, kus käib kannatanu siiani (I kd, tl 13). XXX teatise kohaselt ei ole kannatanu vaimne ja füüsiline heaolu ning töövõime pärast kuriteo ohvriks langemist täielikult taastunud (I kd, tl 87). Kannatanu töövõime on olnud piiratud ja seda ka juba enne sündmust. Kohtule on esitatud 10.11.
  41. a eksperthinnang, millest järeldub, et kannatanul on mitmeid erinevaid haigusseisundeid, millest tingituna on ka leitud, et kannatanu XXX ja ei ole tõenäoline, et see taastub (I kd, tl 30-38). Kannatanu on töötanud alates aastast 2008 osalise tööajaga XXX XXX kullerina (I kd, tl 82-83). Kohtu hinnangul tuleb arvestada sedagi, et H.X tarvitas kannatanu suhtes vägivalda, teadmisega, et kannatanu tööülesandeks on menetlusdokumentide kättetoimetamine ja et kannatanu töötab XXX büroos. Selles teadmises H.X kannatanu suhtes vägivalda tarvitas. Kohtu arvates ei ole määravaks see, et H.X arvas, et kannatanu soovib dokumente kätte toimetada H.X majas elavale üürnikule. Kannatanule mittevaralise kahju mõistmise tuleb arvesse võtta ka H.X käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist. Kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole H.X oma süüd tunnistanud. Vastupidi, H.X on andnud ennast õigustavaid ütlusi, et seeläbi välistada vastutust toimunu suhtes. Sellest tulenevalt ei ole H.X mõistagi ka kannatanu ees vabandanud. 8 Riigikohtu kohtupraktika analüüsi „Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitised aastatel 2014-2016“ mittevaralise kahju hüvitised kehalise väärkohtlemise eest olid vahemikus 290-5000, raske kehavigastuse tekitamisena kvalifitseeritud kuritegudes olid vahemikus 420 eurot kuni 50 000 eurot. Riigikohtu kohtupraktika analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018 – 2019“ olid mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise eest vahemikus 200 eurot kuni 17 000 eurot. Eeltoodust ja tuginedes VÕS §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 2, § 1050 lg-le 1, § 134 lg-le 2, 5 tuleb süüdistatav H.X-ilt kannatanu L. K. kasuks välja mõista mittevaraline kahju 1000 eurot. Kriminaalmenetluse kulud
  42. Kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 175lg 1 p 1 alusel valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu.

Kannatanu on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks kokku summas 3720 eurot. Menetluskulude tõendamiseks on kohtule esitatud arved nr M-29, M-46, M-72 ja M-

  1. Kohtu hinnangul on menetluskulude hulka põhjendatud lugeda kannatanu poolt esindajale makstud tasust 840 eurot. Kohtu hinnangul on esindaja tasu määr, mis on 100 eurot (millele lisandub käibemaks) mõistlik. Kohus leiab, et igati õigustatud on arvestada juba esialgselt tsiviilhagis esinenud puudusi, vajakajäämisi asjaolude kindlakstegemisel, tõendite kontrollimisel ja esitamisel ning õiguslike konstruktsioonide loomisel (nt ilmselgelt ebaõige viivise arvestus). Juba esialgselt tehtud eksimuste tõttu on kannatanu esindajal tulnud korduvalt täpsustada ja selgitada esitatud nõudeid (sh esitada vastus kostja vastusele, selgitused menetluse uuendamise tõttu). Eksimusi on olnud väga olulisi ja kuni selleni välja, et esitatud asjaolud ja tõendid on oluliselt nii kohut, kui ka teisi menetlusosalisi eksitanud (arusaam, justkui kannatanu oleks viibinud järjest haiguslehel ja jäänud pika aja jooksul ilma oma töötasust, hiljem on selgunud, et kannatanu on tegelikkuses saanud vahepealsel ajal puhkusetasu ja isegi töötasu). Kannatanu esindaja tegevuse ja tegevusetuse tõttu on kohtul tulnud isegi kriminaalmenetlus uuendada (mille käigus mitmed väga olulised asjaolud alles selgusid). Samas ei olnud ka pärast menetluse uuendamist kannatanu esindaja arvestuskäik varalise kahju kujunemise osas selge. Seega ei pea kohus põhjendatuks arvestada menetluskulude hulka toiminguid ja ajalist kulu, mis on tingitud tsiviilhagi ilmselgest nõuetele mittevastamisest ja sellega seotud arusaamatustest ning ebaselgusest. Samuti ei ole kohtu arvates põhjendatud lugeda menetluskulude hulka aega, mille käigus on esindaja väidetavalt kogunud tõendeid. Seda põhjusel, et kohtule esitatud tõendite osakaal on väike, suur osa tõenditest, mis kohtule oleks võinud esitada, on esindajal jäänud esitamata. Sellest tulenevalt peab kohus põhjendatuks lugeda menetluskulude hulka tsiviilhagi koostamise eest 3 tundi, eelistungi ja selle ettevalmistuse eest 30 minutit, kohtuistungil osalemine (02.09) 3,5 tundi (10.00 kuni 13.34). Seega kokku 7 tundi, s.o 700 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 840 eurot.
  2. Kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 175lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 61 eurot (I kd, tl 43).

13. Kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 175

lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud kohtueelses menetluses 205,20 eurot (108 eurot – I kd, tl 58, 97,20 eurot – I kd, tl 92) ning kohtumenetluses 1004,40 eurot (680,40 - II kd, tl 42, 324). Kokku 1209,60 eurot. 14. Kriminaalasjas on menetluskuluks

§ 175

lg 1 p 9 alusel süüdimõistva kohtuotsusega 9 kaasnev sundraha, mis on

§ 179

lg 1 p 1 järgi esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.

  1. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.
  2. a) määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 584 eurot. Seega on sundraha suuruseks 1460 eurot.
  3. Eeltoodust tulenevalt on menetluskulud kokku 3570,60 eurot. 16.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista H.X-ilt. Kaitsja taotles

§ 180

lg 3 alusel sundraha vähendamist ja menetluskulude tasumise võimaldamist osade kaupa 1 aasta jooksul. Kohus on seisukohal, et menetluskulude vähendamine on põhjendatud. Siiski ei pea kohus võimalikuks vähendada menetluskulusid sundraha arvelt, vaid kaitsjale väljamakstud tasu arvelt. Nimelt ei pea kohus õigeks H.X-ilt välja mõista kaitsjale väljamakstud tasu, mis on seotud ebaselge tsiviilhagi menetlemisega. Seega kaitsjale välja makstud tasu summas 518,40 tuleb jätta riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud, s.o 3052,20 eurot tuleb H.X-ilt välja mõista. Sellest 840 eurot tuleb tasuda kannatanule (kannatanu taotlusel XXX XXX arvelduskontole) ja 2212,20 eurot riigi tuludesse. Lisaks peab kohus võimalikuks määrata riigile tasutavate summade maksmine osade kaupa 1 aasta jooksul. Seda põhjusel, et menetluskulude kogusummat arvestades ei ole H.X ilmselgelt suuteline tasuma menetluskulud ühe korraga. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn Kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.