KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Menetlusosalised ja nende esindajad Harju Maakohus Kaisa Margus 05.03.2025, Tallinn 2-19-7226 M.J-i kohustustest v

1 § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Käesolevaks ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud viis aastat, mistõttu otsustab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§ 175lg-le 1.

7.

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohustustustest vabastamise menetlusega antakse raskes majanduslikus olukorras olevale võlgnikule võimalus uueks normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik täitma kohustustest vabastamise menetlusega kaasnevaid kohustusi (vt ka Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-46-13, p 11).

1. Võlgniku kohustustest vabastamist ei välista see, kui võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele makseid ja/või on seda teinud väikestes summades. Oluline on see, kas võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva menetlusega kaasnevaid kohustusi (ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve). Kohus hindab ka võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluses ja tema suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Kohus ei ole praegusel juhul tuvastanud asjaolusid, mis annaksid kohtule aluse jätta võlgnik kohustustest vabastamata.
2. Kohtule esitatud aruannetest nähtub, et võlgnik on terve menetluse kestel olnud püsivalt hõivatud tööga P Eesti OÜ-s vahetuse ülemana (tööleping alates 18.12.2007). Võlgnik on teeninud töötasu ning teinud võlausaldajatele ka iga aasta väljamakseid. Võlgnikul oli võimalik 1 Siin ja edaspidi, kuni 30.06.2022 kehtinud redaktsioon. 2 ja kohustus rahuldada võlausaldajate nõudeid arvestades TMS § 131 ja § 132 sätestatut. Kohtu hinnangul on võlgnik, arvestades oma igakuise töötasu suurust, teinud proportsionaalseid makseid nõutud ulatuses. Seejuures on võlgnik rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses: kohustustest vabastamise menetluse kestel kogusummas 15 705,07 eurot ning kui lisada juurde ka pankrotimenetluses võlausaldajatele tehtud väljamaksed, siis kogusummas 16 270,66 eurot (ehk 31,39% tunnustatud nõuete kogusummast). Kohtu hinnangul ei ole seega põhjendatud heita võlgnikule ette, nagu ei oleks võlgnik täitnud kohustusi olulisel määral.
3. Kohus ei nõustu osade võlausaldajate etteheitega, nagu oleks võlgnik rikkunud oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega (

§ 173lg 1), sest võlgnik oleks väidetavalt pidanud otsima endale tasuvama töö.

Kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi igas olukorras tähendada seda, et võlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal pidevalt otsima teist, tasuvamat tööd (vt ka Riigikohtu lahend asjas 2-11-24696, p 19). Kohtule ei ole teada asjaolud, mis annaksid aluse väitmaks, et võlgnikult oleks mõistlikult saanud eeldada tasuvamale tööle asumist. Ainuüksi see, et võlausaldajad oleksid soovinud saada oma nõuded rahuldatud suuremas summas, selliseks järelduseks alust ei anna. Võlgnikul on olnud kogu kohustustest vabastamise menetluse ajal püsiv töökoht ja stabiilne sissetulek, mille arvelt on rahuldatud võlausaldajate nõudeid.

§ 173

lg 1 sätestatud kohustuse rikkumist saaks kohtu hinnangul eelkõige tõdeda olukorras, kus võlgnik on terve menetluse vältel ilma mõjuva põhjuseta olnud töötu või arvestades tema oskusi ja teadmisi töötab ilmselgelt tema jaoks alamakstud tööpositsioonil. Selliseid asjaolusid praegusel hetkel ei esine.

1. Kohus võtab ka arvesse, et võlgnik on menetluse kestel olnud kohtule kättesaadav ja esitanud asjakohaseid usaldusisiku aruandeid koos ettenähtud lisadega.
2. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kuigi võlgnik on teinud võlausaldajatele kohustusest vabastamise menetluse kestel väljamakseid väiksemas ulatuses kui kogu nõuete jääk, on võlgnik andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ning kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks rikkunud oma seaduses ettenähtud kohustusi. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 lahend asjas 2-09-3606, p 22).
3. Kohus vabastab seetõttu võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kohus avaldab vastava teate väljaandes Ametlikud Teadaanded (

§ 175lg 7).

14. Kohus selgitab, et kui võlgnik vabastatakse oma pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, lõpevad pankrotivõlausaldajate nõuded võlgniku vastu, sealhulgas ka nende pankrotivõlausaldajate nõuded, kes ei ole pankrotimenetluses nõudeid esitanud (

§ 176lg 1).

Võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused (

§ 176lg 2).

15. Tegemist on menetlust lõpetava määrusega, mistõttu jaotab kohus ka menetluskulud. Kohus jätab kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda, v.a võlausaldajate menetluskulud, mis jäävad võlausaldajate endi kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause). Kohtutoimikust ei nähtu hüvitatavate menetluskulude tekkimist, mistõttu kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ 3 Kaisa Margus kohtunik 4