Obsah (5)

§ 201§ 99§ 90§ 100§ 96

4-23-1696 KOHTUOTSUS Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.12.2023 Tallinn Väärteoasja number 4-23-1696 Kohtukoosseis Kohtunik Piret Liivo Kaebuse sisu T J D kaebus kohtuvälise menetleja

§ 201lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut s.o 300 eurot.

2. Väärteo kirjelduse kohaselt juhtis P.S mootorsõidukit 08.04.2023 kell 20:06 xxxx teel omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Isik esitas xxxx juhiloa nr xxxx kehtivusega alates 06/08/2022 kuni 07/08/2026, milline

§ 99

lg 41 sätete kohaselt ei kehti kuivõrd juhilubade väljastamise ajal elas isik rahvastikuregistri andmete alusel alaliselt Eestis. Kirjeldatud käitumisega rikkus menetlusalune isik

§ 90

lg 1 p 1 nõudeid ning pani toime

§ 201lg 1 sätestatud väärteo.

3. Menetlusalune isik esitas 24.05.2023 Harju Maakohtule kaebuse ning 20.06.2023 täiendatult puudused, mida kohus palus kaebuse pinnalt kõrvalda. Kaebuse kohaselt palub kaebaja kohtul tühistada tema suhtes 08.04.2023 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja 02.05.2023 koostatud otsus väärteoasjas 2302,23,004717 ja lõpetada väärteomenetlus. Kaebaja hinnangul esinevad väärteomenetlust välistavad asjaolud. Kaebaja hinnangul on ta Eestis ajutiselt, mitte alaliselt elav isik. Kaebajale ei ole väljastatud alalist elamisluba ning ta pole seda ka kunagi taotlenud, VMS § 5 järgi ei ole ta Eesti alaline elanik. Kaebaja viitab

§ 99lg 1 p 3, et Eestis kehtib Genfi 1949.

aasta teeliikluse konventsiooni osalisriigis väljastatud juhiluba ning temale väljastatud xxxx juhiluba nr xxxx kehtivusega alates 06.08.2022 kuni 07.08.2026 kehtib Eestis mistõttu puudub alus tema suhtes juhtimiskeelu kehtestamiseks. 4. Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebuse ja väärteoasjas kogutud materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus ei ole põhjendatud. Kohtuväline menetleja viitab

§ 99

lg 41 mis sätestab, et välisriigis välja antud juhiluba ei kehti, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa saamise ajal elas alaliselt Eestis.

§ 100lg 2 kohaselt tõendavad isiku alalist elukohta rahvastikuregistri andmed.

Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on isiku ainsaks põhielukohaks märgitud alates 17.10.2017 xxxx. Toimikule lisatud andmete väljatrükist nähtub, et T. J. D elab Eesti Vabariigis elamisloa alusel juba aastast 2017 ja talle on aastal 2019 väljastatud uus elamisluba, mis kehtib kuni 13.06.

1. Teisi elukohti isik märkinud ei ole. xxxx osariigi juhiluba on välja antud 06.08.2022 ja kehtib kuni 07.08.
2. Kuivõrd menetlusalune isik elab Eesti Vabariigis elamisloa alusel juba aastast 2017, iis tulenevalt

§ 99

lg 41 sätetest ei kehti temale 06.08.2022 xxxx väljastatud juhiluba Eesti Vabariigis, kuivõrd isik elas juhiloa saamise ajal alaliselt Eestis. Seetõttu ei tohtinud T. J. D 08.04.2023 mootorsõidukit juhtida. Seega ei ole koostatud üldmenetluse otsuse tühistamine ega muutmine kohtuvälise menetleja juhi hinnangul põhjendatud ja esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata Kohtuotsuse põhjendused 2

1. Kohus, tutvunud T. J. D poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja otsuse ja seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS § 120-le lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusalune isik ja kohtuväline menetleja teatasid kohtule, et nad on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses ega taotlenud kohtuistungi korraldamist tõendite uurimiseks.
2. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seda isegi vaatamata asjaolule, et antud juhul on vaidlusesemeks ainult karistuse liik ja määr, mitte aga menetlusalusele isikule etteheidetav tegu.
3. Maakohus leiab, et kohtuväline menetleja ei ole väärteoasja menetlemisel ega otsuse koostamisel rikkunud väärteomenetluse õigust ja väärteotoimikus olevad tõendid on lubatavad. Samuti asub kohus seisukohale, et väärteo kvalifikatsioon on õige ja puudub alus selle tühistamiseks.
4. Puudub vaidlus selle üle, et T. J. D juhtis mootorsõidukit xxxx reg. nr: xxxx 08.04.2023 kell 20.06 ajal xxxx 7 km suunaga xxxx poole. Samuti puudub vaidlus selle üle, et T. J. D esitas kontrollijale xxxx osariigis väljastatud juhiloa kehtivusajaga 06.08.2022 - 07.08.
5. Neid asjaolusid kinnitavad nii menetlusalune isik ise kui ka tunnistaja J M.
6. Vaidlus seisneb selles, et T. J. D hinnangul ei ole ta rikkumist toime pannud kuivõrd ta ei ole Eesti alaline elanik ning xxxx juhiluba on kehtiv. T. J. D leiab, et ta ei ole Eesti Vabariigi alaline elanik Välismaalaste seaduse1 § 5 kohaselt. T. J. D leiab, et ta elab Eestis ajutiselt.
7. Kohus selgitab, et T. J. D, kui kolmanda riigi kodanik, vajab Eestis elamiseks elamisluba. Elamisluba võib olla tähtajaline (kehtivusega kuni 10 aastat) või pikaajaline (alalise kehtivusega). Rahvastikuregistri andmetest tulenevalt elab T. J. D Eesti Vabariigis Eestis tähtajalise elamisloa alusel, see tähendab, et ta elab Eestis püsivalt (§ 6) ning sel põhjusel ei viibi T. J. D Eestis ajutiselt (§ 7). 11.

§ 96

lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhil peab olema kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument. Juhtimisõigust tõendavateks dokumentideks on esmane juhiluba, juhiluba käesoleva seaduse §-s 95 nimetatud piiratud juhtimisõigusega juhiluba, välisriigi pädeva asutuse väljastatud rahvusvaheline juhiluba koos siseriikliku juhiloaga või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Isikul võib olla ainult üks kehtiv juhtimisõigust tõendav dokument.

§ 96

lg 2 sätestab, et juhtimisõiguse olemasolu tõendatakse liiklusregistri andmete alusel või viidatud sätte lõikes 1 nimetatud juhtimisõigust tõendava dokumendi alusel. 12. Kohtule esitatud Transpordiameti Liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt puudus 10.04.2023 seisuga, mil päring teostatud T. J. Dieflfenbacheril juhtimisõigus. Seega on vajalik kontrollida, kas T. J. D poolt kontrollijale esitatud xxxx osariigi juhiluba on Eesti Vabariigis kehtivaks juhtimisõigust kinnitavaks dokumendiks. 13.

§ 99

lg 41 sätestab, et välisriigis välja antud juhiluba ei kehti, kui see on välja antud isikule, kes juhiloa saamise ajal elas alaliselt Eestis.

§ 100

lg 2 kohaselt on alaline elukoht liiklusseaduse tähenduses koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui 3 isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Isik on kohustatud tõendama oma alalist elamist Eestis.

1. Kohtule esitatud rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on T. J. D registreeritud Eesti Vabariiki elama elamisloa alusel alates 17.10.2017 ning põhielukohaks on märgitud xxxx. Teisi elukohti märgitud ei ole. Seega olenemata sellest, et T. J. D ei ole väljastatud alalist elamisluba, on tal registreeritud alaline elukoht rahvastikuregistris. Elamisluba nr xxxx on välja antud 18.04.2017 kehtivusega kuni 18.04.
2. 26.06.2019 on välja antud uus elamisluba nr xxxx kehtivusega kuni 13.06.
3. Väljastatud on ka elamisloa kaardid, neist käesoleval ajal kehtib elamisloa kaart nr xxxx. Kohus möönab, et rahvastikuregistri andmete pinnalt ei saa automaatselt järeldada seda, et T. J. D alaline elukoht oli juhilubade väljastamise ajal Eesti Vabariigis. Esiteks tuleb tähele panna seda, et registrikannetel on rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt informatiivne ja statistiline tähendus ning üksnes seaduses sätestatud juhtudel õiguslik tähendus (lg 2). T. J. D ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit ega argumenti, mis kinnitaks, et ta on Eestis viibinud vähem kui 185 päeva ehk ajutiselt nagu ta kaebuses väidab. Samuti nähtub rahvastikuregistri kandest, et alaliselt elavad samas elukohas Eestis ka T. J. D abikaasa ja kolm alaealist last. Seega puuduvad igasugused argumendid, mis lükkaksid ümber T. J. D alalise elukoha asukoha juhilubade väljastamise hetkel, s.o 06.08.
5. Lahendi punktis 10 selgitas kohus, miks ei ela T. J. D Eestis ajutiselt vaid püsivalt. Tõepoolest, ta ei viibi Eestis VMS järgi alalise elamisloa alusel kuid ta elab Eestis siiski alaliselt ja seda tähtajalise elamisloa alusel. Lähtudes

§ 100

lg 2 toodud täiendavast selgitusest alalise elukoha kohta just liiklusseaduse tähenduses on tuvastatud, et T. J. D elas Eestis alaliselt ajal, mil talle kolmandas riigis juhiluba välja anti. Siinkohal ei ole oluline millisel õiguslikul alusel ta Eestis viibis. Liiklusseadus on kõigile liiklejatele täitmiseks kohustuslik, olenemata sellest, millise sätte alusel Eestis viibitakse. 16. Liiklusseaduse regulatsioonist nähtuvalt ei kehti xxxx väljastatud juhiload Eestis piiranguteta, s.t võrdsetel alustel Eestis väljastatud juhilubadega. Nimelt on seadusandja näinud ette selle, et mh xxxx väljastatud juhilubade puhul peavad olema täidetud teatud lisatingimused selleks, et jaatada juhtimisõiguse olemasolu Eestis. Täpsemalt sätestab seadus piirangu

§ 99

lg 41 näol, et kui välisriigis juhilubade väljastamise hetkel elas juhiloa saaja alaliselt Eestis, siis välisriigis väljastatud juhiload Eestis ei kehti (v.a peale seda kui nad on ümber vahetatud Eesti juhilubade vastu, mis omakorda eeldab teooria ja sõidueksami sooritamist). T. J. D alalist Eestis elamist juhiloa väljastamise ajal, so 06.08.2022, tõendab rahvastikuregistri väljavõte, mille kohaselt on T. J. D oma alalise elukohana registreerinud Eesti alates 17.10.2017. Seega ei ole T. J. D poolt esitatud xxxx osariigi juhiluba kehtiv juhtimisõigust tõendava dokumendina ning isik ei oma Eestis mootorsõiduki juhtimisõigust. 17. Seega on tõendamist leidnud J. D poolt mootorsõiduki juhtimine ilma vastava kategooria juhtimisõiguseta. J. D rikkus

§ 90

lg 1 p 1 nõudeid ning pani toime

§ 201lg 1 sätestatud väärteo.

1. Kohus, võttes arvesse väärteomenetluse käigus kogutud tõendeid, on seisukohal, et J. D on väärteo toime pannud ettevaatamatusest, s.o hooletusest. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. J. Dieflfenbacher arvaski, et ta tohib xxxx osariigi juhilubadega Eestis liigelda kuna ta arvas, et 4 liiklusseaduse sellekohane nõue kehtib vaid alalise elamisloaga isiku suhtes. Kuivõrd J. D omab tähtajalist elamisluba siis järeldas ta, et ta ei saa alaliselt seega Eestis elada ning sellisel juhul kehtib tema välisriigis välja antud juhiluba piiranguteta. Kohus möönab, et välismaalasel, kes ei tunne riigi emakeelt on keeruline seaduste sõnastusest alati aru saada, kuid Riigiteataja veebilehel on kättesaadavad kõik Eestis välja antud seadused ka J. D emakeeles s.o inglise keeles.
2. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 20.

§ 201lg 1 kohaselt karistatakse isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

J. D määrati karistuseks 75 trahviühikut, s.o 300 eurot. Kohtuväline menetleja on J. D karistuse määramisel arvestanud tema süü suurust ja rikkumise raskust ning üld- ja erpipreventiivseid asjaolusid. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja ametnik õigesti hinnanud, et menetlusaluse isiku süü on käesolevas asjas alla keskmise määra. Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks normi sanktsiooni keskmine määr, mis käesoleva sätte puhul on rahatrahv 100 trahviühikut. Otsuse tegija on hinnanud, et 75 trahviühiku suuruses määras rahatrahv suudab J. D mõjutada edaspidi liikluses hoolsamalt ja tähelepanelikumalt käituma ning sellega seoses ka uute õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma ning kohus nõustub esitatud seisukohaga. Kohus on seisukohal, et J. D süüs ja tema isikus ei esine iseloomustavaid asjaolusid, mis muudaksid võimalikuks, et ta võiks toime panna uue samalaadse rikkumise, eriti edaspidi kui ta teab, et tema välisriigis välja antud juhiluba Eestis ei kehti. Arvestades J. D iseloomustavaid andmeid, asjaolu, et etteheidetava rikkumise ajal puudusid tal kehtivad liiklusalased karistused on kohus seisukohal, et määratud rahatrahv on proportsionaalne ning vastab süü suurusele ning kohtul puudub põhjendatud vajadus kohtuvälise menetleja otsustuse muutmiseks. 21. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv 75 trahviühikut s.o 300 eurot tuleb tasuda 45 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Peale rahatrahvi tasumist kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda kogu mõistetud rahatrahv, seda varem kantakse see ka arhiiviandmetesse. Kohus juhindub VTMS § 120 lg 1, § 132 p 1, § 133-134. Piret Liivo kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 5